Sa oled siin

Välisministri ettekanne ühinemislepingu ratifitseerimise eelnõu 1. lugemisel Riigikogus 15. oktoobril

15. Oktoober 2003 - 19:24

Austatud Riigikogu esinaine, lugupeetud Riigikogu liikmed!

Eelmine valitsus kiitis ühinemislepingu heaks 8. aprillil 2003 ning ühtlasi esitas selle heakskiitmiseks ka 10. aprillil ametisse asunud valitsusele. Vabariigi Valitsus kiitis Euroopa Liiduga ühinemislepingu heaks 15. aprillil 2003. Ühinemislepingule allakirjutamise pidulik tseremoonia toimus 16. aprillil 2003 Ateenas. Leping sõlmiti kõikides Euroopa Liidu praegu kehtivates ametlikes keeltes ja kõikides liituvate riikide keeltes ehk 21 keeles.

Ühinemisleping kehtestab tingimused Eesti ja teiste liituvate riikide ühinemiseks Euroopa Liiduga. Leping kajastab läbirääkimistel kokkulepitut ning selle jõustumisega kohustub Eesti ühinemiskuupäevast alates rakendama Euroopa Liidu acquis’d lepingus kehtestatud ulatuses ja tingimustel.

Vabariigi Valitsus kiitis ELiga ühinemislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu heaks 27. mail, ning esitas selle Riigikogule. Riigikogule esitatud seletuskiri keskendub eelkõige Eesti ühinemistingimustele.

Teiste liituvate riikide ühinemisetingimuste kajastamist seletuskirjas ei peetud otstarbekaks, kuna oli teada, et Euroopa Komisjon koostab kokkuvõtte kõikide liituvate riikide ühinemislepingus kajastatud tingimuste kohta. Nimetatud raport on esitatud tutvumiseks väliskomisjonile ning on kättesaadav ka Välisministeeriumi veebilehel (inglise keeles).

Välisministeeriumi veebilehel on täies mahus kättesaadaval ka ühinemisleping ja tema seletuskiri ning mitmeid kokkuvõtlikke ülevaateid läbirääkimistel saavutatud kokkulepetest.


Lepingu jõustumisest.

Ühinemiseping jõustub 1. mail 2004 tingimusel, et kõik riigid esitavad oma ratifitseerimiskirjad Itaalia Vabariigi valitsusele hiljemalt 30. aprillil 2004.

Juhul kui kõik liituvad riigid ei ole esitatud tähtajaks ratifitseerimiskirju üle andnud, jõustub leping vastavalt artiklile 2 nende liituvate riikide suhtes, kes on oma ratifitseerimiskirjad üle andnud. Sellisel juhul otsustab Euroopa Liidu Nõukogu viivitamata ühehäälselt ühinemislepingusse tehtavate muudatuste üle. Eelkõige muudetakse neid sätteid mis sõnaselgelt nimetavad riiki, kes ratifitseerimiskirja ei esitanud, tehakse muudatused institutsioonide osas. Juhul kui keegi liikmesriikidest lepingut õigeaegselt ei ratifitseeri, leping ei jõustu ning algavad uued läbirääkimised. Praeguseks on ühinemislepingu ratifitseerinud järgmised liituvad riigid Küpros, Leedu, Malta, Poola; Slovakkia ning järgmised liikmesriigid Austria, Hispaania, Portugal, Saksamaa ja Taani.


Lühidalt lepingu ülesehitusest.

Ühinemisleping koosneb kolmest osast: ühinemislepingust, ühinemisaktist ning lõppaktist

Ühinemisleping koosneb kolmest artiklist ning nimetab ära pooled, kelle vahel leping sõlmitakse, samuti lepingu jõustumise tingimused ning keeled, milles leping sõlmitakse.

Ühinemisakt reguleerib liituvate riikide ühinemistingimused ja Euroopa Liidu aluslepingutesse, mis on Euroopa Liidu leping, Euroopa ühenduste asutamislepingud ja neid muutvad lepingud (sh ühinemislepingud varasemate ühenduste laienemiste kohta tehtavad muudatused.

