Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika

Struktuur ja ajalugu

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP; ingl k Common Foreign and Security Policy - CFSP) on välja kujunenud järk-järgult aastate jooksul, ajendatuna üha kasvavast vajadusest tegutseda maailmapoliitikas ühtse tervikuna.

ÜVJP sai alguse 1993. aastal Maastrichti lepinguga, mis lisas esmakordselt asutamislepingusse ühise välispoliitika eesmärgid. 1999. aasta Amsterdami lepinguga loodi ÜVJP kõrge esindaja ametikoht, mida hakkas täitma EL-i nõukogu peasekretär, et parandada EL-i välispoliitika tulemuslikkust ja nähtavust. Järgnevad kümme aastat pidas seda ametit Javier Solana.

2009. aastal jõustunud Lissaboni leping tõi ÜVJP-sse kaks suurt muudatust eesmärgiga tugevdada liidu välis- ja julgeolekupoliitika teostamist veelgi ning muuta poliitikat järjepidevamaks. Esiteks liideti ÜVJP kõrge esindaja ametikoht Euroopa Komisjoni välisasjade voliniku kohaga, tõstes selle ühtlasi Komisjoni asepresidendi staatusesse, ning lisati mitmeid funktsioone, mida varem täitis igal poolaastal vahelduv eesistujariik (nt igakuise EL-i välisministrite kohtumise juhtimine). See samm suurendas oluliselt Euroopa Liidu välistegevus- ja julgeolekupoliitika mõju, sidusust ja nähtavust. Esimene Lissaboni lepingu järgne EL-i välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja oli Catherine Ashton. Seejärel asus ametisse Federica Mogherini ning tema järel 2019. aasta lõpul Josep Borrell.

Teiseks loodi EL-i diplomaatilise teenistusena toimiv Euroopa välisteenistus, mille ülesandeks on kõrge esindaja tegevuse toetamine. Selles töötavad nii Euroopa Liidu institutsioonidest värvatud ametnikud kui ka liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest lähetatud töötajad. Euroopa välisteenistusel on enam kui 130 delegatsioonist koosnev võrgustik, mis edendab Euroopa väärtusi ja huve kogu maailmas.

ÜVJP otsused ja tegevused valmistatakse ette EL-i nõukogu töögruppides, kust need liiguvad läbi poliitika- ja julgeolekukomitee (PSC) edasi alaliste esindajate komiteesse (Coreper II) ning sealt edasi kord kuus toimuvasse välisasjade nõukogusse. Välisasjade nõukokku kuuluvad liikmesriikide välisministrid ning selle kohtumisi juhatab kõrge esindaja. Lõplik otsustusõigus ÜVJP küsimustes on Euroopa Ülemkogul, kus 27 liikmesriigi riigipead ja valitsusjuhid määravad kindlaks poliitika põhimõtted ja üldsuunised.

ÜVJP toimib valitsustevahelisuse põhimõttel, väikeste eranditega on välis- ja julgeolekupoliitika alaste otsuste puhul vaja kõikide EL-i liikmesriikide nõusolekut.

Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärgid

• kaitsta EL-i väärtusi, põhihuve, julgeolekut, sõltumatust ning terviklikkust
• tugevdada ja toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust
• säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut
• toetada arengumaade arengut, pidades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamist
• ergutada kõikide riikide integreerimist maailmamajandusse
• abistada piirkondi, mida tabavad õnnetused
• aidata töötada välja rahvusvahelisi meetmeid säästva arengu tagamiseks
• edendada tugevamal mitmepoolsel koostööl ja hea valitsemistavaga maailmakorral tuginevat rahvusvahelist süsteemi 

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika vahendid

Oma välispoliitika ajamiseks ja sõnumite edastamiseks on EL-il mitmeid instrumente. Poliitilisteks vahenditeks on nõukogu otsused ja järeldused, liidu või kõrge esindaja avaldused, demaršid ning riikidega peetavad poliitilised dialoogid. Teravate küsimuste või oluliste piirkondadega tegelemiseks on nimetatud EL-i eriesindajad. ÜVJP tegevusteks on olemas rahalised toetusvahendid. Rahvusvahelist õigust või inimõigusi ning õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid rikkuva poliitika mõjutamiseks saab EL kasutada sanktsioone.

ÜVJP üheks nähtavamaks sambaks on ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP; ingl k Common Security and Defence Policy - CSDP), mille raames korraldab EL tsiviilmissioone ja sõjalisi operatsioone. Missioonid ja operatsioonid on mõeldud konfliktide ennetamiseks, lahendamiseks või nende tagajärgede leevendamiseks ning enamasti hõlmavad need ühiseid desarmeerimisoperatsioone, humanitaar- ja päästeülesannete täitmist, sõjalist nõustamist ja abistamist, rahuvalvet või kriisiohjet.

Euroopa Liidu välissuhtlus

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika moodustab siiski ainult ühe osa EL-i välispoliitilisest suhtlusest. Viimane hõlmab lisaks kandidaatriikide liitumiseelset protsessi, Euroopa Naabruspoliitikat, väliskaubandust ja arengukoostööd. Naabruspoliitika kutsuti ellu tugevdamaks EL-i suhteid oma naabritega nii idas (läbi idapartnerluse) kui lõunas (läbi Vahemere Liidu) ning see taotleb Ühenduse ja naaberriikide poliitilist lähenemist, majanduslikku integratsiooni ning inimeste liikuvust.

Eesti on olnud aktiivne idapartnerluspoliitika toetaja. SA Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse juurde on loodud Idapartnerlusbüroo, mis ühendab endas EL-i idapartneritele suunatud koolituskeskust ja idapartnerluse teemadega tegelevat mõttekoda.