Sa oled siin

Välisminister Urmas Paeti ettekanne Riigikogus Eesti välispoliitikast

27. Veebruar 2014 - 11:44

Tere hommikust, head Riigikogu liikmed!

Head külalised!

Alustuseks avaldan sügavat kaastunnet Ukraina inimestele, kelle lähedased hukkusid viimastel nädalatel ja päevadel Ukraina viimase 20 aasta kõige suuremas tragöödias. Ukraina ühiskond on katki ja ärevuses. Seda ohustavad inimeste pettumus ja usalduse nappus poliitilise võimu vastu, korruptsioon, riigi majanduslik nõrkus ja pinged riigi eri piirkondades, ennekõike Krimmis.

Ukraina ühiskonda saab tervendada vaid usalduse järk-järguline taastumine poliitika ja poliitikute suhtes. Uue valitsuse kiire moodustamine ja selge suund erakorralistele vabadele valimistele Ukrainas on elementaarne, kuid pingete oluliseks vähendamiseks ainult sellest ei piisa. Vaja on kiireid ja tegelikke reforme, mis tõepoolest tugevdavad õigusriiki, vähendavad korruptsiooni, kindlustavad turumajanduse toimimist, annavad jõudu kodanikuühiskonnale ja see kõik kokku peaks suurendama üleüldist usaldust riigi ja kogu ühiskonna toimimise vastu.

Euroopa Liit ja tema liikmed ehk meie peame väljendama Ukrainale kõigeks selleks selget tuge, iseenesestmõistetavalt lähtudes Ukraina territoriaalse terviklikkuse printsiibist. Tugi saab olla praktiline -  nii ekspertide ja reformikogemuse näol, poliitiline – olles valmis tihendama ELi ja Ukraina suhteid, pidades silmas ka selget Euroopa perspektiivi, ja majanduslik – olles valmis koos selgete reformiprogrammidega andma Ukrainale rahalist tuge, et vältida selle riigi majanduslikku kokkukukkumist.

Ma väga loodan, et Ukraina ühiskonna enamus ning selle riigi juhid mõistavad üheselt, et vaba ja demokraatlik ning korruptsioonivaba õigusriik peaks olema eesmärk, mille saavutamine on ka Ukraina julgeoleku ja heaolu eeldus. Ja samuti pean oluliseks, et kõik head partnerid Euroopa Liidus saavad aru, kui oluline on Euroopa perspektiiv ning selle selge väljaütlemine ELi poolt kõigile Ida-Euroopa üleminekuühiskondadele. Nii nagu see oli ja on näiteks Lääne-Balkani riikidele.

Eesti on Ukraina demokraatlikke arenguid toetanud aastaid  ja on valmis seda tegema edaspidigi. Me soovime, et Ukrainast saaks demokraatlik ja tugev õigusriik. Ukraina inimesed väärivad seda. Rääkisin üleeile Kiievis arstipunktiks muudetud Ukraina hotellis vabatahtlike arstide juhi Olga Bogomoletsiga, kelle sõnul on Ukraina edasine normaalne areng võimalik ainult siis, kui valitsuse vahetus ei too lihtsalt senist opositsiooni võimule, vaid sellega kaasnevad ka tegelikud muutused vabaduste, demokraatia ja õigusriigi suunas. Tema sõnul hindab Ukraina ühiskond Eesti abi ja kogemust kõrgelt.

Ukrainas on neil päevadel palju kaalul, paljud on seal toonud ohvriks oma elu, et nende riik muutuks. Ja me peame olema neile vabadustele suunatud muutustele toeks.

Konkreetseid samme ootavad aga ka teised ELi idapartnerluse riigid. EL peab sel aastal sõlmima assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepingud Moldova ja Gruusiaga ning otsustama viisavabaduse Moldova kodanikele. Me oleme värskelt otsustanud saata Moldovasse alaliselt Eesti diplomaadi. Ka Aserbaidžaani, Armeenia ja Valgevenega tuleb olusid arvestades leida konkreetseid koostöövõimalusi viisalihtsustusest kõikvõimaliku muu praktilise koostööni.

