Daamid ja härrad!
Millal on õige aeg rahu sõlmimiseks? Milliseid kompromisse peab rahu tegema, et see püsima jääks? Kuidas rahu hoida?
Need küsimused vaevavad rahvusvahelist kogukonda praegu samamoodi nagu 1919.–1920. aastal. Ma usun, et siinkohal võib Tartu rahuleping olla kasulik näide. Võib-olla koguni rikkalik inspiratsiooniallikas.
Tartu rahulepingut ümbritseb palju sümboleid ja legende. Nagu asjaolu, et tehnilistel põhjustel allkirjastati rahuleping vahetult pärast keskööd. See tähendab, päeva kõige rahulikumal ajal.
Samamoodi on Tartu rahulepingu tähtsuse üle peetud palju arutelusid ja isegi konverentse. Kuidas see kuulutas uut ajastut. Tartu rahulepinguga sai Eesti iseseisvus rahvusvahelise mõõtme. Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti suveräänsust ja sõltumatust. Selle ajani oli see olnud üksnes unistus.
Ukraina unistab samamoodi sellest, et elada vabalt oma suveräänsel territooriumil. See on eesmärk, mida Venemaa soovib hävitada. Kuid tõde seisneb selles, et agressoril ei ole selle unistuse hävitamiseks vahendeid. Sest tahe on tugevam kui Venemaa sõjardlus, selle raketid ja droonid.
Enam kui sada aastat tagasi aitas liitlaste toetus Eestile sepistada Vabadussõjas võidu. Samamoodi aitab rahvusvaheline toetus nüüd Ukrainal võita. Me oleme teinud ära palju, et aidata Ukrainal agressor tagasi tõrjuda. Kuid peame tegema veelgi rohkem, sest praegune toetuse maht ei ole lihtsalt piisav.
Sõda Ukrainas ei ole eksistentsiaalne küsimus mitte ainult Ukraina, Eesti ja teiste Venemaaga piirnevate riikide jaoks, vaid kogu Euroopa ja selle institutsioonide jaoks. Reeglitel põhineva maailmakorra, Euroopa julgeoleku, demokraatia ning vabadusele, õiglusele ja võrdsusele rajatud eluviisi jaoks. Seda peame meeles pidama kuni sõja lõpuni.
See on peamine õppetund, mille oleme saanud oma enda ajaloost. Tõeliselt saame olla meie ise alles siis, kui oleme vabad. Saame täita oma potentsiaali siis, kui oleme vabad. Meie ühiskonnad on sidusamad (ja suure tõenäosusega õnnelikumad), kui vabadused on tagatud.
Heaolu ja kindlus tuginevad vabadustele. Vabaduste eest seismine ei ole ainult tõekspidamiste küsimus.
Seega oleme veendunud, et maailma jaoks on parem olla priiuseks küps. See tähendab tervet rida konkreetseid samme, mida Eesti astub. Üldjoontes tähendab see kolme peamist töösuunda.
Esiteks peame tugevdama reeglitel põhinevat maailmakorda. Muuhulgas tähendab see ka seda, et agressor peab hüvitama tekitatud kahju.
Töötame välisministeeriumis selle nimel, et panna Venemaa vastutama sõjakuritegude eest ja võtta Ukraina ülesehitamisel kasutusele Venemaa külmutatud varad. Ainult see tagab õiglase rahu ja Eesti on siin teenäitaja.
Teiseks peab põhiõiguste ja inimõiguste kaitse olema globaalse julgeolekupoliitika osa. Jõulisemalt ja teadlikumalt kui seni. Kõige lihtsamalt öelduna tähendab see, et inimesi kaitstakse igasuguse vägivalla eest – füüsilise ja psühholoogilise tagakiusamise eest.
Kolmandaks tähendab see kaasava otsustusprotsessi abil maailma priiuseks küpseks muutmist.
Daamid ja härrad!
Millal on õige aeg rahu sõlmimiseks? Selles küsimuses oli Tartu rahulepingu arhitekt ja Eesti esimene välisminister Jaan Poska väga kaalutlev ja ettevaatlik.
Kui väga me ka ei tahaks, et sõda Ukrainas lõpeks kiiresti rahuga, peame olema kannatlikud ja hoiduma iga rahualgatusega kaasa tormamast. Mitte iga rahutuvi ei ole siiras.
