Sa oled siin

Välisminister Ilves: Riigi välispoliitika põhisuunad

24. Oktoober 2001 - 23:00
Välisminister Toomas Hendrik Ilvese ettekanne Vabariigi Valitsuse nimel Riigikogus 25. oktoobril 2001


Austatud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed!

Eelmise välispoliitika arutelu toimumisest on möödunud vaevalt pool aastat, aga maailma välis- ja julgeolekupoliitiline keskkond on selle aja jooksul tõesti oluliselt muutunud. Ameerika Ühendriike 11. septembril tabanud terrorirünnakud on sundinud kogu maailma üldsust pöörama senisest enam tähelepanu ohule, mille eest ei ole täielikult kaitstud ükski riik ega ükski inimene. Maailma maade otsustavuse tulemusena on kujunenud enneolematult ulatuslik koalitsioon riikidest, mis teevad kõik nende võimuses oleva, et inimesed ei peaks elama hirmus terrori tagajärgede pärast. Eesti kohus on olla selle riikide koalitsiooni liige ja anda oma panus. Terrorismivastase võitluse vajadus ja kogemus kinnitab Eesti valikute õigsust tihedamaks integratsiooniks Euro-Atlandi julgeolekuruumis. Eeldades, et tulevase liitlasena on meie riigil õigus abile hädaolukorras, peame olema valmis andma ka oma osa ühise julgeoleku tagamisse. Selleks tuleb ühelt poolt tagada enda sõjalise julgeoleku tugevdamine ning teiselt poolt jätkata tööd selliste rahvusvaheliste kohustuste täitmisel nagu piirikontrolli tõhustamine, rahvusvahelise finantskuritegevuse tõkestamine, sisejulgeoleku suurendamine terroristlike või muude organiseeritud kuritegelike jõudude tegevuse tõkestamiseks.


Eesti välispoliitika põhisuunad on jäänud endisteks. Meie liitumine Euroopa Liidu ja NATOga jõuab eeloleval aastal otsustavasse faasi. Olen veendunud, et rahvusvahelises olukorras toimunud nihe ei pidurda NATO ja Euroopa Liidu laienemist. Kuigi Ameerika Ühendriikide vastu toime pandud terroriaktide mõjul on rahvusvaheline koostöö praegusel ajal arusaadavalt keskendunud peamiselt terrorismivastase võitluse korraldamise vahetutele küsimustele, on järjest rohkem arutluse alla tõusmas rahvusvahelise koostöö arendamise strateegilised suunad, mis peavad viima nii terroriohu kui terrorismi tekkepõhjuste vähenemiseni. Peab märkima, et Eesti välispoliitilised püüdlused asetuvad sellesse konteksti vägagi sobivalt ja tulevikkuvaatavalt.


Oma tänases sõnavõtus käsitleksin seetõttu eelkõige meie rahvusliku julgeoleku küsimusi läbi Eesti välispoliitilise tegevuse spektri. Loomulikult annan Teile ka lühiülevaate Eesti liitumisest EL-iga ning NATO-ga ühinemise suunalistest arengutest.

I

Seega kõigepealt Eesti ja rahvusvahelisest julgeolekust.

Eestis on olukord rahulik. Eesti valitsus on oma istungitel arutanud julgeolekuolukorda pärast USAs toime pandud terroriakte ning USA ja tema liitlaste poolt käivitatud terrorismivastase aktsiooni algust. Leidsime, et Eesti ametkonnad on valmis täitma oma ülesandeid Eesti rahvusliku julgeoleku tagamisel. Peame vajalikuks, et praeguses olukorras kohtub valitsuse julgeolekukomisjon regulaarselt kord kahe nädala tagant. Valitsus on heaks kiitnud terve rea välispoliitilisi samme, mis aitavad Eestil anda oma panuse rahvusvahelises terrorismivastases võitluses. Lisaks on koos käinud ka Riigikaitsenõukogu, et nõustada hiljuti ametisse astunud Vabariigi Presidenti riigi julgeolekut tagavate struktuuride valmisolekust.

Valitsuse poolt välja töötatud ja käesoleva aasta 6. märtsil teie poolt heaks kiidetud Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustes on muu hulgas öeldud: “Julgeolekupoliitilised muudatused maailmas on kaasa toonud ka nn uued julgeolekuriskid, nagu need on määratletud NATO strateegilises kontseptsioonis: massihävitusrelvade kontrollimatu levik, organiseeritud kuritegevus, kriiside ja katastroofide tekitatud põgenike tulv jt. Riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide valmisolek kriisidele reageerimiseks ja ohtude vastu võitlemiseks on pidanud suurenema ning suureneb jätkuvalt. Sellega seoses võib jälgida rahvusvahelise õiguse laienemist uutesse valdkondadesse ja uute tõlgenduste teket. Kasvanud on vajadus kõige tihedamaks koostööks erinevatel tasanditel.”

