Täna – 2026. aastal – ei räägita enam ajastu lõpu hõngust. Räägitakse ajastu lõpust. Sellest, et varem kehtinud reeglid, kokkulepped ja tavad ei pruugi enam kehtida; et vana on läinud, kuid uus – selle asemele tulev – on veel ähmane.
„Nostalgia ei ole strateegia“, ütles Kanada peaminister Mark Carney käesoleva aasta Davosi maailma majandusfoorumil peetud kõnes ja tõepoolest – mineviku taga nutmine teda tagasi ei too. Ja ega me olnut päris sellisena tagasi tahagi.
Pool sajandit väldanud okupatsiooni ajal saime omal nahal tunda, mida tähendab reeglitel põhineva maailmakorra toimimises erandiks olemine, nõnda nagu teame hästi sedagi, et de jure tunnustus ei vähenda de facto aset leidva küüditamise valu. Mõistame neid, kes formaalselt kehtivate reeglite kiuste on pidanud oma vabaduste eest võitlema ja oleme solidaarsed kõigiga, kes osundavad senise maailmakorra vastuoludele ning kohatisele silmakirjalikkuselegi.
Ajastute vahetumine pole maailma ajaloos esma- ega erakordne. Seda tuleb ikka ette, et vana asendub uuega. Minevikule järgneb tulevik koos oma reeglite, kokkulepete ja tavadega.
Sedapuhku siseneb Eesti muutuste-aega unikaalselt tugevas positsioonis, iseseisva riigina, kel kogenud välisteenistus ja sisse töötatud rahvusvahelised suhted. Nii tugev pole meie lähtepositsioon olnud kunagi varem.
Karta pole midagi. Hoopis tööd peame tegema – ja seda teemegi.
Austatud kuulajad,
Tõdedes maailmakorra muutust peame välispoliitika mõtestamist alustama kõige üldisemast: meie välispoliitika eesmärgi sõnastamisest.
Mis ta siis on, murdeajastule vastu mineva Eesti välispoliitika eesmärk?
Selleks on vabadus – Eesti rahva ja riigi vaba areng. Vabadus Eestis kodus ja Eesti vabadus maailmas teiste riikide ja rahvaste keskel.
Eesti vabadusse panustab meie ühiskonna sidusus ja majanduslik toimetulek, sõjaline kaitse ja elutähtsate teenuste toimepidevus, kuid peamiselt just selline rahvusvaheline keskkond, mis meie vabadust soosib. Siit koorubki meie välispoliitika peamine ülesanne ja eesmärk: me tahame selliseid rahvusvahelise elu reegleid, mis aitaks Eesti vabadust hoida.
Esmajoones on meie jaoks olulised muidugi riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted, mis peavad jääma rahvusvahelise elu kandvateks sammasteks ka edaspidi. Eesti toetab neid põhimõtteid kaljukindlalt ja igal juhul, olles valmis oma sõnu ka tegudega kinnitama.
Kõige otsesemalt on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted praegu rünnaku all Ukrainas, kus Venemaa taotleb endiselt oma muutumatuid eesmärke: kogu Ukraina allutamist ning Euroopa julgeoleku pea peale pööramist, et keerata tagasi Moskvast juhitud impeeriumi lagunemine.
Meie seda talle lubada ei saa ega kavatse.
Jätkame Ukraina sõjalist abistamist ja poliitilist toetamist, ülesehitustegevust ning humanitaarabi andmist. 2027. aastal korraldame Ukraina ülesehituskonverentsi, mis toob Tallinna kokku kogu selle teemaga seotud maailma poliitilise- ja majanduseliidi. Seegi näitab meie pühendumust. Ukraina saab olla Eestile kindel, sest meie poliitika taga pole vaid heatahtlik altruism. Ei – see poliitika lähtub kõige pragmaatilisemast huvist: vaba ning meie poolel olev Ukraina on oluline geopoliitiline kindlustus Venemaa agressiivse imperialismi vastu.
Niisiis – ärgem arvakem, et aitame Ukrainat vaid Ukraina pärast – me teeme seda eelkõige Eesti pärast. Kui räägime oma vankumatust toetusest Ukraina territoriaalsele terviklikkusele, mõtleme me ju tegelikult ka enda piiride puutumatusele, ja rõhutades Ukraina suveräänsuse tähtsust, nõuame vabadust endale – õigust valida liitlaseid ja otsustada omal maal omi asju ise, välise diktaadita.
