Sa oled siin

Välisminister Ilves: Riigi välispoliitika põhisuunad

3. Mai 2001 - 7:35
Välisminister Toomas Hendrik Ilvese poolt Vabariigi Valitsuse nimel esitatud ettekanne Riigikogus 3. mail 2001


Austatud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed!

Pisut enam kui pool aastat tagasi esinesin ma teie ees ettekandega arengutest Eesti välispoliitika põhisuundadel. Toona keskendusin ma julgeoleku- ja eurointegratsiooni küsimustele. Nii oli see ka kahel eelmisel korral.

Loomulikult on ja jäävad need teemad Eesti Vabariigi ja seega ka välisministeeriumi jaoks keskseteks ka edaspidi. Kuid paralleelselt meie süveneva integreerumisega euroatlantilistesse struktuuridesse töötame me ka oma kahepoolsete suhete edendamisel nende riikidega, kes ei kuulu ei Euroopa Liidu ega Põhja-Atlandi pakti liikmeskonda, kuid kellega meil on vastastikune huvi süvendada koostöösuhteid.

Arvan, et on aeg taas lähemalt käsitleda ka arenguid kahepoolsete suhete valdkonnas. Seda enam, et viimase kahe aasta jooksul on siin toimunud mitmeid olulisi edasiminekuid. Seepärast soovin ma täna lisaks ülevaatele arengutest Euroopa Liidu ja NATO suunal peatuda pikemalt meie suhetel nende riikidega, kellega meie koostöö toimub eelkõige bilateraalses formaadis.


I

Alustan eurointegratsioonist, mida viimati käsitleti siin saalis 18. jaanuaril. Viimases läbirääkimiste voorus märtsikuus saavutasime me veel kahe peatüki ajutise sulgemise ning seega oleme me 18 suletud peatükiga koos Sloveenia ja Küprosega kandidaatriikide juhtgrupis.

Samas tahan siiski juhtida tähelepanu sellele, et enam kui kolme aastaga oleme me sulgenud vaid napilt kolm viiendikku peatükkidest, mis lükkab ümber igasugused väited sellest, et me liigume edasi liiga kiiresti.

Jättes kõrvale küsimuse läbirääkimiste tempost, tahaksin toonitada, et me oleme läbirääkimistel kaitsnud ka Eesti majanduse ja kodanike huve. Saavutatud on eritaotluste kokkulepped kapitali vaba liikumise, kaubamärgikaitse ja kalanduse küsimustes ning praeguse seisuga taotleb Eesti enam kui kahtekümmet erinevat üleminekuperioodi maksude, energeetika, keskkonna, põllumajanduse ja EL osamaksete küsimuses. Lisaks soovime eesti tootjate huvides mitmeid erandeid, kindlaksmääratud toetusi, tootmiskvoote ning tehnilisi kohandusi - põhiliselt põllumajanduse, keskkonna, regionaalpoliitika ja isikute vaba liikumise peatükis.

Viimases läbirääkimiste voorus jõudsime kokkuleppele ka kahe üleminekuperioodi osas teenuste peatükis, mille kohaselt viiakse pangahoiuste ja investeerijakaitse tagatissumma EL miinimumtasemele järk-järgult 2007. aasta lõpuks. Väärib esile tõstmist Riigikogu, valitsuse ja läbirääkimisdelegatsiooni ladus koostöö selle peatüki seisukohtade viimistlemisel. Tänan siinkohal Euroopa asjade komisjoni, kes kogunes 28. detsembril kiirelt erakorralisele istungile arutamaks meie positsiooni muutmist.

Paralleelselt liitumisläbirääkimistega on jätkunud töö Euroopa Liidu turgude edasiseks avamiseks Eesti tootjatele ning Euroopa Liidu toetussummade kättesaadavaks tegemine meie tootjatele. Otsused kala ja kalatoodetega kauplemise uue korra kohta peaksid jõustuma juulist, samal kuul peaks muutuma soodsamaks ka töödeldud põllumajandustoodetega kauplemine. Kõige lähemal ajal peaksid Eestile osutuma kättesaadavaks kauaoodatud toetussummad põllumajanduse ja maaelu arenguks Sapardi fondist.

