Sa oled siin

Välisminister Ilvese kaasettekanne eurointegratsiooni küsimustele pühendatud arutelul Riigikogus

19. Jaanuar 2000 - 0:00

Härra esimees,
Härra peaminister,
Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Välisminister on harjunud seisma Riigikogu ees kaks korda aastas, välispoliitika arutelul, ja rääkima Euroopa Liiduga liitumisest. Vähemalt viimased kaks aastat ei ole sealjuures jutt käinud mitte rohkem või vähem haardeulatuses välispoliitilisest eesmärgist, vaid tegelikust liitumisprotsessist, siseriiklikust tööst. Seepärast pean väga oluliseks, et täna on välisministri ettekanne üks mitmest valitsuse ettekandest eurointegratsiooni teemal. Välispoliitika on muutunud sisepoliitikaks. Ja välispoliitika võidab sellest, saab kindlama jalgealuse, suudab enamat.

Täna ei pea ma välisministri ülesandeks põhjalikult analüüsida kindlaid valdkondi, kus Eesti pole suutnud täita oma lubadusi, ja lahata üksikuid probleeme. Valitsusel on need hästi teada. Jätan selle oma ala asjatundjatele ja toon vaid mõne eriti ilmeka näite. Põhilises tahan aga keskenduda välispoliitilisele õhkkonnale pärast Euroopa Liidu Helsinki tippkohtumist, mis loob raamistiku Eesti liitumisperspektiivile. Teatavasti kaasati detsembris liitumisläbirääkimistele 6 uut riiki. Nii mõnedki liikmesriigid on rahuloluga märkinud, et sellega saab teoks Euroopa Liidu laienemise regatiprintsiip, mida nad on algusest peale pooldanud. Nüüd on siis kõik võistlejad teele lähetatud - kes ees, see mees. Välisministeeriumil liitumisläbirääkimiste juhina on küllap kõige ülevaatlikum pilt Eesti asendist selles võistluses. See on oluline taustsüsteem, mida siseriiklikes ettevalmistustes tuleb silmas pidada.

Sealjuures ei taha ma sugugi hakata rääkima sellest, et mõni tagant-tulija meile ähvardavalt kuklasse hingab. Küsimus ei ole selles, et Läti või Malta või Slovakkia tublilt pingutavad ja edu saavutavad. Küsimus on selles, et Eesti on ise OMA EDU KÄEST ANDMAS. Teatavasti toimuvad liitumisläbirääkimised peatükkide viisi, kusjuures rahuldavale tulemusele jõudmise korral asetatakse peatükk kõrvale, suletakse ajutiselt, kuni kõik peatükid on läbi vaadatud. Ajutiselt suletud peatükkide arvult oleme esimeses voorus liitumisläbirääkimistele kutsutute, nn 5+1 ringis viimasel kohal: Küprosel on hetkeseisuga suletud 11, Tshehhil 10, Poolal, Sloveenial ja Ungaril 9, Eestil 8 peatükki 31-st. Viimasest kolmest lahutavad meid kalanduse ja välissuhete peatükid. Kalanduse peatüki puhul on arusaadav, et Ungaril ja ka Sloveenial oma lühikese merepiiriga oli seda suhteliselt lihtne sulgeda. Välissuhete peatüki on suutnud ajutiselt kõrvale panna vaid Poola koos Küprosega. Kuid näiteks audiovisuaalteenuste peatüki sulgemine sõltub otseselt Eesti siseriiklikust kodutööst, ringhäälingu seaduse vastuvõtmisest, millel tahan pikemalt peatuda hiljem.

