Sa oled siin

Välisminister Urmas Paeti kõne Riigikohtus Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu teemal

8. Mai 2012 - 15:43

Austatud Riigikohtu esimees,
lugupeetud Riigikohtu liikmed!

Riigikohus on Välisministeeriumilt küsinud, kas Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping on välisleping ja millised on selle lepingu seosed Eesti kuulumisega Euroopa Liitu. Vastan: jah, tegemist on välislepinguga, mida on Eestis menetletud nii Eesti seadustele kui ka rahvusvahelisele õigusele vastavalt. Valitsusel ei ole kahtlusi selle lepingu põhiseaduslikkuses. Euroopa stabiilsusmehhanism on loodud euroala stabiilsuse tagamiseks. Euro on Eesti raha, sellega on Euroopa stabiilsusmehhanismil otsene ja lahutamatu osa Eesti majandusliku julgeoleku tagamisest, mis on iga Eesti valitsuse vaieldamatu kohus. Kuid valitsus lähtub ka laiemast poliitilisest eesmärgist: mitte kunagi lubada olukorda, kus otsuseid Eesti tulevikku puudutavates küsimustes langetatakse ilma Eesti osaluseta. Sel põhjusel soovime kuuluda Euroopa Liidu ja euroala tuumikusse ja seetõttu on Euroopa stabiilsusmehhanismis osalemine ainuvõimalik valik. Paraku ei ole võimalik väita, et Eestil endal kunagi ESMi abi vaja ei või minna.

Leping on õiguslikult kooskõlas põhiseadusega, sest valitsus esitab Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu Riigikogule ning Riigikogu saab lepingut ratifitseerides kõiki oma pädevusi täies mahus rakendada, nagu on Välisministeerium seda oma kirjalikus arvamuses pikemalt selgitanud. Siinkohal lühidalt Riigikogu eelarvepädevusest, millest tulenevalt ratifitseerib Riigikogu välislepingud, millega võetakse riigile varalisi kohustusi. Ratifitseerimisega Riigikogu otsustab riigile varaliste kohustuste võtmise. Püstitame küsimuse, kas ja mil määral omab varaliste kohustuste maht välislepingu puhul tähtsust? Välisministeeriumi hinnangul on võetavate kohustuste maht välislepingute kontekstis oluline vaid hindamaks, kas välislepingu sõlmimine kuulub Riigikogu pädevusse või mitte. Välislepingute puhul, mis nõuavad varaliste kohustuste tõttu Riigikogu nõusolekut, ei erista kehtiv õiguskord neid mingil moel varaliste kohustuste mahu alusel – ei ole ette nähtud erinevat menetlust või pädevuste jaotust tulenevalt välislepinguga võetavate kohustuste ulatusest. Seega, austatud kohus, ei oma antud juhul varaliste kohustuste maht mingit rolli võimaliku põhiseadusega vastuolu hindamisel. Põhiseadus kohustab vaid valitsust Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingut Riigikogule ratifitseerimiseks esitama.

Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingus on selgelt kirjas varaliste kohustuste maht. Veel enam, väga oluline on siinkohal välja tuua Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu palju suurem täpsus varaliste kohustuste ulatuse osas kui välislepingute puhul tavaline. Näiteks ei ole võimalik hinnata, millises ulatuses kohustusi toovad kaasa topeltmaksustamise vältimise või sotsiaalkindlustuse lepingud, mida ka parlament ratifitseerib. Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu puhul aga on Riigikogu teadlik maksimaalsest võetavate varaliste kohustuste mahust ning saab sellega edaspidi arvestada ka tulevaste riigieelarve vastuvõtmisel.

Vastavaid õiguslikke põhjendusi on lähemalt käsitletud ka valitsusliikmete kirjalikes vastustes kohtule. Ma tahaksin täna peatuda lepingu sünnilool, avades sellega laiemalt rahvusvahelist tausta ja ühtlasi vastates Riigikohtu teisele küsimusele lepingu seostest Euroopa Liiduga.

Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping on sõlmitud Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Ainult Euroopa Liitu kuuluvus annab sellele lepingule õigustuse, mõtte ja tähenduse, sest ilma sellest tuleneva laiaulatusliku poliitilise ja majandusliku integratsioonita oleks riikide jaoks mõeldamatu lepingus sätestatud eesmärkide püstitamine. Nende eesmärkide täitmine on omakorda võimalik ainult tänu mitmekesisele Euroopa Liidus juba toimivale ja jätkuvalt arenevale seadusandlusele. Seega tuleb Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingut käsitleda Euroopa Liidu õigusruumi kuuluva lepinguna, mis on tihedalt seotud Euroopa Liidu eesmärkide edendamisega.