Euroopa Komisjon jätkab mitmesuguste projektide finantseerimist Phare programmi kaudu, kuna keskkonna- ja transpordivaldkonna arengut toetatakse ISPA programmi kaudu.

Stockholmi tippkohtumisel 23.-24. märtsil käsitlesid Euroopa Liidu liikmesriigid ka tänase Euroopa ees seisvaid majandus- ja sotsiaalarenguga seotud küsimusi ja võtsid vastu otsuse luua võimalused kandidaatriikide aktiivseks kaasamiseks arutellu Euroopa majandus- ja sotsiaalarengu üle. Juba Nizza tippkohtumise järel kutsuti kandidaatriike osalema debatis Euroopa tuleviku üle.

Sellist arutelu ei saa pidada enneaegseks, sest see pakub meile võimaluse vähemalt oma ideede väljakäimiseks.

5. veebruaril kõnelesin ise Berliinis Humboldti Ülikoolis sellest, kuidas minu arvates võiksid Euroopa riikide suhted olla korrastatud, et kõik Liidu liikmed tunneksid end selles koosluses turvalisena ja piisaval määral esindatuna.

Selleks aga, et meie kodune arutelu ei jääks poliitikute ja ametnike skolastiliseks dialoogiks, on vaja senisest suuremal määral kaasata kolmanda sektori organisatsioonid ja kodanikuühiskond meie suhetesse Euroopa Liiduga. Välisministeerium on algatanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Eesti vahelise konsultatiivkomitee loomise. Loodetavasti jõutakse ühiskomitee töö käivitamiseks vajalike otsusteni veel enne sügist ning mõttevahetus Euroopa Liiduga liitumise üle muutub seeläbi sisukamaks ja selle baas senisest märksa laiemaks. Olen veendunud, et läbimõeldud töö selles valdkonnas aitab pöörata avaliku arvamuse Euroopa Liiduga liitumise küsimuses tõusu suunas. Siin on lugupeetud Riigikogu liikmete aktiivne osalemine eriti oodatud.


II

Lubage mul nüüd jätkata julgeoleku teemal.

Nagu teada, toimub järgmise aasta lõpul Prahas NATO tippkohtumine, kus arutatakse alliansi edasist laienemist.

Kuid enne, kui alustan ülevaadet meie praktilistest NATO-ettevalmistustest, soovin juhtida teie tähelepanu sellele, et laienemisettevalmistuste kõrval jätkub ka NATO enda sisemine areng. Alliansi liikmesriigid on hakanud üha jõulisemalt esile tõstma, kui oluline on võitlus organiseeritud kuritegevuse, uimasti- ja relvakaubandusega. NATOga liitumise sõjalisele ja majanduslikule aspektile lisandub seeläbi ka tugev sisemise julgeoleku aspekt.

Kui 2000. aastal valitses NATO laienemise küsimuses teatav vaikelu, siis pärast uue administratsiooni ametisseasumist USAs on aruteludes alanud uus etapp. Nii USAs kui Euroopas on mitmed mõjukad poliitikud ja ametiisikud teinud laienemist toetavaid avaldusi. Balti riikide küsimus on selles debatis olulisel kohal, kusjuures välja on toodud erinevaid võimalikke stsenaariume alates ainult ühe riigi liikmeks kutsumisest kuni nn Big Bangini. Eesti peab oma liitumisettevalmistustega tõestama, et ta on tõsiselt võetav kandidaatriik, st et me oskame mitte ainult ilusaid plaane koostada, vaid neid ka ellu viia. Teatavasti on praeguseks hetkeks NATO liikmelisuse tegevusplaanis (MAPis) osalemas 9 riiki, keda nimetatakse ka Vilniuse 9-ks või V9-ks, aasta tagasi Vilniuses toimunud julgeolekukonverentsi järgi, kus kandidaatriikide välisministrid deklareerisid oma lõppeesmärgina vaba ja tervikliku Euroopa rajamise Euroopa Liidu ja NATOga liitumise kaudu.

