Rohkem kui 4 miljardi kasutajaga internetist – võrkude võrgust – on kasvanud välja midagi enamat kui tehniline süsteem ja tehnoloogia. Interneti haldamisest on saanud eriti viimasel ajal oluline poliitiline küsimus, kuna rida riike sooviks vaba ja avatud interneti allutada valitsuste kontrollile.
Interneti haldamisest saab rääkida alates 1970. aastatest, kui TCP/IP protokolli baasil arendati välja võrgustik, mille haldamine toimus ilma keskse juhtimiseta. 1998. aastal loodi mittetulunduslik Interneti Aadressikorporatsioon (ICANN), millest sai tuumikinterneti tehniline koordinaator.
Diplomaatilisse päevakavasse jõudis interneti haldamine tõsisemalt selle sajandi alguses, kui ÜRO käivitas infoühiskonna maailma tippkohtumise (WSIS) protsessi, kus põrkusid kaks lähenemist: valitsustevaheline koostöö vs. kõiki huvigruppe kaasav koostöö. 2005. aastal toimunud WSISi kohtumisel jõuti kokkulepe, et interneti globaalne haldamine peab kaasama kõiki huvirühmi. Sel põhjusel loodi Interneti Halduse Foorum (IGF).
Kuna interneti haldamine on väga keeruline ja hõlmab paljusid sidusrühmi, siis on tänaseks sellega tegelev masinavärk oluliselt suurenenud. ÜRO peasekretär käivitas 2018. aastal protsessi, mis üritab täiustada praegust globaalset digikoostöö mehhanismi. Eesti osaleb selles protsessis aktiivselt – oleme ÜRO digikoostöö usalduse ja turvalisuse töögrupi kaasjuht.
Vaba ja avatud interneti toetamine on tihedalt seotud ka internetivabaduse kaitsega. Eesti jaoks on digiõigused – nagu vaba juurdepääs internetile, sõna- ja väljendusvabadus veebikeskkonnas, privaatsus – inimõiguste lahutamatu osa. Osaleme aktiivselt rahvusvahelistel internetivabaduse aruteludel ja oleme internetivabaduse koalitsiooni (FOC) asutajaliige.
Eesti rolli teerajana on positiivselt hinnanud tunnustatud USA mõttekoda Freedom House. 2020. aasta oktoobris avaldatud indeksi põhjal asub Eesti maailmas Islandi järel internetivabaduses teisel kohal.