Ja edasi tsiteerin: “Võitluses rahvusvahelise kuritegevuse ja terrorismiga on lisaks Eesti Vabariigi seadusandliku baasi väljaarendamisele ja ametkondade vahelisele tihedale koostööle oluline rahvusvahelise koostöö arendamine. Terrorism, terroristlikud organisatsioonid ja ekstremistlikud grupeeringud ei ole Eestile omased nähtused, kuid terrorismi kui tõsist ühiskonda destabiliseerida võivat faktorit ignoreerida ei tohi.”

Seega võib öelda, et kontseptuaalne alus rahvusvaheliseks ja siseriiklikuks tegevuseks terroriohu tõrjumisel on Eestis olemas. Julgeolekukontseptsioonis väljendatud põhimõttelisi seisukohti tuleb aga endisest suurema järjekindlusega ellu viia. Arvan, et Vabariigi Valitsusel on see ka üsna mitmes plaanis õnnestunud.

Seni nn pehme julgeoleku valdkonda kuulunud riskid, nagu organiseeritud kuritegevus, rahapesu, uimastikaubandus, korruptsioon, isikute illegaalne migratsioon on nüüd omandanud ka konventsionaalse julgeoleku mõttes erilise kaalu. Seda näitavad terroriaktid USA-s ja teave terroriorganisatsioonide võrgu tegevusest ning nende finantseerimisest. Võitlus mainitud nähtuste vastu nõuab endisest tihedamat koostööd. Taoline koostöö on valdkond, kus kõik riigid saavad anda oma panuse, hoolimata riigi suurusest või rahalistest võimalustest. Esmatähtsaks tulebki lugeda infovahetust, mis on vältimatu nii terrorismi kui selle finantsallikate vastu võitlemisel.

Suur roll on rahvusvahelistel organisatsioonidel. Näiteks ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonid on üks võimalus anda pankadele seaduslik alus illegaalsete rahaülekannete ja rahapesuga seotud arvete väljaselgitamiseks.

Hiljuti Sloveenias Bledis toimunud NATO kandidaatriikide välisministrite kohtumisel tõin eeltoodud tõdemused esile ka oma kolleegide ringis. Rõhutasin, et taoline koostöö on võimalik ja vajalik ka V10 raames, kuid tegelikult on see riikiderühm vaid osa laiemast kooslusest. Ühistegevusest on kasu vaid juhul, kui koostöö ja infovahetus laieneb kõigile riikidele, kes on liitunud terrorismivastase koalitsiooniga.

Olulisel kohal terrorismivastases võitluses on rahvusvahelise õiguse instrumendid, mis loovad baasi laialdaseks riikidevaheliseks koostööks. Eesti on juba ühinenud kaheteistkümne rahvusvahelise konventsiooniga, mis on otseselt või kaudselt suunatud terrorismivastase võitluse tõhustamisele. Lisaks on Eesti alla kirjutanud terroristlike pommiplahvatuste tõkestamise rahvusvahelisele konventsioonile, terrorismi rahastamise tõkestamise konventsioonile, meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsioonile, pantvangi võtmise vastasele rahvusvahelisele konventsioonile. Neist kaks esimest on Vabariigi Valitsuse poolt sel kuul saadetud ratifitseerimiseks Riigikogusse, kaks viimast on aga juba varasemast Riigikogu menetluses. Lisaks on Riigikogus arutusel ühinemine Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Statuudiga.


ÜRO ning Euroopa Nõukogu konventsioonidega võtavad riigid üldisemas mõttes kohustusi võitluses terrorismi vastu. Tõkestatakse rahapesu (riik kohustub määratlema siseriiklikus õiguses nn. rahapesukuriteod), terrorismi rahastamist, konfiskeeritakse kuritegelik tulu. Konventsioonid kohustavad riike jagama vajalikku terrorismi puudutavat informatsiooni, tegema koostööd kriminaalasjades ning välja andma kurjategijaid.

Konventsioonidega ühinemine tingis muudatusi ka Eesti seadustes. Vastu võeti rahapesu tõkestamise seadus. Täiendamist vajasid kriminaalkoodeks, haldusõigusrikkumiste seadustik, kriminaalmenetluse koodeks ning teised. Tänaseks on Eesti õigusaktid juba viidud kooskõlla rahvusvahelise õigusega ning praegu ratifitseerimisel olevate pommiterrorismi vastase konventsiooni ning terrorismi rahastamise tõkestamise konventsiooni kohaldamiseks ei ole vaja neid muuta ega täiendada.

Rahvusvahelist terrorismialast võitlust käsitlevad ka järgmised ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid: nr. 1269 (1999.aastast), 1076 (1996), 1333 (2000), 1368 (2001), 1373 (2001).