Vilniuse protsess tähistab NATO kandidaatriikide koostööd selle nimel ja see on heaks näiteks koostöösuutlikkusest, millel on NATO liikmelisuse jaoks esmajärguline tähtsus.

Maikuu lõpul Budapestis toimuval NATO välisministrite kohtumisel tehakse kokkuvõtteid sellest, kuidas kandidaatriigid on toime tulnud MAPi teises tsüklis endale võetud ülesannete täitmisega.

Oma plaanid oleme esitanud aastase riikliku tegevuskava ANP näol. Informatsiooni ANP täitmise kohta jagasime veebruari algul Eestit külastanud NATO delegatsioonile, kes koostas põhjaliku eduaruande, mille alusel toimus NATO Nõukogu istungil 6. aprillil Brüsselis arutelu, kus Eesti poolelt osalesid peaminister Mart Laar, kaitseminister Jüri Luik ja Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts. NATO liikmesriikide suursaadikute tasemel toimunud arutelu näitas, et põhjalikku huvi tuntakse ANP kõigi 5 peatüki osas, alates poliitilistest ja majandusküsimustest kuni ressurssideni ja sõjalistest küsimustest kuni infojulgeolekuni. Eesti majanduse areng ja poliitilise süsteemi stabiilsus leidsid tunnustust, kuid ühtlasi peeti ülioluliseks kaitseväe struktuuri korrastamise lõpuleviimist, nii et kaitseväe ülesehitus vastaks meie vajadustele ja võimalustele.

Teatavasti sisaldab Atlandi lepingu §5 kollektiivkaitse formuleeringut (kohustust) ja seetõttu hinnatakse potentsiaalseid liitujaid ka selle järgi, kuivõrd nad on suutelised vajaduse korral abistama teist liikmesriiki, milline on nende reaalne sõjaline suutlikkus oma territooriumi kaitsmisel jne.

Lisaks otsestele sõjalistele küsimustele on oluline ka demokraatliku õigusriigi olemasolu ja funktsioneeriv turumajandus. Selles osas oleme tänu Riigikogule astunud olulise sammu edasi – teie poolt heaks kiidetud julgeolekukontseptsioon on oluline baasdokument.

Väga olulised on ka rahva kaitsetahe ja avalikkuse toetus NATOga liitumisele. Selles osas rõõmustavad ka viimase, veebruarikuise avaliku arvamuse küsitluse tulemused, mis näitavad kodanike kõrget kaitsetahet ja kasvavat toetust NATOga liitumisele, mis on tõusnud 63%ni.

Juba praegu peame mõtlema arvult kolmanda ANP koostamisele ja meie vastavad ametkonnad ongi asunud tegema ettevalmistusi selleks, et saaksime riikliku tegevuskava esitada NATOle k.a septembris. Ka seekord peame lähtuma selgetest prioriteetidest ja püstitama eesmärgid, mis on realiseeritavad ning ressurssidega kaetud.

Mul on hea meel tõdeda, et Eesti on juba mõnda aega olnud julgeoleku tootja, mitte ainult selle tarbija. Meie tegevus ühise julgeoleku kindlustamisel on märgatav ja Eesti osalemine rahutagamismissioonidel Kosovos ja Bosnia-Hertsegoviinas on leidnud laialdast tunnustust. Nagu näitavad hiljutised sündmused Balkanil, on olukord seal jätkuvalt ebastabiilne ja seetõttu on oluline ka meie rahuvalvajate missiooni jätkumine kriisipiirkonnas. Valitsus on vastavad seaduseelnõud ka ette valmistanud.