Miks on Euroopa Liidu liikmesriigid otsustanud luua Euroopa stabiilsusmehhanismi välislepinguna, mitte vormistades seda Euroopa Liidu õigusaktina? Põhjused on majanduslik-poliitilised. Euroopa Liidu õigusloome pikk protsess ei võimaldaks käesoleva majanduskriisi tingimustes piisava kiirusega reageerida. Venima jääv Euroopa stabiilsusmehhanismi loomise protsess ei vastaks selle loomise eesmärkidele, vaid vastupidi – mõjuks lausa hukutavalt. Õnneks on Euroopa Liidu liikmesriikidel võimalik valida teine sobiv õiguslik instrument – luua Euroopa stabiilsusmehhanism välislepinguga, mille jõustamiseks on valitsused seadnud endale tähtajaks juuli 2012. Niisuguse vahendi rakendamine ei ole Euroopa Liidu ajaloos kaugeltki esmakordne. Tegelikkus on näidanud, et teatud hulga Euroopa Liidu liikmesriikide poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingutega liituvad järk-järgult teised liikmesriigid ja protsessi loogiline lõpp on lepingu toomine Euroopa Liidu õigusesse. Silmapaistvaim näide on Schengeni lepingu sõlmimine 1985. aastal viie Lääne-Euroopa riigi vahel, kes kõik kuulusid ka tolleaegsetesse Euroopa ühendustesse. Schengeni õigustik integreeriti Euroopa Liidu õigusesse Amsterdami lepinguga 1999. aastal

Lubage mul lähemalt peatuda sellel, mida tänapäeval suveräänse riigi jaoks tähendab Euroopa Liitu kuulumine. Euroopa Liidu aluslepingute alusel on Euroopa Liidu ülesandeks saavutada liikmesriikide majanduse tugevdamine ning vastastikune lähendamine, mis on samm-sammult viinud rahaliiduni. Olukorras, kus liikmesriikide majandused on omavahel täielikult lõimunud, sõltuvad liikmesriigid üksteisest majanduslikult niivõrd, et majandus- ja rahaliitu kuulumine tähendaks igal juhul liikmesriikide tihedat majandus- ja eelarvepoliitilist koostööd. Euroopa finantskriisi tingimustes on Euroopa Liidu liikmesriikidel tulnud seda koostöö arendamist kiirendada, leida uusi koostöövorme liikmesriikide valitsuste vahel, mis on süvendanud ja avardanud Euroopa integratsiooniprotsessi ning viinud selle uuele tasandile. Tulemuseks on liikmesriikide jagatud suveräänsus selleks, et täita tõhusamalt ühiseid Euroopa Liidu eesmärke.

Euroopa stabiilsusmehhanism luuakse vastusena Euroopat tabanud finantskriisile ning euroala kaitseks, et tagada selle jätkuv funktsioneerimine. Euroopa Liidu finantsstabiilsuse tagamine ning ühisraha säilimise kindlustamine on Euroopa Liidu majanduspoliitika alus. Põhjendagu see taas väidet, et Euroopa stabiilsusmehhanismi loomist ei ole võimalik käsitleda lahus majandus- ja rahaliidust, Euroopa Liidu eesmärkidest ning õigusruumist.

Eesti valitsus on Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingule alla kirjutades tuginenud Eesti pikaajalisele Euroopa Liidu poliitikale, mille eesmärgid on kirjas asjaomastes Riigikogu ja avalikkusega läbiarutatud raamdokumentides. Euroala stabiilsuse tagamise ja tugevdamise ning võlakriisist väljumise meetmed ei ole aga mitte ainult meie rahvuslik huvi, vaid ühishuvi, mille kindlustamine on meie oma raha, euro, jätkusuutlikkuse eelduseks. Liikmesriikide solidaarsus asjaomaste meetmete võtmisel on seega vältimatu. Ka Eesti Euroopa Liidu poliitika keskmes on olnud tugeva Euroopa Liidu ning liikmesriikide solidaarsuse toetamine. Solidaarsuse printsiip on Euroopa Liidus üks olulisemaid põhimõtteid ja selle üheks väljundiks on kahtlemata liikmesriikide suveräänsuse teatav ühine teostamine.

Euroopa Liidu integratsiooniprotsessi on iseloomustanud üha rohkemates valdkondades üleminek ühehäälselt otsustamiselt enamusotsustamise põhimõttele. Viimati suurendati nende valdkondade arvu, kus kasutatakse kvalifitseeritud häälteenamust ühehäälsuse asemel, 2009. aastal Euroopa Liidu Lissaboni lepinguga. Näiteks kasutatakse kvalifitseeritud häälteenamust nüüd liikmesriikidevahelises õigusalases koostöös, piirikontrolli ja sisserände küsimustes, aga ka rahapoliitika meetmete vastuvõtmisel. See on järkjärguline protsess, mis baseerub Euroopa Liidu praktilisel kogemusel, et enamushääletuse põhimõtte rakendamine on olnud edukas ning et see võimaldab tulevikus veelgi paremini ühiseid eesmärke saavutada, varjutamata sealjuures rahvuslikke huve. Euroopa Liidu kogemus on näidanud, et enamushääletuse põhimõtte kasutamine ei tähenda kaugeltki konsensuse otsimisest loobumist, vaid võimaldab saavutada parema kompromissi ja jõuda kokkuleppe alusel kiiremini vajalike meetmeteni, samal ajal kui vetoõigusega ähvardamine võib protsessi blokeerida ning igasuguse arengu peatada, nagu oleme seda korduvalt näinud näiteks ÜROs. Seetõttu ei saa ühehäälsust tänapäeval pidada parimaks suveräänsuse kaitsjaks, sest ummikseisus jäävad teostamata ka riigi rahvuslikud erihuvid.