Ühinemisakti lahutamatud osad on selle lisad ja protokollid ning kõikide liituvate riikide keeltes aluslepingud koos kõikide nimetatud lepingute lisade, protokollide ja deklaratsioonidega.

Ühinemislepinguga samaaegselt allkirjastati ka lõppakt, millele on lisatud liikmesriikide ja liituvate riikide deklaratsioonid ning kirjade vahetamise teel sõlmitud kokkulepe, mis kehtestab liituvate riikide vaatlejastaatuse Euroopa Liidus lepingu jõustumisele eelneval perioodil.


Läbirääkimistest

Eesti esitas taotluse Euroopa Liiduga ühinemiseks 24. novembril 1995. Liitumisläbirääkimised Eesti ja Euroopa Liidu vahel algasid 31. märtsil 1998 Brüsselis avatud liitumiskonverentsiga ja lõppesid 13. detsembril 2002 Kopenhaagenis.

Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste pidamiseks moodustati Vabariigi Valitsuse delegatsioon, kuhu kuulusid kõikide ministeeriumide (v.a kaitseministeerium) esindajad, Riigikantselei Eurointegratsiooni büroo juhataja ja Eesti esinduse juht Euroopa Liidu juures. Delegatsiooni juhiks määrati välisminister.

Delegatsiooni liikmed koordineerisid seisukohtade väljatöötamist ja vastutasid läbirääkimistel oma haldusalasse kuuluvate küsimuste eest. Läbi viidi põhjalik ELi õiguse ja Eesti õigusaktide võrdlev analüüs, mis tegi võimalikuks Eesti lähteseisukohtade kujundamise.

Delegatsiooni juhile tehti ülesandeks informeerida Vabariigi Valitsust üks kord kuus läbirääkimiste ettevalmistamise ja läbirääkimiste käigust. Vastavalt Vabariigi Valitsuse juhistele ja suunistele läbirääkimisteks tagas delegatsioon Eesti seisukohtade õigeaegse väljatöötamise ning Riigikogu ja avalikkuse informeerimise läbirääkimiste käigust. Eesti seisukohtade kujundamisel peeti konsultatsioone ka valitsusväliste asutustega (ettevõtted, kutseliidud, sotsiaalpartnerid jt) ning Riigikogu Euroopa asjade komisjoni ja põllumajandusküsimustes ka maaelu komisjoniga.

Kõik läbirääkimisteks Euroopa Liidule esitatud seisukohad kinnitas eelnevalt Vabariigi Valitsus. Kõik Euroopa Liidule esitatud Eesti seisukohad ning saavutatud kokkulepped olid jooksvalt kättesaadaval ka Välisministeeriumi veebilehel.

Välisministri käskkirjaga moodustati Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste delegatsiooni juhi konsultatiivnõukogu, mille tegevuse eesmärgiks oli aidata kujundada Eesti seisukohti Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistel, analüüsida Euroopa Liiduga ühinemise tõenäolisi mõjusid Eestile ja selgitada neid avalikkusele. Konsultatiivnõukogu koosolekutel esitatud seisukohad ja ettepanekud tehti teatavaks liitumisläbirääkimiste põhidelegatsioonile ning vajadusel edastati ka valitsusele ja Riigikogule. Konsultatiivnõukokku kuuluvad Euroopa Liidu asjatundjad, teadusringkondade, kutseliitude ja avalikkuse esindajad.

Siseriikliku koordinatsiooni eest vastutas peaministrile alluv Riigikantselei Eurointegratsiooni büroo, kelle pädevusse kuulus vastavalt liitumisläbirääkimiste käigule Vabariigi Valitsuse tegevuskava täitmine ja jälgimine, et tagada õigeaegne acquis’ ülevõtmine.

Tulenevalt 24. – 25. oktoobri 2002. aasta Brüsseli Ülemkogu otsustest käsitleti liitumisläbirääkimiste raames acquis’d seisuga kuni 1. november 2002.

Kõikide Euroopa Liidu õigusaktide kohta, mis on vastuvõetud pärast 1. novembrit 2002 võib Eesti esitada oma seisukoha hiljem.

Alates 1. novembrist 2002. a kuni ühinemislepingul allakirjutamiseni vastu võetud acquis’ suhtes taotletud üleminekuperioodide kohta langetab nõukogu otsused ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal enne 1. maid 2004. aastal.