Siinkohal ei maksaks unustada, et rahuvalvemissioonides osalemisel on positiivne mõju Eesti kaitseväele tervikuna, sest rahuvalve kogemus tõstab vaieldamatult ka meie sõjaväelaste professionaalsust ja koostöösuutlikust alliansi liikmesriikide vägedega.


III

Lubage mul nüüd üle minna minu ettekande viimase peatüki juurde, milles annan ülevaate Eesti Vabariigi bilateraalsetest suhetest nende riikidega, mis ei kuulu ei Euroopa Liitu ega NATOsse ja millega meil seetõttu puuduvad mitmepoolse koostöö sidemed nende organisatsioonide kaudu.

Pean loomulikuks alustada seda teemat meie lähimatest naabritest Lätist ja Leedust, kellega meie suhted on ühelt poolt bilateraalsed, teiselt poolt aga ka kolmepoolsed.

Suhted Läti ja Leeduga, mida sageli summaarselt nimetatakse "Balti koostööks", on teema, mille kohta on aastate jooksul väga palju mõtteid avaldatud.

Tahaksin siinkohal toonitada, et suhted Läti ja Leeduga on meie läheduse ja mitmes plaanis ühiste huvide tõttu tegelikkuses märksa tihedamad ja sügavamad kui enamuse teiste riikidega.

See tähendab ühtlasi seda, et riikidevaheliste suhete lepinguline baas on väga ulatuslik ja seda täiendatakse pidevalt. Ainuüksi möödunud aastal sõlmis Eesti oma Balti naabritega tervelt viis uut lepingut:

-Eesti Vabariigi Valitsuse ja Läti Vabariigi Valitsuse vaheline leping salastatud teabe vastastikusest kaitsest,

-Eesti Vabariigi Valitsuse, Läti Vabariigi Valitsuse ja Leedu Vabariigi Valitsuse vaheline Balti haridusruumis haridustunnistuste akadeemilise tunnustamise leping,

-Eesti Vabariigi Valitsuse, Läti Vabariigi Valitsuse ja Leedu Vabariigi Valitsuse vaheline kannatanu- ja tunnistajakaitse alane leping,

-Eesti Vabariigi Valitsuse ja Leedu Vabariigi Valitsuse vaheline salastatud teabe vastastikuse kaitse leping,

-Eest Vabariigi Valitsuse, Läti Vabariigi Valitsuse ja Leedu Vabariigi Valitsuse vaheline Balti riikides ühise kõrgharidusruumi loomise leping.

Avalikkusele on kindlasti kõige enam tuntud kolme riigi kaitsejõudude edukas koostöö, sest see on hästi nähtav. Vähem tähelepanu köitev, aga samuti väga tihe on koostöö siseministeeriumite pädevusse kuuluvates valdkondades nagu piirivalve ja võitlus kuritegevusega. Tegelikult ei ole vist ühtki valdkonda, milles Eesti, Läti ja Leedu vastavad ametkonnad ei teeks omavahel koostööd, mille aluseks kas kahe- või kolmepoolsed lepingud. Märkimisväärne osa sellest koostööst tuleneb kas otseselt või kaudselt kolme riigi pürgimisest Euroopa Liitu ja NATOsse. Balti peaministrite 9. veebruaril Riias toimunud kohtumisel Riias lepiti kokku ka käesoleva etapi prioriteetsetes valdkondades:
Jätkuv koostöö ja infovahetus eurointegratsiooniprotsessis
Balti riigid ja NATO laienemine
Ühise Balti energiaturu loomine
Ühistransiidi protseduuri kokkuleppe töölerakendamine
Rail Baltica ja Via Baltica
Need on ülesanded, mille lahendamisel on kolme naaberriigi arengule lähiaastatel otsustav tähtsus ja mille kallal ka töö käib. Konkreetsetes küsimustes tulevad aeg-ajalt esile erihuvid, mis on loomulik ja paratamatu. Aga nagu aeg on näidanud, on need huvikonfliktid liigsetest emotsioonidest ja teravatest hinnangutest hoidudes alati lahendatavad.

