Välislepingute riigisisese menetlemise juhend

(1) Välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhib Välisministeerium või Välisministeeriumi nõusolekul muu ministeerium või Riigikantselei, kaasates Välisministeeriumi esindaja.

(2) Välislepingu sõlmimise ettevalmistamisse kaasatakse ministeeriumid ja muud valitsusasutused, kelle valitsemisala välislepingus käsitletakse.

(3) Vajaduse korral moodustab välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtiv minister või riigisekretär käskkirjaga välislepingu sõlmimise ettevalmistamiseks töörühma või Vabariigi Valitsus korraldusega komisjoni või delegatsiooni. Vabariigi Valitsus võib anda töörühma, komisjoni või delegatsiooni juhile välislepingu parafeerimise õiguse.

(4) Välislepingu sõlmimise tasand ja viis lepitakse kokku välislepingu sõlmimise ettevalmistamise ajal.

Välislepingu sõlmimise ettevalmistamine on algatamisele järgnev samm. Olenevalt sellest, kas töötatakse välja täiesti uus leping või ühinetakse rahvusvaheliselt juba vastu võetud lepinguga, on ka ettevalmistavad sammud erinevad. Esimesel puhul tuleb alustada lepingu teksti üle läbirääkimiste pidamise ja teksti koostamisega, teisel puhul aga olemasoleva lepingu teksti analüüsimise ja tõlkimisega.

VäSSi § 13. Välislepingu sõlmimise ettevalmistamine

Välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhib VM või VMi nõusolekul muu ministeerium, kaasates VMi esindaja. VM annab muule ministeeriumile nõusoleku juhtida lepingu sõlmi­mise ettevalmis­tamist samal ajal, kui välislepingu sõlmimine algatatakse. Tavaliselt on nõusoleku andmine vaikiv: kui VM on nõus lepingu sõlmimise algatamisega, on antud ka nõusolek selleks, et muu ministeerium võib sõlmimise ettevalmistamist juhtida.

VM ise juhib lepingu sõlmimise ettevalmistamist harva – üldjuhul teeb seda ikka ministeerium, kelle valitsemis­alasse leping kuulub. Nii nagu iga ministeerium töötab ise välja oma valit­semisala käsitlevate õigusaktide eelnõud, on ka välislepingutega.

VMi esindaja on minis­teeriumidele sõlmimise ettevalmistamisel abiks. Tema kaasamise eesmärk on saavutada edukaks välissuhtlemiseks vajalik ühtsus ja koordineeritus. Kui VM kaasatakse välislepingu sõlmimise ettevalmistamisse suhteliselt hilises staadiumis, näiteks alles välislepingut koos­kõlastades või isegi juba lepingut VV-le esitades, on oht, et leping on sõlmimiseks ette valmistatud puudulikult.

VMi kaasamiseks on mitmeid mooduseid. Näiteks kui välislepingu ettevalmistamiseks otsustatakse moodustada töörühm või delegatsioon, siis lisa­takse sellesse ka VMi esindaja. Samas on võimalik, et VMi ametnikud vaid nõustavad lepingu ettevalmistajat tekkivates küsimustes.

Küsimuse, millist VMi kaasamise moodust kasutada, otsustavad ­lepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtiv ministeerium ja VM ühiselt välislepingu sõlmimise algatamise ajal. Otsustamine ei pea toimuma ministrite ametliku kirjavahetuse kaudu. Piisab e-kirjade vahetamisest VMi juriidilise osakonna ja muu ministeeriumi asjaomaste ametnike vahel.

VMi juriidilises osakonnas on igal ministeeriumil oma kontaktisik, kellega lepitakse kokku need küsimused, mida pole vaja lahendada asutuste juhtide kirjavahetusega.

Välislepingu sõlmimise ettevalmistamisse tuleb kaasata peale ettevalmistamist juhtiva ministeeriumi ja VMi ka teisi ministeeriume, kelle valitsemisala lepingus käsitletakse, ja muid asjaomaseid valitsus­asutusi. Keda kaasata, otsustab lepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtiv ministeerium.

Välislepingu sõlmimist ettevalmistava asutuse juht võib soovi korral moodustada VäSSi § 13 lõike 3 alusel käskkirjaga töörühma, kelle ülesanne on leping sõlmimiseks ette valmistada. Töörühma ülesannete hulka võivad kuuluda lepingu eelnõu ettevalmistamine, teise lepingupoole ettepanekute läbivaatamine, seletuskirja kavandi koostamine jmt. Töörühma moodustamine hõlbustab ka hilisemat lepingu sõlmimise õigusakti (seadus või VV korraldus) kooskõlastamist valitsusasutuste vahel. Miski ei keela töörühmal täitmast ka läbirääkimisdelegatsiooni ülesandeid.

Komisjon või delegatsioon moodustatakse VV korraldusega eelkõige teise poolega lepingu üle läbirääkimiseks, samuti võib ta täita ka eelmises lõigus nimetatud töörühma ülesandeid. Näide: VV 22. detsembri 2011 korraldus „Valitsusdelegatsiooni moodustamine majandusliidu tugevdamise lepingu läbirääkimisteks“.

Välislepingu sõlmimise ettevalmimiseks moodustatava valitsuskomisjoni või - delegatsiooni moodustamise korralduse eelnõu koostab sõlmimise ettevalmistamist juhtiv ministeerium ja esitab selle VMi kaudu VV istungi päevakorda (nagu ka välislepingute eelnõud).

Millal moodustada välislepingu sõlmimise ettevalmistamiseks valitsusdelegatsioon, millal mitte? Selle vajaduse üle otsustamisel tuleb kindlaks teha, kas:

1. üritusel osalemiseks on vajalik VV volituse olemasolu või piisab ka asjaomase ministri või välisministri volitusest. [Välislepingu sõlmimise ettevalmistamise ürituse all võib silmas pidada kahe- või mitmepoolseid läbirääkimisi, osalemist rahvusvahelisel konverentsil, mille raames töötatakse välja uut lepingut, jms]. Selleks tuleb tutvuda ürituse töökorra, päevakorra või saadetud kutsega, kus üldjuhul on kirjas, millist volitust on delegaadil üritusel EV esindamiseks vaja;

Kindlasti on vaja moodustada valitsusdelegatsioon ning saada VV volitus juhul, kui kohtumisel lepitakse kokku lepingu tekstis ning neile kirjutatakse ka sealsamas alla. Korralduse seletuskirjas selgitatakse sel juhul lepingute võimalikku sisu ning esitatakse Eesti seisukohad läbirääkimisteks. Vt näiteks VV korraldus „Valitsusdelegatsiooni moodustamine Ülemaailmse Postiliidu 26. kongressil osalemiseks ja volituse andmine“.

2. üritusel langetatavad otsused toovad EV-le kaasa varalisi või muid kohustusi, mille võtmise otsustamine ületab ministeeriumide valitsemisala piirid ning vajab VV kinnitust (nt VV korraldus „Läbirääkimiste alustamine Eesti Vabariigi liitumiseks Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooniga ja osalemiseks selle 15. rahastamisvoorus”). Seda punkti tuleb eristada olukorrast, kui üritusel on kavas lepingu allakirjutamine. Siis ei piisa delegatsiooni moodustamisest, vaid tuleb lepingu eelnõu VVs heaks kiita ja anda allakirjutamiseks volitus (ingl k full powers).

Kui VV volituse olemasolu pole ülaltoodust lähtudes vajalik, kuid asjaomase ministri volitu­sest ei piisa, kuna rahvusvaheliselt nõutakse välisministri volitust, on vaja vormistada asja­omase ministri kiri välisministrile, milles palutakse moodustatavale delegatsioonile välisministri volitust. Samuti edastatakse üritust tutvustavad dokumendid ja seletuskiri. Seletus­kirjast peab selguma üritusest osavõtu eesmärk ja ürituse tähtsus EV-le, delegatsiooni juhi ja liikmete nimed, nende ametinimetused ning üritusel osalemise kulud ja nende katteallikad. Edastatud dokumentidele tuginedes on VMi ülesanne koostada asjakohane volikiri (ingl k credentials), lähtudes VäSSi § 9 lõike 2 punktist 7.

Volikirja taotlemisel tuleb tähelepanu pöörata ka ajafaktorile. Kui VM, olles tutvunud asjaomase ministri kirjaga, üritust tutvustavate dokumentide ja seletuskirjaga, leiab, et delegatsiooni moodustamiseks on siiski vaja VV korraldust, tuleb nimetatud materjal esitada kehtestatud korras VV istungile.

VäSSi § 13 lõikes 3 on sätestatud ka lepingu parafeeri­mise volituse andmine. Parafeerimine (pr k le paraphe; ingl k initialling) tähendab töörühma, komisjoni või delegatsiooni juhi nimetähtede kirjutamist lepingu eelnõu igale leheküljele.

Parafeerimisega ei võeta riigile otseseid kohustusi, küll aga kinnitatakse, et läbirääkimiste tulemusena on jõutud kõiki pooli rahuldava tekstini, mida loetakse lõplikuks. Parafeerimise volituse võib anda komisjoni esimehele või delegat­siooni juhile kohe selle moodustamise ajal või ka hiljem lepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus.

Töörühma juhile võib VV anda volituse parafeeri­miseks, kui töörühma moodustanud minister või riigisekretär on sellise ettepaneku VV-le teinud ning viimane peab volituse andmist vajalikuks. Asjaomase VV korralduse eelnõu koostab sõlmimise ettevalmistamist juhtiv ministeerium ja esitab selle VMi kaudu VV istungi päevakorda (nagu ka välislepingute eelnõud).

Näide: Valitsusdelegatsiooni moodustamine läbirääkimiste pidamiseks salastatud teabe kaitse kokkulepete üle

Välislepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus lepitakse teiste lepinguosalistega kokku ka selle sõlmimise tasand ja viis. Tasandi määramise puhul lepitakse teise poolega (või teiste lepinguosalistega) kokku lepingule allakirjutamise tasand (kas seda teevad ministrid, peaministrid, presidendid, suursaadikud või muud riigi­amet­nikud). Välislepingu sõlmimise viisi all peetakse silmas allakirjutamist, kirjade või nootide vahetamist, ratifitseerimist, heakskiitmist või ühinemist.

Iga konkreetse välislepingu puhul tuleb riigisiseste sammude tuvastamiseks lähtuda just selle lepingu lõppsätetest. Lõppsätetes on tavaliselt ette nähtud, kas lepin­gule saab alla kirjutada, seda heaks kiita, ratifitseerida või sellega ühineda. Samuti võib lepingu sõlmida kirjade või nootide vahetamise teel. Lepingu sõlmimine võib olla nii ühe- kui ka kaheetapiline (vt „Mis on välislepingu sõlmimine?“).

Välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtinud ministeerium või Riigikantselei esitab Välisministeeriumile järgmised nõuetekohased materjalid Vabariigi Valitsusele esitamiseks:

1. välislepingu eelnõu tekst, vastuvõetud välislepingu korral välislepingu ametlik tekst, ja korrektne tõlge eesti keelde, kui välislepingu eelnõu või välislepingu autentne tekst on ainult võõrkeeltes;
2. asjaomaste ministeeriumide kooskõlastuskirjad;
3. riigisisese õigusakti eelnõu välislepingu kohta;
4. vajaduse korral ettepanekud reservatsioonide või deklaratsioonide sõnastuse kohta;
5. välislepingu ja riigisisese õigusakti eelnõu seletuskiri.

Kui välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtinud ministeerium on koostanud vajalikud dokumendid – nn paketi, mis koosneb lepingu sõlmimist käsitleva riigisisese õigusakti (seadus või VV korraldus) eelnõust, seletuskirjast ning lepingu tekstidest eesti ja võõrkeeles, – esitatakse eelnõu asja­omastele ministeeriumidele kooskõlastamiseks.

