Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud partnerid! Kallid sõbrad!
Tõsiasi, et me täna siin ühiselt välisministeeriumi 105. aastapäeva tähistada saame, on ime. Iseseisev rahvusriik Venemaa naabruses ei ole iseenesestmõistetav. Oleme oma iseolemise kätte võidelnud, kõige raskematel aegadel iseseisva riigi mõttest jõudu ammutades. Töö välisministeeriumis pole kaugeltki meelakkumine. Kui aga teeme oma tööd hästi, on mesi meie laual alati olemas. Just see magus valus tunne, et meil on mesipuu, mille poole lennata, motiveeribki meid.
Kallid sõbrad!
Edukad oleme koos. Nii riikide ja liitudena kui ka diplomaatide ja teenistujatena. Muutku meid enesekindlamaks teadmine, et me võime väljakutsetele julgemalt vastu astuda, kuna oleme nii mõndagi saavutanud. Päev-päevalt valdame diplomaatilist džässi üha paremini. On ju diplomaatiat palju võrreldud just selle muusikastiiliga. Eesti diplomaatiline džäss keerleb vabaduse ümber. Kõik, mida ette võtame, et oma julgeolekut kindlustada ning heaolu suurendada, lähtub vabadusest, selle hoidmisest.
Suur osa maailmast aga pole vaba. Oleme sunnitud nägema, kuidas Venemaa, kus vabadusest on alles vaid ähmane mälestus,
peab imperiaal-kolonialistlikel eesmärkidel Ukraina-vastast laussõda. Vaevalt kuu aja eest olime aga tunnistajaiks terroristlikule hirmutööle, mis taotleb Iisraeli hävitamist. Õõvastaval kombel näeme maailma eri paigus kinnipidamisasutusi ja ümberkasvatuslikke laagreid, kuhu võib sattuda teatud rahvuslik-kultuurilise kuuluvuse, peetava ameti või juhuslikult pillatud sõna pärast. Sealjuures leiab tehnoloogia segaduse ja hirmu külvamisel ning ühiskondade lämmatamisel paraku aina ulatuslikumat kasutust.
Nii on maailmakord, milles rahvusvaheline kogukond pärast Teist maailmasõda samm-sammult kokku leppinud, löögi all. Maailm, mis rajaneb just vabadusel, õiglusel ja reegleil.
Meie jaoks on põhimõttelise tähtsusega, et reeglite rikkumisele ei vaadataks läbi sõrmede. Et need, kes hävingut ja hirmutöid külvavad, ei jääks karistuseta.
Putin ja tema kaaslased vastutavad Ukraina-vastase agressiooni eest. Praegu pole aga rahvusvahelise õiguse järgi võimalik eritribunalita riikide liidreid vastutusele võtta, kuna neid kaitseb karistamatus.
Nürnbergi eritribunal pani paika riigijuhtide vastutuse ning lõi põhimõtte, et juhid vastutavad oma tegude eest. Tookord jäid Nõukogude Venemaa juhid agressioonikuritegude eest rahvusvahelise tribunali alla andmata. Tulemusi näeme 21. sajandi Euroopas. Paraku on Teisele maailmasõjale järgnenud sõjalised konfliktid jäänud selge lahenduseta.
Seetõttu on nad ka pidevalt kordunud. Läänemaailm on osav oma ebaõnnestumisi vaikselt vaiba alla pühkima. Seekord ei tohi me ebaõnnestuda.
Täna võitleb Ukraina ei millegi muu kui vabaduse eest. Vaba maailma eest! Need sada tuhat Vene sõdurit, kes veel loetud kuude eest meie piiride vahetus läheduses paiknesid, on viidud Ukrainat hävitama. Ukraina sõdib nendega meie asemel. Ei mingeid agasid – meie seisame Ukraina kõrval seni, kuni Ukraina on võitnud!
Head siinviibijad!
Eesti on kaitstud. Meie julgeoleku selgrooks oli, on ja jääb meie liikmesus Euroopa Liidus ja NATO-s. Teeme iga päev pühendunud tööd selle nimel, et liitlassidemed ja ühistel väärtustel rajanevad ühendused vankumatuina püsiksid. Meie siht on selge ja sammud täpsed.
Eesti veab maailmas eest mitmeid olulisi väärtusküsimusi, mis meile tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid paljude teiste jaoks ei ole seda mitte. Ukraina NATO liikmesus, Putini agressioonikuritegude eest rahvusvahelise eritribunali alla andmine, Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtt ning 20 000 küüditatud Ukraina lapse tagasi toomine on nendest vaid mõned näited.