See, mil määral need põhimõtted kehtivad, sõltub suuresti sellest, milline rahu Ukrainasse lõpuks saabub. Nõnda nagu pole muutunud Putini eesmärgid, on samaks jäänud meie siht: me soovime rahu, kuid seda mitte Müncheni või Jalta variandis. Meie eesmärk on õiglane ja püsiv rahu, nii nagu Eesti valitsused seda varasemates välispoliitika aastakõnedes järjepidevalt defineerinud on.
Ukraina on kogu aeg tõestanud, et tema on rahuks valmis. Putin tõestab igapäevaselt vastupidist. See on ka mõistetav: kui Läänest kostub pidevalt mõttekäike, mis põhjendavad praegu kokkuleppe taotlemist sellega, et kuue kuu või aasta pärast oleks Ukraina positsioon nõrgem, siis pole ju Venemaal ühtegi ratsionaalset põhjendust täna rahuga leppimiseks. See ongi praegu peamine takistus õiglase ja püsiva rahu teel: Putini usk, et aeg on tema poolel.
Õiglase rahu saavutamiseks tuleb see usk teisipidi pöörata.Alles siis, kui Kremlis arvatakse aeg nende vastu pöördunud olevat, on Venemaa valmis oma kurssi muutma. Tõhus rahuplaan on seega kahepunktiline: toetuse suurendamine ohvrile ja surve kasvatamine agressorile.
Seetõttu jääb meie jõupingutuste keskmesse agressiooni hinna tõstmine: kehtestame Venemaale uusi sanktsioone ning tõkestame sanktsioonidest kõrvale hiilimist; juba veebruaris soovime heaks kiita järjekordse Euroopa Liidu sanktsioonipaketi, mille osana tahame kehtestada täieliku mereteenuste keelu Venemaa naftat vedavatele laevadele.
Püsivus peab iseloomustama ka meie pikaajalist Venemaa-poliitikat. Venemaa ei kao kuhugi, ta jääb Euro-Atlandi julgeolekuruumi ohustama ka siis kui sõda Ukrainas peaks läbi saama. Seega vajame Venemaa heidutamise poliitika osana ühiseid praktilisi samme ohu ohjeldamiseks. Üks selline näide on Euroopa ukse sulgemine Venemaa agressioonisõjas osalevate isikute ees – me ei taha näha tänaseid roimareid homsete turistidena oma tänavail. Kutsume kõiki Euroopa Liidu liikmesriike tegema meiega koostööd Venemaa võitlejate lisamisel Schengeni musta nimekirja, et oleks üheselt selge: ainus sihtkoht Euroopas, kuhu agressori võitlejaid oodatakse, on kohtupink Haagis.
Muidugi seisame ka varem selgelt välja öeldud põhimõtete taga: ei midagi Ukrainast Ukrainata ja ei midagi Euroopast Euroopata. See viimane ei tähenda pürgimist iga kõnelustelaua taha, vaid vastupidi: meie kindlat veendumust, et meid puudutavat saame otsustada meie ise. See ongi suveräänsuse põhimõtte sisu. Olgu siinkohal veelkord rõhutatud: Lääne Venemaa-poliitika probleem pole dialoogikanalite, vaid kindlameelsuse defitsiit. Me ei poolda agressori ennatlikku integreerimist maailma majandusse ja ammugi mitte Euroopa julgeolekusse.
Austatud rahvaesindajad,
Sama kindlalt kui soovime uude ajastusse kaasa võtta territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted, tahame me minevikku jätta impeeriumi ja mõjusfääride idee. Me ei tunnista kunagi ühegi riigi õigust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piiridest kaugemale ulatuvaks privilegeeritud huvide tsooniks. Me ei soovi tulevikku kaasa võtta ka sisulist karistamatust, kus agressor pareerib vastutust vetoõigusega ja selle valla päästnud riigijuht kaitseb end kohtupidamise eest immuniteediga.
