Mis on ÜRO?

Asutatud: 24. oktoober 1945
Peakorter: New York, USA
Liikmed: 193
Peasekretär: António Guterres
Sümbolid: Embleem ja lipp

Üheks esimestest sammudest uue rahvusvahelise organisatsiooni loomisel oli 14. augustil 1941 USA presidendi F. D. Roosevelti ja Suurbritannia peaministri W. Churchilli avaldatud Atlandi Harta (Atlantic Charter), mis sisaldas nägemust sõjajärgsest rahvusvahelisest julgeolekusüsteemist ning selle aluseks olevates põhimõtetest.

Atlandi Harta seisukohtadega ühinesid 1. jaanuaril 1942 26 riiki (nende hulgas Nõukogude Liit, Hiina, Austraalia, India, Kanada ja Norra), allkirjastades Washingtonis Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni (United Nations Declaration), mis oli ka väljendi „ühinenud rahvad“ esmakordne kasutamine. Uue organisatsiooni loomine pandi selgesõnaliselt paika oktoobris 1943 Moskvas, kui USA ja Suurbritannia koos Hiina ja Nõukogude Liiduga allkirjastasid Üldise Julgeoleku Deklaratsiooni.

Sügisel 1944 kogunesid eelnimetatud riikide esindajad Washingtoni lähedal Dumbarton Oeaksis, et rääkida läbi ühenduse põhikirja, mille aluseks olid USA välja töötatud ettepanekud. ÜRO otsustamisprotsessi keskne roll pandi rahu ja julgeoleku eest vastutavale Julgeolekunõukogule. Jaltas veebruaris 1945 toimunud liitlaste kohtumisel, millel lahendati seni allesjäänud lahkarvamused, otsustati saata põhikirja materjalid ka teistele Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni allkirjastanud riikidele ning kutsuda kokku konverents ÜRO põhikirja viimistlemiseks. Konverents algas San Franciscos aprillis 1945, ÜRO põhikiri allkirjastati 51 riigi poolt 26. juunil 1945 ning see jõustus peale ratifitseerimist ÜRO Julgeolekunõukogu viie alalise liikme (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Nõukogude Liit ja Hiina) ning organisatsiooni liikmete enamuse poolt 24. oktoobril 1945.

ÜRO Peaassamblee esimene istungjärk alustas tööd 10. jaanuaril 1946 Londonis, organisatsiooni esimeseks peasekretäriks valiti Trygve Lie Norrast. ÜRO peakorteri asupaigaks sai edaspidi siiski New York, mille East Riveri ääres asuva maatüki ostmiseks annetas raha USA ärimees John D. Rockefeller, Jr.

Põhimõtted, millest ÜRO oma tegevuses lähtub:

• kõik ÜRO liikmesriigid on võrdsed;
• liikmesriigid järgivad endale põhikirjas võetud kohustusi;
• liikmesriigid lahendavad rahvusvahelised vaidlusküsimused rahumeelsete vahenditega;
• liikmesriigid hoiduvad jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest teiste riikide territoriaalse terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse vastu;
• liikmesriigid abistavad ÜROd tema põhikirjast lähtuvas tegevuses;
• ÜRO tagab, et organisatsiooni mitte kuuluvad riigid järgivad loetletud põhimõtteid niivõrd, kui see osutub vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks;
• ÜRO ei tohi sekkuda riikide pädevusse kuuluvatesse küsimustesse, välja arvatud ÜRO põhikirja artikli 7 raames vastu võetud meetmete puhul.

ÜRO põhiorganid ja struktuur

ÜRO-l on viis põhiorganit:

• Peaassamblee (General Assembly, GA)
• Julgeolekunõukogu (Security Council, SC)
• Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (Economic and Social Council, ECOSOC)
• Rahvusvaheline Kohus (International Court of Justice, ICJ)
• Sekretariaat (Secretariat)

6. organ Hooldusnõukogu (Trusteeship Council) tegevus peatatud alates 1994, koguneb vaid vajadusel.

Neile lisanduvad eriagentuurid, fondid ja programmid (nn ÜRO organisatsioonide perekond), millede tegevusvaldkonda kuuluvad rahu ja julgeolek, inimõigused ning majanduslik ja sotsiaalne areng; nende eelarve ja juhtstruktuurid on ÜROst eraldatud. ÜRO eriagentuuride hulka kuuluvad näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapanga gruppi kuuluvad finantsinstitutsioonid (sh Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank - IBRD) ja ÜRO Haridus-, Teadus- ja Kultuuriorganisatsioon (UNESCO). ÜRO fondidest ja programmidest võib nimetada ÜRO Lastefondi (UNICEF) ja ÜRO Arenguprogrammi (UNDP).

Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 

Majandus- ja Sotsiaalnõukogu on ÜRO peamine majandus- ja sotsiaalküsimustega tegelev organ, mille ülesandeks on edendada majandusarengut, inimõiguste kaitset ja rahvusvahelist koostööd erinevates sotsiaalvaldkondades ning koordineerida ÜRO eriagentuuride, programmide ja fondide tegevust.

Nõukogu algatab või viib läbi uurimusi, annab soovitusi, valmistab ette konventsioone ning korraldab rahvusvahelisi konverentse. Sellesse kuulub 54 riiki, kes valitakse Peaassamblee poolt kolmeks aastaks. Eesti on Majandus- ja Sotsiaalnõukogu liige aastatel 2015-2017 ning eelnevalt aastatel 2009-2011.

Rahvusvaheline Kohus

ÜRO peamine õigusorgan on Hollandis, Haagis asuv Rahvusvaheline Kohus. Kohtus on 15 kohtunikku kelle valib ametisse Peaassamblee Julgeolekunõukogu soovituse alusel. Kohus lahendab riikidevahelisi vaidlusi (juhul, kui riigid on kohtule selleks nõusoleku andnud) ja annab vajadusel nõuandvaid arvamusi nii ÜROle kui ka ÜRO agentuuridele. Kohtu töö aluseks on Rahvusvahelise Kohtu statuut.

Rahvusvahelisse Kohtusse saavad pöörduda vaid riigid. Riikidel on õigus keelduda aktsepteerimast kohtu jurisdiktsiooni (välja arvatud juhul, kui selline kohustus on määratletud rahvusvahelise lepinguga), kuid sellega nõustununa on riikidel kohustus järgida antud küsimuses kohtu otsuseid. Tänu kohtu positsioonile rahvusvahelises süsteemis moodustavad kohtu lahendid rahvusvahelise õiguse olulise osa.

Sekretariaat 

Sekretariaat tegeleb ÜRO tegevuse igapäevase korraldamisega ning seda juhib ÜRO peasekretär, kes valitakse Julgeolekunõukogu ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks.

Sekretariaadi ülesannete hulka kuulub muuhulgas rahuvalveoperatsioonide haldamine, rahvusvaheliste konverentside korraldamine ning uurimuste läbiviimine maailma majandusliku ja sotsiaalse arengu ning inimõiguste vallas, samuti osutab Sekretariaat tõlketeenust ning levitab infot ÜRO kohta.

Hooldusnõukogu

ÜRO põhikirjas määratleti Hooldusnõukogu ülesandena jälgida ÜRO hooldussüsteemi alla kuuluvate territooriumide haldamist. Praeguseks on kõik hooldusterritooriumid saavutanud omavalitsuse või iseseisvuse (viimasena iseseisvus 1. oktoobril 1994 Palau) ning seetõttu peatus Hooldusnõukogu tegevus 1. novembril 1994.