Head kolleegid,

Kui vaadata Ukraina kõrval ka teiste maailma paikade poole, siis paraku on tänases maailmas  vaid mõningaid pikaajalisi kriisikoldeid, kus võib täheldada selget pööret paremuse poole. Need on näiteks arengud Birmas ning Serbia ja Kosovo suhted. Birmas aastakümneid väldanud sõjaväeline diktatuur lõppes 2011. aastal ja inimõiguste olukord on pärast seda aeglaselt, kuid järjekindlalt paranenud. Serbia ja Kosovo on asunud läbi rääkima, keskendudes tulevikule. Serbia-Kosovo kõnelused on näide sellest, kuidas Euroopa Liidu liikmelisuse perspektiiv paneb osapooli omavahel lahendusi otsima. Selline areng suurendab kogu Euroopa ja sealhulgas Eesti julgeolekut. 

Serbia-Kosovo ja Birma on aga kahjuks kaks eredat erandit. Teistes maailma konfliktikolletes on olukord paraku endiselt uinuv, külmutatud, ärev või suisa plahvatusohtlik. Mõelgem siinkohal ohvriterohkele sõjale Süürias, Põhja-Korea vangilaagritele toetuvale tuumaprogrammile, Lõuna-Sudaanile või Kesk-Aafrika Vabariigile. Aastaid on otsitud edutult lahendusi Lähis-Ida konfliktile, stabiilsele arenguteele ei ole suutnud asuda Araabia kevadest haaratud riigid, Kaukaasias pingestavad olukorda Mägi-Karabahhia, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Loodetavasti pöördub olukord paremuse poole Iraanis. Kuid nimetatud ja veel mitmed teised pingekolded mõjutavad rohkemal või vähemal määral ka Eestit. Birma ja Serbia-Kosovo näited sisendavad samas usku, et liikumine turvalisema maailma poole on siiski võimalik. Rahvusvaheline tähelepanu ja tugi saab ummikusse jooksnud konfliktidesse leevendust tuua. Vastutustundliku rahvusvahelise kogukonna liikmena peab ka Eesti tegutsema kaugete pingete lahendamise nimel.

Austatud Riigikogu,

esimene selline välispoliitika arutelu nagu täna, oli iseseisvuse taastanud Eestis 20 aasta eest. 17. veebruaril 1994 kõneles toonane välisminister Jüri Luik sellest, et tühi rabelemine ning pidevalt oma seisukohtade muutmine ei vii sihile. Just järjekindlus on meie tugevus. 20 aasta tagusel välispoliitika arutelul öeldi esmakordselt riikliku eesmärgina välja soov NATOga liituda, sest NATOs nähti kõige olulisemat stabiilsust garanteerivat organisatsiooni Euroopas. 10 aastat hiljem ühinesimegi alliansiga ning praegu saame endiselt kinnitada, et Põhja-Atlandi kollektiivkaitseruum on meie julgeoleku esmane ja olulisim garantii. Eesti jätkab tegutsemist selle nimel, et NATO kaitsekilp oleks tugev. Eesti on liitlaste seas olnud usaldusväärne ja julgeolekut tootev. Meie kaitsekulutused küündivad 2%ni SKTst, mis on praegu liitlaste seas võrdlemisi ebatavaline.

Septembris NATO tippkohtumisel soovime kinnitust, et NATOl on selge siht tulevikuks. NATO peab jääma usutava ja selgelt nähtava võimekusega kollektiivkaitse organisatsiooniks. NATO  peab suutma kohanduda uutele väljakutsetele, mistõttu tuleb arendada vastavaid võimeid, näiteks küberkaitset.

