Eesti sai Euroopa Nõukogu täisliikmeks 14. mail 1993. Samal päeval kirjutasime alla ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning selle lisaprotokollidele. Taasiseseisvunud Eestile oli see selge väärtusvalik ja tugev sõnum rahvusvahelisele üldsusele: Eesti on demokraatlik riik, kus inimõigused ja õigusriigi põhimõtted on austatud ja kaitstud.
Kui varem tuli õiguskaitset otsida üksnes Eesti enda institutsioonidest, siis konventsiooni jõustumine avas Eesti elanikele võimaluse pöörduda vajadusel ka rahvusvahelise kohtuorgani poole. See oli murranguline samm, mis andis inimestele kindluse, et nende põhiõigused ei jää kaitseta ka siis, kui siseriiklikud võimalused on ammendunud. Konventsiooni jõustumine on aidanud suurendada inimeste teadlikkust oma õigustest ning tugevdanud kaitsemehhanisme nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Kolmkümmend aastat hiljem on selge, et 16. aprill 1996 ei olnud lihtsalt üks kuupäev kalendris. See oli hetk, mil Eesti tugevdas oma rahvusvahelist usaldusväärsust ning kinnitas oma kuulumist Euroopa väärtus- ja õigusruumi. Konventsiooni jõustumine Eestis jääb üheks olulisemaks verstapostiks meie riigi tagasipöördumisel Euroopasse ning sillutas teed ka edasistele integratsioonisammudele, sealhulgas Euroopa Liidu liikmeks saamisele.
Demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi edendamine globaalsel tasandil on Eesti välispoliitika üks keskseid suundi tänapäevani. Seda kinnitab ka Eesti valimine ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks perioodiks 2026–2028, mille raames on Eesti eesmärk tõsta esile meediavabadust, karistamatusevastast võitlust, naiste ja laste õiguste kaitset ning digikeskkonna mõju inimõigustele.