Kui agressoriks on Julgeolekunõukogu alaline liige, on ÜRO ja kogu sellel põhinev reeglite ja organisatsioonide süsteem teovõimetu. Eesti ei taha ÜRO lammutamist, vastupidi, tahame ÜRO usaldusväärsust taastada. Selleks on Eesti seisnud kindlalt ÜRO reformimise eest. Pingutame ka selle nimel, et käesoleva aasta lõpuks valitav ÜRO uus peasekretär ei kohkuks tagasi musta mustaks ning valge valgeks nimetamise ees.
Kokkulepitud reeglite järgimise nõudmine pole idealism. Vastutuse kindlustamine lähtub pragmatismist: kui soovime maailma stabiilsust, peab reeglite rikkumisel olema tagajärg.
Eesti jätkab rahvusvahelise kriminaalkohtu toetamist ning tööd Ukraina vastu suunatud agressioonikuriteo eritribunali moodustamiseks. Möödunud aastal saavutasime läbimurde, kui Euroopa Nõukogu raames lepiti kokku agressiooni eritribunali moodustamises. Tänan Riigikogu selle eest, et kiitsite äsja heaks Eesti liitumise tribunaliga – see annab meile võimaluse nõuda teistelt sama. Seda ka teha kavatseme, kuna kahetsusväärselt on tribunali tegelik tööle hakkamine takerdunud tehnilistesse aruteludesse. Eesti mõistab, et saatan võib tihti olla detailides, kuid osundab siiski, et agressioonikuriteo puhul on saatan kindlasti ka karistamatuses. Me ei tohi tribunali tööle hakkamisega kauem venitada. See ei ole tehniline küsimus. See on tuleviku maailmakorra küsimus. Ja meie ei kavatse karistamatust aktsepteerida.
Head kolleegid,
Eesti vabadust kindlustava rahvusvahelise korra ehitamine on suur ülesanne. Üksi ei suuda seda ka suurriik. Meie ei ole suur riik. Aga õnneks pole me ka üksi. Meil on liitlasi, kes jagavad ülalnimetatud põhimõttelisi eesmärke – suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtet, impeeriumi ja mõjusfääride eitamist ning karistamatuse vastu võitlemist.
Eesti kõige lähedasemad mõttekaaslased asuvad siin – meie naabruskonnas – Põhjala- ja Balti riikide näol. See nn NB8 koostöövõrgustik on kujunenud meie välispoliitika peamiseks koordinatsiooniformaadiks ja kontaktpunktiks, millelt muu maailmaga ühisel jõul lävime. Koos moodustame maailma suuruselt üheksanda majanduse, oleme suurimad Ukraina toetajad ning samameelsed pea kõigis põhimõttelise iseloomuga rahvusvahelise elu küsimustes.
Sel aastal on Eesti Põhjala ja Balti riikide koostöövõrgustiku eesistuja ning soovime endale usaldatud rolli kasutada lisaks välispoliitika koordineerimisele ka siinse regiooni tihedamaks lõimiseks praktikas. Oleme küll praegugi üks Euroopa tihedamalt seotud piirkondi, kuid koostöö potentsiaal on kaugeltki ammendamata. Soome ja Rootsi liitumine NATOga loob uusi võimalusi kaitsekoostööks. Meie tugevused digiriigi arendamisel annavad võimaluse kujundada piirkondlik konkurentsieelis tehisintellekti ajastul. Tihedam koostöö kultuuri, hariduse ja innovatsiooni vallas aitab tugevdada ühiskondlikku vastupanuvõimet. Eesti eesistumise eesmärk on viia need võimalused praktilisteks, tulevikku vaatavateks algatusteks.
Koos Poola ja Saksamaaga kuuluvad kõik Põhjala ja Balti riigid Läänemeremaade nõukokku. Möödunud aastal, mil ka selle koostööraamistiku roteeruv juhtimine kuulus Eestile, langetasime ühiselt otsuse keskenduda Läänemeremaade nõukogus senisest enam julgeolekule, kuna ka selles ringis on meie vaated äravahetamiseni sarnased. Tänavune Poola eesistumine on seda mõtet edasi arendanud ning ühisest tegutsemisest on sündimas tõeline Uus Põhjala: kokku umbes 160 miljonit inimest hõlmav koordineeritud tegevusega jõukese.