Iga rahu loob vundamendi järgmistele põlvedele. Ka täna on palju neid, kes esimesel võimalusel ihalevad rahu järele. Poska õpetus on siinkohal igati kasuks: mitte iga rahutuvi ei ole siiras, ja meie rahuarmastus ei ole vastaspoole jaoks enesestmõistetav.
Ukraina pinnal toimuva verise sõja lõppmäng määrab Euroopa julgeoleku ja avaldab otsest mõju meie senisele elulaadile. Kaalul ei ole rohkem ega vähem kui meie senise elulaadi kindlustanud demokraatial, inimõigustel ja Euroopa julgeolekul põhinev rahvusvaheline kord.
Seega vaadakem ette, et meie soovi rahus elada ei kuritarvitataks. See, mida Poska omal ajal mõistis, kehtib ka nüüd – püsiva rahu vundament laotakse rindel.
Rahusobitajana teadis ta, et rahu on ehe ainult siis, kui seda hoitakse. Ta mõistis, et rahu pole asi iseeneses, endastmõistetav.
Rahu nimel tuleb pidevalt vaeva näha. Rahu tuleb hoida ja kaitsta. „Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu,“ lausus ta nädal pärast Tartu rahulepingu allkirjastamist.
President Zelenskõi on esitanud oma konkreetse plaani ja eeltingimused rahuks. Toetame seda plaani ja protsessi, mis viib selle teostumiseni. Usume, et Euroopa tulevase julgeoleku aluseks on kuus põhiosa.
Esimene on keskendumine territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele – neid tuleb hoida, kaitsta ja tugevdada.
Teine on agressiooni kui rahvusvahelise suhtluse vahendi välistamine.
Kolmas on mõjusfääride poliitika kõrvale heitmine – kõigil on õigus ise valida, millistesse liitudesse ja allianssidesse nad kuuluvad.
Neljas on hallide alade kaotamine, sest need on üksnes sõdade ja ebastabiilsuse kasvulava.
Viies on Euroopa Liidul ja NATO-l põhineva väärtusruumi kestmine. Need on praegu ja ka edaspidi Euroopa julgeoleku selgroog.
Viimasena peavad kõik Venemaaga suhtlemise tingimused sisaldama usalduse taastamist ja suhete automaatne lähtestamine tuleb välistada.
Venemaa on ka pärast sõda olemas. Sooviksime näha suhete normaliseerumist Venemaaga. See oleks kõigi huvides. Kuid suhete normaliseerumine saab alata alles siis, kui usaldus on taastatud. Ainult Venemaa ise saab oma sammudega tõestada, et usaldus on võimalik.
Daamid ja härrad!
Niisiis, kas Tartu rahuleping kehtib endiselt? See on olnud üks lemmikküsimusi, kui mitte paradokse, mille oleme ajaloolt pärinud. Muidugi kehtib see endiselt! Vaadakem enda ümber ringi – oleme kogunenud siia vabas Eestis Tartu rahulepingu puhul.
Eesti Vabariigi jätkuv eksisteerimine – asjaolu, et taasiseseisvumine 1991. aastal tähendas selle sama iseseisvuse taastamist, mis kehtestati suuresti tänu Tartu rahulepingule – on Tartu rahulepingu kehtivuse kehastus.
See vabadus meie ümber siin kaunis saalis – kuigi see ehitati Nõukogude okupatsiooni ajal – on täpselt seesama vabadus, mis loodi siis, kui Tartus kirjutati alla rahulepingule. Elame ja koguneme vabalt samas riigis!
Teame liigagi hästi, millised ohud varitsevad vabasid ja suveräänseid ühiskondi. Oleme näinud seda minevikus ja traagilisel kombel peame olema selle tunnistajaks ka praegu. Venemaa jätkab oma sõda Ukraina vastu. Sõda, mis kätkeb genotsiidi, terrorismi ja kolonialismi.
Sõda, mille eesmärk on hävitada reeglid ja õiglus, maailm sellisena, nagu me seda väärtustame. Seega on Ukrainas palju kaalul.
Sõda on täiesti eksistentsiaalne ja mõjutab kõiki maailmas, sest see määrab tuleviku. Kas reeglid jäävad alles või mitte?
See rahuleping, millega tehakse lõpp sõjakoledustele ja kehtestatakse püsiv rahu, saab uue maailma alustalaks. Rahu ei ole enesestmõistetav. Meie kohustus on tagada, et saabuv rahu oleks kindel ja õiglane. Nii nägi tõelist rahu Poska ise.
HEAD TARTU RAHU AASTAPÄEVA!