NATO tugevus ja efektiivsus sõltub olulisel määral transatlantilistest sidemetest. Euroopa ja Põhja-Ameerika peavad töötama koos ja tasakaalukalt. Niisamuti ei tohi kaitsekulutuste tase ning NATO ühistegevustesse panustamine olla liigselt Ameerika Ühendriikide poole kaldu. Vaatamata sellele, et 2% SKTst on alliansis kahjuks pigem erand, ei tohi ambitsiooni sellelt tasemelt madalamale viia.

Jätkuma peab ka NATO lahtiste uste poliitika. Eesti toetab Gruusiale liikmelisuse tegevuskava ehk MAPi andmist ning on ka avatud Montenegro liikmeksvõtmisele nähtavas tulevikus, eeldades, et see riik on selleks valmis. Samuti on vajalik edasi liikumine NATO koostöös Makedoonia ning Bosnia ja Hertsegoviinaga. 

Äärmiselt oluline on senisest tihedam koostöö NATOsse mittekuuluvate, kuid samu väärtusi jagavate riikidega, ennekõike Soome, Rootsi, Jaapani, Austraalia, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaaga.

Pöördudes NATO ja Venemaa suhete juurde, siis võiks neid tulevikus iseloomustada suurem pooltevaheline usaldus. On valdkondi, kus see koostöö toimib ka praegu hästi, näiteks Afganistani-transiit, terrorismi-, narkootikumide- ja piraatlusevastane võitlus, kuid ometi on neis suhetes veel ka liigset usaldamatust. Puudutab see siis relvastuskontrolli või õppusi.

Afganistani missiooni lõppemine seab meie ette mitmeid küsimusi, millest üks olulisemaid on õige tasakaalu leidmine kollektiivkaitse ning kriiside ohjamise vahel. NATO liikmena oleme Afganistani missioonist osa võttes panustanud nii Afganistani stabiilsusesse, kui üldisemalt kogu maailma ning seega väga otseselt ka enda julgeolekusse. Meie abi Afganistanile on algusest peale olnud mitmekülgne. Meie siht on julgeoleku tagamise kõrval olnud oma võimaluste piires kohaliku ühiskonna ettevalmistamine toimiva riigi käivitamiseks. Eesti panus on olnud tulevikku vaatava loomuga – oleme koolitanud tulevasi koolitajaid.

Nagu ütles hariduse eest võitlev ja Talibani käe läbi kannatada saanud noor Pakistani tüdruk Malala: “Üks laps, üks õpetaja, üks pliiats ja üks raamat võib muuta maailma.” Eesti toel on koolitust saanud Afganistani tuletõrjujad, diplomaadid, kooliõpetajad kui ka tulevased ülikooli õppejõud. Kui Afganistan seda vajab ning ootab, oleme valmis toetamist jätkama – seda nii riigi enda julgeolekujõude välja õpetades või vahendeid arengukoostöösse suunates. Kuid selge on, et Afganistanil on selles oma kokkulepitud ülesanded ja kohustused ning alates juba selle aasta suvest lasub määrav roll riigi turvalisuse kui kogu tuleviku eest Afganistani enda õlgadel. 

Eesti jätkab panustamist rahvusvahelisse rahuvalvesse. Paari nädala tagustel kohtumistel ÜRO peakorteris oli peateema kasvav mure Kesk-Aafrika Vabariigi olukorra üle ning rahvusvaheline võimekus panustada olukorra leevendamisse ja tunnustus Eestile kiire reageerimise eest.

Eesti mõistab selgelt hukka igasuguse vägivalla tsiviilisikute vastu ja rahvusvaheliste inimõiguskonventsioonide rikkumised. Kuuleme kahjuks tihti tapetud ja sandistatud lastest Süürias ning vägistatud naistest Kesk-Aafrika Vabariigis. Peame tegema kõik, et vältida uute relvastatud konfliktide puhkemist. Kriiside lahendamisel lasub peamine vastutus alati vastava riigi võimudel, kuid kui kõik lokaalsed kriisi maandamise meetmed on ennast ammendanud, peab rahvusvaheline kogukond reageerima.