Uus Põhjala mõistab: Euroopa peab tõusma jalule. Euroopa ei saa enam eeldada, et keegi teine meie ülesanded meie eest ära lahendab. Nõrk ja killustatud Euroopa ei suuda tagada meie vabadust ega seista vastu mõjusfääride ideele; nõrk ja killustatud Euroopa olekski impeeriumi taotlejate üheks mänguplatsiks, kus mõjusfääre jagada ja selline Euroopa ei tagaks turvalisust meie ühisele vabadusele.
Sõbrad,
Euroopa valdav enamus on selle mõttega päri. Ühendkuningriik ja Prantsusmaa – kellele oleme muu hulgas tänulikud selle eest, et nad panustavad oma vägedega meie julgeolekusse siin Eestis – juhivad Ukrainale julgeolekugarantiisid välja töötavat tahtekoalitsiooni. Muidugi on selle tegevus oluline otseselt just Ukraina julgeoleku mõttes, kuid seda tööd tuleb näha laiemaltki – see on märk Euroopa strateegilise enesekindluse kasvust; märk sellest, et saame aru enda vastutusest Euroopa julgeoleku tagamisel.
Euroopa riikide kaitsekulutused suurenevad. Euroopa on enamuses vabanenud ja vabaneb peagi täielikult sõltuvusest Venemaa energiast, mis tekitas haavatavusi ja kammitses iseseisvust. Tänase Euroopa poliitiline peavool – sõltumata parteilisest kuuluvusest või ideoloogilisest paiknemisest parem-vasak-skaalal – on öelnud lahti schröderlikust Venemaa-käsitlusest ning Eesti seisab selle eest, et see käsitlus enam kunagi peavoolu ei naaseks.
Hea Riigikogu,
Sõda ja ebastabiilsus on Euroopas ikka alanud nn hallidest aladest vaba Euroopa ja muu maailma vahel. Nende hallide alade kustutamine – see tähendab, Euroopa Liidu, aga ka NATO, laienemine – on Eesti kõige vahetumates julgeolekuhuvides.
Euroopa Liidu laienemine peab põhinema liituda soovivate riikide poolsel nõuete täitmisel, kuid Eesti on avatud ideedele, kuidas Euroopa Liidu laienemist kiirendada. Hoiame seejuures kindlalt kinni kahest põhimõttest: liituda sooviv riik peab olema õigel kursil demokraatia ja õigusriigi osas ning ta peab jagama mööndusteta meie välis- ja julgeolekupoliitika põhisuundi. Praegu laienemisarutelusid iseloomustavast paigalseisust tuleb aga igal juhul välja tulla.
Tugevam ja enesekindlam Euroopa on vajalik ka Atlandiülestele suhetele. See pole enam ammu pelgalt koormajagamise küsimus. Jõupoliitikale kalduvas maailmas peame ka meie eurooplastena näitama, et suudame vajadusel enda eest seista.
NATO on Atlandiülese kaitse peamine sammas ja peab selleks ka jääma, kuid NATO raamistikus tuleb eurooplastel võtta senisest suurem roll. Täpselt sama on meile korduvalt rõhutanud ka USA. See on ka mõistetav, sest vajab ju liitlassuhe vastastikuse austuse ja usaldusväärsuse kõrval seda, et kumbi suhte osapool ei peaks seda ühekülgseks. Võrdsete partnerlus on sellest kaugelt stabiilsem. Euroopa jalule tõusmine – ka strateegilistes küsimustes – on seega Eesti hinnangul vajalik nii Euroopale endale kui Atlandi-ülestele suhetele.
Kui Euroopa kaitsekulud tõusevad tõepoolest nii, nagu Haagi tippkohtumisel lubati, siis saame jalule tõusmisega ka hakkama. Selleks tuleb aga lubadused täita. Eesti on NATOs võetud kohustusi alati täitnud ja nõuab sama teistelt. Vähem hädaldamist ja rohkem tegusid – see peab olema praeguse aja Euro-Atlandi ruumi julgeolekupoliitika leitmotif. Just nende põhimõtete kinnitamise eest seisab Eesti NATO 2026. aasta tippkohtumisel Ankaras.