Pärast ühinemislepingu allakirjutamist 16. aprillil said liituvad riigid Euroopa Liidu institutsioonides nn. vaatleja staatuse ning kehtestatud on informatsiooni ja konsultatsiooni protseduur, millega tagatakse uute liituvate riikide seisukohtade kaitsmine pärast 1. novembrit 2002 vastuvõetud acquis’ suhtes.

Kokkuvõtlikult võib läbirääkimistulemusi Eesti seisukohalt hinnata headeks. Kõikides Eesti jaoks olulistes küsimustes saavutati meile sobivad ja vastuvõetavad lahendused. Mitmetes valdkondades lepiti kokku EL acquis’ rakendamiseks ajutiste üleminekuperioodide ja alaliste erandite suhtes.

Ajutisi üleminekuperioode oli võimalik kokku leppida küsimustes, mis ei muuda ühenduse poliitikaid ja ei sea ohtu siseturu toimimist. Üleminekuperioodid pidid tulenevalt Eesti huvidest olema selgelt põhjendatud.

Järgnevalt peatuksin veelkord olulisematel ühinemislepingus sisalduvatel kokkulepetel.

Finantsküsimustes lepiti kokku üldiste indikatiivsete rahaeraldiste osas Eesti ja ELi vahel (nn. finantspakett) aastatel 2004-2006, sh. Eesti sissemaksed ELi eelarvesse.

Finantskokkuleppe aluseks on põhimõte, et ühegi uue liikmesriigi eelarve netopositsioon ei tohi liitumisjärgsetel aastatel 2004-2006 halveneda võrreldes liitumiseelse aastaga.

Läbirääkimistel tegi eesistujamaa Taani ettepaneku maksta kõigile kandidaatriikidele, sealhulgas Eestile, 2004. aastal ühekordset rahalist toetust. Kopenhaageni Ülemkogul toimunud läbirääkimiste raames otsustati summa suuruseks 337,7 miljonit krooni 2004. aastal.

Läbirääkimiste tulemusena on Eestil 2004-2006 maksimaalselt võimalik ELi eelarvest toetustena saada 15,5 miljardit krooni. Hinnanguline Eesti sissemakse ELi omavahenditesse on ajavahemikul 2004-2006 3,6 miljardit krooni.

Läbirääkimistel saavutatud finantskokkulepe järgi Eesti poolt saadav raha ühe inimese kohta ümber arvestatuna tähendab iga Eesti elaniku kohta 5 742 krooni. Võrdluseks teiste kandidaatriikidega on see summa väiksem ainult Leedule inimese kohta makstavast summast (6 055 krooni). Toetus Leedule on suurem Ignalina tuumaelektrijaama sulgemise toetuse tõttu. Kolmandal kohal on Läti 5 491 krooniga elaniku kohta. Ülejäänud liituvad riigid saavad Euroopa Liidu eelarvest Balti riikidest oluliselt vähem toetusi elaniku kohta.

Suurem osa Euroopa Liidu rahast jõuab Eestisse regionaalarengu toetustena tõukefondide kaudu. Läbirääkimistel kokkulepitu kohaselt on Eestil võimalik aastatel 2004-2006 maksimaalselt saada 9,66 miljardit krooni. Struktuurivahendite jagamisel tõukefondide ja ühtekuuluvusfondi vahel on Euroopa Liit nõustunud, et Eesti puhul jaguneb toetusraha aastatel 2004-2006 järgmiselt: 55% tõukefondidesse ja 45% ühtekuuluvusfondi. Eesti saab ühtekuuluvusfondi toetuste kasutamisel taotleda toetust ka väiksematele kui 10 miljoni euro suurustele projektidele, mis on oluline arvestades meie väikeste omavalitsuste kaasfinantseerimisvõimet. Lisaks jätkub aastatel 2004-2006 ka väljamaksete tegemine Phare, Ispa ja Sapardi projektidele, Rahandusministeeriumi prognooside järgi kogumahus kuni 2,5 miljardit krooni.