Asjaomased ministeeriumid on need, kellele on eelnõus ette nähtud kohustusi või kelle valitsemisala või ülesandeid esitatav eelnõu puudutab. (Samuti tuleb eelnõu kooskõlastada üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitudega, kui eelnõu puudutab omavalitsuse õigusi, kohustusi ja ülesandeid või kohaliku elu korraldust.)

VMiga tuleb välislepingu sõlmimist käsitleva õigusakti eelnõu kooskõlastada alati. Seaduseelnõu kooskõlastatakse esmalt n-ö suurel ringil ja seejärel Justiitsministeeriumiga eraldi (VV reglemendi § 6 lõiked 1 ja 5).

Kui kooskõlastajad on oma märkused teinud, viimistleb vastutav ministeerium nende põhjal paketti ja edastab eelnõu seejärel VMile VV-le esitamiseks.

VäSSi §-s 14 on kindlaks määratud, millised materjalid peab välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtinud ministeerium edastama VMile, kes esitab need VV-le. Nõuetekohaste materjalide all mõeldakse eelkõige neid, mis vastavad järgmistes aktides kehtes­tatud nõuetele: VV 22. detsembri 2011 määrusega nr 180 vastuvõetud Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri (edaspidi HÕNTE eeskiri) ja VV 13. jaanuari 2011  määrusega nr 10 vastuvõetud VV reglement.

Välislepingut käsitlev riigisisene õigusakt on kas VV korraldus või seadus. Seaduseelnõu kohustuslikud elemendid on kehtestatud HÕNTE eeskirja §-s 20, korralduse eelnõu koostamisel võib võtta aluseks HÕNTE eeskirja § 55 (määruse eelnõu elemendid).

Välislepingut käsitlev riigisisene õigusakt pealkirjastatakse ja sõnastatakse selle järgi, milline võimalus on lepingus ette nähtud. VäSSi § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt võib RK välislepingu ratifitseerida kas ratifit­seerimise, heakskiitmise, ühinemise või muu seaduse vastuvõtmisega. Kui lepingu sõlmib VV, tulevad kõne alla heakskiitmine või ühinemine, sest VV lepinguid ei ratifitseeri. Välislepingu sõlmimist käsitleva VV korralduse õigusliku alusena märgitakse korralduse eelnõus alati VäSSi § 16.

Välislepingut käsitlev seaduseelnõu ei tohi sisaldada „tavaliste” Eesti seaduste muutmise või kehtetuks tunnistamise sätteid, sest välislepinguid käsitlevaid seaduseelnõusid arutatakse RK kodu- ja töökorra seaduse § 115 kohaselt RKs kahel lugemisel, muid seaduseelnõusid aga kolmel.

Näiteid välislepingut käsitleva VV korralduse eelnõu tüüpilistest sätetest:

1. Kiita heaks EV valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse piirkondadevahelise ja piiriülese koostöö edendamise kokkuleppe eelnõu. [HÕNTE eeskirja § 29 lõike 1 järgi kirjutatakse seaduse pealkiri väikese algustähega ja ilma jutumärkideta. Kui pealkiri on pikk ja muust tekstist raskesti eristatav, võib tekstis seaduse pealkirja tähistada jutumärkidega ja kirjutada suure algustähega. Samad reeglid kehtivad analoogia põhjal välislepingute pealkirjade kohta.]

2. Volitada regionaalministrit kirjutama VV nimel alla punktis 1 nimetatud kokkuleppele. [Kelle nimel volitatakse isikut lepingule alla kirjutama, tuleneb sellest, kas tegu on riikide- või valitsustevahelise lepinguga (vt lepingu pealkirja). Korralduse eelnõusse märgitakse allakirjutaja ametinimetus, mitte isiku nimi, et vältida korralduse muutmise vajadust, kui ametikandja vahetub.]

• Kiita heaks „Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon”, mis on vastu võetud 17. oktoobril 2003. aastal Pariisis [Lepingu vastuvõtmise või koostamise kuupäev lisatakse korraldusse sellises sõnastuses, nagu on märgitud lepingu lõpus enne allkirjakohti.]

1. Ühineda „Rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooniga”, mis on vastu võetud 21. novembril 1997. aastal Pariisis.

2. Ühinemisel teatada, et konventsiooni artiklis 11 ettenähtud pädev asutus on Justiitsministeerium. [Kui lepingus on ette nähtud, et osalisriik peab teatama mõne küsimuse eest vastutava asutuse, tuleb see asutus määrata lepingu sõlmimise õigusaktis.]

Näiteid välislepingut käsitleva seaduseelnõu tüüpilistest sätetest:

§ 1. Ühineda juurdelisatud ÜRO ja temaga liitunud isikkoosseisu ohutuse konventsiooniga, mis on koostatud 1994. aasta 9. detsembril New Yorgis. [VV õigusaktides kasutatakse kuupäevade kirjutamisel järjestust „kuupäev, kuu, aasta”, RKs eelistatakse järjestust „aasta, kuu, kuupäev”.]

§ 2. Teha konventsiooni artikli 10 lõike 2 alusel deklaratsioon, mille kohaselt EV kehtestab oma jurisdiktsiooni Eesti kodaniku vastu toime pandud kuriteo üle.

• Ühineda bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolliga, mis on vastu võetud 2010. aasta 29. oktoobril Nagoyas (ELT L 150, 20.05.2014, lk 234–249).

¹ ELT L 262, 9.10.2007, lk 8–25.

§ 2. Kiita heaks juurdelisatud Maailma Terviseorganisatsiooni põhikiri, mis on koostatud 1946. aasta 22. juulil New Yorgis.

§ 3. Kiita heaks juurdelisatud Maailma Terviseorganisatsiooni põhikirja muudatused, mis on vastu võetud kaheksateistkümnenda maailma terviseassamblee 1965. aasta 26. mai otsusega nr WHA 18.48, kolmekümne esimese maailma terviseassamblee 1978. aasta 18. mai otsusega nr WHA 31.18 ning viiekümne esimese maailma terviseassamblee 1998. aasta 16. mai otsusega nr WHA 51.23.

Vahel on otstarbekas määrata välislepingu sõlmimise õigusaktis ka lepingu täitmise eest vastutav asutus. Enamasti on vastutav asutus seesama, kes on lepingu sõlmimiseks ette valmistanud ja kelle valitsemisalasse leping kuulub. Probleemsete kaasuste puhul (kui leping puudutab võrdselt mitme ministeeriumi valitsemisala ja võib ette näha pädevusvaidlusi) tuleks aga kaaluda lepingu täitmise eest vastutava asutuse määramist.

Kui lepingus on sätestatud, et osalisriik peab määrama ühe või teise küsimuse eest vastutava asutuse ja teatama sellest hoiulevõtjale (sisuliselt tegema sellekohase deklaratsiooni), tuleb see asutus samuti määrata lepingu sõlmimise õigusaktis.

Näiteid:

ELi lepingu artikli K.3 alusel koostatud infotehnoloogia tollialase kasutamise konventsiooni ja selle protokollidega ühinemise seaduse § 3;

VV korralduse „Kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni heakskiitmine” punkt 2.

Välislepingu (või selle eelnõu) tõlkimise eesti keelde korraldab sõlmimise ettevalmistamist juhtiv ministeerium. Lepingu eestikeelne tekst peab vastama eesti kirjakeele normile ja välislepingute tõlkimise tavadele. Eelkõige tuleb lähtuda VMis välja töötatud välislepingu tõlkimise juhendist ja Justiitsministeeriumi kodulehel asuvatest välislepingute korduvväljenditest. Võimaluse piires peaks välislepingu terminoloogia kujundamisel võtma arvesse asjaomaste Eesti õigusaktide terminoloogiat.

RT seaduse § 6 lõike 3 punkti 2 kohaselt on RTs avaldatava välislepingu tõlkimine eesti keelde vandetõlgi pädevuses.

RT seaduse § 2 lõike 3 punkti 2 järgi avaldatakse RTs:

1. sõlmitud välisleping eesti keeles või selle tõlge eesti keelde, kui välislepingu tekst on ainult võõrkeeltes, ja
2. vähemalt ühes tõlgendamise aluseks olevas võõrkeeles.

Seepärast lisab lepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtinud ministeerium sõlmimise õigusakti eelnõule alati nii lepingu eesti- kui ka võõrkeelse teksti. Erandiks on ELTs avaldatavad lepingud. Nende korral piisab, kui eelnõule on lisatud üksnes eestikeelne tekst.

Enne tõlke tellimist tasub alati kontrollida, kas leping pole mitte eesti keeles juba avaldatud ELTs (vt XI ptk „Välislepingu avaldamine”). Kui leping on eesti keeles ELTs avaldatud, siis pole seda vaja tõlkida ega RTs avaldada. Samuti ei ole vaja tõlkida lepingut, mis ei ole veel avaldatud kuid kuulub avaldamisele ELTs, vt näiteks ”Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt Lõuna-Aafrika Vabariigi vahelise lepingu, millega muudetakse kaubandus-, arengu- ja koostöölepingut” ratifitseerimise seadus.

ELi ja liikmesriikide jagatud pädevuses olevate lepingute tõlked eesti keelde valmivad Euroopa Komisjoni tõlketeenistuses, tõlked kinnitavad komisjoni ja ELi Nõukogu keelejuristid. Eesti esindaja lepingu eelnõu väljatöötavas nõukogu töörühmas, ministeeriumide atašeed Eesti alalises esinduses ELi juures ja ka ministeeriumiametnikud Tallinnas peavad tähelepanelikult jälgima, et Brüsselis tehtud tõlge oleks sisuliselt õige ja vastaks eesti keele normidele. Pärast seda, kui lepingut käsitlev ELi õigusakt on vastu võetud või juba ELTs avaldatudki, on eestikeelse tõlke muutmine väga keeruline. Selleks tuleb alustada parandusmenetlust (corrigendum).

Seletuskirja koostamine on üks olulisemaid ettevõtmisi välislepingu sõlmimise ettevalmis­tamisel. Eeskätt on vaja meeles pidada, et seletuskirja ülesanne on seletada – st iga mõte peab olema nii väljendatud, et see oleks arusaadav ka lepingus käsitletud küsimustesse pühenda­mata isikutele. Kui seletuskirjas kasutatakse lühendeid, tuleb need esmakordsel nimetamisel lahti kirjutada.

Seletuskirja ülesehitusel tuleb lähtuda HÕNTEst, kus on täpselt kirjas, millised osad peavad seletuskirjas olema ja mida iga osa peab sisaldama.

Seaduseelnõu seletuskirja osi on HÕNTEst eeskirja § 40 lõike 1 kohaselt kümme ja need pealkirjastatakse järgmiselt:

1. sissejuhatus;
2. seaduse eesmärk;
3. eelnõu sisu ja võrdlev analüüs;
4. eelnõu terminoloogia;
5. eelnõu vastavus ELi õigusele;
6. seaduse mõjud;
7. seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud;
8. rakendusaktid;
9. seaduse jõustumine;
10. eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon.

HÕNTE käsitleb otsesõnu üksnes seaduste ja VV määruste eelnõusid. Muu eelnõu seletuskirja koostamisel võetakse VV reglemendi § 10 lõike 4 kohaselt aluseks VV kehtestatud normitehnilised nõuded määruse eelnõu seletuskirja kohta. Need nõuded kehtivad seega ka välislepingut käsitleva VV korralduse eelnõu seletuskirjade kohta.

Korralduse eelnõu seletuskirja osi on HÕNTE § 65 põhjal seitse ja need pealkirjastatakse järgmiselt:

1. sissejuhatus;
2. eelnõu sisu ja võrdlev analüüs;
3. eelnõu vastavus ELi õigusele;
4. korralduse mõjud;
5. korralduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja korralduse rakendamise eeldatavad tulud;
6. korralduse jõustumine;
7. eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon.

Isegi kui mõne osa kohta on kirjutada ainult üks lause (nt „Rakendusakte ei ole vaja vastu võtta”; „Eelnõus ei kasutata uusi ega võõrkeelseid termineid”; „Lepingu rakendamisel puudub mõju elu- ja looduskeskkonnale“), peab see sees olema, sest vastasel juhul võib jääda mulje, et osa puudumise põhjus on asjakohase analüüsi tegemata jätmine.