Euroopa jõud ei piirdu muidugi vaid sõjaliste võimetega, õigupoolest ongi Euroopa Liidu supervõime kusagil mujal: selleks on meie ennustatavus ja sõnapidamine – teadmine, et meiega sõlmitud kokkulepetele võib kindel olla. Segasel ajal on Euroopa Liidu poolt pakutav stabiilsus kujunenud kasvava väärtusega valuutaks. Kõige selgemalt on see nähtav kaubanduses, mis on tänapäeval saanud muidugi millekski kaugelt enamaks kui vaid majandusküsimuseks. Euroopa Liidu kaubanduslepped Mercosuri ning Indaga on tähenduslikud just strateegilises vaates; see on Euroopa Liidu pingutus meie ühist vabadust kaitsva rahvusvahelise reeglistiku loomiseks. Eesti toetab neid leppeid ja järgmiste ettevalmistusi tugevalt.
Strateegiliselt peame suhtuma ka oma maavarade valitsemisesse. Kriitilised toormed on – nagu nimigi ütleb – tuleviku majanduse ülalpidamiseks kriitilise tähtsusega. Võib liialduseta öelda, et see, kes kontrollib ligipääsu kriitilistele toormetele, kontrollib ka tulevikku. Meie soovime oma tuleviku üle otsustada ise ja see tähendab vajadust vältida tarneahelate kinnistumist kellegi teise kontrolli alla. Selleks on vajalik Euroopa Liidu ühtsus ja strateegiline vaade. Eestil on kriitiliste toormete osas tugev positsioon – oleme tänu siinsele tööstusele osa globaalsest tarneahelast. Kavatseme oma tööstust hoida ja kasvatada nii meie majanduse kui rahvusvahelise positsiooni kindlustamiseks, et ka toorme väärindamine toimuks maksimaalses ulatuses siin. Eestist peab saama kriitiliste toormete innovatsioonikeskus, meil on selleks nii eeldused kui oskusteave.
Strateegilise tähtsusega on ka küsimus riigi ühendatusest. Eesti kuulumine Euroopasse pole ju vaid poliitilise määratluse teema, ta sõltub reaalsetest ühendusteedest, mis meid muu Euroopaga liidavad. Ühendused muu maailmaga – ka digitaalsed – on meie majanduse arter, aga ka julgeoleku alustala. Neid ühendusi tuleb kaitsta, tugevdada ja ka juurde ehitada – nii vee all, maa peal kui õhus. Seda, et Balti riikide ühendatus ei ole veel sel tasemel, mis ülejäänud Euroopas, on mõistetud ka teiste liikmesriikide poolt ja seetõttu on ühisest eelarvest eraldatud märkimisväärseid summasid meie ühendatuse parandamiseks. Selle näited on Rail Baltic, Via Baltica ning Eesti energiaühendused Soome ja Lätiga. Need ühendused pole mõeldud kohaliku tähtsusega projektidena; nende eesmärk on liita Eesti, Läti ja Leedu ülejäänud Euroopaga. Kui Rail Baltic lõpeb meie poolt vaadates Eesti-Läti piiril ja Läti poolt rööpaid vastas pole, siis oma strateegilist eesmärki ta täita ei suuda. Seetõttu on ülimalt oluline, et ka kõik Balti riigid enda lubatu tähtaegselt teoks teeksid. Küsimuse all pole pelgalt meie usaldusväärsus, vaid strateegiline ühendatus muu maailmaga.
Lugupeetud Riigikogu,
21. sajandi rahvusvaheliste suhete reeglid peavad arvestama tehnoloogia arenguga. Tehisaru tugevnedes muutub nii see, kuidas inimestena omavahel suhtleme kui see, kuidas tööd teeme. Kõik see saab maailma raputama.
Tehnoloogiahaldus ei ole seetõttu enam pelgalt tehniline teema, vaid julgeolekuküsimus, mis määrab, kelle reeglite järgi kujuneb tuleviku maailm. Kui lubame tehnoloogia arengut suunavate reeglite kirjutamise totalitaarset kontrolli eelistavad otsustajad, muutub vabaduse säilimine küsitavaks. Seetõttu peame ka ise tehnoloogia valitsemises kaasa lööma. Seda Eesti ka teeb, olles käesoleval aastal valitud koos El Salvadoriga ÜRO Globaalse AI Dialoogi hõlbustajaks, et suunata maailma riikide arutelu vastutustundliku, kaasava ja läbipaistva tehisaru valitsemise poole.