Eesti suutlikkus Euroopa Liidu toetusi tegelikkuses kasutada sõltub meie valmisolekust Euroopa Liidu rahaliste vahendite taotlemiseks ja projektide teostamiseks ning kohalike omavalitsuste kaasfinantseerimise probleemi lahendamisest. Valitsus viis selle aasta märtsis lõpule ka 2004-2006 Riikliku Arengukava ettevalmistamise, mis määratleb eri institutsioonide ülesanded struktuurivahendite kasutuselevõtmiseks.

Tõukefondide raha kasutuselevõtuks lahendust vajavad probleemid seonduvad Eesti institutsioonide administratiivse suutlikkuse tõstmisega, mitme-aastase programmeerimise juurutamise ning vajalike seire-, rahastamis- ja finantskontrolli protseduuride kehtestamisega. Haldussuutlikkuse osas on määravaks institutsioonidevahelise selge tööjaotuse väljakujundamine ja piisava arvu administreerimiskogemuse spetsialistide olemasolu.

Põllumajanduses saavutati kõige arvukamalt kokkuleppeid, sealhulgas otsetoetuste, metsastamistoetuse, elatustalude restruktureerimistoetuse, ELi nõuetega kohanemistoetuse, samuti ka ammlehmade definitsiooni, mahepõllumajanduse, looma- ja taimetervise suhtes.

Olulisemateks saavutusteks tuleb pidada piima ja teravilja tootmiskvootide suurendamist võrreldes Euroopa Liidu esialgse pakkumisega. Nii on vastavalt lõppkokkulepetele Eesti piimakvoot 624 483 tonni aastas, alates 2006 aastast 646 368 tonni aastas; teravilja baassaagikus 2,4 tsentnerit hektarilt; suurenes ka toetustega kaetud loomade arv. Eesti sai võimaluse teha otsetoetustele rahvuslikke lisamakseid. Lisamaksete tulemusel väheneb otsetoetuste üleminekuperiood kolme aasta võrra. Nii saaksid meie põllumehed 2004 aastal 55% ja 2010 aastal juba 100% Euroopa Liidu otsetoetuste määrast. Lisaks annab Euroopa Liit Eestile erandina toetust kuni 5 aastat põllumajanduslikust kasutusest väljas olnud maade metsastamiseks.

Tahaksin siinjuures rõhutada, et paljude vaidluse all olnud tootmiskvootide osas on kokkulepitud piirtootmismahud suuremad, kui Eesti vastavad toodangumahud praegu, ning arvestavad põllumajanduse edasise arengu vajadusi.

Kokkuvõttes on ELi pakkumine Eesti põllumajandustootjatele erinevate põllumajandustoetuste kaudu, olenevalt reaalsest tootmismahust, 2004 aastal 855 miljonit krooni, 2005 aastal 1,5 miljardit krooni ja 2006 aastal 1,6 miljardit krooni.

Maksustamise valdkond oli meile läbirääkimistel oluline nii poliitilisest, majanduslikust kui ka sotsiaalsest aspektist. Pikad ning intensiivsed läbirääkimised otseste maksude ja Eesti ettevõtte tulumaksusüsteemi üle lõppesid meile soodsalt. Pean oluliseks rõhutada, et ettevõtete tulumaksuga maksustamise senise süsteemi säilimise kindlustamine läbirääkimistel Euroopa Liiduga annab Eesti ettevõtjatele kindluse, et senine investeerimissõbralik maksukorraldus säilib. Ka annab saavutatud kokkulepe Eestile võrreldes naabermaadega lähiaastatel soodsa võimaluse täiendavate välisinvesteeringute kaasamiseks meie majandusse. Erandina Euroopa Liidu ema- ja tütarettevõtete direktiivist võib Eesti, seni kuni ta võtab jaotatud kasumilt tulumaksu, maksustamata seejuures jaotamata kasumit, kuni 31. detsembrini 2008 jätkata selle maksu kohaldamist kasumile, mida Eesti tütarettevõtted maksavad oma Euroopa Liidu liikmesriigis asuvatele emaettevõtetele.