Seletuskirja sissejuhatuses on soovitav esiteks kirjeldada lepingu ajalugu: mis tingis selle väljatöötamise, millal ja kuidas valmis selle tekst. Mitmepoolse lepingu puhul tuleks nimetada osalisriikide arv ja andmed selle kohta, kas ja millal on leping rahvusvaheliselt jõustunud. Kui lepingule on kavas alla kirjutada, siis on sobiv kirjutada, kus ja millal see peaks aset leidma. Oluline on rõhutada ka HÕNTE § 41 lõiget 2, mille kohaselt kirjelda­takse seletuskirja sissejuhatuses kokkuvõtlikult, kasutamata erialakeelt, kavandatava regulatsiooni sisu ja põhjendatakse selle vajalikkust, sealhulgas nimeta­takse lahendatav küsimus.

Seaduseelnõu seletuskirja sissejuhatuses tuleb HÕNTE § 41 lõike 4 punkti 5 kohaselt märkida, milline häälteenamus on RKs eelnõu seadusena vastuvõtmiseks vajalik. Tüüpviga on, et kasutatakse väljendit „lihthäälteenamus”. Lähtuda tuleb PSi rakendamise seaduse §-st 3 ja RK kodu- ja töökorra seadusest, kus kasutatakse mõisteid „poolthäälte enamus” ning „RK koosseisu häälteenamus”.

Seletuskirja osas „Seaduse eesmärk” on soovitav käsitleda ka lepingu eesmärki.

Kõige olulisem seletuskirja osa on „Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs”. Lepingu sätteid seletus­kirja kopeerida ei ole mõtet. Olulised on lepingu sisuline analüüs (milliseid õigusi ja kohustusi leping riigile toob) ning õiguslik analüüs – kuidas on leping kooskõlas Eesti õigusaktidega (seda tähendabki võrdlev analüüs – võrreldakse lepingut ja Eesti õigust), millise õigusakti millise sätte alusel täidab EV lepinguga võetavaid kohustusi, milline asutus täitmist korraldab ja selle eest vastutab. Seetõttu tasub lepingu lugemisel erilist tähelepanu pöörata väljenditele „lepinguosaline kohustub”, „konventsiooniosaline võtab meetmeid” jne.

Lepingu Eesti õigusele vastavuse analüüs on oluline ka seetõttu, et teha kindlaks, kas lepingu rakendamiseks on vaja vastu võtta, muuta või kehtetuks tunnistada Eesti seadusi. Kui vastus on jaatav, tuleb leping PSi § 121 punkti 2 alusel ratifitseerida (vt ka „Kuidas hinnata, kas välislepingu rakendamiseks on tarvis võtta vastu, muuta või tunnistada kehtetuks EV seadusi?“).

Seletuskirja osas „Eelnõu vastavus ELi õigusele” on lisaks asjaomaste ELi õigusaktide loetlemisele otstarbekas käsitleda pädevuse jaotust ELi ja liikmesriikide vahel: kas Eestil kui ELi liikmesriigil on lepingus käsitletud valdkonnas pädevus või kuulub see ELile (ELi ainupädevus) või on tegu ELi ja liikmesriikide jagatud pädevusega.

Sama oluline kui „Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs” on alati ka varaliste kohustuste punkt. Peab olema täpselt selge, millised varalised kohustused lepingu sõlmimisest tekivad ja millest need kulud kaetakse. Varalise kohustusena võib käsitada ka saamata jäänud tulu, kui selle suurus on hinnatav.

Näide VV korralduse „„EV ja Moldova Vabariigi vahelise viisataotluste läbivaatamise eest riigilõivust loobumise kokkuleppe” eelnõu heakskiitmine” eelnõu seletuskirjast:

Statistika näitab, et 2006. aasta algusest alates kuni septembri lõpuni taotles Eesti viisat 333 Moldova kodanikku. Kokku moodustas nende viisataotluste riigilõiv 2006. aastal umbes 105110 krooni, mis edaspidi jääb riigituludesse saamata.

Kulude suurusest ja sellest, kas nende katmiseks vajalikud vahendid on riigieelarves ette nähtud, oleneb ka lepingu ratifitseerimise vajadus (vt „Millal on varaliste kohustuste võtmine ratifitseerimise aluseks?“).

Seletuskirjas esitatud väited peavad olema põhjendatud. Vältida tuleb paljasõnalist konsta­tee­rimist à la „Eelnõu on kooskõlas Eesti ja  ELi õigusega“, „Lepingu sõlmimine ei too kaasa varalisi kohustusi”. Seletuskirjast peab nähtuma, kuidas on niisugustele järeldustele jõutud.

Seletuskirja osas „Seaduse/korralduse jõustumine” on otstarbekas käsitleda nii seaduse või korralduse jõustumist kui ka lepingu jõustumist.

Reservatsioonid ja deklaratsioonid peavad olema sõnastatud välislepingu sõlmimise õigusaktis. Seletuskirjas (osas „Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs”) tuleb põhjendada nende tegemise vajadust. Kui reservatsiooni või deklaratsiooni tegemise võimalus on lepingus ette nähtud, kuid seda ei kasutata, tuleb ka seda seletuskirjas põhjendada.

Teatavate deklaratsioonide tegemine on vahel ka kohustuslik.

Näide:

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsiooni (nr 138) artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriik, kes ratifitseerib konventsiooni, teatab ratifitseerimiskirjale lisatud deklaratsioonis töölevõetava isiku vanuse alammäära oma terri­tooriumil ja sellel registreeritud sõidukitel. Konventsiooni ratifitseerimise seaduse §-s 2 sätestati seetõttu: ILO konventsiooni nr 138 artikli 2 lõike 1 alusel deklareerib EV, et tema territooriumil ja sellel registreeritud sõidukitel töölevõetava isiku vanuse alammäär on 15 aastat.

(1) Välisministeerium kontrollib talle esitatud §-s 14 nimetatud materjalide vastavust õigusaktidele.

(2) Kui välislepingu materjalides on puudusi, määrab Välisministeerium puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja.

(3) Välisministeerium esitab nõuetekohased välislepingu materjalid Vabariigi Valitsusele 30 päeva jooksul nende Välisministeeriumisse saabumisest või puuduste kõrvaldamisest arvates. Välisministeerium võib nimetatud tähtaega pikendada välislepingu materjalide suure mahu tõttu, teatades sellest materjalid esitanud ministeeriumile või Riigikantseleile.

(4) Kui välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtinud ministeerium või Riigikantselei ei kõrvalda puudusi määratud tähtpäevaks, tagastab Välisministeerium materjalid esitajale.

(5) Välisministeerium võib teha Vabariigi Valitsuse heakskiidetud, kuid allakirjutamata välislepingu eelnõu teksti või vastuvõetud välislepingu tõlke teksti parandusi, mis ei muuda välislepingu sisu ega mõtet, teatades sellest Riigikantseleile, välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtinud ministeeriumile ja vajaduse korral teistele asjaomastele ministeeriumidele.

VäSSi §-s 15 on sätestatud VMi pädevus §-s 14 nimetatud materjalide läbivaata­misel ja VV-le esitamisel. Kui välislepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtinud minis­teerium esitab välislepingu materjalid VMile, kontrollib viimane kõigepealt esitatud mater­jalide vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele.

Kui materjalid vastavad nõuetele, esitab VM need VV-le materjalide saabumisest arvates 30 päeva jooksul. Praktikas pole aga harvad juhud, kus VMil tuleb ettevalmistatud materjalid esitada VV-le heakskiitmiseks erandkorras veelgi kiiremini, seda eriti juhtudel, kui mõne välis­visiidiga seoses on selgunud võimalus või vajadus lepingu allakirjutamiseks või lepingu jõusta­miseks.

Kui lepingu ettevalmistaja soovib, et VM esitaks küsimuse erakorraliselt VV istungi päevakorda, tuleb esituskirjas või muul viisil teatada VMile erakorralisuse põhjendus:

1. miks on vajalik küsimuse kiire arutamine;
2. miks ei olnud võimalik eelnõu esitada piisavalt varakult;
3. millised võivad olla tagajärjed, kui küsimust ei arutata kiireloomulisena.

Küsimuse esitamine VV istungi päevakorda erakorralisena tähendab seda, et istungini on jäänud vähem kui seitse kalendripäeva (vt VV reglemendi § 11).

Kui esitatud materjalides on puudusi, määrab VM lepingu sõlmimise ette­valmis­ta­mist juhti­nud ministeeriumile puuduste kõrvaldamise tähtaja ning esitab materjalid VV-le puuduste kõrvaldamisest arvates 30 päeva jooksul. Kui materjalide esitaja puudusi ei kõrvalda, saadab VM materjalid tagasi. Eriti mahuka eelnõu korral võib VM pikendada VV-le esitamise 30päevast tähtaega, teatades sellest materjalid esitanud ministeeriumile. Kui tegu on väiksemate puudustega, võib need kõrvaldada ka VM ise. Millist varianti kasutatakse, otsustavad VM ja eelnõu ettevalmistanud ministeerium koostöös.

VäSSi § 15 lõikes 5 on ette nähtud võimalus teha VV heakskiidetud, kuid allakirjutamata välis­­lepingu eelnõu teksti või vastuvõetud välislepingu tõlke teksti parandusi, mis ei muuda lepingu sisu ega mõtet. Säte on lisatud eelkõige praktilistest kaalutlustest lähtudes. Kuna VV heakskiidetud lepingu teksti ei saa üldjuhul enam muuta, siis on vaja sätestada seaduses erand, millega kooskõlas on võimalik parandada hiljem avastatud keelevigu ja ebatäpsusi. Selle sätte alusel tehtud muudatustest peab VM teatama Riigikantseleile, lepingu ettevalmis­tamist juhtinud ministeeriumile ning vajaduse korral ka teistele ministeeriumidele.

VäSSi § 16. Välislepingu heakskiitmine Vabariigi Valitsuses

Sõlmimiseks ettevalmistatud välislepingu kiidab heaks Vabariigi Valitsus.

Kui VM on sõlmimiseks ettevalmistatud välislepingu materjalid läbi vaadanud, esitab ta need VV-le, kes peab välislepingu heaks kiitma. VäSSi §-s 16 rõhutatakse, et mitte ühtki välis­lepingut ei sõlmita ilma VV heakskiiduta. Kui lepingu sõlmimine kuulub VV pädevusse, toimub heakskiitmine VV korralduse vastuvõtmisega. Kui välislepingu sõlmimise peab otsus­tama RK, väljendub VV heakskiit istungi protokolli märgitavas otsuses: nõustuda välislepingu sõlmimist käsitleva seaduseelnõuga.     

VäSSi § 17. Välislepingu allakirjutamise volitused

(1) Ametikoha järgi (ex officio) ja ilma volikirjata kirjutab Vabariigi Valitsuse heakskiidetud välislepingule Eesti Vabariigi nimel alla:

1) Vabariigi President, peaminister või välisminister või

2) diplomaatilise esinduse juht, kes on akrediteeritud riiki või rahvusvahelise organisatsiooni juurde, kellega leping sõlmitakse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata isik kirjutab heakskiidetud välislepingule alla Vabariigi Valitsuse volitusel peaministri või välisministri allakirjutatud ning Välisministeeriumis registreeritud volikirja alusel.

VäSSi § 17 eesmärk on loetleda isikud, kes võivad ex officio (ametikoha järgi) ja volikirja esitamata välislepingule alla kirjutada. Lähtudes Viini konventsioonist ja rahvusvahelisest praktikast, on see õigus VP-l kui riigipeal, peaministril ja välisministril.