Välisministeerium on ette valmistanud rahvusvaheliste sanktsioonide seaduse eelnõu, mille eesmärk on luua täpsem õiguslik alus rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks vajalike siseriiklike meetmete vastu võtmiseks ning seeläbi luua paremad eeldused Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

Nimetatud seaduse jõustumiseni tuleb kohaldada ÜRO Julgeolekunõukogu otsuseid lähtudes sellest, et tegemist on Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustustega.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 3 sätestab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.

Rahvusvahelise õiguse üldprintsiibid on nimetatud rahvusvahelise õiguse ühe allikana Rahvusvahelise Kohtu statuudi artikli 38 alapunktis 1 ja seega siduvad Eesti Vabariigile kui riigile, kes tunnistab Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikku jurisdiktsiooni.

ÜRO puhul on nii Peaassamblee kui ka Julgeolekunõukogu poliitilised organid, mis võtavad muu hulgas vastu rahvusvahelise õiguse üldprintsiipide kohaldamisega seotud resolutsioone. ÜRO põhikirja artiklist 25 tulenevalt on Julgeolekunõukogu otsused ÜRO liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikud.



Nüüd mõne sõnaga Euroopa Liidu ühistest terrorismivastastest meetmetest ja nende laienemisest Eestile.

Euroopa Liidu ühised terrorismivastased meetmed kinnitati 21. septembril toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise järelduste ja tegevusplaaniga. Eesti otsustas ühineda nimetatud dokumendiga, millest tulenevalt EL plaanid laienevad meile niivõrd, kui see EL assotsieerunud riigi osas võimalik on. Viis päeva tagasi arutlesime terrorismi vastu võitlemise meetmete üle Euroopa konverentsil, seekord laiendatud koosseisus, kaasates erakorraliselt ka Venemaa, Ukraina ja Moldova. Eestil kui Euroopa vastutustundlikul ja ühisväärtusi jagaval riigil on otstarbekas kaasa minna kõikide EL poolt heakskiidetud terrorismivastaste meetmetega oma võimaluste piires. Lisaks Euroopa Ülemkogu otsuste toetamisele kiideti juba Vabariigi Valitsuse 18. septembri 2001 istungil heaks ühinemine Euroopa Liidu poolt ühise välis-ja julgeolekupoliitika raames vastuvõetud Talebani vastaste meetmetega, mille kaudu on sisuliselt rakendatud ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr.1333 (2000).

Euroopa Ülemkogus lepiti kokku igati toetada USA-d ja teha viimasega koostööd, moodustada võimalikult lai globaalne koalitsiooni võitluseks terrorismi vastu. Konkreetne terrorismivastane tegevus viib EL ühtse arreteerimisorderi väljatöötamiseni, politseikoostöö täiustamisele, rahvusvahelise õigusalaste kokkulepete arendamisele, õhutranspordi turvalisuse tugevdamisele. EL aktiveerib oma rolli ja tegevust maailmas arendades Ühist Välis- ja Julgeoleku Poliitikat (CFSP) ning muutes Euroopa Julgeoleku- ning Kaitse Poliitika (ESDP) võimalikult ruttu tegevusvalmiks. Ning muidugi on Euroopa Liidul suur roll maailma majanduse arengu mõjutamisel konkreetsete Euroopa Keskpanga ning teiste pankade sammudega mis aitavad korrastada tekkinud olukorda maailma majandusturgudel. Ühtlasi tervitati OPEC otsust kütusevarude edasise tarnimise osas.

Euroopa Ülemkogus kokkulepitud tegevuses osalemine toob Eestile esmajoones kaasa veelgi tihedama koostöö USA ja Euroopa Liiduga ning erinevate julgeolekustruktuuridega.

EL otsuste tulemusel on lähiajal oodata EL õigusaktide kogumi- acquis -kasvamist terrorismivastase võitluse meetmete osas. Neist olulisim on kavandatav Euroopa ühine arreteerimis- ja tagaotsimisloa süsteem, aga ka terrorismi finantseerimist takistavate meetmete lisandumine ning nimekiri Euroopas identifitseeritud terroristidest ja terroristlikest organisatsioonidest. Sise-ja justiitsküsimuste valdkonna tähtsus Euroopa Liidus tõuseb märgatavalt. Sellealase tulevase acquis ülevõtmine suurendab kindlasti ka Eesti julgeolekut oluliselt.

Eesti valitsus on hoolega kaalunud, milline oleks meie realistlik panus terrorismivastase võitluse ühisrindes praegusel hetkel. Valitsuse julgeolekukomisjonis on kokku lepitud Eesti ametkondade ajakohases tegevuses, mis aitab kaasa rahvusvahelise terrorismiohu tõrjumisel. Sellest tegevusest oleme arusaadavalt informeerinud ka lähemaid partnerriike. Kuna kõik toimingud mahuvad ametkondade tavapäraste funktsioonide piiresse, ei ole vaja olnud mingite erivolituste andmist. Kuid kaasatud on õige suur hulk ametkondi, mille tegevuse koordinatsioonile aitab kaasa valitsuse kriisikomisjon.