Vähetähtsad pole ka teised maksustamisalased kokkulepped. Euroopa Liit nõustus Eesti taotlusega elanikele müüdava soojusenergia käibemaksu 5% määra säilitamiseks kuni 30. juunini 2007. aastal. Ühtlasi säilitab Eesti rahvusvahelise reisijate transpordi teenuse käibemaksuvabastuse. Ka aktsepteeriti Eesti taotlust säilitada erand käibemaksukohuslaseks registreerimisel alla 250 000 krooni suuruse aastakäibega väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Eestil on aega sigarettide ja suitsetamistubaka aktsiisimäärade harmoneerimiseks kuni 31. detsembrini 2009. aastal.

Energeetika alaste kokkulepete raskuspunkt lasub põlevkiviga seonduval. Kokkuleppe kohaselt avab Eesti vabaks konkurentsiks 35% oma elektriturust 31. detsembriks 2008. 31. detsembriks 2012 avab Eesti vabaks konkurentsiks oma elektrituru kõigile elektritarbijatele, välja arvatud kodutarbijad.

Käimasoleva põlevkivienergeetika ümberkorraldamiseks turugarantii andmine on Eesti põlevkivi eristaatuse peamine aspekt. Põlevkivienergeetika restruktureerimine omakorda on kindlaim viis saavutamaks Eesti häireteta varustamine elektrienergiaga, Ida-Virumaa tööjõuturu stabiilne areng ning elektritootmise muutmine keskkonnasõbralikumaks.

Samuti lepiti kokku Eesti põlevkivi teadusuuringute kaasrahastamises Euroopa Liidu söe- ja teraseteaduse fondist kogu põlevkivitootmise ja –töötlemise väärtusketi ulatuses, st. nii põlevkivienergeetikas kui ka põlevkiviõli tootmises. Kokkulepe on oluline, et toetada teaduspotentsiaali arendamist põlevkiviuuringute valdkonnas ja uute tehnoloogiliste lahenduste leidmiseks, mis aitavad Eesti keemiatööstusel laiendada oma tootevalikut.

Keskkonnapoliitika valdkonnas saavutas Eesti esimesena kandidaatriikidest kokkulepped üleminekuperioodide osas. Selles valdkonnas, kui kõrvale jätta põllumajandus, saavutati kõige rohkem üleminekuperioode, mis on ka kõige pikemad. Üleminekuperioodide vajadus tulenes sellest, et Euroopa Liidu keskkonnanõuete täitmine eeldab liituvatelt riikidelt suuri investeeringuid, mis on lühiajaliselt ülejõu käivad. Eesti saavutas järgmised kokkulepped:

Eestil on 2013. aastani aega veevarustussüsteemide ja veepuhastusjaamade renoveerimiseks ja väljaehitamiseks, mis hoiab ära vee hinna järsu tõusu. Asulate heitveepuhastid ja –süsteemid tuleb välja ehitada või uuendada aastaks 2010.

Lenduvate orgaaniliste ühendite emissiooni käsitleva direktiivi raames sai Eesti üleminekuperioodi bensiiniaurude regenereerimissüsteemide ehitamiseks aastani 2004 või 2007 (sõltuvalt tanklate ja terminaalide käibest).

Oluliseks tuleb pidada ka kokkulepet põlevkivituha uuendatud ladestamissüsteemi välja töötamiseks ja rakendamiseks 2009. aasta suveks.

Ohtlike ainete pinnavette juhtimise kontrolli alal lepiti kokku, et Eesti rakendab Euroopa Liidu nõudeid täielikult alates liitumisest ohtlike ainete I nimekirja ainete puhul; II nimekirja ainete puhul koostab Eesti teatud ainete kohta saaste vähendamise kavad kogu territooriumi ulatuses. Nimetatud programmides sätestatakse rakendamiseks õiguslikult siduv tähtaeg mitte hiljem kui kuus aastat pärast saaste vähendamise kava koostamist.

Põllumajanduslikest allikatest pärineva nitraatireostuse kohta saavutati kokkulepe, et Eesti võtab vastu liitumiseks ELiga vastava tegevuskava ning rakendab tegevuskava täielikult 31. detsembriks 2008, tingimusel, et tegevuskava kohustuslikud meetmed rakendatakse uue või uuendatud karja puhul alates liitumisest ELiga.