Maailmas on üha enam olukordi, kus looduskatastroofide või relvastatud konfliktide tõttu satuvad ohtu paljude inimeste elud. Meie eesmärk on pidevalt suurendada Eesti võimet üleilmsetele humanitaarväljakutsetele reageerimisel. Oluline ei ole sealjuures niivõrd abisummade suurus, kuivõrd toetus juba toimivale abi andmise süsteemile ning humanitaarprintsiipide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimisele. Möödunud aastal andis Eesti humanitaarabi organisatsioonidele ning  humanitaarkriiside ohjamiseks 2,4 miljonit eurot. Viiendiku sellest summast suunas Eesti Filipiinidele taifuuni tagajärgedega toimetulemiseks ning kolmandiku Süüria kriisis kannatanute abistamiseks. Samuti oleme panustanud humanitaarabiga Kesk-Aafrika Vabariiki. Ja värskelt ka Ukraina meeleavaldustel kannatanute toetuseks.

Möödunud suve lõpus oli Süürias keemiarelvarünnak. Tegemist oli ühe brutaalsema ja traagilisema keemiarünnakuga peale II maailmasõda. Eesti mõistis rünnaku kiiresti ja ühemõtteliselt hukka. Ühtlasi olime esimeste hulgas, kes toetas keemiarelva hävitamist rahaliselt. ÜRO põgenikeagentuuri andmeil vajas eelmise aasta lõpus Süüria 22 miljonist elanikust humanitaarabi 10 miljonit. Oma kodust on olnud sunnitud lahkuma 9 miljonit inimest. 140 000 inimest on tapetud. Tervet põlvkonda lapsi ähvardab sõja tõttu normaalsest haridusest ilmajäämine, rääkimata traumast, mida tekitab aastatepikkune elu põgenikelaagritest või pommihirmus. Süüria kodusõja näol on tegemist 21. sajandi suurima humanitaarkatastroofiga, mis nõuab rahvusvaheliselt kogukonnalt tõsiseid ja kiireid samme konflikti osapoolte läbirääkimistele survestamisel. Ka Euroopas näeme otseseid Süüria kodusõja tagajärgi, nagu kasvav immigratsioonisurve ning Süüria võitlustes erinevaid sidemeid ja kogemusi omandavad Euroopa riikide kodanikud.

Meie ühine eesmärk peab olema konfliktide ja inimõiguste rikkumiste vältimine. Me peame liikuma ennetuskesksele lähenemisele, kuid kui sõjakuritegude ja inimõiguste rikkumine on saanud tõsiasjaks, neile tuleb reageerida kohe.

Austatud kuulajad,

Aktiivsus kodust kaugel ei tähenda, et naabrussuhted soiku jääksid. Eesti ja Venemaa suhted on töised, kuid on valdkondi, kus saaks oluliselt paremini. Nii on näiteks kaubanduspiirangud paraku  muudele arengutele vastu liikumine. Kõikidele asjaosalistele oleks kasu vastupidisest käitumisest.

Ühe lahtisele ja ebakindlale teema oleme nüüd 18. veebruaril allkirjastatud piirilepingute näol loodetavasti saanud punkti panna. Piir on konkreetne ja selge nähtus – see peab olema ka õiguslikult täpselt määratletud. Tegemist on otseselt julgeolekusse puutuva teemaga ning mul on hea meel, et Riigikogu näitas 2012. aasta sügisel üksmeelt, kui kõik Riigikogus esindatud erakonnad ühinesid ettepanekuga, et leida lahendus, mis võimaldaks piirilepetel jõustuda.  Värskelt on sõlmitud ka Eesti ja Venemaa diplomaatilise kinnisvara leping ning välisministeeriumite koostöölepe. Loodetavasti saavad peatselt jõusse ka topeltmaksustamise vältimise leping, majanduskoostööleping ning paljud teised ettevalmistatavad Eesti ja Venemaa kokkulepped. Ja loomulikult loodame idanaabrite juures näha ka vaba kodanikuühiskonna arengut ning lahket ja avatud suhtlemist ka oma lähinaabritega.

