Sa oled siin

Välisminister Kristiina Ojuland: tegelik oht Eestile on praegu mujal kui Venemaa rakettides

12. November 2003 - 16:33
Postimees - Diplomaatia eri - 12.11.2003

Erkki Bahovski ja Toomas Sildami intervjuu välisminister Kristiina Ojulandiga


Rahvusvaheliselt on Eesti tugev siis, kui lisaks välisministeeriumile töötab välispoliitiliste eesmärkide nimel ka kogu valitsus ja selle kõige taga peab olema selgelt peaministri tugi, ütleb välisminister Kristiina Ojuland.

Aasta tagasi välispoliitikast rääkinud tollane peaminister Siim Kallas ütles, et pärast Euroopa Liidu ja NATO täisavanemist saab Eesti palju vabamalt oma arvamust avaldada. Aga tegelikult? Kuivõrd on meil nüüd vabadus iseseisvuseks ja kui palju peame arvestama nende organisatsioonide ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga?

Kindlasti oli Kallasel õigus toona ses suhtes, et nüüd oleme ringis, kus otsuseid tehakse. Enam ei ole me kellegi käekõrval ja keegi ei näita näpuga ega sosista kõrva, kuidas Eestil astuda või mida tal öelda tuleks. Vastutus otsuste tegemise eest on tulnud täiega meie peale, mis tähendab suutlikkust olukorda hinnata, analüüsida ning otsuste tegemisel loomulikult konsulteerida partneritega.

Kuid me ei saa enam kellegi kogenuma peale vaadata, et mis on õige otsus. Selleni tuleb meil endil jõuda.

Ja polegi enam kellegi huulilt soove lugeda?

Just.

Millisena näete Eesti poliitikat Euroopa Liidu sees - kas see on meie sise- või välispoliitika?

Keeruline küsimus, millele ühest vastust ei ole Euroopas leitud 50 aasta jooksul. Euroopa Ühenduses - alates selle loomisest - kestab vaidlus: kas see on sügavalt integreeritud ühendus, kus kõik loobuvad osakesest oma suveräänsusest ja ajavad asju koos, või lähtutakse sellest, et liidus on erinevad rahvusriigid oma rahvuslike huvidega, mis domineerivad ühiste huvide ees. Uskuge mind, see vaidlus pole tänasekski lõppenud.

Nüüd, kus Eesti istub valitsustevahelisel konverentsil juba ise laua taga, tõusevad meie ette ehedalt needsamad vaidlused vana Euroopa sees ning kümme uut liitujat lisavad siia omapoolset vürtsi. Tõsi on, praegu ei ole Euroopa Liidus poliitilist konsensust, et millise ühendusega on meil tegemist.

Britid ütlevad kõigil kohtumistel nii nagu eelnevadki aastakümned: see on rahvusriikide liit, kus igal riigil on kaitsta omad huvid. Samal ajal vaidlevad prantslased-sakslased vastu: see peab olema tihedamalt lõimunud liit.

See vaidlus kestab veel aastaid, ehk aastakümneidki.

Kuhu Eesti selles vaidluses hoiab, kas brittide või Saksa-Prantsuse poole?

Praeguse Riigikogu sõnum toetab Euroopa Liitu rahvusriikide ühendusena. Võib-olla on see ka euroliidu uue liikme ja väikese riigi enesekaitseinstinkt, et oleme üsna ettevaatlikud suveräänsust suuremalt ära andma ning nõnda kaldume tõesti pigem brittide ja iirlastega ühte meelt kui sakslaste ja prantslastega.

Euroopa Liidu laienemine viib selle liidu senisest paremasse tasakaalu. Väike- ja suurriikide võimusuhe muutub paremaks seetõttu, et väikesed ja keskmised saavad rohkem ja võrdsemana sõna sekka öelda. Mis seal salata, eks Euroopa Liidus ole suurriikide domineerimine olnud aastakümneid täiesti tavaline asi. Nüüd, laienemise järel see nõrgeneb.

