Eesti Vabariigi tunnustamine ja diplomaatiliste suhete sõlmimine

1917. aasta Venemaa veebruarirevolutsiooni tulemusena loobus keiser Nikolai II troonist ja moodustati Venemaa Ajutine Valitsus. Omariikluse poole liikumise üheks oluliseks verstapostiks Eestimaal oligi pärast Veebruarirevolutsiooni Liivimaa kubermangu ühendamine Eestimaa kubermanguga 12. aprillil 1917, mille tulemusena kujunes Eestimaa kontuur sellisena nagu me seda tänapäeval tunneme. Ühtlasi nõuti välja Venemaa Ajutiselt Valitsuselt autonoomia, moodustati Eestimaa kubermang, mille komissariks sai Jaan Poska.

Juba sama aasta sügisel, tingituna Vene riikluse nõrgenemisest (bolševike riigipöördest, mis kukutas Venemaal Ajutise Valitsuse) ja Saksa vägede sissetungiohust, hakkasid rahvusmeelsemad poliitikud mõtlema Eesti lahkulöömisele Venemaast.

Nii otsustaski Eestimaa kubermangu omavalitsusorgan Maanõukogu (rahvakeeli Maapäev) 1917. aasta novembri ebakindlas poliitilises õhustikus kuulutada end Eesti kõrgeimaks võimukandjaks. Ühtlasi võttis Maanõukogu nõuks saata Lääne-Euroopasse end esindama Eesti välisdelegatsiooni, et taotleda tunnustust iseseisva Eesti riigi ideele ja hankida poliitilist ning majanduslikku toetust. Välisdelegatsiooni liikmed olid eestlaste jaoks Maanõukogu diplomaatilised esindajad, kuid rahvusvahelise õiguse kohaselt ei saanud neist veel päris diplomaate, sest Eestit kui riiki ei olnud de iure veel ükski teine riik tunnustanud. 

1917. aasta alguses alanud protsess tipnes Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 24. veebruaril 1918, millele järgnes kohe Saksa okupatsioon. Saksa Keisririik keeldus Eesti iseseisvust tunnustamast ja nii pidi äsja loodud Eesti riik ootama Esimese maailmasõja lõppu, et novembris 1918 oma riiki üles ehitama hakata. Teiste riikide ametlik tunnustus ja diplomaatiliste suhete sõlmimine pidi veel ootama, sest Esimesele maailmasõjale järgnes Eestis Vabadussõda (1918–1920), mida peeti kaitseks sissetungiva Punaarmee eest.

Eesti esimesed välisesindused asutas Eesti Maapäeva loodud välisdelegatsioon juba 1918. aasta alguses, siis kui ametlikke diplomaatilisi suhteid teiste riikidega sõlmitud veel polnud. Esimeseks Eesti välisesindajaks võib pidada Jaan Tõnissoni, kes saabus Rootsi juba 1918. aasta jaanuaris. Stockholmis rajati Rootsi võimude nõusolekul Eesti ajutine saatkond, kuigi Rootsi teatas de facto Eesti Vabariigi tunnustamisest alles 1919. aasta sügisel. 

1918. aasta kevadel andsid Prantsusmaa (1. märts), Suurbritannia (20. märts) ja Itaalia (29. mai) de facto tunnustuse eestlastele kui rahvale ja nende esinduskogule – Maapäevale, mitte aga kui uuele riigile. Lääne suurriigid lootsid, et ennast iseseisvaks kuulutanud rahvad kiirendavad Venemaal bolševike valitsuse kukutamist ja Saksa mõjuvõimu vähenemist.

Suurbritannia tunnustusele tuginedes asutati Londonis Eesti ajutine esindus, mille nimetus oli Esthonian Provisional Legation ja mida juhtis  poolametliku esindajana Ants Piip, kes võttis endale ametinimetuseks Esthonian Diplomatic Representative.

Prantsusmaa tunnustuse põhjal rajatud Eesti esindus Pariisis kandis nimetust Delegation d’Esthonie en France ja saadik Karl-Robert Pusta nimetas end representant diplomatique’iks.

Soome tunnustas Eestit de facto augustis 1919.  Aga juba varem, 1918. aasta novembris nimetas Eesti Ajutine Valitsus Helsingisse konsuliks ärimees Eduard Schwalbe, kelle korter muutus eestlastele ja välisdelegatsiooni liikmetele staabi sarnaseks kuni 1919. aastani, kui konsulaadi kõrvale hakkas kujunema ka saatkond. Esimeseks saadikuks Helsingis oli Oskar Kallas, kes 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses nimetas end Eesti asemikuks Soomes, teinekord ka Eesti Ajutise Valitsuse asemikuks Soomes.

Nii Piibu, Pusta kui ka Kallase olukord oli de facto tunnustuse ajal diplomaatiliste korpuste hulgas ebamäärane, täievolilise saadiku staatus ja sellevõrra ka kindlam positsioon saadi alles pärast Eesti Vabariigi de iure tunnustamist.