Nii nagu NATO-liitlaste koostöö Euroopas, on ka ELi naabruspoliitika tegevus kellegi poolt, ja mitte kellegi vastu. Idapartnerluse kõige laiem eesmärk on julgeoleku, stabiilsuse ning heaolu suurendamine. Demokraatlike vabaduste tagamine ning inimõiguste kaitse on hoovad, mis muudavad sisemiselt tugevaks iga ühiskonna ja mõjutavad positiivselt ka vahetut ümbrust. Euroopa idapartnerite stabiilsus, heaolu ja julgeolek mõjutavad  Euroopa Liitu. Niisamuti  Venemaad. Seetõttu ei ole idapartnerite sisemist lõhenemist soosiv surve kasulik ei Euroopa Liidule ega Venemaale. Mis kõige kurvem – enim kannatavad ebastabiilsuse tõttu idapartnerluse riigid ise. Euroopa Liit peab  pärast Vilniuse tippkohtumist poliitikaid põhjalikult uuendama – idapartnerlussidemed ei astunud nii pikka sammu edasi, kui loodeti. Kuid kindlasti ei lõppenud aga Vilniuses Idapartnerlus. Probleemid omandasid selgema vormi – nüüd tuleb nende lahendamisel edasi liikuda, kasutades rohkem rohkema eest printsiipi.

Auväärt Riigikogu,

Täna võime täiesti kindlalt öelda, et kriisitunne on Euroopas vähenenud. Kõige hullem on selja taga: usaldus on taastumas ning Eurostat prognoosib selleks aastaks pea kõikides liikmesriikides majanduskasvu. Keerulised ajad on Euroopat õpetanud ühiseid lahendusi otsima, mitte probleemidele neisse süvenemata selga keerama. Meie jaoks on jätkuvalt oluline, et tulevast Euroopat kujundades ei mindaks seniste aluspõhimõtete kallale, nagu on neli põhivabadust.

Eesti huvides on tugev ja avatud EL. Euroopa Parlamendil on ELi otsustusmehhanismis järjest suurem kaal, mistõttu peaks olema kõigi Eesti ja Euroopa kodanike huvi, milliseks parlamendi uus koosseis kujuneb. Loodan, et selle enamus toetab tugevat ELi ja sellele suunatud arenguid.

Euroopa Liidus on hulk asju, mida saab ja tuleb teha kohe ning selleks pole vaja mingeid olulisi leppeid muuta. Teenuste vaba liikumine, digitaalne ühisturg, ühtsem välis-, julgeoleku- ja energiapoliitika on mõned näited, kus on tublisti edasiliikumisruumi.

Efektiivsema ELi otsimine kujundabki tugeva organisatsiooni. Sellise, mis on ahvatlev  ka seni  EList välja jäävatele riikidele.  ELi  atraktiivsust näitab  see, et leidub mitmeid riike, kes on huvitatud liitumisest. Ja nende riikide suhtes tuleb olla avatud. Sel aastal, kui möödub 100 aastat I maailmasõja algusest, oleme positsioonis, kus liitumiskõnelused nii Serbia, Montenegro kui Türgiga peavad arenema tõrgeteta. Loodan, et ka Island naaseb liitumiskõnelustele ning Albaania, Kosovo ja Bosnia-Hertsegoviina on samuti ühel heal päeval nende alustamiseks valmis. Ja muidugi ma eeldan, et Makedoonia nimeküsimus saab lahenduse ning see riik nii ELi kui NATO suunas edasi liikuda.

 Head Riigikogu liikmed,

Suletud ja vaene ühiskond pole kunagi turvaline. Eesti majanduse kasvu toetab tihe välismajandussuhtlus. Äri- ja majandusdiplomaatiast on saanud  Eesti välissuhtluse üks nurgakive. Üha enam on Eesti diplomaadi töö seotud Eesti firmade aitamisega uutele turgudele ning teisalt välisettevõtetele Eesti turu omapärade ja tingimuste tutvustamisega. Eestil on innovaatilise ja ettevõtjat toetava riigi kuvand. See on mitmeid ettevõtjaid ajendanud Eestisse investeerima, oma tegevust siia tooma või siinsetest kogemustest õppima. Olgu  näiteks maailma juhtiv logistikafirma Kühne+Nagel, kes investeerides Eestisse asutas siin oma IKT-arenduskeskuse.