Kohaseks näiteks veto põhimõttest loobumise kohta võib tuua teised rahvusvahelised organisatsioonid, millega kaasneb suures ulatuses ka varalisi kohustusi. Näiteks osaleb Eesti Rahvusvahelises Valuutafondis, millest siin on pikalt räägitud.

Lugupeetud Riigikohus,

Euroopa stabiilsusmehhanismi tiheda seotuse kohta Euroopa Liidu õigusega on kahtlemata võimalik esile tuua veel nii poliitilisi kui ka juriidilisi nüansse, mida on osalt käsitletud ka Välisministeeriumi kirjalikus vastuses. Lõpetuseks tahaksin öelda, et välislepinguga kinnitavad selle osalised oma soovi olla seotud teatavate õiguste ja kohustustega, mis on omavahel kokku lepitud. Euroopa Liidu ja veel enam euroala riigid on tugevalt lõimunud ja paljuski üksteisest sõltuvad. Seetõttu on euroala riigid Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepinguga otsustanud luua üksteisele õiguse paluda teiste abi, kui enda olukord on muutunud nii kriitiliseks, et see ohustab ka teiste käekäiku. See kehtib ka Eesti kohta. Euroopa stabiilsusmehhanismiga ühinemine kindlustab Eestile majandusliku ja finantsilise jätkusuutlikkuse ja õiguse vajadusel Euroopa stabiilsusmehhanismist abi saada. Nimetatud õigusest tuleneb ka kohustus teisi sellises olukorras toetada.

Seega toovad välislepinguga loodavad õigused kaasa ka kohustusi, mis teataval määral piiravad lepinguosaliste võimalust käituda teatud kindlates olukordades oma vaba tahte järgi. Kuid kui John Stuart Milli klassikalist tsitaati kokku võtta on vaba tahe alati piiratud teiste vaba tahtega. See ei tähenda kohe kindlasti parlamentaarsele demokraatiale omaste põhimõtete hülgamist, vaid ongi selle kehastuseks.

Tänaseks on Euroopa stabiilsusmehhanismi ratifitseerimiseesmärgi täitnud Prantsusmaa, Portugal, Kreeka ja Sloveenia. Esimesed lugemised parlamendis on läbitud või määratud Saksamaal ja Hollandis, parlamendi erinevad komisjonid on oma heakskiidu andnud Soomes, Itaalias, Hispaanias. Ka Austrias, Maltal, Küprosel, Slovakkias, Belgias ja Luksemburgis on lepingu tähtaegset ratifitseerimist. Iirimaal algab Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu arutamine juunis, pärast fiskaallepingu ratifitseerimiseks väljakuulutatud referendumit 31. mail. Soomes on Euroopa stabiilsusmehhanism edukalt läbinud parlamendi põhiseaduskomisjoni kontrolli. Nagu te märkasite on tegemist ka mitme pikaajalise ja tugeva parlamentarismi traditsiooniga riigiga.

Ja ma ei arva ka, et need riigid oleksid kolonialismi ohvrid, nagu õiguskantsler üritas ESMi puhul viidata. Ei usu, et näiteks Holland, Belgia, Austria, Soome või Hispaania oleksid kolonialismi ohvrid. Kindlasti mõjutaks ESMist kõrvalejäämine negatiivselt kõike seda, mida me Euroopa poliitikas viimastel aastatel oleme saavutanud, ja seda ei maksa alahinnata. Kui Eesti ei ühine Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepinguga, siis see ei takista Euroopa stabiilsusmehhanismi loomist. Ka ilma Eesti osaluseta saavad lepinguosalised kokku Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu jõustamiseks vajaliku kapitali määra, mis lepingu kohaselt on 90% kokkulepitud summast. See on ka vihje ESMi muutmise võimalikkuse või võimatuse kohta. Eestil endal puuduks võimalus abi küsimiseks ka tõsiste majandusraskuste korral. Liikmesriigid jätkaksid Euroopa finantsstabiilsuse eest hoolitsemist, kuid suured majandusotsused langeksid siis üle meie pea ja meie selja taga, kusjuures kardetavasti palju laiemalt kui ainult Euroopa stabiilsusmehhanismi raames, sest ESM on lahutamatult seotud ELi toimimisega. Tegemist oleks sel juhul klassikalise näitega, kuidas väikeriik jätab end ise ilma sõnaõigusest tähtsates rahvusvahelistes küsimustes ja marginaliseerub. See oleks otseses vastuolus meie põhiseaduse mõtte ja vaimuga, meie olemuslike julgeolekupoliitiliste huvidega ning eluliste huvidega Euroopa Liidus. 

Tänan tähelepanu eest!
 

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.