Mõnigi tahaks öelda, et vahed suletud peatükkide arvu poolest ei ole ju suured. Aga ka siseriikliku harmoneerimisprotsessi valguses, seadusandluse seisukohalt, ei ole meie positsioon kuigivõrd parem. Ning see ei ole veel kõik: aina rohkem ja kõvemini räägitakse ELi komisjonis järelkontrolli vajadusest. See tähendab, et ajutiselt suletud peatükid on suletud tõesti ajutiselt ning avatakse uuesti, kui on näha, et kandidaatriik antud lubadusi ei täida. Sisuliselt tähendab see vähikäiku läbirääkimistel. On vähemalt üks peatükk, infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni alane, kus taasavamise oht reaalselt ähvardab ka Eestit. Niisiis: Eesti koht ei ole praegu esimese läbirääkijagrupi esimeste seas. Kui realistlik on selles valguses valitsuse püstitatud ülesanne – kuuluda esimeste liitujate hulka orienteeruvalt aastal 2003?

Esiteks tahan toonitada, et see on kindlasti endiselt võimalik. Aga me peame endale aru andma, et kuskil ei ole raiutud raamatusse, et praegune 5+1 grupp ka tervikuna liitub. Jah, on räägitud sellest, et liitumine on ilmselt mõeldav ainult grupiviisi, mis kergendaks ratifitseerimisprotsessi liikmesriikides. Kuid väga sageli mainitakse 3-4 esimest liitujat. Teadvustagem endale, et kui Eesti tahab nende hulka kuuluda, siis peame me olema primus inter pares. Kellegi südant ei jääks rõhuma see, kui Eesti liitujate teise ringi libiseks. Eestil puudub nii poliitiline olulisus, kui ka veenev majanduslik edumaa konkurentide ees.

Milline on meie perspektiiv siis, kui Eesti libiseb liitujate teise gruppi? Kõige varasemaks liitumistähtajaks prognoositakse sel juhul aasta 2007. See võib aga nihkuda tunduvalt kaugemalegi. Mul ei tarvitse ilmselt siinkohal rääkida sellest, milline käegalöömismeeleolu võib maad võtta kandidaatriikides, kui liitumisperspektiiv tõeliselt kaugele nihkub.

Kordan veel: praegu ei ole kadunud võimalus säilitada Eesti ettevalmistuse tase ja edasiliikumise tempo - hoida seda edu, mille me saavutasime 1997. aastal, täites raske ülesande pääseda esimesse läbirääkijate gruppi.

Surve ELi laienemiseks on terves Euroopas erakordselt suur ja võimalus, et aastal 2003-2004 esimese grupi riigid liituvad, on täiesti reaalne. Me ei pea aga ootama aastani 2002, et teada saada, kas Eesti nende hulka kuulub. Kahjuks või õnneks ei selgu see mitte viimasel minutil, vaid piltlikult öeldes täna-homme. Nii ELi sees kui ka kandidaatriikides on ühene arusaam, et põhimõttelised otsused esimeste liitujate ringi kohta tuleb teha 2000. aasta lõpuks. Veelgi enam: komisjoni vaheraport kandidaatriikide kohta peab valmima oktoobris, mis tähendab, et kirjutama hakatakse seda juulis, mis omakorda tähendab, et raporti aluseks saab töö 2000. aasta esimesel poolel, seega veel enne parlamendi suvepuhkust.

Eestile on seega elulise tähtsusega just nüüd kontsentreerida oma jõupingutused, et kindlustada endale momendil veel potentsiaalselt eksisteeriv koht esimeste liitujate seas. Selle saavutamiseks tuleks läbirääkimistega seotud töötempot ja otsustamisprotsessi Riigikogus ja Valitsuses oluliselt efektiivsemaks muuta.

Liitumisläbirääkimistel on eeloleval aastal oodata senise rutiini ja olemuse olulist teisenemist. Kuivõrd Eesti on edastanud laienemiskonverentsile positsioonipaberid kõigis peatükkides (v.a Institutsioonid) ja enamus neist (23) on ka läbirääkimisteks avatud, siis edasises keskenduvad kõnelused järjest enam lahenduste leidmisele konkreetsetes küsimustes. Protsessi tehniline ja ettevalmistav etapp on läbitud ning kõneluste raskuspunkt on kandunud Brüsselist Tallinnasse – nüüd on meie edu mõõdupuuks see, kas siseriiklikud otsused jõuavad lubatule järgi.