Me otsisime Nokiat, aga leidsime Skype’i, GrabCadi, TransferWise’i, Erply, ZeroTurnaroundi ja palju teisi uudse lähenemisnurgaga IKT tiigreid. Eesti IKT edulugu on ehk meie viimase aja tuntuim visiitkaart. Kuid IKT ettevõtete kõrval panustavad ekspordile järjest julgemalt paljud firmad teisteltki aladelt. Möödunud aastal aasta eksportööri tiitli pälvinud Baltimaade suurim ning kaasaegseim teraviljatöötleja Tartu Mill on suurepärane näide. Eesti ekspordi tugevaks küljeks ongi peetud just mitmekesisust – väljavedu toetub enam kui kümnele olulisemale kaubagrupile. Ja me soovime Eesti ettevõtjaid järjest tõhusamalt toetada. Välisministeerium kavatseb oma äridiplomaatiaalast võimekust edasi kasvatada.

Eesti on olnud kogu iseseisvusaja väga liberaalse kaubanduspoliitikaga riik. Me juba oleme avatud majandusest ning kaubandussuhetest palju võitnud ning üpris kindlasti aitab piirangute langemine meie heaolu kasvule väga otseselt  kaasa ka tulevikus.

2013. aasta sügisel alustasid maailma kaks suurt kaubandusjõudu – EL ja USA – omavahelisi läbirääkimisi kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu sõlmimiseks. Kui leping jõustub, saab sel olema erakordne ajalooline tähendus. Mitte üksnes kaubanduse ja majanduse jaoks ning mitte üksnes USA ja ELi jaoks. Kaupade liikumist hõlbustatakse tariifide ja mittetariifsete barjääride kaotamisega ning ka teenuste pakkumiselt pärssivate tõkete eemaldamisega. Lisaks püütakse ühtlustada mõlema poole reegleid ja norme. Selle põhjal saab juba ette kujutada, milliseks võib ELi ja USA vahelise ajaloolise lepingu mõju kujuneda. Arvutuste kohaselt võib kõnealune leping tuua USA majandusse 90 miljardit ja ELi majandusse 120 miljardit eurot aastas lisaraha. USA ja ELi kaubanduslepingul on samuti selge üleatlandilist sidet kindlustav julgeolekupoliitiline mõõde.

 Maailmakaubanduses on toimumas meie jaoks mitmeid teisigi olulisi arenguid. EL on lõpetanud läbirääkimised kaubanduslepingu üle Kanadaga. Sarnaseid läbirääkimisi peetakse hetkel Jaapani, Vietnami, Malaisia ja Taiga. Loodame, et edasi liiguvad ka kõnelused Indiaga ning saavad hoo sisse  Hiinaga.

Maailmakaubanduse nägu on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Kui 20 aastat tagasi moodustasid sisse- ja väljavedu üheskoos kõigest maailmas tarbitavast 20%, siis täna on see protsent 40 ning arvatakse, et see tõuseb edaspidigi. Ühistel reeglitel põhinev üleilmne kaubandussüsteem on kõigile kasulik. Kahtlemata on hea, et Venemaa on Maailma Kaubandusorganisatsiooni liige. WTO raamistik saab oma potentsiaali täielikult ära kasutada vaid siis, kui osalised oma lubadusi täidavad. Eeldame, et Venemaa loobub üha uute tõkete veeretamisest vaba ja avatud kauplemise teele ning kaotab juba seatud lisabarjäärid. Eesti on tihedas kontaktis nii Venemaa kolleegide kui Euroopa Komisjoniga, et leida kaubandusega seotud vaidlustele lahendus.

