Saatuseaaste 1944
Mis saab kodumaast, kus lootus iseseisva riigi taastamisse oli kadumas? Kas jääda või minna? Ja kui minna, siis kuhu ja kui kauaks? Need küsimused tuksusid 1944. aasta hilisel sõjasuvel ja varasel sügisel tuhandete eestlaste peades ja südametes.
1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist II maailmasõja (II ms) pöördelisel hetkel sissetungiva Punaarmee eest 70 000–80 000 inimest, Balti riikidest kokku ligi 300 000 inimest. Tänavu möödub sellest 80 aastat. Läinute hulgas oli palju inimesi, kes ei näinud oma kodumaad enam kunagi. Läände pääsenud eestlased võtsid kaasa kindla usu Eesti iseseisva riigi kestmisesse. Paguluses kujunes välja omanäoline väliseesti maailm, mis hõlmas nii poliitilist võitlust Eesti vabaduse taastamise eest kui ka rikkalikku eestikeelset kultuurielu.
MIKS JA KUIDAS PÕGENETI NING MIS SAI EESTIST?
- Põgenemise põhjuseks oli suur hirm Punaarmee sissetungi ees, sest esimese Nõukogude okupatsiooniaasta (1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juulini) terror oli rahval selgelt meeles. Sel ajal represseeriti Eestis tuhandeid inimesi, paljud riigitegelastest, kultuuri- ja majanduseliidist arreteeriti ning osa neist mõrvati, inimeste kadumine ja vangistamine oli massiline. Eesti mehi mobiliseeriti tahtevastaselt Punaarmeesse. Liiga valusalt oli meeles Nõukogude võimu korraldatud küüditamine 14. juunil 1941, mil Eestist deporteeriti Siberisse üle 10 000 inimese.
- Peagi asendus aga Nõukogude okupatsioon Saksa okupatsiooniga, mis kestis 1941. aasta sügisest kuni 1944. aasta sügiseni. Sel ajal hävitati seni aktiivselt toiminud Eesti juudi kogukond ning vangistati ja tapeti okupatsioonivõimudele vastu hakanud eestlasi.
- 1943. aastal, olukorras, kus rindejoon hakkas jälle Eestile lähenema, hakkasid Rootsi võimude toetusel põgenema rannarootslased, kelle pakutud võimalustega lahkus kodumaalt ka suur hulk eestlasi. Suhteliselt väikesemahuline põgenemine muutus massiliseks 1944. aasta suvel ja sügisel. Kokku lahkus Eestist nii Saksamaale evakueerimise/põgenemise kui ka Soome ja Rootsi põgenemise tulemusena ligikaudu 70 000–80 000 inimest. Põgenike hulgas olid esindatud kõik sotsiaalsed ja vanuselised rühmad.
- Teekond oli sõjategevuse ning tormise mere tõttu muutunud väga ohtlikuks. Väikesed paadid olid reeglina mõeldud ainult rannakalapüügiks, mitte ülekoormatuna tavapärasest oluliselt pikemaks reisiks. Sel teekonnal hukkus põgenike koguarvust hinnanguliselt 6–9% inimestest. Tänapäeval on võimatu öelda, kui palju paate päriselt pärale ei jõudnud ja merel kadunuks jäi. Põgenikke Saksamaale viinud suurematest laevadest hukkus sõjategevuse tõttu kaks – 21. septembril Tallinnast lahkunud laatsaretlaev Moero ja 3. oktoobril Kuressaarest välja sõitnud mereväe õppelaev Nordstern.
- Kasutades ära poliitilist olukorda, kus Saksa väed taandusid ja Nõukogude väed polnud Eestisse veel sisenenud, nimetas Eesti Vabariigi peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots 18. septembril ametisse Otto Tiefi valitsuse. See oli meeleheitlik katse taastada kahe okupatsioonivõimu vahelises vaakumis Eesti Vabariigi iseseisvus. Selle valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse kandmises. Otto Tiefi valitsuse liikmete saatus oli karm – nad kas hukati või saadeti sunnitööle Siberisse, osadel õnnestus põgeneda.
- 22. septembril vallutas Punaarmee Tallinna. Veriseid lahinguid peeti veel Saaremaal, kus Punaarmee võttis Sõrve poolsaare oma kontrolli alla alles 24. novembril 1944.