Alates käesoleva aasta algusest oleme valitud ÜRO Inimõiguste nõukogu liikmeks. Võtame seda kohustust tõsiselt ja näitame seda häbenemata ka välja, keskendudes oma tegevuses naiste õigustele, laste õigustele, meediavabadusele ja digiõigustele.
Reaktsioonina Iraani võimude kohutavale tegevusele oma rahva vastu – aga ka laiemale destabiliseerivale tegevusele maailmas – kiitis Riigikogu mõni nädal tagasi heaks tugeva avalduse, milles käsitleme Iraani Islami Revolutsioonilist Kaardiväge terroristliku organisatsioonina; vaid mõni päev hiljem saavutasime sama käsitluse ka Euroopa Liidu tasandil.
Toetame Valgevene demokraatlikku opositsiooni ning juhime järjepidevalt tähelepanu Lukashenka režiimi kuritegudele, seistes Euroopa Liidu sanktsioonide säilimise eest.
Kommunistliku terrori ikkest vabanenud rahvana on meie vabaduse taastamise lugu inspireeriv ka teistele. Seetõttu hoogustame suhtlust Kuuba demokraatliku opositsiooniga, et toetada neid, kes täna kommunistliku rõhumise all elavad.
Meie erilise tähelepanu all on Venemaa poolt Ukrainast küüditatud lapsed. Laste küüditamine on võikaim inimsusevastane kuritegu. Eesti seisab selle eest, et küüditatud lapsed jõuaksid tagasi koju ja et nende küüditajad saaksid karistuse, võtku see aega palju tahes. Euroopa Liit valmistab hetkel ette küüditatud laste teemalist tippkohtumist ning Eesti on selle ette valmistamises juhtrollis. Meie eesmärk on selge: nähtavus, surve ja vastutus.
Silmist ei tohi kaduda meie tegevuse tegelik siht: Eesti vabaduse jaoks turvalise maailma loomine.
See on ka meie arengukoostöö laiem eesmärk: aidata kaasa arengule mujal nii, et sellest sünniks kasu ka siin.
Eksportides Eesti e-valitsemise kogemust, panustame maailma kestlikku arengusse, kuid anname samal ajal oma ettevõtetele parema võimaluse osaleda teiste riikide e-lahenduste loomises. Panustades Ukraina ülesehitusse, aitame taastada sõjas purustatud riiki. Samal ajal loome oma ettevõtetele stardipositsiooni protsessis, millest saab sõja eduka lõpu korral selle sajandi suurim strateegiline majandusprojekt Euroopas. Väikeriigi eelis on kiirus ja paindlikkus. Peame olema kohal enne teisi, looma suhted ja saavutama tuntuse. Nii on võimalik hilisemas võidujooksus edukalt osaleda. Just selliseid võimalusi loob Eesti majandusele meie arengukoostöö.
Vaid mõni aasta tagasi asutatud Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskus on tänaseks tõestanud, et suudame viia lubatu tõhusalt ellu ka keerulistes tingimustes. Oleme rajanud peremaju ja taastanud haigla intensiivraviosakonna, ehitanud silla ja renoveerinud sisepõgenike korterelamuid. See on toonud meile rahvusvahelise tunnustuse ja partnerite usalduse, mis väljendub selles, et ainuüksi möödunud aastal sõlmis EstDev enam kui 26 miljoni euro ulatuses selliseid lepinguid, kus mõni välisriik annab oma arenguraha eest projektide elluviimise meie vedada. See välismaalt toodud raha annab meie inimestele tööd ja jätab siia maksuraha, aidates samal ajal rahvusvaheliselt kaasa kestlikule arengule ja Eesti maine tugevnemisele. Arengukoostöö teostamine toob ka lisateadmiseid – olles ehitanud pommivarjendeid Ukrainas, saab EstDev jagada seda oskust ka Eestis. Arengukoostöö võimendab seega ühtviisi nii Eesti majandust kui välispoliitilisi sõnumeid.
Väikeriigile hädavajalikku võimendust ammutame ka aktiivsest väliseestlaste toest, tänu kelle silmapaistvale tegevusele oma asukohariikides on Eesti selgelt Eestist suurem. Toetame eestluse säilimist välismaal ja avame käesoleval aastal Toronto KESKUSe, mis on suurepärane näide väliseestlaskonna enda initsiatiivist ja seda toetavast riigist. Peagi avalikkuse ette jõudvas üleilmse eestluse tegevuskavas on fookuses noorte kaasamine. Nõnda vaatame tulevikku ja hoolitseme selle eest, et eestlus ei hääbuks ka välismaal.