Arengukoostöös oleme võtnud eesmärgi tõsta lähiaastatel arenguabi mahu 0,17 %ni SKTst. Nii toetame ühtlasi ka toimiva majandus- ja ettevõtluskeskkonna kujunemist vastavates riikides. Samuti on laienemas nende riikide hulk, kus oleme valmis läbi viima arengukoostööprojekte. Edukad projektid käivitunud näiteks Tuneesias, Palestiinas, Birmas ning oleme valmis seda ringi laiendama nii Aafrikas kui Aasias. Selge, et koostöö kaugemate ja riskirohkemate piirkondadega nõuab kannatlikkust ja teadlikku lähenemist. 

Arvestada tuleb sellega, et Eesti esindustevõrk ei saagi kunagi päris valmis ning tasakaalu otsimine peab käima pidevalt. Minu hinnangul oleme hetkel Eestist väljaspool oma diplomaatidega esindatud võrdlemisi optimaalselt. Viimasest viiest esindusest, mille oleme avanud, paiknevad neli  Aasias ja Austraalias. Väga hästi on käivitunud meie viimati avatud saatkond Indias, mis on tegelemas nii ärikontaktide, konsulaarküsimuste, näiteks kinnipeetud Eesti kodanikega, kui poliitilise koostööga. Oluliselt on tihenenud suhted Jaapaniga, kes on osalemas ka meie piirkondlikus Põhja-Balti koostöös.

Hiina pealinnas Pekingis on kohe valmis Eesti uus saatkonnahoone ning peagi oleme avamas saatkonda Brasiilias, kuhu suvel siirdub ka suursaadik. Tegemist on esimese alaliselt kohapeal viibiva Eesti suursaadikuga Lõuna-Ameerikas. Tõsiasi, et kõik viimati avatud esindustest paiknevad just Aasias, Austraalias ning Lõuna-Ameerikas, vastab võrdlemisi hästi kujunenud ootusele, et Eesti ei tohiks eemale jääda arengutest tõusvates majandustes. 

Saatkonna või konsulaadi avamise põhjus on kombinatsioon kasvavast vajadusest kodanikele konsulaarteenuseid ning ettevõtjatele turule sisenemise tuge pakkuda. Pärast saatkonna avamist Brasiilias käesoleval aastal on Eestil olemas esindused kõikides riikides, mis on Eesti 20 olulisema kaubanduspartneri hulgas. Tänase seisuga on Eestil saatkonnad riikides, millega toimuv kaubavahetus moodustab 94,3 % väliskaubanduse kogukäibest.

Eesti väliskaubanduse omapära on see, et kaupleme tihedamalt väikse hulga riikidega. See on olnud nii alates iseseisvumise taastamisest. Seega on meie jaoks jätkuvalt keskse tähtsusega tihe ja mitmekülgne koostöö oma võtmeturgudega, mis valdavalt paiknevad Läänemere piirkonnas. 

Eesti ettevõtted ei konkureeri küll igas valdkonnas – Eesti väiksus seab omad piirid –, kuid meil on head tooted ja oskus neid eksportida.  E-riigi tutvustamine on kesksel kohal ka suhtlemisel riikidega, kes alles valmistuvad oma e-riiki üles ehitama. Ene Ergma mäletab kindlasti, kuidas ta koos Kõrgõzstani e-riigi delegatsiooniga käis enam kui 10 aastat tagasi puid istutamas. Praegu vaatab Kõrgõzstan, kuidas Eesti eeskujul e-Kõrgõzstan üles ehitada.