Väidan täie veendumusega, et Eesti koostöö toimib nii Läti kui Leeduga edukalt ja intensiivselt, nagu naabrite puhul loomulik. Kuid Balti koostöö ei ole eesmärk omaette. Kõigi kolme riigi eesmärgid suhestavad meid maailmaga palju laiemalt kui kitsas kooslus Läänemere kaldal.

Liikudes edasi lõuna poole lühidalt meie suhetest Kesk-Euroopa mitte-EL ja mitte-NATO riikidega. Arvestades suhtelist kaugust ja meie ärimeeste tagasihoidlikku huvi, on loomulik, et meie suhted selliste riikidega nagu Sloveenia, Slovakkia, Bulgaaria, Rumeenia, Horvaatia on seni olnud võrdlemisi tagasihoidlikud.

Pikemaajalisest normaalsest riikidevahelisest suhtlemisest saame rääkida vaid Sloveenia puhul, kellega on vahetatud vastastikusi visiite ka kõige kõrgemal tasemel. Sloveeniaga on meil ka arvestatav lepinguline baas. Loomulikult on tihedat suhtlemist Sloveeniaga stimuleerinud ka meie riikide kuulumine nii Euroopa Liidu kui NATO edukamate kandidaatriikide hulka.

Pärast Slovakkia presidendivalimisi mais 1999, mille järel Slovakkia väljus isolatsioonist ja temast sai Euroopa Liidu ja NATO kandidaatriik, on Eesti suhted selle olulise Kesk-Euroopa riigiga aktiviseerunud märgatavalt. On toimunud välisministeeriumite vahelised konsultatsioonid eurointegratsiooni küsimustes, peaminister Mart Laar tegi möödunud aasta aprillis Slovakkiasse ametliku visiidi. Ent samal ajal on majandussuhted Eesti ja Slovakkia vahel madalseisus ning lepinguline baas väga nõrk.

Pärast positiivseid arenguid Horvaatias on toimunud teatav edasiminek ka suhetes teiste Balkani riikidega. Veel sel aastal seisab ees vanemametnike visiit Bulgaaariasse, kellega on käimas ka läbirääkimised vabakaubanduslepingu üle. Rumeeniaga on ettevalmistamisel reisijate ja autokaubaveo kokkulepe. Horvaatias käisin ise ametlikul visiidil möödunud aasta maikuus, kui sai sõlmitud ka viisavabaduse kokkulepe.

Pärast Slobodan Milosevici režiimi krahhi sõlmis Eesti diplomaatilised suhted ka Jugoslaavia Liitvabariigiga.

Eesti on järjekindlalt toetanud demokraatlike põhimõtete kinnistumist ja olukorra stabiliseerumist Balkanil ja on andnud selleks ka oma panuse osalemisega rahvusvahelises rahuvalves Bosnias ja Kosovos.

Nüüd meie suhetest meie suurima naaberriigi Venemaaga. Minu ülesanne siin ja praegu ei ole anda hinnangut Venemaa sisemistele arengutele demokraatia ja majandusarengu vallas, vaid anda ülevaade Eesti-Vene kahepoolsete suhetele, milles Eesti on juba aastaid järginud nn positiivse hõlvamise poliitikat. Julgen väita, et selle kursi järgimine on aidanud vabastada meie riikidevahelisi suhteid liigsetest emotsioonidest ja et neid võib iseloomustada kui normaalseid.

Ehkki kõrgemal valitsuse tasemel aset leidvad kontaktid Eesti ja Venemaa vahel on jätkuvalt harvad, on äriringkondade ja kesk- ning madalama astme riigiametnike kontaktid seevastu küllalt tihedad ja töised. Tasub meenutada tänavu veebruarikuus teoks saanud kahte Eesti-Vene suhteid puudutavat foorumit: kõrgetasemelist ümarlauda “Eesti ja Venemaa - naabrid ja partnerid” ning Piiriülese Koostöökeskuse ja Eesti Välispoliitika Instituudi poolt Tartus korraldatud konverentsi ”Euroopa Liidu roll regionaalses arengus ning Eesti ja Vene Föderatsiooni vahelistes majandussuhetes”. Neist viimane esindab poolte püüdlusi jõuda tõeliselt euroopaliku piiriäärsete alade koostööni.