2001. aastal vastu võetud suurte põletusseadmete direktiivi osas lepiti kokku üleminekuperiood kuni 31. detsembrini 2015 põlevkivil töötavate elektrijaamade (Narva ja Kohtla-Järve) õhusaaste piirnormide täitmiseks. Üleminekuperioodi põhjenduseks oli põlevkivi kõrgest tuhasisaldus ning tehnilised piirangud elektrijaamades uue tehnoloogia kasutuselevõtul, samuti suured investeerimiskulud.

Lisaks investeeringutega seotud üleminekuperioodidele tõid Eestile läbirääkimiste lõppfaasis palju avalikkuse tähelepanu karud ja ilvesed, kelle suure arvukuse tõttu Eesti taotles õigust neid ka edaspidi küttida. Hundi ja kopra osas võeti Eesti taotlus juba varem arvesse, kuid karude ja ilveste küttimise osas jõuti kokkuleppele alles läbirääkimiste lõppstaadiumis. EL nõustus Eesti puhul erandina ilveste küttimisega; karude puhul Eesti rajab range kaitsesüsteemi, kuid võib lubada karude küttimist direktiivis lubatud erandlikel tingimustel.

Isikute vaba liikumine oli peatükk, milles küsis lisaks Eestile üleminekuperioodi ka Euroopa Liit, kuna mõned liikmesriigid ei ole valmis oma tööturgu liituvate riikide töötajatele kohe peale laienemist avama. Tööjõu liikumisvabadust piiratakse esialgu kaheks aastaks, mida saab hiljem kolme aasta võrra pikendada ning mõjuvatel põhjustel veel kahe aasta võrra (kokku maksimaalselt 7 aastat). Kuid igale EL liikmesriigile jäi õigus avada oma tööturg uute liikmesriikide töötajatele ka kohe alates liitumisest. Eesti jõudis kokkuleppele Rootsi, Taani, Iirimaa ja Hollandi ja Ühendkuningriigiga, kes nõustusid oma tööturu alates liitumisest Eestile avama.

Eesti üleminekuperioode ja erandeid ei taotlenud. Eesti tööturg avatakse kõikidele liikmes- ja liituvatele riikidele alates 1. maist 2004.

Eesti poolse taotluse alusel saavutati selles peatükis kokkulepe ka arstide, hambaarstide, proviisorite, õdede, ämmaemandate ja loomaarstide diplomite ning kutsekvalifikatsioonide tunnustamise osas.

Samuti nõustusid liikmesriigid kohaldama sotsiaalkindlustusskeeme ühenduse piires liikuvate ja mõnes liikmesriigis resideerivate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (kokkulepe hõlmab töötu abiraha ja puudega täiskasvanu toetusi).

Teenuste vaba liikumise osas saavutati üleminekuperiood 2007. aasta lõpuni hoiuste tagamise skeemide direktiivi ja investeerimishüvitusskeemide direktiiviga kehtestatud nõude rakendamiseks, mille alusel on hüvitussumma suuruseks 20 000 eurot.

Kapitali vaba liikumise valdkonnas kehtestatakse ühinemislepinguga Eesti suhtes alaline erand EÜ asutamislepingusse. Euroopa Ühenduse asutamislepingus sätestatud kolmandate riikide suhtes säilitatavate piirangute rakendamise peatumistähtajaks Eesti suhtes on 31. detsember 1999. Sama kuupäeva kohaldatakse ka liikmesriikide vahelist kapitali liikumist või makseid puudutavate maksumeetmete rakendamise peatumistähtajana.

Lisaks lepiti kokku 7- aastases üleminekuperioodis alates liitumisest, mille vältel võib Eesti jätkata olemasolevate piirangute rakendamist põllu- ja metsamaa võõrandamisel Euroopa Liidu kodanikele ja juriidilistele isikutele. Nimetatud üleminekuperioodi võib komisjoni otsusel pikendada kuni kolme aasta võrra tõsiste turuhäirete tekkimise ohu korral.

Kaupade vaba liikumise peatükis lepiti kokku, et juhul, kui kalade dioksiinisisalduse testid kinnitavad, et Eesti vetest püütava kala dioksiinisisaldus ületab ELi normide piiri, võib Eesti liitumisjärgselt erandina kuni 2006. aasta lõpuni turustada Eesti turul või kolmandates riikides kala, mille dioksiinisisaldus ületab küll ELi regulatsiooni normi, kuid ei kahjusta inimeste tervist.