See nõuab kõigilt meie diplomaatidelt tihti ka vastuvoolu ujumist, kuid me oleme osavad ja visad. Vastused nendele väärtusküsimustele defineerivad demokraatliku maailma ning julgeoleku pikaks ajaks. Eestil lasub siin oluline roll ja vastutus. Majanduslikest ja praktilistest huvidest lähtuvad kokkulepped ei hoidnud ära täiemõõdulist sõda Euroopas, vaid vastupidi, praegu kannatab selle läbikukkunud poliitika tagajärgede all eelkõige Euroopa majandus, rääkimata sadadest tuhandetest inimestest – sest sõda ei suudetud ära hoida.
Seepärast vajab Euroopa julgeolekuarhitektuuri, kus ei haigutaks halle alasid ning mis ei võimaldaks kokkuleppeid üle väikerahvaste peade.
Soome ja Rootsi on otsustanud ühineda NATOga peale pikaaegset neutraalsuspoliitikat ning see on märgiks, et Venemaad peetakse julgeolekuohuks ka pikemas perspektiivis.
Ukraina peab saama NATO täieõiguslikuks liikmeks, sest NATO on ainukene töötav julgeolekugarantii. Kõik muud lahendused on rohelise tule andmine Venemaa jätkuvale agressioonile.
NATO ja Euroopa Liidu laienemispoliitika on meie jaoks olemuslik küsimus, ilma milleta me siin vabas Eestis suure tõenäosusega ei peaks täna välisministeeriumi 105. aastapäeva. Laienemine ei ole üksnes ukrainlaste aitamine, vaid meie võimalus kindlustada Euroopa julgeolekut kogu regioonis. Ukrainal on palju pakkuda, alates oma tarkadest inimestest ja ressurssidest ning lõpetades reaalse sõjalise jõuga.
Head sõbrad!
Viimastel nädalatel on üha enam küsitud, kas Lääs suudab pöörata piisavalt tähelepanu mitmele kurnavale sõjale korraga?
Minu vastus on, et meil ei ole valikut – mõistagi jagub sellel osal maailmast, mis püsib vabadusel ning kaitseb õigusriiki, tähelepanu kõikidele pingekolletele. Liiati pole tegemist üksteisest kaugeltki mitte lahusseisvate konfliktidega. Tasub mõelda, kellel on sellest võita, kui reegleid austav osa maailmast Iisraeli-Hamasi konflikti toel omavahel tülli pöörab.
Ukrainas ja Lähis-Idas hukkub iga päev inimesi. Konfliktid pole abstraktsed ja pelgalt statistilised, vaid alati konkreetsete inimeste nägu, kes maksavad kõrgeimat võimalikku hinda.
20 000 Ukraina last on küüditatud Venemaale ja Valgevenesse – 21. sajandi Euroopas tundub see võimatuna. Koonduslaagrid, identiteedi muutmine ning laste müümine mustal turul – kas me kujutame seda endale päriselt ette?
IGA LAPS ON TÄHTIS! Lisaks poliitikutele on maailmas aga ka isad ja emad – see sõnum on suurem kui riiklikud huvid! Paljud Eesti pered teavad ajaloost, mida sarnase türannia all kannatamine tähendab. Meie ei unusta – meil on kohustus oma laste ja vanavanemate ees. Me võitleme iga kannatava lapse eest! See on tõelisus, millega peame jõuliselt ja kartmatult tegelema.
Selleks tiivustab meid Eesti välisministeeriumi 105 aasta jooksul läbi käidud tee.
Pessimismi võidutsedes ja oma väärtustesse usku kaotades poleks meil Tartu rahu ja mittetunnustamispoliitikat. Ei oleks Vene vägesid välja viidud ega poleks me EL-i ja NATO liikmeks saanud. Poleks meist saanud ka ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liiget ning kirjutamata oleks jäänud palju muid olulisi peatükke meie loos. See on kapital, mida meil poleks, kui me ei oleks lähtunud väärtustest, mis meile kallid. Need väärtused viivad meid ka tulevikku.
Sõnatult kokku lepitud Eesti poliitika põhimõte, et välis- ja julgeolekupoliitika asub väljaspool erakondlikku kemplemist, juhatagu meid ka edaspidi!
Välisministeeriumil on parim nais- ja meeskond! Teie siin saalis olete Eesti julgeoleku ja heaolu avangard.
Samuti kolleegid, kes täna siin ei saa paraku viibida või kes meie hulgast kahjuks lahkunud. Kuid kes kõik on mänginud olulist osa Eesti saamises, jõudmises ja õitsemises. Teie, kallid kolleegid, tarmukad pereliikmed, head partnerid – teie oletegi see ime!
See töö, mida te iga päev teete, on ääretult raske, kuid tasu meie iseolemise ja vabaduse näol on mõõtmatult kallis! Välisministeerium ongi tema inimesed – keldrist 10. korruseni, Canberrast Ottawani. Kallid kolleegid, tänan teid südamest ja siiralt!
