Sa oled siin

Välisminister Toomas Hendrik Ilvese ettekanne Riigikogus

5. Detsember 1996 - 9:05

Austet härra esimees, lugupeetavad Riigikogu liikmed.

Mu daamid ja härrad.

Mul on siiralt hea meel juba täna, kolmandal päeval pärast ametivande andmist, taas teie ees seista, et välispoliitikadebatti oma programmkõnega avada. Minu programmkõne on vältimatul viisil ka Eesti välisteenistuse viimase poole aasta töö aruanne. Mitte sellest tulenevalt, et ma astusin ministriametisse välisteenistuse ridadest, vaid seetõttu, et Eesti välispoliitika on elav, katkematu protsess. See protsess tugineb püsikindlatele põhimõtetele ja tõekspidamistele ning ei saa ega tohi lähtuda välisministri isikust. Loodan, et tänane arutelu lubab ka mul teie arvamuste toel meie välispoliitilist kompassi ja kella veel kord kontrollida. Soovin, et rajaksime sellega kindla aluse vastastikusele mõistmisele ning tihedale koostööle. Tahan, et juba oma esimestest sammudest saati võiksin nii enda kui kogu Välisministeeriumi töö korraldamisel lähtuda ühisarusaamadest, mille taga on võimalikult ulatuslik poliitiline kokkulepe Riigikogus.

Mida väiksem on riik, seda suurem tähtsus on välispoliitikal kogu tema rahva hea käekäigu tagamisel. Juba kas või sellepärast, et väikeriik on paratamatult väga sõltuv kaubavahetusest teiste riikidega. Ei suuda ju väikeriik kunagi ise toota kaupu ja teenuseid sedavõrd laias valikus, kui vajab tema elanikkond. Tõdedes sel kombel heade välissuhete silmapaistvat tähtsust meie riigile on mul eriti hea meel tõdeda – tuginedes Eesti välisteenistuses töötatud aastatele – et ei Eesti välispoliitika ega Välisministeerium selle teenrina pole kunagi tahtnud olla ega olnud parteipoliitilised. Just usk, et suudan seda printsiipi järgida, samuti kindel veendumus, et Eesti välispoliitiline kurss on ja saab olema järjepidev, andsid mulle julguse nii esmaspäeval kui täna teie ees seista.

Ilmselt nõustume kõik väitega, et välisteenistus ei ole ainult kirjakandja, vaid ka riigi silmad ja kõrvad välismaailmas, ning peavad meile edastama adekvaatse pildi seal toimuvast. Aga need silmad ja kõrvad, meie välisesindused, peavad alati nägema ka Eestit. Nägema nii, nagu see asukohariigist paistab. Välisministeeriumi üks vaieldamatuid põhikohustusi on selle pildi – kuidas Eestit nähakse – edastamine valitsusele ja parlamendile. Ka siis, kui see pilt meile kõiges ei meeldi. Oleme peegli rollis ilma õiguseta sellest lahti öelda. Hoolimata sellest, kui ebamugav võib mõnikord oma kohuse täitmine olla.

Eesti välispoliitika, nagu seda on kujundanud minu eelkäijad välisministrid, on järjepidav protsess. See on lakkamatu töö, mis on orienteeritud tulemusele. Seda edu tahan ja saan ma ainult koos teiega, koos kogu Eesti rahvaga saavutada. Välispoliitika pole midagi muud kui sisepoliitika – selle laiemas mõttes – jätk ning sulane. Ebaprofessionaalsusest tulenevalt küündimatut välispoliitikat positiivse sisearengu kõrval maailma ajalugu küll tunneb, kuid edukas välispoliitika saab tugineda ainuüksi püsikindlale edasiminekule riigi sees.