Ka diplomaatilise esinduse juhi õigus ex officio ja volikirja esitamata välislepingule alla kirjutada tuleneb Viini konventsioonist. Tuleb aga tähele panna, et diplomaatilise esinduse juht võib ilma volikirja esitamata alla kirjutada üksnes lepingule, mis sõlmitakse riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga, mille juurde ta on akrediteeritud. Kui leping sõlmitakse küll rahvusvahelise organisatsiooni egiidi all, kuid selle liikmesriikide vahel, on esinduse juhti vaja VV korraldusega eraldi volitada ja vormistada talle volikiri (Näited: VV korralduse „„ELi ja selle liikmesriikide ning Brasiilia Liitvabariigi vahelise lennutranspordilepingu“ eelnõu heakskiitmine ja volituse andmine“ punkt 2; VV korralduse „„Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu avastamist, arestimist ja konfiskeerimist ning terrorismi rahastamist käsitleva konventsiooni“ heakskiitmine ja volituse andmine“ punkt 2).

Muud isikud võivad välislepingule alla kirjutada VV volitusel peaministri või välisministri allakirjutatud ning VMis registreeritud volikirja ulatuses. Volikirja (ingl k full powers) vormistab VM VV korralduse põhjal, millega volitatakse isikut lepingule alla kirjutama.

Kui lepingus on ette nähtud, et lepingule võib alla kirjutada ratifitseerimistingimusega või -tingimuseta, tuleb VV korralduses märkida, kumba võimalust EV kasutab.

Näide: Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 16 heakskiitmine ja volituse andmine

Kui sõlmitakse kahepoolne leping, valmistab kumbki pool ise ette oma lepingukausta nn oma alternaatidega. Eesti alternaat tähendab lepinguteksti, milles Eesti on nimetatud enne teist lepingupoolt. Eristatakse väikest ja suurt alternaati. Väikse alternaadi korral nimetatakse Eestit esimesena lepingu pealkirjas, preambulis ja allkirjade kohal; samuti nimetatakse eesti keelt esimesena lepingu sõlmimise keelte loetelus (nt „kokkulepe on sõlmitud eesti, kreeka ja inglise keeles”). Suure alternaadi korral on Eesti ja Eestiga seonduv esimesena nimetatud läbi kogu lepinguteksti. Eelistatav on väike alternaat, sest suure alternaadi korral võib muutuda ka sätete numeratsioon ja see raskendab hilisemat viitamist.

Eesti lepingukausta valmistab ette VM. Lepingutekst (nii mitmes keeles, kui leping sõlmitakse) trükitakse spetsiaalsele lepingupaberile ja köidetakse Eesti lipu värvides paelaga riigivapiga lepingukausta. Kui allakirjutamistseremoonia korraldab muu ministeerium, saab ta VMilt enne seda lepingu­kausta ja volikirja. Volikiri vahetatakse teise lepingupoole allakirjutaja volikirja vastu. Allkirjadega lepingukaust ja teise lepingupoole allakirjutaja volikiri tagastatakse sel juhul VMile, sest kõigi Eesti kahepoolsete lepingute originaalid säilitatakse VMi arhiivis.

Mitmepoolsele lepingule allakirjutamine toimub lepingu hoiulevõtja (üldjuhul mõne rahvusvahelise organisatsiooni) juures. Lepingu allkirjadega originaal jääb sel juhul hoiulevõtja arhiivi, riigid saavad lepingu tõestatud koopia ja allakirjutamise protokolli.

VäSSi § 18. Välislepingu teksti vastuvõtmise volitused

(1) Välislepingu teksti vastuvõtmisel rahvusvahelisel nõupidamisel, rahvusvahelises organisatsioonis või selle allasutuses esindab Eesti Vabariiki sellel nõupidamisel, selles organisatsioonis või allasutuses esindama volitatud isik.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata isik esindab heakskiidetud välislepingu teksti vastuvõtmisel Eesti Vabariiki Vabariigi Valitsuse volitusel peaministri või välisministri allakirjutatud ning Välisministeeriumis registreeritud volikirja alusel.

Mõistet „välislepingu teksti vastuvõtmine“ (ingl k adoption) kasutatakse mitmepoolsete lepingute puhul. See tähendab, et läbirääkimistel osalenud riigid on jõudnud lepingu eelnõu tekstis kokkuleppele (toiming sarnaneb kahepoolse lepingu parafeerimisega).

VäSSi §-s 18 on käsitletud välislepingu teksti vastuvõtmise volitusi. Viini konventsiooni koha­selt on teksti vastuvõtmiseks vajalik kõigi lepingut ette valmistanud riikide nõusolek. Üldjuhul võetakse välislepingu tekst vastu rahvusvahelisel konverentsil, rahvus­vahelises organisatsioonis või selle allasutuses. Sel juhul vajab lepingu teksti vastuvõtmine kahe kolmandiku riikide toetust, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Seega on põhjendatud, et isik, kes on volitatud esindama EVd sellel konverentsil, selles organisatsioonis või allasutuses, võib ühtlasi ka välislepingu teksti vastu võtta. Välislepingu teksti võib ilma lisavolituseta võtta selle sätte kohaselt vastu nii EV alaline esindaja rahvus­vahelises organisatsioonis või selle allasutuses kui ka isik, kelle VV on volitanud osalema konkreetsel üritusel või kellele VM on väljastanud asjaomase volikirja (vt „Mis juhul, miks ja kuidas moodustatakse välislepingu sõlmimise ettevalmistamiseks töörühm või VV korraldusega komisjon või delegatsioon?“).

Näide: Valitsusdelegatsiooni moodustamine Ülemaailmse Postiliidu 25. kongressil osalemiseks ja volituse andmine

Välislepingu teksti vastuvõtmine võib toimuda erinevalt: näiteks hääleta­mi­sega, vaikimisi heakskiitmisega, kokkulepitud välislepingu tekstile alla kirjuta­misega. Viimane ei ole sama toiming kui VäSSi §-s 17 sätestatud välislepingule allkirjastamine.

Erijuhtumi moodustavad lepingu alusel loodud organite otsused, millega sisuliselt muudetakse lepingut. Siis ei ole tegu ei välislepingu teksti vastuvõtmise ega lepingule allakirjutamisega (vt „Mida tähendab lepingu muutmine lepingu alusel loodud organi otsusega?“).

VäSSi § 18 lõikes 2 on sätestatud erand. See puudutab isikuid, kes võivad välislepingu teksti vastu võtta, kui neil on selleks VV eraldi antud volitus. Näiteks võib juhtuda, et EV esindaja rahvusvahelisel konve­rentsil ei olnud veendunud, kas lepingu tekst sellisel kujul lõplikuks tunnistada või mitte ja seetõttu ei andnud ta EV nõusolekut konverentsi ajal.

Kui lepingu ettevalmistaja leiab, et lepingu teksti vastuvõtmiseks on vaja rohkemate riikide nõusolekut, võib ta kutsuda riike ka hiljem andma oma nõusolekut teksti vastu võtmiseks. Sellisel puhul võibki VV eraldi volitada kedagi seda tegema.

VäSSi § 19. Välislepingu sõlmimine

Välislepingu sõlmimisega võtab Eesti Vabariik endale välislepingus ettenähtud kohustused. Välisleping sõlmitakse sellele alla kirjutades, lepingut ratifitseerides, heaks kiites, sellega ühinedes või muul lepingus ettenähtud viisil.

VäSSi § 19 on välislepingute sõlmimist (ingl k conclusion) käsitlev üldsäte. Paragrahvi kohaselt väljendatakse nõus­olekut välislepingus ettenähtud kohustustega lepingu sõlmimise teel. Leping sõlmitakse sellele alla kirjutades, lepingut ratifitseerides, heaks kiites, sellega ühinedes või muul lepingus ettenähtud viisil.

Välislepingu sõlmimise kaudu võtab EV endale lepin­gus ette­nähtud kohustused, st väljen­dab nõus­olekut lepingu siduvuse kohta. Sõlmimine on protsess, mis algab selle algatamisest ja lõpeb lepingule allakirjutamise, kirjade või nootide vahe­tamise, lepingu ratifit­seerimise, heaks­kiitmise või sellega ühine­misega. Kui leping jõustub sõlmi­misest (nt alla­kirju­ta­misest või kirjade/nootide vaheta­misest), sisaldab sõlmimine ka jõustamist.

Lepingu sõlmimine võib olla ühe- või kaheetapiline. Ühe etapiga sõlmitakse leping siis, kui:

1) lepingule kirjutatakse alla ja see jõustub allakirjutamisest (nt EV valitsuse ja Kreeka Vabariigi valitsuse haridus- ja kultuurikoostöö programm aastateks 2005, 2006 ja 2007);

2) kirjutatakse alla lepingule, milles on ette nähtud, et see jõustub pärast seda, kui lepinguosalised on üksteisele teatanud lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõppemisest. Kui lepingut ei ole vaja VäSSi § 20 järgi RKs ratifitseerida, on EV lepingu heakskiitmisega VVs ka jõustumiseks vajaliku menetluse juba läbinud ja VM saadab teisele lepingupoolele (või teistele lepinguosalistele, kui neid on mitu) jõustamisnoodi (nt EV valitsuse ja Bulgaaria Vabariigi valitsuse salastatud teabe vahetamise ja vastastikuse kaitse kokkulepe);

3) leping sõlmitakse kirjade või nootide vahetamise teel ja see jõustub hilisema kirja või noodi kuupäeval, selle kättesaamise päeval või teatava aja möödudes sellest päevast (nt EV valitsuse ja Jaapani valitsuse vaheline Eesti Kunstimuuseumile eksponeerimis- ja konserveerimisvahendite tarnimise kokkulepe);

4) EV ratifitseerib või kiidab heaks lepingu või ühineb sellise lepinguga, millele ta pole alla kirjutanud, millele ei saa alla kirjutada või millele ta ei soovi alla kirjutada, sest on võimalik allakirjutamise asemel nt ühineda (nt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitleva konventsiooni (nr 111) ratifitseerimise seadus; vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni heakskiitmine; Euroopa Molekulaarbioloogia Konverentsi asutamislepinguga ühinemise seadus).

Lepinguosaliseks saamine kahe etapiga tähendab, et esmalt kirjutatakse lepingule alla ja hiljem see ratifitseeritakse.

1. Sel juhul tuleb esmalt ette valmistada VV korraldus, millega kiidetakse lepingu eelnõu heaks ja volitatakse kedagi sellele alla kirjutama (kui allakirjutajal ei ole selleks õigust ametikoha järgi). Näide: „EV valitsuse ja Rootsi Kuningriigi valitsuse vahelise mere- ja lennuotsingute ning -pääste kokkuleppe” eelnõu heakskiitmine ja volituse andmine.
2. Kui lepingu peab VäSSi § 20 järgi ratifitseerima, valmistatakse pärast allakirjutamist ette ratifitseerimise seaduse eelnõu. Näide: EV valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise väljaandmislepingu ratifitseerimise seadus.

Kui lepingus on ette nähtud, et pärast allakirjutamist tuleb veel hoiule anda heakskiitmiskiri, vormistatakse see sama VV korralduse alusel, millega kiideti leping heaks enne allakirjutamist (juhul, kui lepingut ei pea VäSSi § 20 alusel heaks kiitma RK). Sel juhul on lepinguosaliseks saamine rahvusvahelises mõttes kaheetapiline, riigi sees aga üheetapiline. Näide: Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide tuumateabealase koostöö kokkulepe.

Mõnel juhul on võimalik ka valida. Näiteks kui mitmepoolne leping on küll endiselt allakirjutamiseks avatud, kuid seda veel vaid lühikeseks ajaks, siis on otstarbekas läbi mõelda, kas on mõistlik asuda üldse allakirjutamise etapi ette­valmistamisele. Mõistlikum võib olla asuda kohe lepinguga ühine­mise ette­valmistamisele, kas VV või RK tasandil. Sellisel juhul ei tule ette valmistada kahte komplekti materjale (esmalt allakirjutamiseks ja pärast ratifitseerimiseks).