Eesti pooldab senise rotatsioonimehhanismi jätkumist, seega peaksime päeval X olema Euroopa Liidu eesistuja, juhtima orkestrit. Kas olete kunagi mõelnud, et peaksite vahendama rahukõnelusi Lähis-Idas või sillutama Euroopa-Hiina suhete uusi kilomeetreid jne?

Jättes minu isiku kõrvale, arvan, et Eesti on täna piisavalt kogunud enesekindlust tundmaks end rahvusvahelises suhtlemises teiste riikide kõrval võrdsena. Ei näe ainsatki põhjust, et peaksime istuma tagareas ja vaikselt kuulama, mida ülejäänud meie ümber otsustavad.

Täna ei ole me enam need, kes olime 10-12 aastat tagasi. Nagu kirjutas Lennart Meri: siis me olime noored, vaesed ja üksi. Me ei ole enam nii noored ja kogenematud, nii vaesed ja mis kõige tähtsam - me ei ole enam üksi. Me suudame olla võrdväärsed teistega.

Üks minu kindel arvamus on, et Euroopa Liidu välispoliitikas kaasarääkimiseks peame tõsiselt mõtlema enda esindatusele tulipunktides - olgu see Iraak, Iraan, Lähis-Ida, Vahemere-äärne Põhja-Aafrika, kellel on ELiga tihedad suhted ja need suhted laienevad.

Järgmise aasta riigieelarve kavas ei ole seda võimalust küll näha.

Siiski, välisministeeriumi pikaajaline arengukava näeb ette meie esinduste võrgu laiendamist. Tulipunktides ei pea olema alaliselt resideerivad saadikud, võivad olla ka mitteresideerivad. Juba see annaks meile alguspunkti, millele tulevikus toetuda. Me ei saa hüpata üle oma varju ja raha on see, mis paneb piirid ka Eesti välispoliitikale.

Võime näiteks rääkida Euroopa Liidu «uute naabrite poliitikast», et see on meile väga huvitav ja tahaksime selles rohkem kaasa lüüa kui rahakott täna võimaldab. Mööngem, see oleks suur väljakutse. Meil on teadmised oma naaberriikidest, sarnased kogemused demokratiseerimisest ja majanduse muutmisest, mida suudaksime neile edasi anda. Kui leiame partnereid Euroopa Liidust, võime nendega koos ära teha suuri asju.

Räägime Venemaast ja tema katsetest avaldada lääneriikide kaudu survet Balti riikidele. Kuidas teie seda tajute - on nüüd tegemist põhimõttelise muutusega või valimiste-eelse kuumenemisega?

Euroopa Liit ja Venemaa on täna oma suhetes üsna... algfaasis. Ehk on ka euroliidu eesistumise süsteem tinginud selle, et suhted Venemaaga sõltuvad väga palju just eesistujariigist. Oleme ju näinud, et teatud hetkel on suhted aktiivsemad, siis jälle loiumad. Tegelikult peaks need olema Euroopa Liidu sees läbi räägitud, et oleks kindel agenda, eesmärk, mille poole liigutakse. Venemaal on kindel eesmärk praegu viisavabadus, mida ta sihikindlalt ajab, aga euroliidu Vene-poliitika on hajutatud.

Kui te räägite ühisest poliitikast, siis paberil näeme seda - Euroopa Liit on vastu võtnud Venemaa strateegia, sõlminud partnerluslepingu... Miks need ongi vaid paberile jäänud?

See on sõltunud eesistujast ja takerdunud sinna, et Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika sai alguse alles Maastrichti lepinguga. Täna on olukord kõigile näha - keerulistes küsimustes on keeruline ühisele seisukohale jõuda. Iraagi näide on viimane. Ka kolmandate riikidega suhete mõtestamine ei ole lihtne probleem, mistõttu rääkides viisavabadusest Venemaaga, vaatavad erinevad Euroopa riigid sellele erineva pilguga. Oleneb, kui kaugel nad Venemaast asuvad.