Valitsuse istungil on samuti käsitletud Eesti, Läti ja Leedu terrorismivastaste ühismeetmete programmi, millest hiljem edastati ülevaade ka Ameerika Ühendriikide valitsusele.

Nagu teate, kirjutas Eesti 10. oktoobril alla koostöölepingule Euroopa Liidu kriminaaljälitusorgani Europoliga. Leping Europoliga tõhustab teabevahetust ja politseikoostööd mitut liiki rahvusvahelise kuritegevuse, sealhulgas terrorismi vastu.

Ma ei saa mainimata jätta veel üht ülimalt olulist valdkonda, mis terrorismivastases võitluses asendamatut rolli mängib. See on ekspordikontroll. Me teame, et maailmas leidub fanaatilisi rühmitusi, kes oma eesmärkide saavutamiseks on võimelised tapma vahendeid valimata. Oma tapatöö ulatuslikkuses ja meetodites ei juhindu nad üldtunnustatud moraalinormidest, piiranguks osutuvad neile vaid praktilist ja tehnilist laadi probleemid. Me teame, et nad kasutaksid võimaluse korral hetkegi järele mõtlemata keemilist, bioloogilist või tuumarelva. Me teame ka, et esineb massihävitusrelva valmistamiseks vajaliku tehnoloogiaga kauplemise juhtumeid. 11. septembri terroriteod on kinnituseks, et sellise kaubanduse vastu võitlemist tuleb senise aktiivsusega jätkata.

Meie vastavad ametkonnad annavad endast parima, et Eesti kaudu ei toimuks strateegiliste kaupade illegaalset vedu ja kaubandust. Eestis toimib rahvusvahelise koostöö raames efektiivne ekspordikontrolli süsteem, mille loomisele asuti välisministeeriumi eestvedamisel 1994. aastal. Moodustatud on välisministeeriumi poolt koordineeritav ametkondade vaheline komisjon, kuhu on kaasatud kaitse- ja majandusministeeriumi ning politsei-, kaitsepolitsei ja tolliameti esindajad.

Eesti ekspordikontroll on saanud rahvusvahelise tunnustuse osaliseks, mille üheks tunnistuseks on Eesti riigi paiknemine koos NATO liikmesriikidega USA kõrgtehnoloogilise infotehnoloogia ekspordi usaldusväärsuse tabeli kõrgeimas grupis.

Kuid üksi süsteem ei ole täiuslik ning alati annab ühtteist parandada. Käivitunud on mitmed ulatuslikud projektid, mille raames saavad tolliametnikud ja teised jälitustegevuse õigust omavad ametkonnad ekspordikontrolli alast täiendkoolitust ning vastavat erivarustust.

Globaalses mastaabis annab eelkõige tõhustada rahvusvahelist koostööd ning infovahetust. Eesti ekspordikontrolli süsteemi arengut on hakanud pärssima meie puudumine vastavatest rahvusvahelistest organisatsioonidest, sellest tulenevalt on Eesti esitanud taotluse ühineda Wassenaari Kokkuleppega, millega me ka loodame lähiajal ühineda.

Ekspordikontrolli alane rahvusvaheline koostöö aitab ühiseid väärtushinnanguid jagavatel riikidel saavutada püstitatud eesmärgid - soodustada kõrgtehnoloogiliste kaupade legitiimset kaubandust ning takistada sensitiivsete kaupade ja tehnoloogiate sattumist ebasoovitavate lõppkasutajate kätesse.

Oma panuse saab Eesti anda ka kriisi tõttu kannatavate inimeste olukorra kergendamisel humanitaarabi kaudu. Meie võimalused ei ole siin võrreldavad suurriikidega, kuid üht-teist konkreetset saame siiski teha.

Välisministeerium teeb peatselt Vabariigi Valitsusele ettepaneku abistada 2001.a. eelarves arenguabiks ette nähtud vahenditest Afganistani elanikkonda ja põgenikke Eesti Punase Risti kaudu vastavalt Rahvusvahelise Punase Risti Föderatsiooni üleskutsele.

Praegu osaleb Eesti Päästeamet koostöös Rootsi Päästeagentuuriga kriisipiirkonda suunatud humanitaarabi projekti ettevalmistamises, mille käigus Eesti panustab rootslaste poolt ÜRO Maailma Toiduprogrammi (WFP- World Food Programme) käsutusse antavate transpordivahendite ettevalmistamisse ning logistikasse.