Eesti kui parlamentaarse riigi välispoliitika põhisuunad määrab vaieldamatult parlament. Kõige ülemas vormis teeb ta seda asjakohaseid seadusi vastu võttes. Ja siin olen ma paljude oma kolleegidega võrreldes tunduvalt paremas, selgemalt piiritletud olukorras. 1. augustil 1995. aastal võttis Riigikogu – ma rõhutan – ühehäälselt vastu Euroopa lepingu ratifitseerimise seaduse. Euroopa lepingu, mis sel moel nii üksmeelselt seaduse jõusse tõsteti, preambulas on ühemõtteliselt öeldud – ma tsiteerin: "Eesti lõppeesmärgiks on saada Euroopa Liidu liikmeks". Sellele kogu Eesti välispoliitika jaoks ülemale käsulauale tahan rajada nii oma tänase programmkõne kui kogu edasise tegevuse.

Härra esimees,

Eesti tahet saada Euroopa Liidu liikmeks käsitlen ma eelkõige kui soovi ja eesmärki säilitada ning edasi arendada meie rahvuslikku identiteeti ja julgeolekut. Säilitada ja ka edasi arendada, sest nagu säilitav formaliinilahus tapab iga elusolendi, nii suretab arengu peatumine varem või hiljem ka rahvusliku identiteedi ning selle kandjaks oleva rahva kui sellise. Et see eesmärk on õigesti püstitatud veenab meid Euroopa Liitu kuuluvate vabade ja demokraatlike rahvaste senine areng.

Väga mitmetel viimasel ajal toimunud olulistel kohtumistel Euroopa riikide mõjukate esindajatega on meile kesksena ja tungivana esitatud üks ja sama küsimus: kes te olete? kellena te end tunnetate? Ja me oleme vastanud: Euroopa rahvana, Põhjamaade rahvana. Selle küsimuse tungiv esitamine kinnitab veelkord, et Euroopa Liitu ei tohi mingil juhul käsitleda vürtspoodnike ühisturuna, mille eesmärk on banaanide sobilikus kõveruses ja hinnas kokku leppida. Euroopa Liidul on üks ja selge põhieesmärk: luua Euroopa vabadele ja demokraatlikele rahvastele tingimused rahulikuks ja jõukaks, väärikaks ja vabaks eluks ning arenguks.

Siinkohal tahan ma korrata ja kinnitada oma lugupeetava eelkäija Siim Kallase siinsamas saalis tänavu 30. mail lausutud sõnu. Eestil on täna reaalne perspektiiv liituda Euroopa Liiduga esimeste hulgas praegustest pretendentriikidest. Viimase poole aasta töö on seda tõdemust kinnitanud ja märgatavalt kindlustanud. Ometi tahan minagi tõstatada sama küsimuse – mida see väljavaade ehk võimalus tähendab? Me ei tohi mingil juhul luua illusiooni, et Eesti juba peaaegu on Euroopa Liidu liige või kindlasti saab selleks. Euroopa Liidu liikmestaatus ei ole uus aasta, mis vääramatult järgneb eelmisele. Liikmeks pääsu ei saa võrrelda ka kõrgushüppega, kus vajaliku tulemuse saavutamiseks piisab kindlal kõrgusel oleva lati ühekordsest ületamisest, ühekordsest pingutusest. Euroopa Liit on pidevas muutumises ja arengus ning Eesti positsiooni tema suhtes tuleks kirjeldada pigem Lewis Carroll'i kuulsa paradoksiga tema raamatust "Alice imedemaal" – selleks, et paigal püsida, tuleb üha kiiremini joosta.

Paraku saab Eesti Euroopa Liidu liikmeks ainult ja alles siis, kui kõik tänased 15 liikmesriiki ütlevad "jah, me tahame, et Eesti saaks üheks meie hulgast" ning Eesti vastab oma lõpliku jah-sõnaga. Reaalses maailmas ütlevad meie partnerriigid nii kaaluka jah-sõna ainult juhul, kui nad on kindlalt veendunud, et see on ka neile endile kasulik, et see vastab ka nende endi rahvuslikele huvidele. Seega – ei välisminister, valitsus ega Riigikogu ei saa lubada: me peame ennast "viiel erineval moel" siit siiani pingutama ja siis saab Eesti kindlasti Euroopa Liitu. Me ei saa seda lubada, sest partnerriikide rahvuslike huvide defineerimine on nende riikide rahvaste valitud esindajate pädevuses.

Nende sõnadega ei taha ma öelda, nagu oleksid senine optimism ja tegutsemisjulgus olnud põhjendamatud ning asjatud, nagu peaksime neist nüüd loobuma. Vastupidi, ma tahan kõiki julgustada edasi minema, kuid ikka avatud silmadega, sest nii jõuame kindlamalt pärale kui kaduvatel loorberitel uinudes. Ma ei ütle, et me taotleme võimatut, kuigi ka näiliselt võimatut taotledes poleks meil põhjust julgust kaotada. Oletame, et 10 aastat tagasi oleks keegi väitnud, et aastal 1996 on Eesti selline, nagu ta täna on. Pea iga terve mõistusega inimene maailmas oleks andnud ühe ja sama kommentaari: see on võimatu.

Ometi viib meid kindlalt edasi ainult üks tee – ja seda mitte ainult Euroopa Liidu suunas, mitte tema tarvis, sest oma paremat tulevikku rajame eelkõige ise ja oma rahvale. See ainus tee on läbikaalutud ning mõtestatud jõupingutuste tee, sealhulgas ka meie senise välispoliitika jätkamise tee. Tahaksin siinkohal tähendamissõnad laenata admiral Nelsonilt. Enne tema nime ajalukku raiunud võidukat Trafalgari merelahingut käskis ta kõigile oma eskaadri laevadele edasi anda ainult ühe lühikese signaali, ainult kaks tähte – EE – England expects, Inglismaa ootab. Ja kõik mõistsid: Inglismaa ootab, et igaüks täidab oma kohust, annab oma parima.

Ka minu kogemus näitab, et mitte kedagi välismaailmas ei huvita meie halemeelne kurtmine. Et meil on vähe kogemusi, vähe inimesi, vähe raha ja vähe aega. Et me ei suuda oma kodust riigimajapidamist korda seada. Et meil on ikka veel riigiametnikke, kes peavad oma ametit taeva kingituseks. Et Euroopa Liitu pääsemiseks piisab ladusa tegevuskava kokkukirjutamisest ning selle täitmine polegi vajalik, sest mitte keegi ei seisa ju malgaga selja taga. Tänu meie ühistele jõupingutustele on Eesti riik jälle kord lapsekingadest välja kasvanud. Nüüd peame enda kanda võtma kogu täisealisuse raske koorma. Kuni Eestis meie suhteid Euroopa Liiduga prioriteediks vaid nimetatakse, seni pole meil faktiliselt Euroopa Liitu asja. Eesti Euroopa Liidu poliitika saab olla edukas ainult siis, kui ta punase niidina läbib kogu meie sisepoliitikat, olles kogu valitsuse, kõigi ministeeriumide ja kõigi kohalike omavalitsuste kõige tähtsamaks ja prioriteetsemaks töösuunaks. Vältimatult eeldab see ka vastavate vahendite eraldamist.

Lugupeetavad Riigikogu liikmed,

heanaaberlik koostöö kõigi naaberriikidega on Eesti kui Euroopa riigi välispoliitilise käitumise alustala.

Dikteerituna meie enesetunnetuslikust identiteedist on täna, nagu ka varem paljude sajandite vältel, Eesti välissidemetest kõige paremad, tihedamad ja lähedasemad suhted Põhjamaadega. Piisab pelgast pilgust statistikale, et sellele tõdemusele mõõdetavat kinnitust leida: inimestevahelised kontaktid, kultuurisuhtlus, turism, kaubavahetus, investeeringud – kõikjal on Eesti partneritest esikohal Põhjamaad. Pärast Eesti randade vabanemist okastraadist on Läänemeri meid uue jõuga ühendama hakanud. Põhjamaad, nagu me oleme jätkuvalt kogenud viimase poole aasta vältel, on Eesti kõige veendunumad ja aktiivsemad toetajad teel Euroopa Liitu. Uue positiivse momendina viimasest poolaastast tahaksin esile tõsta Rootsi peaministri Göran Perssoni initsiatiivi majandussidemete väärtustamise ning jätkuva süvendamise alal. Tõsi, ka Põhjamaadega leidub meil üksikuid lahkarvamusi, kuid nii suure suhete mahu juures ei saakski see teisiti olla. Nii et tööd tuleb teha. Võtkem või viisavabaduse küsimus. On ilmne, et siin on edasiliikumine takerdunud meie partnerite kartuste taha. Meie ülesanne ei ole siin partneritele asjatute küsimuste esitamine ega kuupäevadesse klammerdumine. Meie – ja mitte ainult Välisministeeriumi – ülesanne on tõsta Eesti kui riigi, Eesti kui partneri üldist usaldusväärsust, täita kõiges Eesti seadusi. Ning veelkord – kõike mida teeme, teeme eelkõige ja ikka iseenda tarvis ja huvides, mitte kellelegi teisele.

Koostöö Läti ja Leeduga on Eestile jätkuvalt tähtis. Praktilises sfääris on meil palju väga olulisi ühishuvisid, mainigem või viimasel poolaastal tulipunktis seisnud kolmepoolse vabakaubanduse tõrgeteta funktsioneerimist, transporti, õhuruumiseiret, BALTBAT'i, piirivalve- ja tollikoostööd.

Venemaa kui suurima naaberriigiga soovib Eesti teha vastastikku kasulikku koostööd kõiges, mis võimalik ja vajalik. Meie taotlusel omada häid suhteid Venemaaga on mõjuvad põhjendused nii poliitika kui majanduse vallas. Näiteks Eesti väliskaubanduspartnerite hulgas on Venemaa Soome järel kaalukal teisel kohal. Märkimisväärne edasiminek on viimase poole aasta vältel saavutatud uue piirilepingu valmimise näol. Selle üle on heameelt avaldanud nii mõlemad lepingupooled kui kõik mõjukad lääneriigid. Loodan siiralt, et uue piirilepingu võimalikult kiire allakirjutamine ning jõustamine annab positiivse impulsi ka Eesti-Vene suhetele teistes sfäärides. Eesti jätkab Venemaa suhtes järjekindlalt oma positiivse hõlvamise poliitikat ning püüdleb selle poole, et Eesti-Vene suhted moodustaksid tulevikus lahutamatu osa Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistest headest suhetest. Eesti peab suhtuma Venemaasse nagu normaalne sõbralik lääneriik, loomulik ja vaba oma kindlas iseseisvuses, mitte nagu komplekside ja kõhkluste käes vaevlev endine koloonia ehk oblast – viimane käitumine vaid kääritaks ebamäärasust ja kõhklusi nii idas, läänes kui kodus Eestis: ehk muudame veel meelt ning pöörame pärituulsele tagasikursile?

Vormiliselt on uus piirileping Eestile leping Venemaaga. Sisuliselt on ta meile lepinguks iseendaga. Leping, millega me lõpuks üheselt määrame oma kuuluvuse kas Läände või Itta. Sest selge piir on täna olemas Eesti ja Lääne vahel, kuid puudub Eesti ja Ida vahel – kuidas käsite maailmal meid mõista? Uue piirilepingu proovikivi varal me määrame, kas meie riigilaeva kapteniks peab olema vahe ning pragmaatiline mõistus, nagu on omane meie kultuuriareaalile, või hoopis haavaarmidest üha taastärkavad emotsioonid.

Eesti ja Venemaa vaheline piirileping on Euroopa Liiduga liitumiseks loomulikult vajalik, kuid mitte piisav tingimus, ehk teisisõnu ta ei anna ega saagi anda meile mingit garantiid täisliikme staatuse omandamise suhtes. Teiselt poolt, kuni Eesti ise oma praktilise välispoliitilise käitumisega ei määratle üheselt enda kuulumist Läände, ei tee seda ka keegi teine ning tee sinna jääb meile suletuks. On tõsi, et parimalgi juhul on Euroopa Liidu täisliikme staatus meist veel mitme aasta kaugusel. Samas on tõenäoline – ning seda informatsiooni kinnitavad väga paljud erinevad allikad – et liitumist edasilükkavad ehk sisuliselt väljaarvavad otsused tehakse paljude nii Euroopa Liitu kui NATO-sse pürgivate pretendentriikide suhtes lähemate kuude jooksul. Edasi ehk teise ringi lükkav otsus tähendab tegelikkuses teie poolt, lugupeetavad riigikoguliikmed, nii üksmeelselt Eesti ette seatud eesmärgi saavutamise edasilükkumist mitte 2 ega 3, vaid minimaalselt 10-15 aasta võrra.

Samas ei tohi unustada ka seda, et uue piirilepingu jõustamine võimaldaks meil ometi kord lahendada selle puudumise taha takerdunud probleeme. Mainiksin siin vaid setu rahvakillule täna nii palju muret tegevat piiriületamiskorda. Tänavu novembris õnnestus läbirääkimistel Vene poolega kooskõlastada praktiline lahendus, kuid selle rakendamine seisab puuduva piirilepingu taga.

Veel kord – kõik mida teeme ja otsustame teeme Eesti rahva ja iseenda, mitte kellegi teise jaoks.

Rääkides Eestist ja Euroopa Liidust ma ei taha ega saagi vaikida Ameerika Ühendriikidest, kes meid sellel teel tõhusalt toetavad. USA on jätkuvalt Eesti üks kõige suuremaid ja kindlamaid sõpru maailmas. USA pikaaegne vankumatult kindlameelne toetus Eestile, millele me tänus mõtleme, on täna saanud sõbraõlaks, millele võime alati toetuda nii headel kui halbadel päevadel.

Saksamaa on aegade vältel olnud meile üheks lähedasemaks partneriks ühises Lääne-Euroopa kultuuriruumis. Me oleme Saksamaale tänulikud paljude väga avameelsete, asjatutest lootustest loobumist ning samas uut praktilist lähenemist soovitavate nõuannete eest. Meil on hea meel, et liidukantsler Helmut Kohl on põhimõtteliselt vastu võtnud president Lennart Meri küllakutse.

Mõeldes Euroopa Liidule tuleb Eestil avardada ja intensiivistada ka oma välissuhtlemist. Tahan välisministrina anda oma parima, et sisse seada senisest tihedamad töised suhted aeg-ajalt teadmatusest meis kahtlevate Lõuna-Euroopa riikidega, kaasa arvatud saatkondade rajamine. Esimesena asusime möödunud poolaastal käivitama Eesti suursaatkonda Roomas.

Märgina sellest, et Eesti välispoliitika haare on meie üha laienevatest huvidest tõukudes avardumas, tuleb võtta meie diplomaatide hiljutist tööleasumist Tokyos, et avada esimene Eesti suursaatkond Aasias.

Mu daamid ja härrad,

kinnitades, et Eesti välispoliitika esimeseks ja peamiseks prioriteediks on liitumine Euroopa Liiduga, ütleme me kõigile Eesti naaberriikidele: meie sihiks on heanaaberlikud suhted teiega. Siiski on Eesti naabrite hulgas neid, kes ei ole meie sõbralikes taotlustes lõplikult veendunud. Mõnigi kord küsivad nad kahtlevalt: hästi, te pürgite Euroopa Liitu, aga milleks siis üha tihenev koostöö NATO-ga? Tahan täna ja siin, Riigikogu kõrgelt tribüünilt, veel kord esitada Eesti arusaama.

Esiteks, NATO selgrooks on eelkõige need ühised väärtused – rahu, vabadus, demokraatia ja heaolu – mida Eesti üle kõige hindab ja millest Euroopa Liit on teinud oma lipukirja. NATO on loodud nende ühiste väärtuste ühiseks kaitseks. Eesti jagab neid väärtusi ja näeb seetõttu oma tulevikku NATO täisliikmena, mitte ainult julgeoleku tarbija vaid ka tootjana.

Teiseks, hea naaber on see, kes ei ohusta oma naaberriikide julgeolekut. Eestist ei lähtu ühelegi naaberriigile täna ega mitte kunagi tulevikus mingit ohtu silmnähtavat ja arusaadavat riigikaitsevajadust ületava relvastuse või sõjalise potentsiaali näol. Samas ei tohi Eesti endast kujutada ka riigikaitsealast julgeolekuvaakumit, sest iga taoline vaakum omab paratamatult ebastabiilsust ligitõmbavat ja esilekutsuvat potentsiaali, mis seab ohtu ka naaberriikide julgeoleku. Seega peab Eesti nii enda kui naaberriikide huvides üles ehitama adekvaatse riigikaitse ning tegema seda võimalikult kiiresti. Võttes arvesse Eesti piiratud materiaalseid vahendeid ja samuti väheseid teadmisi ning kogemusi riigikaitse alal ei suudaks me seda ainuüksi omal jõul ja nõul. NATO, kõige tunnustatum ja usaldusväärsem rahvusvaheline riigikaitsealane ühendus on siin ulatanud meile oma abistava käe ja me oleme selle tänuga vastu võtnud.

Kolmandaks, me ei tohi unustada Euroopa ajalugu, mis suuresti on olnud sõdade ajalugu. Alles nüüd, II maailmasõja järel, on Lääne-Euroopas esmakordselt jõutud olukorrani, kus sõjaline konflikt põliste naabrite ja vastaste vahel on muutunud praktiliselt mõeldamatuks. Jõutud tänu sellele, et NATO loomise järel lakkas riigikaitse olemast eraldiseisvate riikide kiivalt isepäine tegevus ning muutus rahvusvaheliseks ühistegevuseks. Armeed, mille juhtimissüsteemid on üksteisega läbi põimunud ning mille sõdurid ja ohvitserid harjutavad päevast päeva õlg õla kõrval, ei sõdi üksteisega. Leiame, et püsivat ning kindlat rahu väärib kogu Euroopa, ja just NATO oma tõestatud tõhususes, loobudes oma külma sõja aegsest rollist ning keskendudes siin osutatud põhifunktsioonile, suudab taolise püsiva rahu tagada. Nii peab ka Eesti liikuma NATO suunas ja tegema temaga kõige tihedamat koostööd. Sel kombel ankurdame Eesti riigikaitse rahvusvahelisse koostöösse, muudame ta sel teel kõigi huvitatud naaberriikide ja teiste partnerite jaoks läbipaistvaks ning usaldust suurendavaks.

Neljandaks, igal ÜRO liikmesriigil lasub moraalne kohustus aidata kaasa rahu ja julgeoleku tagamisele ka väljaspool koduregiooni. Tänu koostööle NATO ja tema liikmesriikidega on Eesti siin andnud ja jätkuvalt andmas oma väärilist panust. Eesti jalaväerühmad osalesid IFOR-i lipu all Taani pataljoni koosseisus rahu kehtestamisel Bosnia-Hertsegoviinas. Eesti rahuvalvekompanii ESTCOY alustas värskelt Norra pataljoni koosseisus oma osalust Liibanonis jätkuvas ÜRO missioonis.

Olen veendunud, et NATO liikmena oleks Eesti kaheldamatult tänasest stabiilsem ja turvalisem naaber nii Venemaale kui teistele naaberriikidele. Seda silmas pidades on Eesti Välisministeerium ka viimasel poolaastal aktiivselt osalenud NATO avanemist käsitlevas diskussioonis. Meie poolt formuleeritud Eesti ettepanekud nii pretendentriikide enesediferentseerimise kui ka rahupartnerlusprogrammi edasiarendamise (nn. PfP+) alal on leidnud huvitatud ning heasoovlikku vastuvõttu nii Brüsselis kui liikmesriikide pealinnades. Ent kõige olulisemaks saavutuseks loeksin ma seda, et tänu meie diplomaatia viimase poole aasta pingutustele on Eesti ja meie Balti naabrite julgeoleku tagamine nüüd väga lähedal NATO avanemise debati fookusele – mis on tõeline edasiminek suurriikide varasema marginaalse huviga võrreldult.

Eesti on seisukohal, et NATO avanemise käigus ei tohiks Venemaa poolt väljendatavaid hirme mitte mingil juhul süvendada. Taolistele hirmudele järeleandmine tunnistaks need sisuliselt põhjendatuks. Samuti näeme ohtu Eesti, Läti ja Leedu erikohtlemises, mis asetab nad kasvõi tahtmatult kauplemisobjekti staatusesse. Tooksin paralleeli teatrist: kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis kolmandas vaatuses teeb ta suure tõenäosusega pauku.

Lugupeetavad Riigikogu liikmed,

Eesti renomee maailmas on tihedalt seotud meie suhete kvaliteediga oluliste rahvusvaheliste organisatsioonidega, meie osalemisega nende töös. Viimase poolaasta tähtsündmuseks, mis on toonud Eestile ohtralt tunnustust paljudelt Euroopa riikidelt, võib pidada Eesti eesistumist Euroopa Nõukogu Ministrite Komitees, mida hiilgavalt dirigeeris minu auväärt eelkäija Siim Kallas.

Eesti välispoliitika märkimisväärseks eduks pean ma efektiivset osalemist ÜRO Peaassamblee jooksva istungjärgu töös. Tuginedes ÜRO inimõiguste ülemkomissari poolt antud informatsioonile, otsustas Peaassamblee oma III Komitee esimehe avaldusega lõpetada Eesti ja Läti inimõiguste temaatika meie nägemusel puhtpoliitilise suunitlusega käsitlemine. See avaldus sündis Eesti, Läti ja Venemaa konsensusel. Tõhusa toetuse eest selle resultaadini jõudmisel tahaks paljude teiste hulgast eriti tänada Euroopa Liitu, USA-d ning Austraaliat.

Härra esimees,

lõpetuseks tahaksin pöörduda kõige fundamentaalsema juurde. Nii minul oma suursaadikurollis kui kogu Eesti välisteenistusel selle taasrajamisest saati on olnud üks rõõm, üks kindel seljatagune – see on Eesti rahvas. Eesti rahvas on osutunud kõige ohvrimeelsemaks, kõige reformisuutlikumaks, kõige kindlameelsemaks kommunismist vabanenud Euroopas. Majanduslikus mõttes alustasime me teiste Euroopa kommunismist vabanenud riikidega võrreldes palju halvemalt stardipositsioonilt, kuid tänaseks oleme jõudnud parimate hulka. Tõusnud riigiks, keda võetakse tõsiselt ning kellesse tahetakse uskuda. Ja seda eeskätt meie majanduslike reformide tõttu.

Kõik positiivne, mida Eesti diplomaatia on suutnud viimastel aastatel saavutada, on saavutatud meie reaalse, käegakatsutava majandusedu toel, meie majandusreformide pretsedenditu radikaalsuse ja kiiruse toel. Ma tean ja mõistan, kui raske on nende reformide sotsiaalne koorem. Ma tahaksin igast kõnetoolist tänada Eesti pensionäre ja noori peresid, meie väikesepalgalisi tööinimesi nende kannatlikkuse ja ohvrimeelsuse eest. Ilma nende kindlameelsuseta poleks mul olnud sõnumit, mis avab uksed, minu tööl poleks olnud mõtet. Eesti oleks pöördumatult sattunud nende õnnetute riikide hulka, mida tõsiselt ei võeta, riikide hulka, kes on takerdunud poolikute reformide poolelijätmisest sündinud viletsusse, kes haletsevad end ja otsivad vaid ettekäändeid oma saamatuse põhjendamiseks. Eesti rahval jätkus kindlameelsust ka rasketel päevadel seemnevili alles hoida ning sellele kõhu kõrvalt veelgi lisa näpistada.

Meie kõige tähtsam ühine ülesanne ja vastutus meie rahva ees on täna reformide raugematu jätkamine. Majandusedu hoogsalt kõrsuvaid tõusmeid tuleb kaitsta ja väetada, kuni nad vilja kandma hakkavad. Ka meil peab jätkuma selleks meelekindlust. Meil ei ole õigust läbikaalumata sammudega oma rahvalt lõikust röövida. Lõikuspidu peab lõikusele järgnema, mitte eelnema.

Kogu Eesti välisteenistus on ühel veendumusel: Eesti kõige tähtsam ja mõjusam argument Euroopa Liidu ukse avamiseks saab olla üksnes meie elujõuline ja kiirelt arenev majandus. Selleta kaotavad kõik teised argumendid oma jõu. Selleta sulguvad meile ka kõik teised uksed – ma pean silmas neid, millest me tahame siseneda.

Majandusedu ja eduka riigi imago on Eesti riigi jaoks ka üks parimaid mõeldavaid kaitse- ning julgeolekutagatisi. Tõeline julgeolek ei seisne mitte selles, et olla hambuni relvastatud, vaid selles, et kellelegi ei tule pähegi sind rünnata. Piltlikult väljendudes: kui ühel ilusal päeval autoga Tallinnast Tartusse sõites näeme teepeenrail sama hoolikalt pügatud muru kui Lausanne'ist Genfi sõites, siis on Eesti julgeolek sama vankumatu kui Ðveitsi oma. Ehk teine näide – keegi ei mõtlegi rünnata Singapuri, kuigi tema iseseisvuse algusaegadel olid ohud suured. Lihtsalt kõik mõistavad, et niivõrd olulise majanduskeskuse ründamine tooks kaasa majandusliku katastroofi ka ründajale endale.

Välisministeerium püüab omalt poolt teha kõik temast sõltuva Eesti majandusele soodsamate arengutingimuste loomiseks. Eesti-Ukraina suhted on silmapaistvaks näiteks sellest, kuidas tihe välispoliitiline koostöö ja teineteisemõistmine teineteisest kaugel asuvate riikide vahel võib majandusele tuge pakkuda. Pärast Kiieviga sõlmitud unikaalse vabakaubanduslepingu jõustumist oleme nüüd tunnistajateks, kuidas meie kaubavahetus Ukrainaga kasvab lausa geomeetrilises progressioonis.

Eesti jätkab oma avatud, liberaalse turumajanduse kurssi. Üksnes viimasel poolaastal oleme sõlminud põllumajandustoodete vabakaubanduslepingu Läti ja Leeduga, vabakaubanduslepingu Sloveeniaga, topeltmaksustamise vältimise lepingu Saksamaaga, rahvusvaheliste autovedude lepingu Valgevenega, kaubanduskokkuleppe Küprosega. Eesti delegatsioon jätkab Euroopa Liiduga konsulteerides täie pingega läbirääkimisi Eesti võimalikult kiire liitumise üle Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO-ga. Oleme intensiivistanud kontakte Majandusliku Arengu ja Koostöö Organisatsiooniga (OECD), eesmärgiga saada tulevikus selle maineka organisatsiooni liikmeks.

Lugupeetavad Riigikogu liikmed,

Välisministeeriumil ei ole ega saa olla mingit oma välispoliitikat. Välisministeeriumil kui rahva teenril saab olla ainult üks ülesanne – viia ellu sellist välispoliitikat, millist soovib Eesti rahvas, viia ellu nii, nagu selle poliitika formuleerib rahva poolt valitud ning volitatud rahvaesindus – Riigikogu.


Ma tänan tähelepanu eest.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.