VäSSi § 20. Välislepingu ratifitseerimine

Välisleping ratifitseeritakse Riigikogus, kui:

1. välislepinguga muudetakse riigipiire;
2. välislepingu rakendamiseks on tarvis võtta vastu, muuta või kehtetuks tunnistada Eesti Vabariigi seadusi;
3. välislepingu kohaselt ühineb Eesti Vabariik rahvusvahelise organisatsiooni või liiduga;
4. välislepinguga võtab Eesti Vabariik sõjalisi kohustusi;
5. välislepinguga võtab Eesti Vabariik avalik-õiguslikes suhetes varalisi kohustusi, mille täitmiseks ei ole riigieelarves vahendeid ette nähtud või mis ületavad riigieelarves kehtestatud varalise kohustuse piirmäärasid, mille ulatuses on välislepingu volitatud sõlmima Vabariigi Valitsus;
6. välislepingus on ratifitseerimine ette nähtud.

VäSSi § 20 sisuliselt kordab PSi § 121 – mõlemas on käsitletud välislepinguid, mis tuleb kindlasti ratifitseerida RKs. PSi § 121 järgi ratifitseerib RK välislepinguid selles paragrahvis loetletud tingimustel, ent ei ole täpsustatud, kuidas RK seda teeb.

Sõnal „ratifitseerima” võib sõltuvalt kontekstist olla erinev tähendus. PSis on sõna „ratifitseerima” kasutatud üldmõistena, mis tähendab seadusandja tegevust välislepingu sõlmimisel. Samas on rahvusvahelises õiguses see sõna kasutusel kitsamas tähenduses – ratifitseerimine on üks viis, kuidas väljendada nõusolekut lepingu siduvuse kohta.

Rahvusvaheline õigus ja lepingute sõlmimise praktika näevad samaväärsete toimingutena ette ka lepinguga ühinemist ja selle heakskiitmist. Näiteks üldjuhul ratifitseerib riik konventsiooni pärast selle allakirjutamist. Kui allakirjutamine ei ole enam võimalik, ühinetakse konvent­siooniga või kiidetakse see heaks (olenevalt konventsioonis sätestatust).

Et vältida ratifitseerimise riigisisese ja rahvusvahelise tähenduse segiajamist ja sellest tulenevat PSi võimalikku grammatilist tõlgendust, et RK saab vastu võtta ainult ratifit­seeri­mise seaduse, on VäSSi § 6 lõike 1 punktis 2 täpsustatud, et RK ratifitseerib teatud tingimuste esinemisel välislepingud, tehes seda kas ühinemise, heakskiitmise, ratifitseerimise või muu seaduse vastuvõtmisega. Kuidas konkreetsel juhul toimida ja seadus pealkirjastada, tuletatakse lepingust.

PSi § 121 ja VäSSi § 20 ammendavast loetelust võib järeldada, et kõiki välislepinguid ei tule RKs ratifitseerida.

VäSSi § 20 punkti 1 kohaldamise vajadust ei ole raske kindlaks määrata. Tuleb meeles pidada aga seda, et Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks nõutakse PSi §-s 122 RK koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust.

Selleks, et kindlaks teha, kas leping tuleb ratifitseerida PSi § 121 punkti 2 (VäSSi § 20 punkti 2) alusel, on vaja põhjalikult analüüsida, milliseid kohustusi lepingu sõlmimine EV-le toob, ja kuidas – millise õigusakti alusel – neid kohustusi täidetakse.

Kui leping ei ole Eesti seadus­tega kooskõlas, tuleb see ratifitseerida. Analüüs tehakse kehtivate Eesti õigusaktide põhjal. Teoreetiline võimalus, et tulevikus võidakse Eesti seadusi muuta ja sel juhul läheks leping Eesti seadustega vastuollu, ei ole ratifitseerimise alus.

RK on otsustanud, kuidas mingit küsimust Eestis reguleeritakse, ja VV otsustab, milliste riikide ja organisatsioonidega ta RK etteantud raamides suhtleb. Kui Eesti seadusi vastu võtta, muuta või tühistada vaja ei ole, siis VV pelgalt kinnitab välislepingu sõlmimisega rahvusvaheliselt seda, mida RK on riigisiseselt juba seaduste vastuvõtmise kaudu teinud.

Peale PSi § 121 punkti 2 (VäSSi § 20 punkti 2) võib aga otsekohaldatava välislepingu ratifitseerimise vajadus tuleneda ka seadusereservatsiooni põhimõttest [vt EV põhiseadus: kommenteeritud väljaanne. § 121 kommentaar nr 9]. Seda vajadust tuleb seletuskirjas põhjendada. Näited valdkondadest, mida PSi kohaselt saab reguleerida üksnes seadusega, on toodud HÕNTE eeskirja §-s 12.

Näide topeltmaksustamise vältimise lepingute seletuskirjast:

Leping tuleb RKs ratifitseerida tulenevalt PSi §-s 113 väljendatud seaduse­reservatsiooni põhimõttest. PSi § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõikes 3 loetletakse maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Ühegi maksuseaduse kohustusliku elemendi kehtestamist ei tohi delegeerida täidesaatvale võimule. [EV põhiseadus: kommenteeritud väljaanne. § 113 kommentaar nr 5]. Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning maksu­soodus­tused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest seadusest võivad erineda ka maksu­objektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtudes tuleb leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine VV korralduse alusel tähendaks sisuliselt maksu­õigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks vastuolus PSiga.

Ratifitseerimise vajadus võib tuleneda ka õiguse üldpõhimõttest, et seadust ei saa muuta täitevvõimu aktiga – seda juhul, kui muudetakse lepingut, mille on ratifitseerinud RK. Selle reegli suhtes on sätestatud erand VäSSi § 25 lõikes 2 (vt IX ptk „Välislepingu muutmine”).

Kui denonsseeritakse ratifitseeritud leping, peab ka selle alati otsustama RK (vt „Kuidas välisleping denonsseeritakse, lõpetatakse või sellest taganetakse?“). Näiteks kui uues lepingus on ette nähtud, et sellega denonsseeritakse vana, ratifitseeritud välisleping, tuleb uus leping kindlasti ratifitseerida. Seda isegi juhul, kui muid VäSSi §-s 20 nimetatud ratifitseerimise aluseid ei esine.

Peamine raskus VäSSi § 20 punkti 3 kohaldamise vajaduse kindlakstegemisel on rahvusvahelise organi­satsiooni määratlemine.

Rahvusvahelise organisatsiooni mõiste saab määratleda Viini konvent­siooni ja rahvus­vahelise õiguse teooria põhjal. Viini konventsiooni artikli 2 lõike 1 punkti i kohaselt on rahvusvaheline organisatsioon valitsustevaheline organisatsioon.

Teooria põhjal võib lisada, et rahvusvaheline organisatsioon on pikemaks ajaks kas riikide või riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide poliitiliste või muude eesmärki­de saavutamiseks rahvus­vahelise õiguse alusel loodud iseseisvate organitega ühendus, mis on võimeline omama lepinguosalistest erinevat tahet ning seda iseseisvalt läbi viima.

Rahvusvaheline organisatsioon on riikidest eraldiseisev rahvusvahelise õiguse subjekt, kellel on pädevus sõlmida lepinguid, mis on vajalikud tema ülesannete täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks. 

Enamasti on rahvusvahelised organisatsioonid riikide poliitilised ühendused, kuid selle mõiste alla võivad minna ka muu valdkonna asutused (nt Euroopa Ülikool-Instituut, Põhjamaade Investeerimispank jt).

NB! Rahvusvahelisi valitsustevahelisi organisatsioone tuleb eristada rahvusvahelistest eraõiguslikest organisatsioonidest (vt „Mis on riigi eraõiguslikke kohustusi käsitlevad lepingud?”).

VäSSi § 20 punktis 4 on sätestatud sõjaliste kohustuste võtmine kui välislepingu ratifitseerimise alus. Eesti võib võtta sõjalisi kohustusi RK otsuse või ratifitseeritud välislepingu alusel (nt Põhja-Atlandi leping). 

Ühelt poolt võib väita, et iga välislepingu täitmiseks tuleb teha otseseid või kaudseid kulutusi, mistõttu tuleks iga välisleping RKs ratifit­seerida. Teiselt poolt võib uskuda, et PSi koostamisel ei mõeldud varalise kohustuse all kõige väikse­maidki väljaminekuid või saamata jäänud tulusid. Seega peaks RK ratifitseerima üksnes sellised vara­lisi kohustusi sisaldavad lepingud, mille täitmine ilma RK heakskiiduta ei ole võimalik.

VäSSiga on varalise kohustuse sätte alusel RKs ratifitseerita­vate välis­lepingute ring kindlaks määratud lähtudes sellest, kas lepingu täitmise vahen­did on riigieelarves ette nähtud, ning lepinguga võetavate varaliste kohustuste suurusest ühe aasta kohta. Kooskõlas PSi § 121 mõttega on peetud silmas välislepinguid, millega EV võtab endale rahvusvahelise avaliku õiguse valdkonda kuuluvaid varalisi kohustusi või mille rakendamine toob kaasa olulisi varalisi kulutusi.

Selleks, et kindlaks teha VäSSi § 20 punkti 5 kohaldamise vajadus, tuleb esmalt vaadata, kas riigi­­eelarves on välislepingu täitmiseks vahendid ette nähtud. Vahendid on ette nähtud, kui lepingu rakendamiseks vajalikud kulud saab ministeeriumi eelarve summadest katta. Seda hindab ministeerium koostöös Rahandusministeeriumiga.

Kui vahendeid ei ole ette nähtud, peab lepingu kindlasti RK-le ratifitseerimiseks esitama. Kui vahendid on riigi­eelarves ette nähtud, tuleb järgmisena kontrollida, kas ületatakse piirmäära, mille ulatuses on VV volitatud varalisi kohustusi toovaid lepinguid sõlmima. See piirmäär sätestatakse iga-aastases riigieelarve seaduses eraldi paragrahviga.

2023. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 10 kohaselt ei ole vaja RKs ratifitseerida välislepinguid, millest EV-le tulenevate varaliste kohustuste maht ei ületa 3% riigiasutusele, kelle algatusel välisleping sõlmitakse, eelarveaastaks ette nähtud kuludest.

Näide VV korralduse „Spordis dopingu kasutamise vastase rahvusvahelise konventsiooni heakskiitmine” eelnõu seletuskirjast:

Konventsiooni täitmiseks vajalikud vahendid on Kultuuriministeeriumi eelarves ette nähtud.

Kultuuriministeeriumile 2007. aastaks ettenähtud kulude summa on 2 402 684 420 krooni (riigituludest 2 115 969 854 krooni), millest 3% on 70 miljonit krooni. Konventsiooni raken­da­miseks vajalik summa on ligikaudu 600 000 krooni aastas. Seega ei ületa välislepingust EV-le tulenevate varaliste kohustuste või saamata jääva tulu maht 3% Kultuuriminis­teeriumile jooksvaks eelarveaastaks ettenähtud kulude summat ja konventsiooni ei ole vaja RKs ratifitseerida.

On avaldatud arvamust, et kõik varalisi kohustusi sisaldavaid välislepinguid käsitlevad seadused peaks tulenevalt PSi § 104 punktist 15 vastu võtma koosseisu häälte­enamusega. VMi hinnangul tuleb aga PSi paragrahve 104 ja 121 vaadelda eraldi.

Paragrahvi 104 punktis 15 nimetatud varalisi kohustusi tuleks mõista endise EV-le välislaenude võtmise ja välis­laenu­lepingutele riigigarantiide andmise seaduse mõttes, st kui Rahandusministeeriumi valit­semisalasse kuuluvaid välislaene, mis ei kuulu VäSSi reguleerimisalasse. Ka praktikas ei ole RKs välislepingute ratifit­seerimiseks PSi § 121 punkti 4 alusel nõutud koosseisu häälte­enamust.

Oluline on ka rõhutada, et varalisi kohustusi kaasa toovate välislepingute sõlmimise õigus­aktid tuleb kindlasti kooskõlastada Rahandusministeeriumiga.