Eesti esindaja, Päästeameti peadirektor Mati Raidma, osaleb kolmekuulisel missioonil Türkmenistanis ühena kaheliikmelises ÜRO Humanitaarasjade koordinatsiooni büroo (OCHA) kriiside hindamise ja koordineerimise meeskonnas (UNDAC).

Vastusena USA järelepärimisele NATO Euro-Atlandi Katastroofidele Reageerimise Koordinatsioonikeskuse (EADRCCi- Euro-Atlantic Disaster Response Coordination Centre) kaudu teatas Eesti valmisolekust lülitada kasutatavate ressursside nimekirja Eesti päästeüksus, mille koosseisus on meditsiinirühm, otsingu- ja päästemeeskond ning logistikagrupp.



II

Lugupeetud Riigikogu liikmed,

Nüüd, nagu lubatud, ülevaade arengutest NATO laienemise protsessis.

Esmakordselt NATO eksisteerimise ajaloos on rakendatud Põhja-Atlandi Lepingu artikkel 5, mis käsitleb rünnakut ühe liitlase vastu rünnakuna kõikide vastu. Algselt oli NATO puhtalt kaitse- ja julgeolekuühendus. Külma sõja järel tekkisid uued funktsioonid – kriiside lahendamisele kaasa aitamine väljaspool NATO territooriumi. Nüüd laieneb NATO hõivatuse sfäär terrorismivastase tegevuse raames veelgi. Tegemist on ilmeka näitega sellest, et NATO areneb vastavuses muutuvate oludega ja uute julgeolekuriskide esiletõusuga. Ka operatsioonid Kosovos ja Makedoonias tõestavad, et NATO on uute väljakutsetega edukalt kohanemas.

NATO laienemise seisukohast oli väga oluline USA presidendi George W. Bushi juunikuine Euroopa-visiit: Brüsselis toimus NATO Nõukogu istung, nn. mini-summit, kus osalesid liikmesriikide valitsusjuhid. Praktiliselt kõik liikmesriigid avaldasid toetust laienemisele ja mitmed riigijuhid mainisid konkreetselt ka Balti riikide liikmekskutsumist.

President Bush esines väljapaistva kõnega Varssavis - endise ida-bloki riigi ja praeguse NATO liikme pealinnas. Ta teatas, et NATO laienemine tuleb pigem suurem kui väiksem, ja hõlmab demokraatlikke riike Läänemere ja Musta mere vahel, kes vastavad liikmelisuse kriteeriumitele. Sama otsustavust kinnitas Bush NATO kandidaatriikide (V10) riigipeade 5. oktoobri Sofia kohtumisele saadetud läkituses. See president Bushi otsusekindlus on julgustanud ka teisi liikmesriike positiivselt suhtuma Balti riikide liikmekssaamisesse. Viimase poole aasta jooksul on lisandunud mitmeid riike meie traditsiooniliste toetajariikide kõrvale. Tahaksin siinkohal esile tuua ka Prantsusmaa presidendi Chirac’i suvisel Eesti-visiidil öeldu. Sofias esinenud NATO peasekretär lord Robertson toonitas omakorda, et terrorirünnakud USAs ei ole NATO uksi sulgenud ega laienemist rööpast välja viinud. Peaministri ja kaitseministri äsjane kohtumine USA asepresidendiga andis eelöeldule veel kord kinnitust.

Teatavasti on NATOs praegu juba 19 liikmesriiki, kes võtavad otsused vastu ainult konsensuse alusel. Kandidaatriikide liitumisküpsuse näitajaks on ka suutlikkus omavahel konstruktiivset koostööd teha. Juulis toimus Tallinnas kandidaatriikide nn. Vilniuse grupi (V10) välisministrite kohtumine, kus otsustati tugevdada koostööd lisaks tipptasemele ka NATO pealinnades resideerivate suursaadikute tasemel. V10 riigipeade kohtumisel Sofias kinnitati kandidaatriikide solidaarsust ja toetust liitlastele võitluses ülemaailmse terrorismiohuga vastavalt iga riigi võimalustele. Koos tegutsemine annab protsessile lisaväärtuse ja hoiab ära tarbetu “iludusvõistluse” kandidaatriikide vahel. Sellise pragmaatilise ja positiivse hoiaku tulemusel tervitati ka Horvaatia liitumist Vilniuse protsessiga.

Kui kellelgi tekkiski 11.septembri sündmustega seoses arvamus või ehk koguni lootus, et NATO laienemine ei ole demokraatliku maailma jaoks enam aktuaalne, siis, nagu me teame, on see eksitus. Veidi enam kui aasta pärast toimuval Praha tippkohtumisel esitatakse liitumiskutsed kõigile neile riikidele, kes on suutnud tõestada oma tahet ja suutlikkust käituda demokraatlike õigusriikidena ning oma otsustavust arendada rahvuslikku kaitsevõimet.