See, mis Eesti on ja milliseid väärtusi me kanname, väljendub minu meelest väga ehedal kujul selles, et oleme üks aktiivsemaid internetivabaduse eest seisjaid. Eestile on internetivabadus inimõiguste lahutamatu osa. Turvalisus ja vabadus ei ole interneti puhul teineteist välistavad mõisted. Lisaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmelisusele, on Eesti praegu Internetivabaduse koalitsiooni eesistuja, millest tulenevalt on meil suur võimalus, aga ka vastutusrikas ülesanne juhtida 22 riigist koosneva ühenduse tööd. Internetivabaduse koalitsiooni eesmärk ongi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse küberruumis. Me korraldame aprilli lõpus Tallinnas  kõrgetasemelise konverentsi, mille oleme pealkirjastanud kui „Vaba ja turvaline internet kõigile“. ÜRO inimõiguste nõukogu liikmena panustame jätkuvalt ka teistesse inimõiguste valdkondadesse. Meie erilise tähelepanu all on naiste ja laste õiguste olukord ning seda nii konfliktipiirkondades kui mujalgi.

Oluline küberjulgeolekualane areng oli aga möödunud aastal Eesti ja USA allkirjastatud küberkoostöö ühisavaldus, mis annab kindla raami nii täiendavaks kahepoolseks tegevuseks kui ka koostööks rahvusvahelistes organisatsioonides. Interneti haldamisega ja üleilmse küberarhitektuuriga seotud probleemide ring jääb lähemas tulevikus meie oluliseks töövaldkonnaks.

Head kuulajad,

Selle ülevaate lõpetuseks pöördun meie kodupiirkonda – Läänemere äärde. Piirkondliku koostöö  ärgitamiseks saab Eesti sel aastal nii mõndagi ära teha. Sel aastal juhime samaaegselt kolme piirkondlikku koostööelementi – Põhjala ja Balti koostööd, Balti koostööd ning alates juulist ka Läänemeremaade nõukogu. „Läänemere aastal“ kinnitame Läänemere piirkonna rolli oma arengus. Juba järgmisel nädalal korraldab Eesti Narvas Põhja- ja Baltimaade ning Visegradi riikide kohtumise.

Nimetan siinkohal olulisimat. Esiteks energiaprojektid. Meie eesmärk on jõuda sinnamaani, et kaoks Balti  energiasaar. Selleks tuleb ehitada uusi ühendusi ning teha jõupingutusi uute tarnijate ligipääsuks ühisele turule. Kindlasti liigub sel aastal edasi töö seoses Balti regionaalse veeldatud gaasi terminaliga ning Eestit ja Soomet ühendava maagaasi torujuhtme Baltic Connectoriga. Eesti-Soome alalisvooluühendus Estlink 2 on alates 7. veebruarist elektrituru käsutuses. See kolmekordistab Eesti ja Soome vahelise maksimaalse energiaülekande võimsuse.

Teiseks Balti riikide läbi aegade suurim taristuprojekt – Rail Baltic. Tegemist on kogu ELi  transpordivõrgustiku ühe olulisema liikumiskoridoriga ning Balti riikide igakülgne koostöö on selles väga oluline.

Äärmiselt oluline areng oli Läti liitumine eurotsooniga ning loodetavasti teeb peatselt sama Leedu.

 Ja kui põhja poole vaadata, isegi kaugemale kui Soome, siis on alanud tõsine arutelu, mis võiks päädida Eesti vaatlejastaatusega Arktika Nõukogus. See on piirkond ja organisatsioon, mis Arktikas toimuvate muutuste tõttu muutub järjest olulisemaks nii majanduslikus, julgeoleku kui loomulikult keskkonnahoiu mõttes. Pealegi on Eesti Arktikale lähim Arktika Nõukokku mittekuuluv riik.

Austatud Riigikogu,

Meie tugevus on olnud mõtestatud, järjekindel, kuid aina edasi arenev välispoliitika. Paratamatult muutuvad vahendid – olgu selleks äridiplomaatia rolli suurenemine, säutsumisdiplomaatia esile kerkimine või sotsiaalmeedia laiemalt. Kuid need on vahendid ja mitte väärtused ega kaugeltki mitte eesmärgid. Me peame olema veendunud ja kindlad selles, mida me teeme ja aitama neid, kes seda väga vajavad. Ja täna vajab väga nii meie kui kogu Euroopa mõistmist, tuge ja abi Ukraina ühiskond.

Tänan kuulamast.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.