Mis tundega lugesite Venemaa uut kaitsedoktriini ja lauseid ennetavate löökide võimalikkusest?

Ei ole vahet, kas seda luges Eesti või USA välisministeerium. NATO liikmena vaatab Eesti seda üsna sarnase pilguga nagu meie partneridki.

Ja mida see pilk ütleb?

Pilgus on kahtlemata küsimärke.

Kõik räägivad asümmeetrilistest ohtudest. Kuidas avalikkust selle ohu olemasolust teavitada? Lisatagu veel venelaste väide löökide andmisest piirkonda, mis nende väitel võib olla ebastabiilne.

Selline mõtteviis tähendaks ilmselgelt külma sõja taastumist, kus Venemaa seisaks vastamisi NATOga. Me ei saa ju vaadata Eestit eraldiseisvana NATO riikidest, sest me oleme osa alliansist. Kes iganes püüab Eestit rakettidega või massihävitusrelvaga rünnata, ründab ta NATO riiki ja sellele järgnevad alliansi vastusammud. Selles ju seisnebki NATO julgeolekuvihmavari.

Muidugi peame olema valmis võimaliku ründaja rakette siin tõrjuma, ei vaidle üldse vastu, kuid niisugune rakettide Eesti kohale saabumine on täna väga teoreetiline.

Me ei saa unustada ega alahinnata, mis on ajaloos juhtunud ja on täiesti vastutustundetu öelda, et Venemaa ohuga on nüüd igaveseks lõpp, see ei saa enam kunagi korduda. Ent praegu on tegelikud ohud mujal ja need on üsna sarnased ohud nii NATO riikidele kui ka Venemaale. Olgem ausad. Pigem tuleks siin tõsiselt oma mõtlemist revideerida sellise pilguga, et Eesti tunnetaks samasugust julgeolekuohtu kui türklased Türgis.

Aga suur osa tavakodanikest on ikkagi aastakümneid harjunud, et kuskil on selge, mitte asümmeetriline vaenlane. Nüüd öeldakse, et seda vaenlast ei ole ja lisatakse: türklaste oht on ka meie oht. Inimesed ei saa sellest aru.

Toon siis veel konkreetsema näite. Kui näiteks keegi ründaks Türgit, oleks see kohe ka meie sõda. Sest NATO liikmena oleksime siis sõjas. Ja kohe.

Paberil on see nii. Ent meenutagem, milline nääklemine käis enne Iraagi ründamist Türgi kaitsmise ümber. NATO-sisesed erimeelsused ei lahenenud ju kõik nii väga automaatselt.

Nüüd siis jõudsimegi transatlantiliste suheteni... Olen iga päevaga üha rohkem veendunud, et kõige aluseks julgeoleku ja rahu tagamisel mitte ainult NATO riikides, vaid laiemaltki, saavad olla transatlantilised suhted, sest kui Euroopa ja Ameerika suhted on nässus, võib maailmas juhtuda kõike.

Siis võib juhtuda, et rahvusvahelisele õigusele hakatakse vaatama läbi sõrmede ja see võib viia väga hullude tagajärgedeni.

Nendesamade suhete juurde tulles: kuu-poolteist tagasi arvas välisministeerium, et Eesti päästeameti pommirühma missioon Afganistanis USA operatsioonil «Kestev vabadus» võiks jätkuda, aga tugevamad olid need, kes arvasid, et on aeg Ameerika lipu alt koju tulla.

Siin oli tegemist puhtalt Eesti sisepoliitilise vaidlusega.

Aga see vaidlus puudutab välispoliitikat!

Intervjuu alguses rääkisime sellest, et meie välispoliitiline ambitsioon on täna kahtlemata suurem, kui meie rahaline olukord seda võimaldab.

Küsimus on ehk rohkem arusaamades, selles, kui palju on Eesti tänaste otsustajate hulgas neid, kes mõistavad, milline tähendus on välispoliitikal ning et välis- ja sisepoliitika on tihedalt omavahel seotud.

Välispoliitiliselt on Afganistan, nagu ka teised rahuvalvemissioonid, Eestile üliolulised meie enda julgeoleku ja meie enda välispoliitilise maine tagamise mõttes.

Eesti viimane 12-aastane iseolemine näitab, et välispoliitikas oleme tugevad siis, kui lisaks välisministrile ja välisministeeriumile töötab samade eesmärkide nimel kogu valitsus ja selle kõige taga peab olema selgelt ka peaministri tugi. Sest küsimus on väga lihtne - küsimus on ikkagi rahas ja selles, kuidas see kaalukauss kaldub ühes või teises valitsuses.

Veel kord - olen ehk liiga otsekohene, aga ütlen tõesti, et ilma peaministri tugeva toeta ei ole võimalik väikeses riigis ellu viia tugevat välispoliitikat. Eestil on ses mõttes vedanud, et meil on alati olnud valitsuse eesotsas välispoliitilist mõtlemist toetanud peaminister. Hea meel on öelda, et see liin on olnud jätkusuutlik.

Kui kiired on riigiasutused reageerima sellele, mis juba praegu Brüsselist tuleb? Või on olukord selline, et kui küsitakse, kas te soovite võileiba vorsti või kalaga, siis Eesti ütleb: ei, palun üks munaleib.

See on lausa iganädalane valitsuskabineti teema. Valitsuse liikmed hakkavad aru saama: see ei ole lihtsalt niisama, et ühe ministeeriumi ametnik sõidab Brüsselisse ja ta võib ise valida sealt võileibade hulgast, vaid ta peab teadma juba enne ja väga täpselt oma ministrilt, millist võileiba valida.

See on täna võtmeküsimus Eesti edukuse säilimiseks Euroopa Liidus. Kas me suudame teha valitsuses ja ministeeriumides õigeid valikuid või mitte? Kui midagi maha magame, siis meile öeldakse, et vabandust - vill on pöetud ja nüüd pole enam midagi määgida.

Kui võtame näiteks Euroopa Liidu, siis välisministrina ma võib-olla niipalju ei muretsekski, sest välisministeerium on olnud väga efektiivne ja väga edukas. Aga samas on selge, et mitmetel teistel riigiasutustel, kes sinna uude ruumi satuvad, läheb vaja pikemat kohanemisaega. Euroopa Liidus ei saa me lootma jääda vaid sellele, et välisministeerium silub kõik ära, Eesti edu sõltub kõigi meie riigiasutuste võimekusest. See on raskeim, mida näen praegu sellesse uude ruumi sisenemisel.


Välispoliitikast rääkides võime kõigepealt nentida, et oleme täitnud kaks suurt eesmärki ja suudame täna Euroopa Liidu ja NATO liikmena globaalsetes asjades tasapisi kaasa rääkima hakata. Viitasin juba saatkondade võrgustiku laiendamisele ja arvan, et see on välisministeeriumi oluline prioriteet järgmiseks neljaks-viieks aastaks. Välispoliitikas pole nii, et vajutame näpuga kaardile ja leiame uue saatkonna asukoha, see vajab analüüsi, miks peaksime just seal olema. Ja me peaksime suutma seda ka Eesti sisepoliitikas - näiteks eelarve koostamisel - põhjendada.

Kui palju te tunnetate siseriiklikku tuge?

Minu kõige suurem tugi on välisministeerium.

Aga kui sealt välisministeeriumi iseavanevate uste vahelt välja astuda? Mis ümberringi toimub? Pilt võiks parem olla?

Valitsus ja Riigikogu on Eesti välispoliitika põhisuundadele tunnustuse andnud. Teiselt poolt, jah, võib-olla enam pole nii suurt entusiasmi nagu 1990. aastate algul ja keskpaigas. Täna on ehk aeg ka sedavõrd edasi läinud, et peame keskenduma paratamatult rohkem sisepoliitilistele küsimustele. Ja poliitiliste ringkondade jõud on enam suunatud sisepoliitiliste küsimuste lahendamisele.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.