NATOs on siiani peetud üldisemaid diskussioone ja arvatavalt oodatakse nimede nimetamisega järgmise aastani, kuni on selgunud ka MAP-i (NATO liikmelisuse tegevusplaani) kolmanda tsükli tulemused.

Septembri lõpul esitasime NATOle kolmanda aastase riikliku tegevuskava ehk ANP.

Selles on arvestatud eelnevate aastate kogemusi ja meie poolt läbiviidud analüüse ja nii NATO kui ka liikmesriikide hinnanguid. Esimesed vastukajad NATO liikmesriikidest ja peakorterist on julgustavad. Balti riikide tegevusplaane on hinnatud ambitsioonikateks, aga samas realistlikeks. Et säilitada seda realismi, on meie tsiviil- ja militaarspetsialistid analüüsinud püstitatud eesmärkide täitmiseks vajalikke inim- ja rahalisi ressursse ning korrigeerinud mõningaid keskpika perioodi plaane. Tulemuseks on otsused, mis vastavad paremini meie võimalustele ja ka vajadustele.

Riigi julgeoleku korraldamine nõuab, nagu teada, asjakohast seadusandlust. Selles osas on käesoleval aastal tehtud mõned olulised sammud: Riigikogu on võtnud vastu Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused – julgeolekukontseptsiooni, millel põhineb ka kaitsestrateegia. Need alusdokumendid on olulised suunanäitajad, millest meie ametkonnad oma sisulises töös lähtuvad. Kuid seadusandlik baas vajab veel täiendamist – järge on ootamas uus rahuaja riigikaitse seadus ja uus kaitseväe seadus. Nende seaduste kaasajastamine on oluline reguleerimaks meie kaitsevõimega seonduvat ja täiendamaks ühtlasi tsiviilkontrolli kaitseväe üle.

Eesti kaitseväe ja teiste riigikaitse struktuuride maine rahva seas on viimasel ajal tõusnud. Ma pean selle üheks põhjuseks ka ettevalmistustööd NATOga liitumiseks, mis selgitab ja kindlustab riigikaitse autoriteeti avalikkuse silmis. See omakorda aitab kõrgel hoida Eesti ühiskonna toetust liitumisele NATOga.


III

Ja kolmandaks, lugupeetud Riigikogu liikmed, võtaksin vaatluse alla selle, kuidas edeneb Eesti ühinemine Euroopa Liiduga.

Oleme liitumiskõnelustel ajutiselt sulgenud 19 peatükki. Rootsi eesistumise ajal jõudsime kolme peatüki sulgemiseni, neist olulisimaks tuleb pidada mahuka ja keerulise keskkonna peatüki sulgemist, kus leppisime Euroopa Liiduga kokku nelja üleminekuperioodi osas. Need on

aastani 2004 ja 2007 bensiiniaurude regenereerimissüsteemide ehitamiseks sõltuvalt tanklate ja terminaalide käibest;
aastani 2010 kanalisatsioonisüsteemide ja reoveepuhastite renoveerimiseks ja väljaehitamiseks;
joogivee kvaliteedi osas aastani 2013 veevarustussüsteemide ja veepuhastusjaamade renoveerimiseks ja väljaehitamiseks;
kuni 16. juulini 2009 energiatootmisel tekkiva põlevkivituha uuendatud ladestamismenetluste väljatöötamiseks ja rakendamiseks.
Eesti taotluste osas, mis puudutasid nitraaditundlike alade tegevusprogrammi rakendamist, ohtlike ainete pinnavette juhtimise kontrolli ning põhjavee kaitsemeetmete rakendamist, leiti lahendused ja need rahuldati täielikult. Eesti kehtestab nendes valdkondades seire alates liitumishetkest.

Hetkel toimuvad meil Euroopa Liiduga intensiivsed kõnelused erinevate tehniliste küsimuste ja erandite osas kokkulepete saavutamiseks. Oleme jõudnud keerulisse kõneluste faasi, kus ei ole enam võimalik iga kohtumise järgselt loetleda üha uusi suletud peatükke.


Euroopa Liidu poolt Nizza tippkohtumisel heakskiidetud laienemise strateegia ja läbirääkimiste teekaart on loonud kindla ja selge raamistiku läbirääkimiste sujuvaks kulgemiseks ning edukaks lõpuleviimiseks. Peame väga oluliseks Göteborgi tippkohtumisel antud EL kinnitust, et liitumisläbirääkimised on võimalik lõpetada tuleva aasta lõpuks nende kandidaatriikidega, kes on selleks valmis. Sellest ajakavast kinnipidamine on meie jaoks eriti tähtis. 2002.a. lõpuni on aga jäänud vaid pisut rohkem kui aasta, ning ees seisavad lahenduste otsimised keerulistes peatükkides. Ka oma siseriiklikus ettevalmistustöös tuleb meil ennast selle eesmärgi saavutamise nimel jätkuvalt pingutada. Mul on hea meel tõdeda, et tänaseks on vastu võetud pikki vaidlusi tekitanud lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadus ning ka uus tolliseadustik. Need kaks mahukat seadust tõestavad, kui järjekindel on Eesti oma seadusandluse arengus.