Kaalukaks instrumendiks Eesti-Vene suhetes on osutunud Valitsustevaheline Komisjon (VVK), mille loomises lepiti kokku 1997. aastal. Sagedaste ümberkorralduste tõttu Venemaa kõrgeimates võimustruktuurides on seni toimunud küll vaid ainult üks Komisjoni plenaaristung kaasesimeeste peaminister Mart Laari ja Venemaa asepeaminister Valentina Matvijenko eesistumisel. Ent samal ajal on ka komisjoni raames tegutsenud töögruppide kohtumised ka vilja kandnud. Märkimisväärset edu saavutati 11.-12. aprillil Moskvas aset leidnud majandustöögruppide kohtumisel, kus parafeeriti majandus- ja kaubandusalane koostööleping, mille ratifitseerimisel kehtestub riikidevahelises kaubavahetuses enamsoodustusrežiim.

Eesti loeb oluliseks töö lõpuleviimist 1993. aastast saadik jõustumist oodanud sotsiaalkindlustuse lepinguga. Ka see on parafeeritud ja ootab allkirjastamist koos majandus- ja kaubandusalase koostöö kokkuleppega. Eesti on selleks valmis. Seega on loodetavasti juunikuus toimuva plenaaristungi jaoks olemas täiesti vääriline sisu.

Möödunud aasta viimastel kuudel saavutati ka mõlemaid pooli rahuldav kokkulepe piiriäärsete alade elanike piiriületuskorra kohta, mis on vastavuses Euroopa Liidus tunnustatud piiriületusreeglitele.

Eespool kirjeldatud positiivsete arengute taustal oleme me muidugi aeg-ajalt kuulnud tavapäraseid süüdistusi Eesti sise- ja välispoliitika aadressil, millega on esinenud nii Venemaa juhtivad poliitikud kui kõrged ametnikud ja sõjaväelased. Eesti ei ole laskunud ega kavatse laskuda kahepoolsesse sõnasõtta, vaid tugineb rahvusvaheliste organisatsioonide kainele hinnangule ja üldtunnustatud õigusele teha ise oma julgeolekuvalikud. Venemaa välispoliitika eesmärkidena on sõnastatud pragmaatilisus ja järjekindlus. Loodetavasti lihtsustab see koostööd probleemide lahendamisel ning aitab saavutada valitsuse üht pikaajalist eesmärki – korrastada samm-sammult nii poliitilised kui majanduslikud suhted Venemaaga poolte huvisid arvestaval õiguslikul alusel.

Olen veendunud, et Eesti ja Venemaa kahepoolsed suhted arenevad jätkuvalt positiivses suunas, millele aitab kindlasti kaasa ka see asjaolu, et meie lähenemine Euroopa Liidule tugevdab Eesti-Vene bilateraalsetes suhetes multilateraalset elementi.

Samas olen aga seisukohal, et see areng saab lähiaastatel olema evolutsiooniline, järk-järguline ja ilma nn suure läbimurdeta.

Nüüd teisest suurriigist Ukrainast. Nagu hästi teada, on Eesti suhted Ukrainaga arenenud positiivselt alates diplomaatiliste suhete sõlmimisest 1992. aasta 3. jaanuaril. Selle taga on olemas ka selge kahepoolne huvi. Ühelt poolt on Ukraina huvitatud koostööst meiega kui Läänemere riigi ja tulevase Euroopa Liidu liikmesriigiga, kelle käsutuses head transiidisadamad, aga ka poliitilisest koostööst rahvusvahelises plaanis, teiselt poolt oleme meie teadlikud Ukraina tähtsusest stabiilse ja rahuliku Euroopa tagamisel ning meie äriringkondadele pakub suurt huvi Ukraina turg.