Tulevikku vaatab ka meie äridiplomaatia, mille teostamises osaleb kogu Eesti välisteenistus ja kõik meid vabatahtlikult toetavad aukonsulid kokku 95s riigis. Möödunud aastal teenindas välisministeerium üle tuhande erineva ettevõtte. Käisin isiklikult enam kui neljakümnel välisvisiidil, neist enamuses oli ka tugev äridiplomaatia komponent. Sama aktiivselt tegutseme ka sel aastal. Kokku on juba praegu selleks aastaks planeeritud rohkem kui 30 äridelegatsiooniga visiiti, mida juhib kas mõni valitsuse liige või kõrgem riigiametnik. Nende kõikide eesmärk on avada ettevõtetele uksi kaugematel turgudel, et nii mitmekesistada meie eksporditurge.
Me tahame, et Eesti oleks esimene valik äritegemiseks kõikidele kasvuambitsioonidega rahvusvahelistele ettevõtetele. Meil on jätkuvalt maailma parim maksusüsteem ja bürokraatiavabamaid äritegemise keskkondi. Selle kinnituseks on eelmisel aastal lisandunud enam kui 13 000 e-residenti, kes tõid möödunud aastal Eesti riigikassasse 125 miljonit eurot maksutulu.
Head kolleegid,
Eesti vabadust soosiva rahvusvahelise korra loomine eeldab aktiivset diplomaatiat ja kohalolu. Käesoleva aasta alguses on meie välisteenistus lisaks Tallinnale kohal 45 asukohapunktis; selle aasta lõpuks on neid punkte 50. Tänu Riigikogu toetusele avame uued saatkonnad Jerevanis, Bakuus, Chisinaus, Brasilias ning Nairobis. Välisministrina jätkan aktiivset visiidipoliitikat ning toetan tugevalt ka Riigikogu samasugust aktiivsust.
Muidugi peame ka hoidma sisemist ühtsust ja sõnumiselgust. Välispoliitikat peab arutama – omavahel vaidlusedki maha pidama – et maailma ette minnes saaksime ajada Eesti asja üheskoos ja kogu hingest. Tänan Riigikogu ja kõiki parlamendi poliitilisi jõudusid selle eest, et me pole läinud libedale teele, kus välispoliitilised küsimused kistakse sisepoliitilise mõõduvõtmise areenile ja soovin sama vastutustundlikku lähenemist ka eelolevaks aastaks.
Ärgem unustagem ka, et meie välispoliitika veenvus tõukub meie tegudest. Oleme aastate jooksul tegudega tõestanud – meile võib olla kindel; Eesti teeb, mis Eesti lubab; Eesti on julgeoleku tootja, mitte tarbija. Eesti on liitlaste eest verd valanud. Mäletame igavesti välisoperatsioonides Eesti eest oma elu andnud kaitseväelasi ja tunnustame neid, kes naasid sõjakoldest vigastustega.
Aegajalt tundub Eestis ringi vaadates, et me elame ebareaalses maailmas, kus nagu ei käikski meie lähistel sõda ja me loodame, et äkki läheb Venemaa oht meist iseenesest mööda. Lubatakse endale mõtisklusi, justnagu oleks Venemaa agressioon Ukraina vastu vaid sõjafilm, millest tüdinedes saab tellida uue, rohkem meeldivama. 1930ndate lõpus viis selline suhtumine meid baaside lepingute ning okupatsioonini. Venemaa agressiivsed plaanid ei ole aga film vaid reaalsus ning murranguajast vabana läbitulemine nõuab meilt tarkuse kõrval ka julgust ja enesekindlat tegutsemist. Täpselt nii, nagu me seda möödunud aastal Venemaa õhupiiririkkumisele reageerides ÜRO Julgeolekunõugus ja NATO artikkel 4 konsultatsioone käivitades ka tegime.
Oma juttu peame rääkima ise. Vastasel juhul jääb see lihtsalt rääkimata. Seda ei saa me endale lubada.
Aitäh!