- Jalta ja Potsdami konverentsidel saavutas Nõukogude Liit selle, et lääneliitlased ei vaidlustanud Balti riikide jäämist NLi koosseisu. Mittetunnustamispoliitika jätkus aga sellest hoolimata. II ms poliitilised tagajärjed lõppesid Eesti jaoks alles iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja Vene vägede väljaviimisega 1994. aastal.
VÄLIS-EESTI KOGUKONDADE TEGEVUS PAGULUSES
- Saksamaale ja Saksamaa okupeeritud aladele jõudis kokku üle 40 000 eestlase, Rootsi umbes 27 000 eestlast. Eesti põgenikud koondusid valdavalt DP-laagritesse (displaced people) USA ja Briti okupatsioonitsoonides Saksamaal. Suurima eesti kogukonnaga laagrid asusid Geislingenis, Augsburgis ja Lübeckis, kus igaühes elas tippajal mitu tuhat eesti põgenikku. Need laagrid suleti alles 1950. aastate alguses.
- Kodumaalt lahkuti ajutiselt, mõneks kuuks või kõige enam aastaks. Kui aja möödudes sai selgeks, et tagasiteed enam ei ole, jäädi paikseks või asuti ümber uutesse asukohamaadesse üle laia ilma. Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, USAs, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias. Osa põgenikest, Saksa armees teeninutega kokku umbes 21 500 inimest, repatrieerus Eesti NSVsse. NSV Liit oli selleks käivitanud võimsa propagandamasina.
- Suuremates asukohamaades moodustasid eestlased erinevaid väliseesti organisatsioone, mis tegelesid eesti kultuuri säilitamise ja omariikluse taastamise eest võitlemisega. Paljud organisatsioonid tegutsevad tänapäevalgi. Paguluses jätkasid oma loomingut näiteks luuletaja Marie Under, kirjanik Karl Ristikivi, helilooja Eduard Tubin, kunstnik Karin Luts ja paljud teised.
1944. AASTA PÕGENEMISE MÕTESTAMINE JA MÄLESTAMINE
Sügis 1944 oli traagiline hetk eestlaste ajaloos, mil diktaatorite inimvaenulik poliitika sundis kümneid tuhandeid oma elu päästmiseks põgenema. See tõi väga paljudele kaasa tohutuid kannatusi ning seiskas Eesti elu ja kultuuri normaalse arengu aastakümneteks. Samalaadne sünge kogemus on praegu ukrainlastel, kes on pidanud Venemaa sõjalise agressiooni tõttu oma kodudest Ukrainas lahkuma.
Läände pääsenud eestlased võtsid kaasa kindla usu Eesti iseseisva riigi kestmisesse: võitlust riigi taastamise eest, mida Eestis pidasid metsavennad, jätkasid rahvuskaaslased vabas maailmas poliitiliste vahenditega koos Läände jäänud eesti diplomaatide ja Vabariigi Valitsusega eksiilis. Paljud toonaste pagulaste järeltulijad naasid Eestisse kohe võimaluse tekkides ja on oma teadmiste ning kontaktivõrguga olnud tohutult abiks riigi taastamisel. Väliseestlaste panus Eesti iseseisvuse taastamisse on märkimisväärne.
Tänapäevani ei ole selget ülevaadet II ms ajal Eestist lahkunute arvust, nende päritolust ja hilisemast käekäigust. Eesti Mälu Instituut alustas 2022. aastal sellekohase andmebaasi koostamist, mis jäädvustab seeläbi ka eelnevate generatsioonide elukäiku, saades tulevikus aluseks teadusuuringutele ja vaikseks mälestusmärgiks eelnevate põlvkondade saatusele. Ettevõtmise patroon on Eesti Vabariigi president Alar Karis ja praegu on andmebaasis 65 000 nime.
Mälestades II ms aegset eestlaste põgenemist Läände, anname au nendele riikidele, kogukondadele ja üksikisikutele, kes omal ajal eestlasi ja nende perekondi vastu võtsid ja aitasid.
1944. aasta põgenemist on eestlaste kogukondades meenutatud läbi aegade nii välis- kui ka kodumaal, nii ka tänavu. Rohkem infot sündmuste kohta leiab portaalist Global Estonian.