Neil kahel suunal ongi Eesti-Ukraina suhete areng peamiselt toimunud. Ühelt poolt on Eesti jagades Euroopa Liidu hoiakuid Ukrainasse toetanud oma võimalustele vastavalt Ukraina lähenemist ja integereerumist Euroopa struktuuridesse, teiselt poolt oleme me hoolimata Vene kriisist põhjustatud tagasilöökidest arendanud majanduskoostööd selle ühe Euroopa suurima riigiga.

Kõneldes esimesest töösuunast, tuleb mainida möödunud aastal Suurbritannia-Eesti-Ukraina koostöös korraldatud seminare veterinaaria, sertifitseerimise ning erastamise ja panganduse alal. Käesoleval aastal osaleb Eesti Kanada ja Balti riikide ühisprogrammis Ukraina keskastmejuhtide koolituse alal, mille eesmärgiks on edendada Ukraina avaliku teenistuse arengut. Kavas on ka seminarid WTO ja informatsioonitehnoloogia alal.

Majanduslik koostöö Ukrainaga hakkas arenema eriti kiiresti pärast vabakaubanduslepingu sõlmimist 1996. aastal - 1998. aastal oli Ukraina Eesti jaoks 6. eksporditurg. 1998. aasta majanduskriis tõi kaasa küll järsu languse, kuid olukord on hakanud stabiliseeruma. Praegu on Ukraina meie ekspordipartnerite hulgas 11. kohal. Ka Eesti liitumine Euroopa Liiduga ei too tegelikult kaasa kardetud tagasilööki. Euroopa Liidu osa Ukraina väliskaubanduse kogukäibes on pidevalt kasvanud ning möödunud aastal ulatus see 30%. Lisaks on teada, et Euroopa Liidus ringlevad juba praegu mõtted vabakaubanduslepingu sõlmimisest Ukrainaga.

Lugupeetud rahvaesindajad. Eespool öelduga ei taha ma väita, et, et Eesti ja Ukraina suhetes ei ole esinenud probleeme. Meie majandussuhteid on aeg-ajalt pärssinud erinevad arusaamad ühest või teisest lepingust. Mitte kõik asjad ei ole lahenenud nii kiiresti kui me oleme oodanud. Mõnedki probleemid on olnud tingitud Ukraina keerulisest sisepoliitilisest olukorrast. Lõpetuseks rõhutan veelkord, et Eesti ja Ukraina suhted on alati olnud kantud positiivsest koostöövaimust ning Eesti jätkab jõukohasel määral tööd toeta.

Nüüd edasi Lõuna-Kaukaasiasse, piirkonda, millele ühelt poolt panevad oma pitseri riikidevahelised konfliktid, teiselt poolt aga Venemaa majanduslikud ja sõjalised huvid. Regiooni kolmest riigist on Eestil traditsiooniliselt olnud kõige aktiivsem läbikäimine Gruusiaga. Seda tingib Gruusia järjekindlalt Euroopale suunatud välispoliitika ja tahe koostööks NATOga. Meenutaksin siinkohal ka tõsiasja, et Eestil oli konsulaat Gruusias juba aastatel 1920-23. Pärast taasiseseisvumist on Eesti toetanud Gruusia lähenemist Läänele ja kinnitanud oma valmidust aidata Gruusiat piirikaitse ülesehitamisel ja eurointegratsiooni valdkonnas.

Kuigi Eesti ja Gruusia majandussuhted on tagasihoidlikud, on poliitiline läbikäimine olnud elav, põhiliselt välis- ja kaitseministeeriumi töövaldkonnis. Muu hulgas tunneb Gruusia erilist huvi Vene vägede väljaviimisega seonduvate kogemuste vastu.