Me tegeleme läbirääkimiste edukuse huvides intensiivselt oma lisapositsiooni ettevalmistamisega energeetika peatükis, milles täpsustame oma põhitaotlust – tagada Eesti põlevkivienergeetika jätkusuutlik areng pärast liitumist. Põlevkivisektori arengutega seotud probleeme Euroopa Liiduga peetavate liitumiskõneluste kontekstis on korduvalt arutanud ka Riigikogu euroopa asjade komisjon, kutsudes sellel eesmärgil kokku ka ümarlaua põlevkivisektori ettevõtete ja teadlaste osalusel. On selge, et põlevkivi kaevandamise ja kasutamise jätkamisega, seda nii energeetikas kui muul otstarbel, seonduv problemaatika vajab erikäsitlust. 84% kogu maailma põlevkivi kaevandamisest toimub Eestis. Põlevkivi probleeme ei ole võimalik lahendada lihtsalt tehaste ja ettevõtete sulgemisega. Seega tuleb põlevkivis näha ka väljakutset saavutada meie unikaalsele olukorrale senisest erinevaid, tulevikku vaatavaid lahendusi. Liitumisläbirääkimiste raames soovime leida võimalused Euroopa Liidu poolseks finantseerimiseks põlevkivitööstuse parima saadaoleva tehnoloogia väljatöötamisel, arendada põlevkiviõli ja põlevkivikemikaalide sertifitseerimist, saavutada EL poolne tunnustus vajadusele teostada ja rahastada põlevkivi-uuringuid. Nimetaksin ka vajadust saavutada kokkulepe meie valmiva elektrituru korralduse osas.

Kokkuvõtlikult, koos EL-ga on tarvis leida vastastikku rahuldavad käsitlused, mis muuhulgas tagaksid Eesti varustuskindluse energiaga, keskkonnasäästlikkuse ning väldiksid tööjõuturu segipaiskamist. Eriti tahaksin rõhutada sotsiaalseid aspekte – toetudes põlevkiviteema unikaalsusele, tahame saavutada EL tunnustuse ja toetuse ka tänavu aprillis valitsuses vastu võetud Ida-Virumaa riiklikule tööhõiveprogrammile. Oma nägemust põlevkiviproblemaatika osas tutvustasin suvel ka liikmesriikidele.


1. juunil esitasime EL-ile täiendavad taotlused üleminekumeetmete osas maksustamise peatükis. Taotleme siin üleminekuperioodi näiteks elanikele müüdava soojaenergia praeguse madalama käibemaksutaseme säilitamiseks kuni 30. juunini 2005. See on tingitud sotsiaalsetest kaalutlustest, kuna alandatud käibemaksumäära kaotamine mõjuks rängalt vaeseimale elanikkonnakihile ja tingiks vajaduse maksta täiendavaid toimetulekutoetusi. Meie eesmärgiks Belgia eesistumisperioodil on saavutada kokkulepped võimalikult paljudes küsimustes.

Siinkohal kasutan juhust, et tänada Riigikogu, kes Euroopa asjade komisjoni, aga ka mitmete alaliste komisjonide ja Riigikogu liikmete initsiatiivi näol on osutunud välisministeeriumile väga aktiivseks ja konstruktiivseks koostööpartneriks Eesti liitumisküsimuste arutamisel.


Ka Eesti Euroopa-lepingu kontekstis on teatud arenguid. Töödeldud põllumajandustoodetega kauplemise uus rezhiim jõustus 1. septembrist 2001. Ma usun, et sel on samalaadne mõju, kui 2000. aasta 1. juulist toimunud eelmisel kaubandusreþiimi liberaliseerimisel. Viimase positiivset efekti eriti Eesti piimandussektorile ei ole raske tõestada. Põllumajandussaaduste kogueksport on tänavu esimesel poolaastal suurenenud võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 61,6 %. Mullusega võrreldes on piimatoodete eksport suurenenud tänavu esimesel poolaastal 1,55 korda. Näiteks juustu eksport Euroopa Liitu suurenes seitsmelt tonnilt möödunud aasta esimesel poolaastal 1195 tonnini tänavu samal perioodil. Üle viie korra kasvas piimapulbri eksport. Eesti põllumajandussaaduste suurimaks ekspordituruks on nüüd Euroopa Liit 26,8 %-ga.

Oodatust mõnevõrra kauem on võtnud aega vabamate kaubandustingimuste kehtestamine kalatoodetele – vastav otsus jõustub tõenäoliselt uue aasta algusest. Paralleelselt jätkuvad läbirääkimised põllumajanduskaubanduse edasise liberaliseerimise üle.