VäSSi § 20 punkti 6 alusel tuleb leping ratifitseerida, kui ratifitseerimine on lepingus ette nähtud ainu­võimaliku variandina (nt Eesti, Islandi, Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani vahelise Põhjamaade Investeerimispanka käsitleva lepingu artikkel 17: „Leping tuleb ratifitseerida.”).

Kui lepingus on ette nähtud, et see tuleb ratifitseerida, siis rahvusvahelises mõttes tähendab see, et riik peab oma nõusolekut olla lepinguga seotud väljendama riigipea kirjaga (ratifitseerimiskiri). Eestis on riigipea allkirjaga lepingukirja saatmise eelduseks seaduse vastuvõtmine (VäSSi § 21 lõige 3).

Enamasti on lepingus siiski jäetud osalisriikidele valik: lepingu saab kas ratifitseerida, heaks kiita või sellega ühineda. Kui ratifitseerimine on ette nähtud ühena variantidest, ei tähenda see, et „ratifitseerimine on lepingus ette nähtud” PSi § 121 punkti 5 ja VäSSi § 20 punkti 6 mõttes, ja lepingut ei pea sel alusel ratifitseerima.

Üldjuhul ratifitseerib riik need lepingud, millele ta on alla kirjutanud. Kui leping enam allakirjutamiseks avatud ei ole, saab sellega ühineda. Seega, kui Eesti on lepingule alla kirjutanud ja lepingus on selle siduvuse kohta nõusoleku väljendamiseks ette nähtud kaks varianti – ratifitseerimine või ühinemine – tuleb Eesti puhul kõne alla üksnes ratifitseerimine.

Sel juhul kohaldatakse samuti VäSSi § 20 punkti 6, sest ehkki lepingus on lisaks ratifit­seerimisele ette nähtud ka ühinemise võimalus, ei saa seda võimalust pärast allakirjutamist enam kasutada (nt Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni autoriõiguse lepingu ratifitseerimise seadus, Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni autoriõiguse lepingu artiklid 20 ja 21).

VäSSi § 21. Välislepingu jõustamine

(1) Välislepingu jõustamisega avaldab Eesti Vabariik valmisolekut täita endale lepingu sõlmimisega võetud kohustusi. Välisleping jõustatakse allakirjutamisega, lepingukirjaga või muul lepingus ettenähtud viisil.

(2) Tulenevalt välislepingust võib lepingukiri olla:

1. ratifitseerimiskiri;
2. heakskiitmiskiri;
3. ühinemiskiri;
4. jõustumisnoot;
5. muu lepingukiri.

(3) Riigikogu ratifitseeritud välislepingu lepingukirjale kirjutab alla Vabariigi President.

(4) Vabariigi Valitsuse sõlmitud välislepingu lepingukirjale kirjutab alla peaminister või välisminister.

(5) Jõustumisnoodile kirjutab oma nimetähed välisminister või tema volitatud isik.

(6) Välisministeerium korraldab lepingukirjade vahetamist teise lepingupoolega või annab lepingukirja hoiulevõtjale hoiule.

VäSSi §-s 21 on käsitletud lepingu jõustamist ja lepingukirju. Kui leping sõlmimisest ei jõustu, tuleb jõustamiseks teha „veel midagi” – saata teisele lepingu­poolele või hoiulevõtjale lepingukiri. Lepingu jõustamisega avaldab EV valmis­olekut täita endale lepingu sõlmi­mi­sega võetud kohustusi.

„Lepingukiri” on ühisnimetus paljudele eri nimetusega dokumentidele, mis sisuliselt väljendavad EV valmisolekut täita lepingus ettenähtud kohustusi.

RK sõlmitud välislepingute lepingukirjadele allakirjutamise ainuõigus on VP-l. VäSSi § 21 lõikes 3 nimetatud RK ratifitseeritud välislepingu lepingukirjade all mõistetakse RKs ühinemise, heakskiitmise või ratifitseerimise seaduse vastuvõtmisega ratifitseeritud välislepingute lepingukirju. Erandiks on jõustamisnoodid (vt allpool).

VV sõlmitud välislepingute lepingukirjadele kirjutab VäSSi § 21 lõike 4 kohaselt alla peaminister või välisminister. Praktikas on allkirjutaja enamasti välisminister.

Lepingukirja koostab ja edastab teisele poolele või hoiulevõtjale VM (VäSSi § 9 lõike 3 punkti 2 alusel).

Eraldi lepingukirjana on VäSSis välja toodud jõustumisnoot, sest nootidele alla ei kirjutata, vaid pitseri sisse kirjutab oma nimetähed VMis selleks õigustatud isik. Kooskõlas rahvusvahelise diplo­maatilise tavaga ning välisministri antud üldvolituse alusel võivad noodile oma nime­tähed kirjutada minister, kantsler, asekantslerid, osakondade peadirektorid ning välisesinduse juht või teda asendav isik. Välisministri volitus kirjutada jõustumisnoodile nimetähed on ette nähtud VMi asjaajamiskorras ning eraldi volitamist igale noodile nimetähtede kirjutamiseks ei toimu.

Kahe- või kolmepoolsete lepingute puhul lepingukirjad vahetatakse, rahvusvahelises organisatsioonis sõlmitud välislepingute puhul antakse lepingukirjad hoiulevõtjale hoiule.

Lepingukirju vahetab teise lepingupoolega või edastab hoiulevõtjale VM üldjuhul kohe pärast nende vormistamist. Kuna lepingukiri edastatakse VäSSi §-s 21 sätestatud korras pärast sellele all­kirjutamist, sõltub edastamise kiirus sellele alla kirjutamisest. Praktikas on vahel ka juhtumeid, kus on vajalik või otstarbekas lepingukirja üleandmist või hoiuleandmist ajastada mingiks kind­laks sündmuseks. Sellisel puhul hoitakse juba vormistatud lepingukirja VMis või asja­omases välisesinduses kuni soovitava sündmuseni.

Välislepingu jõustumise tähtaega EV suhtes arvestatakse lepingusätete kohaselt (nt lepingukirjade vahetamisest või kirja hoiuleandmisest).

Kahepoolsete lepingute jõustumistingimus on tavaliselt, et pooled teatavad teineteisele diplomaatiliste kanalite kaudu (noodiga) lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamisest. Leping jõustub:

• hilisema teate kuupäeval või
• hilisema teate kättesaamise kuupäeval või
• kindlaksmääratud ajavahemiku möödudes teatest või selle kättesaamisest.

Seega, kui lepingu tekstis on kasutatud väljendit „jõustub hilisema teate kuupäeval (või teatava ajavahemiku möödudes sellest kuupäevast)”, arvestatakse jõustumist noodi kuupäevast. Kui aga on kasutatud väljendit „teate kättesaamise kuupäeval (või teatava aja­vahe­miku möödudes sellest kuupäevast)”, arvestatakse jõustumist noodi VMi või välisesindusse saabumise kuupäevast.

Lepingus võib olla ette nähtud ka konkreetne jõustumiskuupäev.  

(1) Reservatsioone võib välislepingu kohta teha välislepingut sõlmides välislepingu tingimuste kohaselt.

(2) Deklaratsioone võib välislepingu kohta teha välislepingut sõlmides või välislepingut täites.

(3) Välislepingu kohta tehtud reservatsioonide muutmise ja tagasivõtmise õigus on välislepingu sõlminud asutusel välislepingu tingimuste kohaselt.

(4) Välislepingu kohta tehtud deklaratsioonide muutmise ja tagasivõtmise õigus on välislepingu sõlminud asutusel.

(5) Kui välislepingu osaline on teinud lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus oleva reservatsiooni või deklaratsiooni, esitab Riigikantselei või ministeerium, kelle valitsemisalas leping on, Välisministeeriumile reservatsiooni või deklaratsiooni kohta vastuväite tegemise ettepaneku ja vastuväite projekti. Vastuväite edastab teisele lepingupoolele või lepingu hoiulevõtjale Vabariigi Valitsuse nimel välisminister.

Viini konventsiooni artikli 1 punkti d kohaselt on reservatsioon mis tahes sõnastuses ja mis tahes nimetusega ühepoolne avaldus, mille riik on teinud lepingule allakirjutamisel, selle ratifit­seerimisel, heakskiitmisel või sellega ühinemisel ja millega ta soovib välistada või muuta lepingu teatavate sätete õigusmõju nende kohaldamisel enda suhtes.

Seega on Viini konventsiooni ja VäSSi mõttes reservatsioon üksnes lepingu sõlmimise ajal tehtud avaldus. Samas võib lepingus olla ette nähtud, et reservatsioone võib teha ka lepingu kehtimise ajal (vt konventsiooni ajutise impordi kohta artiklit 29).

Lepingu sõlmimisel või ka lepingu kehtivuse ajal võib välislepingu kohta teha deklaratsioone.

Deklaratsioon on riigi ühepoolne avaldus, millega täpsustatakse või selgitatakse lepingu sätteid ning mis erinevalt reservatsioonist ei välista sätte riigi suhtes kohaldamist. Näide: vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seadus.

Ei tohi end lasta eksitada sellest, et vahel nimetatakse lepingutes reservatsioonideks ka muid kui sõlmimise ajal tehtud ja lepingu kohaldamist piiravaid avaldusi. Nt võib reservatsioon sisuliselt tähendada vastuväidet lepingu muudatusettepaneku kohta (vt loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni artikli 15 lõiget 3 ja artikli 16 lõiget 2). Riigisisesel menetlemisel tuleb lähtuda avalduse sisust, mitte sellest, kuidas seda on lepingus nimetatud.

Reservatsioonide ja deklaratsioonide tegemise otsustab lepingu sõlminud asutus (VV või RK). Reservatsioonide ja deklaratsioonide muutmise ja tagasivõtmise õigus on üldjuhul samuti lepingu sõlminud asutusel.

Samas on võimalik kaaluda ka selle õiguse delegeerimist madalamale tasemele, kui reservatsioon või deklaratsioon on tehnilise iseloomuga ja eeldatavasti on neid vaja muuta või tagasi võtta sageli. Volitus reservatsioonide või deklaratsioonide tegemiseks, muutmiseks või tagasivõtmiseks tuleb sel juhul anda lepingu sõlmimise õigusaktiga (seadus või VV korraldus). Analoogne on lepingumuudatuste heakskiitmise volitamine (vt IX ptk „Välislepingu muutmine”).

ELi ja liikmesriikide jagatud pädevuses olevate lepingute korral tasub uurida, kas ELi ja liikmesriikide vahel on kokku lepitud reservatsiooni või deklaratsiooni ühtne sõnastus. Kui see nii on, peaks ka Eesti seda kasutama.

VäSSi § 22 lõikes 5 on käsitletud reservatsioonide ja dekla­rat­sioo­nide kohta vastuväidete tege­mist. Vastuväidete tege­misel on nii õiguslik kui ka poliiti­line mõju (sellega avaldatakse reser­vat­siooni teinud riigile survet reser­vatsiooni tagasi­­võtmiseks), mistõttu vastu­väite tegemise otsuse lange­tab välisminister.

Minis­teeriumid peaksid aga jälgima oma pädevuses olevate lepingute täit­mist, nende suhtes tehtud reser­vatsioone ning hindama reser­vat­sioo­nide ja deklaratsioonide kohasust.

Kui riik teeb välislepingu suhtes reservatsiooni või deklaratsiooni, edastab lepingu hoiule­võtja selle kohta teate üldjuhul Eesti välisesindusele. Välisesindus edastab teate VMile.  Kui VM leiab, et reservatsioon või deklaratsioon on vastuoluline, saadab ta selle omakorda ministeeriumile, kelle valitsemis­alasse leping kuulub.

Ministeeriumile antakse tähtaeg, mille jooksul palu­takse hinnata, kas reservatsioon või deklaratsioon on välislepingu mõtte ja eesmärgiga koos­kõlas. Kui  ministeerium leiab, et reservatsioon või deklaratsioon ei ole lepingu mõtte ja eesmärgiga kooskõlas, esitab ta VMile vastuväite kavandi. VM vaatab kavandi läbi ja langetab lõpliku otsuse vastuväite tegemise vajalikkuse ja selle sisu kohta. Vastuväide vormistatakse noodiga.

