Eesti sai Euroopa Nõukogu erikülalise staatuse 1991 ning täisliikmeks 14. mail 1993. Eesti ja Euroopa Nõukogu suhete ajalugu ulatub aga aastasse 1960, mil Balti riikide sunniviisilise Nõukogude Liidu koosseisu võtmise kahekümnendal aastapäeval võttis Euroopa Nõukogu Konsultatiivassamblee (hilisem Parlamentaarne Assamblee) vastu resolutsiooni, mis mõistis selle teo hukka.
Liikmestaatus Euroopa Nõukogus on Eesti õiguskorra kujunemist liitumisest alates oluliselt mõjutanud. Et tagada Eesti seadusandluse vastavus Euroopa Nõukogu normidele, kaasati õigusaktide väljatöötamisse sageli just Euroopa Nõukogu eksperte. Eestile on Euroopa Nõukogu konventsioonidega ühinemine ja sellele järgnev kohustuste täitmise järelevalve olnud väga tähtis ka Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamisel, kuna lõi eeldused mitme ELi inimõiguste kaitse ja demokraatia kriteeriumi täitmisel.
Eesti alaline esindus Euroopa Nõukogu juures
16, allee Spach Strasbourg, 67 000, Prantsusmaa
Telefon: +33 3 8836 2571
E-post: [email protected]
Eesti esimene eesistumine Euroopa Nõukogus leidis aset maist kuni novembrini 1996. Sel ajal aitas Eesti kaasa Ministrite Komitee monitooringumehhanismi välja töötamisele ning juhtis kolme Taga-Kaukaasia riigi – Armeenia, Aserbaidžaani ja Georgia – integratsiooni Euroopa õigusstruktuuridesse. Teine Eesti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee eesistumine leidis aset maist novembrini 2016.
Euroopa Nõukogu pöörab üha enam tähelepanu ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitsele digiühiskonnas, millele Eesti on kaasa aidanud muu hulgas Euroopa Nõukogu informatsioonipoliitika koordinaatorina. Eesti osaleb aktiivselt ka selle komitee (CAI) töös, mis tegutseb tehisintellekti ja inimõiguste tagamise vahekorda reguleeriva õigusliku raamistiku loomise nimel.
Mis on Euroopa Nõukogu?
Euroopa Nõukogu (EN) eesmärk on edendada demokraatiat ning kaitsta inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet (seaduse ülimuslikkust) Euroopas. EN ei ole Euroopa Liidu institutsioon ning seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga (Council of the European Union).
ENi üheks olulisemaks saavutuseks on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni koostamine 1950. aastal. Selle alusel asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.
EN asub Prantsusmaal Strasbourgis ja sellesse kuulub 46 liikmesriiki. Organisatsiooni liikmesriigid on (ingliskeelse tähestiku järjekorras) Albaania, Andorra, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Gruusia, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Itaalia, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Malta, Moldova, Monaco, Montenegro, Madalmaad, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, San Marino, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Makedoonia, Türgi, Ukraina ja Ühendkuningriik. Viimati sai ENi liikmeks Montenegro (11. mail 2007). Vaatlejastaatuses on Püha Tool ning väljaspool Euroopat USA, Kanada, Jaapan ja Mehhiko. Euroopa riikidest ei ole ENi liikmed vaid Venemaa, kes visati organisatsioonist välja 16.03.2022 ministrite komitee otsusega, ja Valgevene. Kosovo on esitanud ENiga liitumistaotluse.
ENi juhtorganid on ministrite komitee ja parlamentaarne assamblee. Organisatsiooni tööd korraldab sekretariaat, mida juhib peasekretär, kelleks on alatesseptembrist 2024 Šveitsi endine liidupresident Alain Berset. ENi ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel.
Euroopa Nõukogu eesmärgid ja tegevuspõhimõtted
Euroopa Nõukogu põhikirja kohaselt on organisatsiooni eesmärgiks suurema ühtsuse saavutamine oma liikmesriikide vahel, nende ühiseks pärandiks olevate ideaalide ja printsiipide kaitsmine ja realiseerimine ning nende majandusliku ja sotsiaalse progressi hõlbustamine. Euroopa Nõukogu põhiline eesmärk on kaitsta ja edendada inimõigusi ning õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid Euroopas.
1950. aastal võeti Euroopa Nõukogu egiidi all vastu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Tänaseks on EIÕK alusel omakorda vastu võetud üle 220 erineva konventsiooni või muu õigusinstrumendi. EIÕK alusel asutati 1959. aastal Euroopa Inimõiguste Kohus .
Euroopa Nõukogu põhiorganid ja institutsioonid
Organisatsiooni tööd korraldab ja juhib peasekretär .
Ministrite Komitee (MK) on Euroopa Nõukogu valitsuste vaheline otsustusorgan, mis hõlmab kõikide liikmesriikide välisministreid või riikide alalisi esindajaid Strasbourgis. Ministrite Komitee eesistujariik vahetub iga kuue kuu tagant (mais ja novembris).
Ministrite Komitee kiidab heaks Euroopa Nõukogu tegevuskava ja eelarve. Liikmesriikide välisministrid kohtuvad kord aastas, et arutada Euroopas aktuaalseid poliitilisi küsimusi ning anda vajalik poliitiline suund organisatsiooni tegevusele.
Ministrite alalised esindajad (suursaadikud) kohtuvad kord nädalas Ministrite Asemike Komitees (MAK) ning nende nõupidamisi täiendavad töörühmade koosolekud, kus arutatakse põhjalikult läbi konkreetsed küsimused enne otsuste tegemist MAKis.
Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) on teine Euroopa Nõukogu põhiorgan, koosnedes 46 riigi parlamendidelegatsioonidest.
Sõltuvalt riigi rahvaarvust esindab iga riiki kaks kuni kaheksateist liiget. Parlamentaarse Assamblee delegatsioonis peavad olema esindatud kõik riigi tähtsamad parteid või parlamendifraktsioonid. ENPA arutab EN jaoks olulisi teemasid, jälgib EIK tegevust ja seda, et liikmed neile võetud rahvusvahelisi kohustusi täidaks.
Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress jälgib ja soodustab kohalikul tasandil demokraatia arenguid ja omavalitsuste võimu säilimist.
EIÕK alusel loodud Euroopa Inimõiguste Kohtu koosseisu kuulub üks kohtunik igast liikmesriigist.
Kohtunikud on sõltumatud ning nad valib liikmesriigi koostatud nimekirja alusel ametisse ENPA. Kohtusse võib isik pöörduda siis, kui ta leiab, et riik on EIÕKiga talle tagatud õigusi rikkunud, ja kui kõik riigisisesed kohtuinstantsid on läbitud. Samuti võib riik esitada kaebuse teise riigi vastu.
Euroopa inimõiguste voliniku ametikoht loodi 1999. aastal. Erapooletu ja iseseisva voliniku ülesandeks on jälgida ja kaitsta inimõiguste olukorda kõikides liikmesriikides, juhtida tähelepanu tõsisematele rikkumistele ning teha teavitustööd.
Viimati uuendatud 07.11.2024