Pärast Esimese maailmasõja lõppu 1918. aasta novembris toimus Pariisis rahukonverents, et leppida kokku rahu tingimustes ja ehitada üles uus maailmakorraldus. Rahukonverents kestis 18. jaanuarist 1919 kuni 21. jaanuarini 1920. Sellest võttis osa 32 riiki – võitjad riigid, sõdinud riigid, neutraalsed riigid ja uued riigid, sh Eesti Vabariik. Kuna Eesti Vabariiki ei olnud de iure tunnustatud, siis osales Eesti konverentsil vaatlejana. Eesti delegatsioon oli väga esinduslik, sellele oli valitsus andnud suured volitused ja seda juhtis välisminister Jaan Poska isiklikult. Delegatsiooni peamiseks eesmärgiks oli Eesti Vabariigile de iure tunnustuse hankimine, aga väga oluline oli ka sõjalise toetuse ja välisabi saamine.

Nagu me teame, jäi eestlastel de iure tunnustus Pariisist saamata. Positiivsena võib aga esile tuua konverentsil esinenud võimalust suhelda intensiivselt lääneriikide poliitikute ja diplomaatidega, arendada sidemeid ja sõlmida kontakte erinevate majandus- ja rahandusringkondadega. Seda tehti laial rindel ja see pani aluse hilisemale kontaktide võrgustikule. Majandusküsimustes saavutatigi teatud edu ja 1919. aastal hakkas tasapisi tulema ka välisabi.

Olukorras, kus de iure tunnustuse saamiseks ei paistnud Eestil sel hetkel erilisi väljavaateid, asuti Eesti iseseisvuse kindlustamiseks otsima teisi alternatiive. Ja kuna ka bolševike võim näis Venemaal pigem kinnistuvat, mitte nõrgenevat, siis jõutigi läbirääkimisteni Nõukogude Venemaaga. Samas aga ei loobutud Briti orientatsioonist ja teiste lääneriikidega suhtlemisest, tegutseti mitmel rindel.

Detsembris 1919 algasid Tartus Jaan Poska juhtimisel rahukõnelused Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Pärast keerulisi läbirääkimisi sõlmitigi 2. veebruaril 1920 Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel ajalooline rahuleping, millega üksteist ka vastastikku tunnustati. See lõpetas eestlastele üle aasta kestnud Vabadussõja ning oli esimeseks suureks saavutuseks noore Eesti riigi välissuhtluses. Tartu rahu avas Eestile ühtlasi tee laialdasele rahvusvahelisele tunnustamisele juba iseseisva riigina.

Pärast Tartu rahu sõlmimist tunnustas suvel 1920 de iure järgmise riigina Eesti Vabariiki Soome. Nii Eesti kui ka naaberriikide Läti ja Leedu üleüldine de iure tunnustamine algas jaanuaris 1921, kui seda tegid  kõigepealt endised liitlased – Entente’i riigid. Balti riigid vahetasid omavahelise de iure tunnustamise noodid 1921. aasta kevadel. Aastatel 1921–1922 järgnesid paljud teised riigid, juulis 1922 ka USA. Eesti sai Rahvasteliidu liikmeks 22.09.1921.

Eesti oli sealt maalt alates rahvusvaheliselt tunnustatud riik koos oma iseseisva välispoliitikaga, mis väljendus aktiivses välissuhtluses, välisministeeriumi ülesehitamises ja saatkondade rajamises. Aastaks 1940 oli Eestil 11 saatkonda, esindus Rahvasteliidu juures Genfis, peakonsulaat New Yorgis, konsulaaresindusi oli ligikaudu 160. Aastal 1940 see protsess aga katkes vägivaldselt – Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti ebaseaduslikult 1940. aasta juunis Nõukogude Liidu poolt. 

On oluline märkida, et Eesti välisteenistus tegutses ainukese riikliku institutsioonina edasi vabas maailmas – Londonis ja New Yorgis oma tööd jätkavate välisesinduste kaudu. Tänu USA, Suurbritannia jt riikide Balti riikide okupeerimise mittetunnustamispoliitikale hoidsid aastatel 1940–1991 Eesti riikluse järjepidevust Läände jäänud Eesti diplomaadid, tegevust alustas ka eksiilvalitsus.

1988. aasta laulev revolutsioon Eestis ja teistes Balti riikides tõi kaasa laia rahvusvahelise toetuse ja muudatuste tuultes avanes Eestile 1991. aastal võimalus oma iseseisvus 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õigusjärglasena taastada. Algas nn teine tulemine – taastatud Eesti Vabariigile tunnustuse hankimine, diplomaatiliste suhete (taas)kehtestamine, välisministeeriumi ja saatkondade võrgustiku uuesti ülesehitamine.

Tänaseks (2022) on Eesti Vabariik sõlminud diplomaatilised suhted 200 riigiga. Eestil on kokku 48 välisesindust, mis jagunevad järgmiselt: 37 saatkonda, 2 peakonsulaati ja 7 alalist esindust rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Lisaks seisab ligilaudu 190 aukonsulit Eesti riigi ja selle inimeste eest piirkondades, kus Eestil ametlik esindus puudub.