Vastuväite võib esitada 12 kuu jooksul pärast seda, kui reservatsioon tehakse riigile teatavaks. Kui vastuväide jäetakse tegemata, siis tähendab see reservatsiooni vaikivat heakskiitmist. 

Kahepoolsete lepingute kohta reservatsioone ega vastuväiteid ei tehta, vaid lahendatakse erimeelsused läbirääkimiste teel.

(1) Välislepingu täitmise tagab Vabariigi Valitsus või selleks volitatud valitsusasutus.

(2) Vabariigi Valitsus võib välislepingut pärast selle heakskiitmist ja enne selle jõustumist ajutiselt kohaldada tingimusel, et sellega ei piirata isiku põhiõigusi ega -vabadusi ning välislepingu ajutine kohaldamine on ette nähtud välislepingus või Vabariigi Valitsuse õigusaktis.

(3) Välislepingu peatamise otsustab Vabariigi Valitsus ning Välisministeerium teatab sellest teisele lepingupoolele või hoiulevõtjale.

VäSSi § 23 kohaselt tagab välislepingu täitmise VV või selleks volitatud valitsusasutus. Siia­maani määrab RK või VV harva lepingu täitmise eest vastutava ministeeriumi. Sellest tulenevalt on tekkinud olukordi, kus ministeeriumid ei ole kindlad, kes ühe või teise välislepingu või selle osa täitmise eest tegelikult vastutab.

Sellise olukorra vältimiseks on otstarbekas määrata probleemsete kaasuste puhul välislepingu sõlmimise õigusaktis kohe ka selle täitmise eest vastutav asutus. Vastutava asutuse võib määrata ka hiljem. Määramise ettepaneku teeb lepingu sõlmimise ettevalmistamist juhtinud ministeerium või VM. Kui ministeeriumide vahel kokkuleppele ei jõuta, otsustab küsimuse VV.

VäSSis on sätestatud ka praktikas mõnikord kasutatav võimalus, et lepinguosalised kohal­davad lepingut ajutiselt enne selle jõustumist. Nimetatud säte seadustab praktika, kus ajuti­selt kohaldatakse lepinguid, mille jõustumine võib riigisisestel ja muudel põhjustel võtta kaua aega. Selle sätte alusel saab lepingut ajutiselt kohaldada aga vaid juhul, kui see ei piira isikute põhiõigusi ega -vabadusi. Lepingut saab ajutiselt kohaldada ka osaliselt. Tuleb tähele panna ka seda, et võimatu on ajutiselt kohaldada välislepingut selles osas, milles see on vastuolus Eesti seadustega. Näide: VV korralduse „„ELi ja selle liikmesriikide ning Iisraeli riigi vahelise Euroopa – Vahemere piirkonna lennunduslepingu“ eelnõu heakskiitmine, volituse andmine ja ajutine kohaldamine“ punkt 3.

VäSSi § 23 lõikes 3 sätestatakse, et VV võib välislepingu peatada. Välislepingu peatamise võima­lus tuleneb Viini konventsioonist ning tähendab seda, et välislepingut ajutiselt ei kohal­data. See ei tähenda välislepingu muutmist, lõppemist ega lõpetamist. Näiteks võib välislepingu peatamise vajadus tekkida juhul, kui teine lepingupool rikub lepingut ning EV peab sellele kiirelt reageerima (nt VV korraldus „„Välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooni” täitmine India Vabariigi suhtes“). Kuna tegemist ei ole välislepingu muut­mise ega lõpetamisega, siis on otstarbekas, et välislepingu täitmise peatamine kui ajutine abinõu on VV pädevuses. Välislepingu võib peatada ka osaliselt. Näide: VV korraldus EV ja Läti Vabariigi viisaküsimustes vastastikuse esindamise kokkuleppe täitmise osaline peatamine. Välislepingu peatamisest tuleb kind­lasti teatada teisele lepingupoolele või hoiulevõtjale. Seda teeb VM noodiga.

VäSSi § 24. Välislepingu ja riigisisese õigusakti vastuolu

(1) Kui Riigikohus on tunnistanud, et välisleping või selle osa on põhiseadusega vastuolus, teeb välislepingust taganemise, selle denonsseerimise või muutmise menetluse algatamise ettepaneku:

1) Vabariigi Valitsus Riigikogule, kui Riigikogu on välislepingu ratifitseerinud;

2) Välisministeerium Vabariigi Valitsusele, kui välislepingu on sõlminud Vabariigi Valitsus.

(2) Kui riigisisene õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepinguga, algatab Vabariigi Valitsus, vastav ministeerium või Riigikantselei õigusakti vastavusse viimise välislepinguga.

Välislepingu ja riigisisese õiguse vastuolu käsitlevad nii PSi § 123 kui ka VäSSi § 24. Viimases on antud suunis, kuidas vastuolu korral toimida.

PSi §-s 123 on sätestatud RKs ratifitseeritud välislepingute ülimuslikkus Eesti seaduste ja muude aktide ees. Ülimuslikkust tuleb aga eristada Viini konvent­siooni artiklis 26 ette nähtud rahvusvahelise õiguse nurgakiviks olevast pacta sunt servanda põhimõttest (leping on selle osalistele kohustuslik ja nad peavad seda heas usus täitma). Pacta sunt servanda põhimõte kehtib kõikide, st nii RK kui ka VV sõlmitud välislepingute kohta. Viini konvent­siooni artikli 27 kohaselt ei saa riik lepingu täitmata jätmise õigustusena viidata oma riigisisesele õigusele (erand on toodud artiklis 46, milles viidatakse riigisisese õiguse eriti tähtsale normile).

PSi § 123 kohaselt ei sõlmi EV välislepinguid, mis on vastuolus PSiga. Lepingu vastavust PSile tuleb kontrollida selle sõlmimisel, mitte jõustunud lepingu täitmisel. See tähendab, et EVs ei tohiks tekkidagi olukorda, kus kehtiv välis­leping on PSiga vastuolus. Seda muidugi eeldusel, et lepingu sõlmimise ettevalmistamise ajal küsimust ka tegelikult analüüsitakse. Kui aga siiski selgub, et jõustunud välisleping on vastuolus PSiga, tuleb leping denonsseerida või seda muuta (vt IX ptk „Välislepingu muutmine” ja „Kuidas välisleping denonsseeritakse, lõpetatakse või sellest taganetakse?“).

Kui välislepingu kehtivuse ajal selgub, et sellega on vastuolus muu õigus­akt kui PS, siis tuleb õigusakti muuta selliselt, et see oleks kooskõlas välislepinguga. Teise teoree­ti­lise võimalusena võib ka kaaluda, kas asuda hoopis välislepingu muutmisele või denonsseerimisele. Viimase kasuks otsustamine ei vabasta riiki välislepingu täitmise kohustusest kuni selle EV suhtes kehtivuse lõppemiseni.

VäSSi § 24 lõikes 1 täpsustatakse, milline riigiasutus teeb välislepingu sõlminud asutusele ettepaneku alustada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõikes 3 ette nähtud menetlust välislepingu denonsseerimiseks või muutmiseks. Kui välislepingu on sõlmi­nud VV, teeb ettepaneku VV-le VM; kui lepingu on ratifitseerinud RK, teeb RK-le ettepaneku VV, kusjuures VV-le esitab materjalid VM.

(1) Välislepingut muudetakse välislepingu sõlmimisega samas korras, kui välislepingus ei ole ette nähtud teisiti.

(2) Vabariigi Valitsus võib anda nõusoleku muuta Riigikogus ratifitseeritud välislepingut, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused:

1) muudatus ei ole sisulist laadi;

2) muutmiseks on vaja Eesti Vabariigi kinnitust rahvusvahelise organisatsiooni muudatusettepaneku kohta;

3) selline muutmise menetlus on välislepingus ette nähtud.

VäSSi §-s 25 on sätestatud rahvusvaheliste lepingute õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt välis­lepingut muudetakse selle sõlmimisega samas korras, kui leping ei näe ette teisiti (vt „Mida tähendab lepingu muutmine lepingu alusel loodud organi otsusega?“). See rahvus­vahelise õiguse põhimõte kandub üle ka riigisisesesse õigusesse. Kui välisleping on ratifitseeritud RKs, tuleb üldjuhul ka selle muudatused ratifitseerida RKs (vt „Mis on välislepingu ratifitseerimise alused?“).

Erandjuhul võib RKs ratifitseeritud välislepingu muutmise nõusoleku anda VV, kui korraga esinevad kõik VäSSi § 25 lõike 2 punktides 1–3 loetletud tingimused. Lihtsustatud (ja kiirendatud) muutmis­menetlus nähakse tavaliselt ette lepingu või selle lisa niisuguste sätete puhul, mis ei ole sisulist laadi ja mida on eeldatavasti vaja muuta sageli (nt mitmesugused loetelud). Sel juhul teeb lepingu muutmise ettepaneku rahvusvaheline organisatsioon, andes riigile reageeri­miseks piiratud aja (enamasti 45 kuni 90 päeva), mille möödumisel loetakse muudatus riigi suhtes automaatselt jõustunuks, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväidet.

Harilikult oodatakse muudatus­­ettepanekute kohta arvamust vaid juhul, kui riik ei ole muudatustega nõus. Nõusoleku puhul vaikitakse, mis tähendab, et kui tähtaja jooksul ei ole vastuolekut väljendatud, jõustub muudatus riigi suhtes. Selline muutmismenetlus on enamasti ette nähtud juba välislepingu tekstis. Kui rahvusvaheline organisatsioon on ette näinud muudatuste liht­sustatud menetlemise, on õigustatud lihtsustatud menetlemine ka riigi sees. Lähtudes ots­tarbekuse põhimõttest, on mõttekas jätta muudatus­ettepaneku üle otsustamine VV päde­vusse, kui see ei too kaasa sisulisi ega olulisi muudatusi (nt kui ei muudeta riikide õigusi ega kohustusi; riigisiseselt ei ole muudatuse tõttu vaja vastu võtta, muuta ega kehtetuks tunnistada seadusi). Näide: VV korraldus Rahvusvahelist Satelliitsideorganisatsiooni käsitleva kokkuleppe XII artikli punkti c alapunkti ii muudatuse heakskiitmine.

Kui muudatused on sisulised, on vaja läbida tavaline riigisisene välislepingu muutmise menetlus RKs. Seda, kas muudatus on sisulist laadi või mitte, otsustab pädev ministeerium koos VMiga.

Muudatuste heakskiitmiseks või nende kohta vastuväite esitamiseks valmistab ministeerium, kelle pädevusse leping kuulub, ette VV korralduse eelnõu. Eelnõu tuleb ette valmistada ja seda menetleda sellise arvestusega, et VV jõuaks korralduse vastu võtta enne rahvus­vahelisele organisatsioonile vastamise tähtaja möödumist.

Pärast korralduse vastuvõtmist teatab võimalikest vastuväidetest rahvusvahelisele organisatsioonile VM. Sel juhul muuda­tused EV suhtes ei jõustu.

Näide: VV korraldus 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni VI lisa muudatuste kohta vastuväite esitamine.

Kui aga EV-l muudatusettepanekute kohta vastu­väiteid ei ole (st et VV kiidab korraldusega muudatusettepanekud heaks), korraldab VM pärast muudatuste rahvusvahelist jõustumist nende avaldamise RTs.

Niisiis on VäSSis sätestatud alus, mil RKs ratifitseeritud välislepingu muudatusi võib heaks kiita VV. Mõnel juhul võib aga osutuda otstarbekaks, et RKs ratifitseeritud välislepingu muudatuste heakskiitmise või vastuväite tegemise otsustaks asjaomane minister kas VV (vt piiriülese õhusaaste kauglevi 1979. aasta konventsiooni hapestumise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamise protokolliga ühinemise ja protokolli 2012. aasta muudatuste heakskiitmise seaduse § 4) või asjaomane minister (vt loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni ratifitseerimise seaduse muutmise seadust).