Kõige selle taustaks on tõsiasi, et just 2000. aasta esimene pool, Portugali eesistumise poolaasta, on võrreldes eelnenud Inglismaa, Austria, Saksa ja Soome eesistumistega laienemiskõneluste kontekstis tunduvalt keerulisem. Läbirääkimisteks avamist ootavad viimased 6 peatükki on kogu acquis mahukaimad. Samas alustab Portugali eesistumise jooksul tööd Valitsustevaheline konverents institutsioonide reformimiseks ning avatakse laienemiskonverents uue 6 riigiga. Kirjeldatud ülekoormatuse tõttu läbirääkimiste üldtempo ilmselt kahaneb. Oluline on seetõttu edu saavutada eelnevalt läbirääkimisteks juba avatud peatükkides.

Samuti on Komisjonil alates järgmisest aastast kavas süvendada monitooringut kandidaatriikide siseriikliku arengu üle. Kogu senine edu läbirääkimistel põhineb valdavas enamuses kandidaatriikide lubadustel. Seni puudus ELil võimalus täpsemaks kontrolliks, kas neid lubadusi ka täidetakse, kuid pärast kaks aastat kestnud läbirääkimisi on tekkinud mõõdetav ja kandidaatide omavahelist võrdlust võimaldav taust.

Eesti lubas näiteks telekommunikatsiooni seaduse vastuvõtmist juba 1998. aastal. Kui seadust ei õnnestu vastu võtta enne jaanuari lõppu, siis peame suure tõenäosusega Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni peatüki taas avama. Selline usalduse kaotamine oleks Eestile korvamatu tagasilöök.

Rõhutan veel, et käimasolevatel läbirääkimistel on usalduse küsimus kujunenud üheks keskseimaks. Kandidaadid püüavad veenda liikmesriike, et saavutavad liitumishetkeks liikmesriigile vastava valmisoleku, liikmesriigid aga püüavad hankida sellistest lubadustest kinnipidamise kohta veenvaid tõendeid. Kui väidetu ei lähe kokku tegelikkusega, siis kõnelustel edasiliikumist ei toimu; kui antud lubadusi ei täideta, kannatab Eesti rahvusvaheline usaldusväärsus.

Lubage mul siinkohal telekommunikatsiooni- ja ringhäälingu seaduse näidetel pikemalt peatuda. Neist esimene on Riigikogu menetluses ja õnneks on mõeldav selle vastuvõtmine veel jaanuarikuu jooksul. Ringhäälingu seadusega on lugu keerulisem ja mõneti õpetlikum. Ringhäälingu seaduse muutmise seadus võeti eelmise aasta suvel küll vastu, kuid sellega ei harmoneeritud liikmesriigile kohustuslikke sätteid piisaval määral. Küsimus ei olnud siseriiklikult diskussiooni tekitanud probleemides, vaid valdavalt tehnilistes detailides ja definitsioonides, mille Riigikogu valitsuse ettevalmistatud eelnõust välja jättis, viidates nende ebavajalikkusele. Vajalikud olid nad aga just eurointegratsiooni arvestades. Liitumise nimel tuleb need ikkagi sisse viia, seetõttu oli tegu lihtsalt aja ja ressursside raiskamisega. Seda enam, et kui me tahame audiovisuaalteenuste peatüki sellel aastal sulgeda, siis peaks vastav seadusandlus läbima Riigikogus esimese lugemise juba selle aasta esimesel poolel. Sarnaseid olukordi tuleb lähitulevikus ilmselt aina sagedamini ette. Pidagem siis algusest peale silmas ka laienemisläbirääkimiste dimensiooni. Valitsusel on teatavasti kohustus kontrollida seaduseelnõude esitamisel nende vastavust ELi seadusandlusele, kuid sellest on vähe abi, kui harmoneeritud seaduseelnõu Riigikogus muundub harmoneerimata seaduseks.

Mainiksin siinkohal ära ka teised valdkonnad, kus vastavalt läbirääkimiste kavandatud käigule seisab Riigikogul käesoleval aastal ees seaduste harmoneerimine: tööõiguse üldosa; autoriõiguse seaduse täiendamine ja muutmine; Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine, mis puudutab finantskontrolli; pikemaajalist planeerimist võimaldav eelarve baasseadus ja sama regionaalpoliitika vallas.

Seadusandlust muutmata ei õnnestu meil paraku täita ka ELi poliitilisi, nn Kopenhaageni kriteeriume. See on täiesti ühemõtteliselt kirjas meie 1999. aasta Liitumispartnerluse dokumendis, mis sätestab EL komisjoni raportist tulenevad konkreetsed ülesanded. Esmaste ehk juba 2000. aasta jooksul täidetavate ülesannete hulgast esimene kõlab nii: “Eestil tuleb oma keeleseadusandlus vastavusse viia rahvusvaheliste standardite ja Euroopa Lepinguga.” Lisaks tuleb öelda, et keeleseadusandlus ei tähenda ainult vastuoluliste sätete muutmist keeleseaduses, vaid hõlmab ka näiteks valimisseadust ning tervet rida esmapilgul asjasse puutumatuid seadusi, nagu kas või välissuhete- või politseiseadus. Nimelt käsitleb Isikute vaba liikumise peatükk formaalselt ka keelenõuete kehtestamise õigust ja keeldu. Põhimõtteliselt tuleb Eestil ELi liikmesriigina avada teiste liikmesriikide elanikele ka ligipääs oma avaliku teenistuse töökohtadele. Piiranguid saab säilitada ainult väga täpselt piiritletud valdkondades, kus võib osutuda vajalikuks nende fikseerimine seaduses.

Võtan kokku: et saavutada Eesti olukorra paranemist läbirääkimistel, on oluline teadvustada järgmist:
Läbirääkimiskonverentsi raames võetud kohustused peavad saama täidetud õigeaegselt. Tegemist on kõrgeimal tasemel Valitsuse nimel võetud poliitiliste kohustustega.

Eesti siseriikliku arengu kontekstis langetatavad poliitilised otsused peavad arvestama laienemisläbirääkimiste reaalsusega ja acquis võimalikult kiire ülevõtmise kohustusega. Ebarealistlike nõudmiste esitamine või acquis`ga vastuolulised siseriiklikud arengud tähendavad ressursside raiskamist ja kiire liitumisvõimaluse välistamist.

Tuleb tagada plaanipärane siseriiklik areng seni suletud peatükkide osas.

Äärmise tõsidusega tuleb suhtuda Eestile tehtud märkustesse Kopenhageni poliitiliste kriteeriumide mittetäitmise osas.
Et aastaks 2003 tõepoolest liitumisküpseks muutuda, peab harmoneerimisprotsess, kaasa arvatud Riigikogu seadusandlik tegevus, toimima tõrgeteta. Meie positsioon on liiga habras selleks, et ebameeldivaid asju edasi lükata. Olles viivitanud vaid ühe või kahe seadusega, leiame end kiiresti olukorras, kus seisame silmitsi seisaku või koguni langusega läbirääkimisprotsessis tervikuna. Ja lõpuks, olgu meie liitumiskuupäev milline tahes - mida vähem suudab Eesti liitumiseelselt acquis kohustuslikke sätteid üle võtta, seda paksemaks muutub lõppfaasis ühtse paketina vastuvõetavate direktiivide hulk, seda rohkem oleme võlgu Eesti rahva ees.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.