Eestile nii oluliste põllumajandustoetuste programm SAPARD käivitus juulist ning tänaseks on juba jõutud väljamakseteni. Positiivsed otsused on saanud 79 projekti, millele SAPARD toetust määratud kokku 58 miljoni krooni eest. SAPARDi teise meetme osas uus taotluste vastuvõtt veel kestab. Igatahes näitab programmi käivitumine, et Eesti põllumajanduse elujõulisusele on Euroopa Liit väga tuntavalt toeks. Eesti enesehinnangut peaks natuke tõstma ka teadmine, et Eesti oli teine kandidaatriik, kus SAPARDI süsteem Euroopa Komisjoni akrediteeringu sai ning esimene riik, kus algasid reaalsed väljamaksed nendele, kelle jaoks see küllaltki keeruline institutsioon loodi – põllumeestele ja toiduainetööstustele.


Kahe nädala pärast peaks Euroopa Komisjon avaldama järjekordse aruande kandidaatriikide liitumiseelsete ettevalmistuste kohta. Suur töö, mis Eestis aasta jooksul tehtud, ei jää selles kindlasti positiivselt kajastamata. Samas on selge, et valdkonnad, kus meie edasiliikumine pole olnud nii tulemuslik ja kiire, kui soovinuksime, on teada ka teistele. Nimetaksin siin tööpuudust, piirkondliku arengu ebaühtlust, põlevkivisektori keerukat ümberkorraldust. Suutlikkust järgida kaasaegseid euroopalikke norme peame jätkuvalt tõestama piraattoodete kõrvaldamisel, toidu kvaliteedi parandamisel, energeetikas ning tolli, keskkonna ja finantskontrolli valdkonnas.

Ja nüüd ühest olulisest teemast, milles näen Riigikogul asendamatut rolli.

Tänaseid kandidaatriike, homseid EL liikmeid, oodatakse järjest aktiivsemalt kaasa mõtlema ja arvamust avaldama Euroopa kaugema tuleviku teemal. Välisministrite mitteametlikul kohtumisel Genvalis 9. septembril rõhutasin, kui tähtis on kaasata neisse aruteludesse kandidaatriigid liikmesriikidega võrdsel alusel. Räägime me ju Euroopa riikide ühise elu korraldusest viie, kümne, viieteistkümne aasta pärast. Et Eesti seisukohad EL tuleviku küsimustes kujuneksid võimalikult sisukateks ja kaalukateks, on vajalik nii akadeemiliste ringkondade, rahvaesindajate kui ka valitsusväliste organisatsioonide osalus nende väljatöötamisel. Riigikogu fraktsioonide osalusel toimus juba esimene Euroopa Liidu tulevikuteemade arutelu. Hea võimaluse Riigikogu liikmeil neil teemadel aktiivselt kaasa mõtelda ja oma sõna sekka ütelda pakub peatselt toimuv järjekordne konverents “Eesti ja Euroopa Liit”.

Avalikkuse toetus Eesti liitumisele Euroopa Liiduga on vahepealse madalseisuga võrreldes mõnevõrra kasvanud. Aga EL-iga seotud küsimusi tuleb elanikkonnale üha järjekindlamalt selgitada, sest inimeste huvi EL vastu kasvab, mida lähemale jõuab liitumisläbirääkimiste lõpetamine ja liitumine ise. Samuti tuleks hakata rohkem tähelepanu pöörama liitumisega vahetult seotud küsimustelt juba järgmisele etapile: Eesti arenguvõimalused ja selle saavutamise teed EL liikmesriigina. Esiteks pole Euroopa Liit mingiväljakujunenud riikideühendus, vaid kaasaegne Euroopa riikide kooselu dünaamiline protsess. Teiseks ei anta Euroopa Liidus liikmesriikidele midagi “kandikul ette”, vaid on loodud arenguvõimalused, mille ärakasutamine sõltub paljuski liikmesriigi enda suutlikkusest.


Lõpetuseks kinnitan veendunult, et muudatused rahvusvahelises õhustikus ei ole muutnud Eesti välispoliitilisi prioriteete. Vastupidi, nende paikapidavus on ainult kinnitust leidnud. Eesti koht ja staatus rahvusvahelisel areenil on selgem ja kindlam kui varem. Meie partnerite ja rahvusvahelise koostöö võimaluste arv suurem. Aga 2002. aasta tuleb Eesti välispoliitikas üsna pingeline. Meie välispoliitiliste taotluste tõttu oleme endiselt mitmete riikide ja organisatsioonide teravdatud tähelepanu all. Seda peame oma sise- ja välispoliitilistes otsustustes pidevalt silmas pidama.


Tänan teid tähelepanu eest.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.