Väga suure sümboolse kaaluga Eesti idee ja eestluse hoidmisel on Ernst Jaaksoni tegevusel. Tema Eestile elatud elu. Pidagem aga meeles, et tema panus ei ole pelgalt konsulaarruumid, vaid vaba Eesti riik ise. Riik, mis on suuteline täie jõuga seisma vabaduse eest ka kõige suuremates ja olulisemates rahvusvahelistes küsimustes. Ernst Jaaksoni pärandit tunnustame kõige paremini pühendunult Eesti riigi teenimisega. Vähim, mis me teha saame, on Jaaksoni kui riigimehe ning kõige kauem aktiivselt teenistuses olnud diplomaadi mälestuse väärikalt jäädvustamine New Yorgi avalikus ruumis. Meie kultuuri kannavad meie inimesed, ettevõtted ja kodanikualgatus, mida väliministeerium rahvusvaheliselt võimestab. Torontos valmiv eestlaste kultuurikants KESKUS on üks selline suurepärane algatus.
Head sõbrad!
Soovin rõhutada, et Eesti on täpselt nii tugev, kui tugev on tema majandus. Raha riigieelarvesse ei tule seina seest, vaid ettevõtjate taskust. Meie ülesanne välisministeeriumina on tagada riigi rahvusvaheline julgeolek ning seista Eesti majandushuvide eest, avades uksi ja tuues investeeringuid. Iga ettevõte on oluline, seepärast oleme valmis õmblema igale potentsiaalsele koostööprojektile selga personaalse rätsepaülikonna. Ukraina ülesehitusprotsess saab olema osaks Eesti majandusarengust järgmisteks kümnenditeks. Eesti ei suuda lüüa mahtudega, vaid kiiruse, efektiivsuse ja usaldusväärsusega. Ilma Eesti ettevõtjateta poleks meil võimalik oma riiki pidada. Suur tänu, teile, ettevõtjad!
Head kuulajad,
Aitäh Teile kõigile! Panen aga südamele, head kolleegid, et te ei unustaks puhkamist, sest puhkamine taastab jõu. Ka kõige töökamad mesilased peavad vahel puhkama.
Täna on siin palju abikaasasid ning ka meie diplomaatide ja teenistujate lapsi. Me ajame Eesti asja ühiselt kõik koos. Toetame üksteist ja toetume teineteisele. Abikaasad ja lapsed ei ole iseenesest mõistetav abistav personal, kes väsimatult tööd rügab, et diplomaadil oleks hea parketil sahistada. Meie pered on meie esimene strateegiline tagala ja moraalne kompass.
Kallid kolleegid!
Öeldakse, et poliitika on kompromisside kunst. Tundub, et 21. sajandi kommunikatsioon, kus müüb vaid jõhker konflikt, on hakanud kummutama seda põhimõtet, millest lähtub kogu diplomaatia. Primitiivne ja brutaalne konflikt on see, mis müüb ning saab tähelepanu. Kuidas selle kõigega toime tulla? Kuidas hoida Eesti inimesi koos, ühes sülemis?
Üha populaarsem on tähelepanu huvides otsida konflikte ka sealt, kus neid tegelikult ei ole. Üha enam öeldakse teineteisele halvasti, liiga palju on haiget tegemist. Meie, eestlased, ei saa seda endale lubada. Me ei saa teineteisele haiget teha ning halvasti öelda, kuna vajame igaüht, et rahvana püsida.
Seepärast, head kolleegid ja sõbrad, mõelge enne, kui tekib kiusatus üle huulte lasta midagi halvustavat! Sõnal on jõud! Iga inimene on tähtis ja maailmas on konflikte ka ilma meieta liiga palju.
Igapäevases toimetamises on meie töö ilu ja elegants teinekord kerge kaduma. See on arusaadav ja inimlik. Kuid sellisel puhul tasub alati meenutada omaaegse välisministri ning Tartu rahu ühe arhitekti Ants Piibu trööstivaid sõnu: „/…/ igal ööl ja raskusel on kord lõpp, et tuule ja tormi järel tuleb ikkagi vaikus ja päikesepaisteline ilm. /…/ Kannataja rahulolematus ja aktiivsus lühendab surveaega, optimism ja tugev tahe viivad tõe võidule.“
Täna võiksimegi ehk Piibu rikkalikust pärandist ühe olulise killuna kaasa võtta just optimismi. Vajadust uskuda ja loota ka keeruliste aegade kiuste. Me ei saa ega tohi kannatuste ja ebaõigluse ees murduda ega alla anda, sest:
/.../ langevad teele tuhanded,
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.
Kallid sõbrad!
Koos oleme tugevad!