Sel juhul peab ministrile andma ratifitseerimise, heakskiitmise või ühinemise seadusega selleks volituse. Niisiis tasub lepingu sõlmimise ajal alati analüüsida, milline muutmis­menetlus on lepingus ette nähtud ja kuidas oleks kõige otstarbekam muudatusi riigisiseselt menetleda.

Mõnikord on lepingus ette nähtud, et teatavate küsimuste otsustamine on delegeeritud lepingu alusel moodustatavatele organitele (lepinguosaliste konverentsid või kohtumised). Organite otsused on osalisriikidele siduvad, isegi kui need võetakse vastu häälteenamusega (ja seega kohustatakse enamuse otsusega vähemust). Sisuliselt muudetakse otsustega lepinguid, kuid lepinguna neid otsuseid ei käsitata ega menetleta. Riigid ei pea neid eraldi heaks kiitma ega saaks seda ka tahtmise korral teha.

Eriti kasutatakse organitele sellise pädevuse delegeerimist keskkonnakaitset käsitlevates lepingutes (nt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli artiklid 6, 12, 17 ja 18 ning osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli artikkel 8).

Lepingumuudatuste vastuvõtmise volitamist esineb ka ELi lepingutes. Näiteks on Cotonou lepingu alusel antava ühenduse abi rahastamist ning teatavatele ülemeremaadele ja -territooriumidele finantsabi eraldamist käsitleva Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise sisekokkuleppe artikli 1 lõikes 7 ette nähtud, et kui ELiga ühineb uus riik, võib /…/ osamaksude jaotust muuta komisjoni ettepanekul nõukogu ühehäälse otsusega.

Seega tuleb enne lepingu sõlmimist pöörata eritähelepanu sellistele lepingunormidele, mille kohaselt teatavad küsimused otsustab lepingu alusel loodud organ. Kui leitakse, et sellist pädevust ei tohiks organile üle anda, tuleb jätta lepinguga ühinemata. Kui leitakse, et selline volitamine on vastuvõetav, tuleb seletuskirjas märkida, kuidas kujundatakse Eesti seisukoht organis arutatavas küsimuses ja kuidas see seisukoht teatavaks tehakse. Üldjuhul peaks sellised seisukohad enne lepingu alusel moodustatud organi koosolekul hääletamist heaks kiitma VV.

Kui lepingu alusel moodustatud organi otsus on vastu võetud, korraldab lepingu sõlmimiseks ettevalmistanud ministeerium muudatuse tõlkimise eesti keelde ja esitab selle VMi kaudu RTsse avaldamiseks.

VäSSi § 26. Välislepingu lõppemine

(1) Välisleping lõpeb selles ettenähtud või muul rahvusvahelise õigusega sätestatud viisil.

(2) Kui teine lepingupool denonsseerib ratifitseeritud välislepingu, teeb Vabariigi Valitsus Riigikogule ettepaneku tunnistada kehtetuks välislepinguga ühinemise, välislepingu heakskiitmise ja ratifitseerimise või muu seadus.

(3) Kui teine lepingupool lõpetab Vabariigi Valitsuse sõlmitud välislepingu või taganeb sellest, teeb Välisministeerium Vabariigi Valitsusele ettepaneku tunnistada kehtetuks välislepingu sõlmimise õigusakt.

Välislepingu lõppemise võimalused on sätestatud Viini konventsiooni artiklis 54, mille kohaselt võib leping lõppeda selle sätete kohaselt (nt teatava aja möödudes) või osalisriikide nõusolekul.

Kui välislepingus on ette nähtud selle kehtivusaeg, peaks välislepingu ratifitseerimisel ühine­mise, heakskiitmise, ratifitseerimise või muusse seadusesse lisama sätte, mille kohaselt muutub see kehtetuks samal ajal lepingu lõppemisega. Selline teguviis on otstarbekas, et RKd mitte liigselt koormata kehtetuks tunnistamise seaduste menetlemisega olukordades, kus seda saaks vältida. Sama põhimõtet peaks kohaldama VV sõlmitud välislepingute puhul.

VäSSi § 26 lõigetes 2 ja 3 sätestatakse, et kui teine lepingupool denonsseerib ratifitseeritud välislepingu, teeb VV RK-le ettepaneku tunnistada lepinguga ühinemise, lepingu heakskiitmise, ratifitseerimise või muu seadus kehte­tuks. Kui teine lepingupool lõpetab aga VV sõlmitud välislepingu või taganeb sellest, teeb VM VVle ettepaneku tunnistada kehtetuks välislepingu sõlmimise õigusakt.

Kui uues lepingus on ette nähtud, et selle jõustumisega kaotab kehtivuse vana ratifitseeritud välisleping, tuleb uue lepingu ratifitseerimise seadusega tunnistada kehtetuks vana lepingu ratifitseerimise seadus. Seejuures tuleb rõhutada, et riigisisese õigusakti kehtetuks tunnistamine ei mõjuta välislepingu enda kehtivust Eesti suhtes ja vastupidi – õigusakti olemasolust ei saa järeldada lepingu kehtivust.

VäSSi § 27. Välislepingu denonsseerimine, lõpetamine või sellest taganemine

(1) Ratifitseeritud välislepingu denonsseerimise otsustab Riigikogu.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata välislepingu lõpetamise või sellest taganemise otsustab Vabariigi Valitsus.

(3) Välislepingu denonsseerimisest, lõpetamisest või sellest taganemisest teatab teisele lepingupoolele või hoiulevõtjale Välisministeerium.

VäSSi §-s 27 on sätestatud, et ratifitseeritud välislepingu denonsseerimise otsustab RK ning muude välislepingute lõpetamise või nendest taganemise otsustab VV. See tuleneb põhimõttest, et välislepingu lõpetamise võib otsustada üksnes sama asutus, kes otsustas ka lepingu sõlmimise.

VäSSi §-s 27 on ratifitseerimist ja denonsseerimist käsitatud üldmõistetena. Ratifitseeritud välislepingu all mõeldakse iga välislepingut, mille sõlmimise on otsustanud RK – kas ratifit­seerimise, heakskiitmise, ühinemise või muu seaduse vastuvõtmisega (vt „Mis on välislepingu ratifitseerimise alused?“).

Denonsseerimine tähendab rahvusvahelise lepingu lõpetamist või sellest taganemist. Selle aktiga vabastab riik ennast välislepingust tulenevast kohustusest. RK võib VäSSi § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt välislepingu denonsseerida denonsseerimise, lepingust taganemise, lepingu lõpetamise või muu seaduse vastuvõtmisega. Seaduse pealkiri ja sisu tulenevad sellest, milline võimalus on lepingus endas ette nähtud. Peamiselt on ette nähtud, et lepingu võib denonsseerida või lõpetada.

Lepingust taganemine (ingl k withdrawal) võib kõne alla tulla näiteks siis, kui üks mitmepoolse välislepingu osaline ei soovi enam olla lepinguga seotud, kuid see ei too kaasa välislepingu kui terviku lõppemist, kuna see jääb ülejäänud lepinguosaliste jaoks endiselt jõusse.

Kui välislepingu on sõlminud VV, otsustab ka selle lõpetamise VV. Lepingu lõpetamiseks võtab VV vastu korralduse. Korralduse pealkirjastamisel ja sõnastamisel (nagu seadustegi puhul) lähtutaksegi lepingu lõppsätetest. Enamasti VV lõpetab lepingu või taganeb sellest. Samas võib VV lepingu ka denonsseerida, kui see on ainsa võimalusena lepingus ette nähtud (nt VV korraldus „Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni denonsseerimine”).

Välislepingu denonsseerimisest, lõpetamisest või sellest taganemisest teatab teisele lepingupoolele või hoiulevõtjale lepingus ettenähtud viisil (enamasti noodi või kirjaga) VM.

VäSSi § 28. Välislepingu hoidmine ja avaldamine

(1) Kahe- ja kolmepoolse välislepingu originaali ning muud välislepingu ametlikku teksti hoitakse Välisministeeriumis.

(2) Välisleping avaldatakse Riigi Teatajas.

(3) Riigi Teatajas ei avaldata välislepinguid, mis avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

RT seaduses käsitlevad välislepingute avaldamist § 2 lõike 3 punktid 1–4. RTs avaldatakse kõik EV välislepingud, v.a need, mis avaldatakse ELTs (VäSSi § 28 lõige 3). Selguse huvides on ka RT seaduse § 2 lõike 3 punktis 2 sätestatud, et ELTs avaldatavaid välislepinguid (nn segalepingud) RTs ei avaldata. Sel juhul esitatakse viide ja link eesti keeles avaldatud välislepingule või VV korraldusele, millega otsustati välisleping sõlmida.

Näide: Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokolliga ühinemise seadus.

RT seaduse § 2 lõike 3 punkti 2 kohaselt avaldatakse RTs välisleping eesti keeles (või selle tõlge eesti keelde, kui lepingu tekst on ainult võõrkeeltes) ja vähemalt ühes tõlgendamise aluseks olevas võõrkeeles. Seepärast lisab ministeerium, kes lepingu sõlmimiseks ette valmistab, võõrkeelse teksti lepingu sõlmimise õigusakti eelnõule.

ELTs avaldatavate lepingute (segalepingute) korral piisab, kui eelnõule on lisatud üksnes eestikeelne tekst, mille kooskõla teiste autentsete keeltega pole vaja kontrollida, kuna selle eest vastutavad ELi Nõukogu keelejuristid.

Kui lepingut ei ole veel ELTs avaldatud, kuid on kindel, et see avaldatakse, siis RTs lepingut ikka ei avaldata. Viide avaldamisele ELTs lisatakse RTsse koos lepingu jõustumise teadaandega. RT seaduse § 2 lõike 3 punkti 3 kohaselt saadab teadaanded välislepingu jõustumise ja kehtivuse lõppemise kohta RTsse VM.

Kui esialgu ühineb lepinguga EV ja leping avaldatakse RTs, kuid hiljem saab lepinguosaliseks ka EL ja leping avaldatakse ELTs, lisatakse RTsse viide ELT-le.

Segalepingute avaldamisega RTs ja ELTs on seotud ka mitu praegu veel lahendust ootavat küsimust, mida tuleks välislepingute menetlemisel samuti silmas pidada. Problemaatilised küsimused on järgmised.

1. Eesti sai lepinguosaliseks ja leping avaldati RTs eesti keeles enne kui ELTs. EL oli enne EV ühinemist ELiga samuti lepingu osaline. Leping tõlgiti koos ülejäänud ELi õigustikuga ja avaldati ELT eesti­keelses eriväljaandes. ELTs avaldati teistsugune tekst kui RTs.

Nt: mereõiguse konventsioon RTs, mereõiguse konventsioon ELTs.

Lahendus:

• Ministeerium, kelle valitsemisalasse leping kuulub, peaks võrdlema ELTs avaldatud teksti RTs varem avaldatud tekstiga. Kui ELTs avaldatud tekstis on vigu, tuleb alustada parandusmenetlust (corrigendum).
• RTs avaldatud lepingu juurde tuleb lisada viide avaldamisele ELTs ja märge selle kohta, et lepingu ametlik tõlge eesti keelde on ELTs avaldatud tekst.

2. EL on lepinguosaline ja leping on juba avaldatud ELTs. Eesti tahab ka saada lepinguosaliseks, kuid ELT tekst ei ole rahuldav.

Lahendus:

• Kui ELTs avaldatud tekstis on vigu, tuleb alustada parandusmenetlust (corrigendum).
• Mitte mingil juhul ei avaldata RTs uuesti lepingu eestikeelset teksti, vaid viidatakse  ELT-le.

Ametkondlikud välislepingud avaldatakse nad sõlminud asutuse veebilehel (VäSSi § 30) ja nendest teatatakse VMile  välisministri määruse „Euroopa ühenduste ainupädevuses olevast välislepingust ja valitsusasutuse ametkondlikust välislepingust VMile teatamise kord" kohaselt. (Vt ka selle juurde kuuluvat seletuskirja: