Sa oled siin

Välisminister Sven Mikseri kõne Tartu rahu 99. aastapäeval Estonia kontserdisaalis

2. Veebruar 2019 - 9:45
Välisminister Sven Mikser
Välisminister Sven Mikser

Daamid ja härrad!

Meenutades täna Vabadussõda ja selle lõpetanud Tartu rahulepingut, lubage mul vaadata tagasi minevikku, aga peatuda põgusalt ka tänasel hetkel ning pöörata pilk ees ootava suunas.

On sümboolne, et Eesti riikluse sajanda sünnipäeva tähistamine, mis algas juba tunamullu sügisel, saab punkti aasta pärast, mil täitub sajand Tartu rahulepingu sõlmimisest Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Eesti riiklus ei sündinud hetkega ja valmis kujul. Teekond 1917. aasta novembrist 1920. aasta veebruarini – autonoomia-taotlusest kuni teostunud iseseisvuseni – oli erakordselt väljakutsete- ja katsumusterohke ning selle kogu keerukust on tänaseid pidupäevakõnesid pidades isegi raske hoomata. Ka selle tee lõpptulemus, mis kaugelt ajadistantsilt vaadates tundub ilmselge ja ainuvõimalik, polnud toona veel teada, ammugi siis iseenesestmõistetav.

On oluline mõista toona toimunu globaalset konteksti ning seda, et maailma-ajaloo teistsuguste käänakute korral võinuks omariikluse kätte võitmine osutudagi saavutamatuks unistuseks. Kui imperiaalsed Saksamaa ja Venemaa oleksid Esimesest ilmasõjast väljunud võitjatena, ei oleks iseseisvusele püüdlevad rahvad nende impeeriumide äärealadel pruukinud vähemalt tol ajahetkel suuta oma enesemääramisõigust teostada ega sellele rahvusvahelist tunnustust võita.

Ometi ei oleks miski ajaloolisest tõest kaugemal kui arvamus, et vabadus langes Eestile impeeriumite kokku varisedes kingitusena sülle. Eesti iseseisvuse idee vormus päriselt iseseisvaks ja enesesse uskuvaks riigiks siiski Vabadussõja lahingutes. Selle muutsid unistusest tegelikkuseks Eesti toonaste juhtide tarkus ja Vabadussõja sangarite valatud veri.

Vabadussõja saatus võinuks kujuneda teistsuguseks ka juhul, kui me olnuks selle kriitilistel tundidel päris üksi ja liitlasteta. Otsustaval hetkel Tallinna reidile ilmunud Briti kuningliku sõjalaevastiku eskaader ning meie kangelastega õlg-õla kõrval võidelnud Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud süstisid meie võitlejatesse enesekindlust ja võitlusvaimu. Ka neile kuulub eesti rahva igavene tänu nende vapruse ja paljude puhul ka Eesti iseseisvuse eest toodud ülima ohvri eest.

Ent rääkides Tartu rahulepingust kui noore Eesti diplomaatia ajaloolisest suurvõidust on oluline meeles pidada, et Eesti riiklik iseseisvus ja selle rahvusvaheline tunnustamine saavutati navigeerides suurvõimude vastuoluliste huvide keerises. Eduks oli vaja näidata diplomaatilise pilotaaži absoluutset tipptaset. Jaan Poska, Jaan Tõnissoni, Ants Piibu ja teiste kompromissitu tegevus Eesti välisdelegatsiooni liikmetena välisriikide pealinnades, manööverdamine Esimese ilmasõja osaliste ning valgekaartliku ja bolševistliku Venemaa vahel, aga nõtke tegutsemine Pariisi rahukonverentsi kuluaarides kuuluvad kahtlemata meie diplomaatia ajaloo kõrgklassi. Seda diplomaatilist võitlust Eesti iseseisva riikluse kindlustamiseks on Ants Piip hiljem tabavalt kirjeldanud kui „hiirekest“, kes „näris läbi [I Maailmasõja] liitlaste lõvidepoliitika võrgu“.

Suurest "päralejõudmisest" - rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel - möödub täna 99 aastat. See noore Eesti riigi esimene käegakatsutav diplomaatiline võit, mida me täna tänutundega tähistame, pani aluse mõistagi mitte üksnes Eesti suhetele Nõukogude Venemaaga, vaid avas tee Eesti rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina ja Rahvasteliidu liikmena. Nii on täna igati paslik meenutada ja imetleda Eesti iseseisvuse eest võidelnute ja Eesti diplomaatiliste esindajate professionaalseid vilumusi ja isikuomadusi. Aga ka tõdeda, et rahvuslikust ärkamisest võrsunud, Esimese maailmasõja ja Vene revolutsiooni oludes kujunenud ning Vabadussõjas karastunud noore Eesti poliitilise ja sõjalise võimekuse olemasolu ja püsimajäämine sai kindla kinnituse just 99 aastat tagasi sõlmitud rahulepinguga. Eesti, mis populaarse uskumuse kohaselt sai geograafilise mõistena kaardile paigutatud Araabia kartograafi al-Idrissi poolt juba 12. sajandil, leidis iseseisva riigina oma väärika koha maailma poliitilisel kaardil just Tartu rahulepinguga.

Eesti toonased diplomaadid, Tartu Rahu loojad, andsid endale selgesti aru, et Nõukogude Venemaa käsitleb lepingut Lenini sõnade kohaselt „järeleandmisena, mida ei ole tehtud igaveseks“. Jaan Poska nentis peatselt pärast lepingu sõlmimist, et niipea, kui Saksamaa ja Venemaa Maailmasõja ja revolutsiooni šokist toibuvad, võivad asjad jälle muutuda ja et rahu tegemisele vaatamata ei kao „vajadus valmiduseks sõjariistad jälle kätte võtta“.

Hoiatus, et helged ajad võivad peagi taas asenduda tormistega, osutus, nagu me teame, prohvetlikuks. Paraku võis Eesti kaks aastakümmet hiljem, Teise ilmasõja eelõhtul, toetuda ikkagi vaid neutraliteedile, millest suurjõud ei avalikult ega ammugi siis oma salapaktides vähimalgi määral ei pidanud. Nii viis mõjusfääride poliitika aktsepteerimine ja liitlaste puudumine iseseisvuse kaotamiseni.

Järgnenud aastakümnete jooksul võõra okupatsioonivõimu all hoidsid vabaduse aated ometi meie rahva vaimu tugevana. Teisel pool Raudset eesriiet aga kandsid iseseisva Eesti riigi järjepidevust edasi meie diplomaadid, tänu kellele ei tunnustanud suur osa demokraatlikust maailmast kunagi meile osaks saanud ebaõiglust ega Eesti illegaalset okupeerimist ja liidendamist Nõukogude impeeriumi poolt.

Tänu oskusele õppida nii oma varasemast edust kui ka eksimustest teadsime me oma vabadust taastades hoopis selgemini, mida sellega peale hakata ja kuidas selle habrast taime tulevaste tormide vastu kaitsta. Esmajoones mõistsime, et priiuse põlistamine ei saa rajaneda alalisel neutraliteedil ja et üksi tõmbetuulde jäädes ei saa Eesti suuruse ja asukohaga riik end kunagi kindlalt tunda. Meie ajalooline kogemus andis meie püüdlustele selge ja ainumõeldava suuna. Selleks oli poliitiline, majanduslik ja sõjaline liit nende rahvaste ja riikidega, kes sarnaselt meile usuvad demokraatiasse ja vabadusse, kes austavad rahvusvahelist õigust ja soovivad arendada ja tugevdada kokkulepitud reeglite järgimisel põhinevat rahvusvaheliste suhete süsteemi. Ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga ei tulenenud meie hetkehuvidest, see oli meie eksistentsiaalne valik.

Täna võime tõdeda, et NATO liikmena oleme sõjaliselt paremini kaitstud kui iial varem oma riikluse ajaloos. Selleni jõudmine on diplomaatilise jõupingutusena võrreldav Poska ja tema kaaslaste tööga Tartu rahulepingu sõlmimise eel.

Nagu Vabadussõda näitas, eeldab edukas diplomaatia lisaks ideedele ja veenmisjõule ka piisava sõjalise võime olemasolu. Nii on meie kaitsevõime sihiteadlik ülesehitamine NATO liitlasriigile kohase võitlusvõimelise väeni olnud iseseisvuse taastamise järel sama tähtis kui meie diplomaatiline töö Brüsselis või Washingtonis.

Eesti taastas oma sõltumatuse küma sõja lõpul. Müürid langesid, Raudne eesriie löödi põrmuks ja hetkeks näis, et vabadus, liberaalne demokraatia ja totalitaarse ikke all elanud rahvaste õigus ise oma elu korraldada ja oma saatust määrata ongi lõplikult võitnud. Aga ehkki Eesti rajas oma riigi taasülesehitamise just neile liberaalsetele väärtustele ja reeglitepõhisele maailmakorrale, ei vajunud me rahulolevasse nõidusunne, vaid jätkasime tööd selleks, et olla tulevikuohtudeks riigi ja ühiskonnana paremini valmis, et olla ka keerulistes ja muutlikes oludes vastupidavad ja toimepidevad.

Ja õigesti tegime, sest täna on väärtustel ja reeglitel rajaneva rahvusvahelise korra tugisambad küll endiselt tugevad, kuid see kord tervikuna on muutunud hapramaks ja haavatavamaks ning need, kes soovivad selle korra kummuli keerata, on muutunud julgemaks ja jultunumaks. Me peame mõistma, et kui rahvusvahelistes suhetes ei ole reeglid enam kõigile võrdselt kohustuslikud, siis rebenevad ka kokkulepetel põhineva maailmakorra lõimed. See omakorda kahjustab rahvusvahelise kogukonna tugevust konflikte ennetada ja neid rahumeelselt lahendada. Samuti peame mõistma, et kui me ise hakkame kahtlema vabaduse, õigusriikluse ja demokraatia ülimuslikkuses, siis õõnestame oma liitlaste veendumust, et meie iseseisvus on seda väärt, et teda ühiselt kaitsta.

Me oleme valmis oma vabadust ja riiklikku iseseisvust hoidma ja kaitsma. Meie eelkäijate ohverdus kohustab meid selleks ja nende tarkus ja kogemus õpetavad meid seda tegema. Ma olen veendunud, et kahekümnenda sajandi õppetunnid ning demokraatia ja väärtuspõhise koostöö tugevusvaru tänases maailmas on piisavad, et aidata meil hoida kõike seda ilusat, mida meie rahvas on sajandi jooksul oma vapruse, tarkuse ja töökusega loonud - kõigi raskuste, sõdade ja võõraste võimude kiuste. Hoida kõike seda ilusat, mis kokku ongi iseseisev Eesti Vabariik.

Aga lubage mul lõpuks naasta Tartu rahulepingu juurde. Selle dokumendi üle on möödunud 99 aasta jooksul arutletud ja vaieldud nii poliitilisest, ajaloolisest kui mõistagi ka õiguslikust seisukohast. Usun, et see debatt jätkub ja loodetavasti isegi elavneb leppe sõlmise sajanda aastapäeva lähenedes. Aga lepingu kirjatähe ja paragrahvi kõrval ei tohi me unustada Tartu selle vaimule ja märgilist tähendust nii Eesti kui maailma jaoks.

Väärib mäletamist, et Eesti rahuleping Nõukogude Venemaaga oli esimene rahvusvaheline akt, kus kasutati sõnaselgelt väikeriigi enesemääramise mõistet. Tartu rahulepingu teksti kasutati hiljem pretsedendina Venemaa ja tema teiste läänenaabritega sõlmitud rahulepingute puhul. Seeläbi astuti suur samm enesemääramisõiguse saamisel rahvusvahelise õiguse osaks, mis on samuti Tartu rahulepingu laiemalt tunnustatud väärtus.

Ka meie endi jaoks pole Tartu rahuleping üksnes tunnistus meie eelkäijate vaprusest ja tarkusest. Tartu rahu oli ja on meie rahvale inspireerivaks orientiiriks, mille vaimust peaksime saama innustust ka tulevikus, iseäranis muutlikel ja keerulistel aegadel. Meenutades üheskoos sada aastat tagasi oma riigi loomiseni viinud sündmusi, elustame me neid oma ühises mälus rahvana. See aitab meil iseennast ja oma riiklust paremini mõista ja selles valguses annab Tartu rahu, mille sõlmimise 100. aastapäeva tähistamine võtab järgmisel aastal sümboolselt kokku Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva pidustused, värskema tähenduse ka Eesti järgmisele sajandile.

Soovin teile head Tartu rahu 99.aastapäeva!

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.