Lisaks saavutati liitumisläbirääkimiste käigus lahendus põlevkivikemikaalide testide teostamiseks liitumishetkeks PHARE sihtotstarbelise rahastamise kaudu kogusummas 1,680,000 eurot, kus Euroopa Liidu rahaline osalus on 1 miljon eurot ning Eesti osalus 680 000 eurot.

Äriühinguõiguse peatükis lepiti kokku ühenduse kaubamärgi osas, et erandjuhtumil, kui tekib konflikt laiendatud ühenduse kaubamärkide ja varasemate siseriiklike kaubamärkide vahel, loetakse varasemaks siseriiklik kaubamärk. Seda tingimusel, et see on registreeritud või registreerimiseks esitatud enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga.

Kalanduse valdkonnas lepiti kokku, et Eesti võib püüda väiksema suurusega räime. Lisaks lepiti kokku Eesti kalapüügiosakute säilimise suhtes erinevates piirkondlikes kalandusorganisatsioonides (Läänemere Kalanduskomisjon, NAFO). Eesti säilitas oma senised õigused ja kohustused rahvusvaheliste konventsioonide ja kalanduskokkulepete raames. Nendes organisatsioonides esindab Eestit nagu ka teisi liikmesriike alates liitumisest Euroopa Komisjon.

Transpordi peatükis avavad liikmesriigid oma riigisisesed maanteevedude (kabotaažvedude) turud uute liikmesriikide vedajatele järk-järgult. Lähtudes vastastikuse kohtlemise põhimõttest kohaldab Eesti sarnaseid piiranguid ka liikmesriikide suhtes, kuid võib sõlmida kahepoolseid lepinguid kabotaaži veolubade vahetamiseks. Rahvusvahelise maanteevedude turud avatakse Eesti vedajatele alates liitumisest.


Kaks peatükki, mille õigusaktid ei rakendu Eestile ja teistele uutele liikmesriikidele täies mahus alates liitumishetkest, on "Euroopa majandus- ja rahaliit" ning "Justiits- ja siseküsimused" ehk siis ühisraha euro kasutuselevõtt ja Schengeni viisaruumiga liitumine.

Euro kasutuselevõtuks peab Eesti täitma teatud kriteeriume. Kõrvuti inflatsioonimäära, eelarvepuudujäägi ja intressimääradega seotud kriteeriumitega peab riik vähemalt kahe aasta jooksul järgima Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis ettenähtud kõikumispiire. Kuigi Eesti krooni kurss on euro suhtes kindlaks määratud juba alates 1. jaanuarist 1999, hakatakse lähenemiskriteeriumite täitmist Eesti poolt hindama alles liikmeks saamisest. Seetõttu lükkub euro kasutuselevõtt liitumisest edasi vähemalt kahe aasta võrra.

Ka Schengeni täieõiguslikuks liikmeks saamine ei toimu automaatselt koos liitumisega, vaid toimub Euroopa Liidu liikmesriikide ühehäälse otsuse põhjal nõukogus ning on seotud mitme olulise asjaoluga nagu näiteks
Schengeni infosüsteemi laiendamine,
Eesti rahvusliku Schengeni infosüsteemi rajamine ja selle ühildamine ühtse süsteemiga;
Euroopa Liidu välispiiridel (Eesti-Vene piiril) efektiivse kontrolli tagamine,
riigisisese immigratsioonikontrolli välja töötamine ja rakendamine ning paljud muud.
Paljuski on Schengeniga täielik ühinemine seotud teiste liikmesriikide usalduse saavutamisega. Hinnanguliselt võiks see toimuda alates aastast 2007.

Lõpetuseks tänaksin veelkord Riigikogu kõiki koosseise, kes viimaste aastate jooksul on andnud oma panuse Euroopa Liiduga ühinemise protsessi. Ühtlasi avaldan lootust, et Riigikogu annab ühinemislepingu ratifitseerimise eelnõule oma heakskiidu.


Tänan tähelepanu eest.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.