Armeenia, mida külastasin vähem kui kuu aega tagasi, on raskest majanduslikust madalseisust üle saamas ja seega taastamas ka suutlikkust aktiivsemaks välissuhtluseks. Valdkonnad, milles koostöö traditsioonilise turismi ja ärikontaktide kõrval nii Eestile kui Armeeniale huvi pakub, on näiteks infotehnoloogia ning täppis- ja tehnikateadused. Lisaks on Armeenia huvitatud meie kogemustest seadusandluse harmoniseerimises Euroopa Liidu seadusandlusega, liitumisel WTOga ning Balti riikide koostöö vallas. Kogemuste jagamine on ilmselt tõhusaim kolmepoolsete projektide raames, nagu oleme seda teinud teiste riikidegagi.

Aserbaidžaaniga, Lõuna-Kaukaasia rahvarikkaima ja potentsiaalselt jõukaima riigiga, oleme suhteid arendanud juba aastaid, kuid majanduslikult on need veel tagasihoidlikud. Aserbaidþaangi tunneb elavat huvi Eesti eurointegratsiooni kogemuse vastu ning loomulikult ka Eesti sadamate vastu oma väliskaubanduse mitmekesistamiseks, aga huvi on ilmutatud ka tehnoloogiaimpordi vastu Põhjamaadest.

Eesti suhteid Lõuna-Kaukaasiaga määrab kokkuvõttes EL ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Piirkond on Euroopale tähtis ühest küljest majanduslikult, teisalt võib piirkonna stabiilsus oluliselt mõjutada Euroopa stabiilsust. Eestil on teatud kogemusi ja võimalusi koostööks, mis Euroopa Liidus veelgi tähtsustuvad. Lisaks aitaks süvenenud suhtlemine nende riikidega mitmekesistada ka Eesti väliskaubandust. Selleks on aga eelkõige vajalik elementaarse lepingulise baasi loomine, mille poole me püüdlemegi.

Mõni sõna ka Eesti suhetest Kesk-Aasia riikidega. Regiooni kaks liidrit – Kasahstan ja Usbekistan - on mõlemad ilmutanud elavat huvi tihedamate suhete vastu Eestiga, kusjuures mitte ainult majandussidemete, vaid ka reformikogemuse vastu (makromajandus, pangandus, liitumine WTOga). Kasahstan on mõistetavalt huvitatud transiidialasest koostööst Eestiga, millele lisaks oleks potentsiaali ka koostööl elektroonika ja informatsioonitehnoloogia alal. Mitmed majandusalased lepingud Kasahstaniga on valmis allakirjutamiseks, kuid veel sõlmimata. Valmistame seetõttu ette tipptasemel visiite, kaasates ka äriringkondi.

Usbekistaniga on meie lepinguline baas veelgi napim. Kuid ka Usbekistani huvitavad transiidivõimalused Eesti sadamate kaudu, Eesti ärimehi omalt poolt aga puuvillaimport Usbekistanist. Eesti reformikogemust oleme Usbekistanile juba edasi andnud. Koostöös Suurbritannia ja USAga toimus seminar Usbekistani ametnikele WTO alal.

Austatud esimees, lugupeetud Riigikogu. Olen nüüd jõudnud ülevaatega meie kahepoolsetest suhetest Aasia suurriikide juurde.

Esmalt Jaapanist, kus homme viis aastat ja kaks kuud tagasi avati Eesti Vabariigi esimene saatkond Aasias. Ka suhetes Aasia majanduse juhtiva riigiga on meil viimasel ajal toimunud olulisi, võiks öelda murdelisi arenguid. 19. detsembril 2000 fikseeriti õiguslik alus meie riikide vaheliseks edasiseks lepinguliste suhete arenguks. Sellele eelnes olulise tähisena vastastikuse viisavabaduse kehtestamine 1. novembril 1999.

Jaapan on võtnud Eesti suhtes silmapaistvalt aktiivse ja positiivse hoiaku. Eestit on külastanud arvukalt äri- ja majandusdelegatsioone. Jaapan on andnud stipendiume Tartu Ülikooli keelelaborile ja Rahvusooper Estoniale, koolitab pidevalt oma kulu ja kirjadega Eesti riigiametnikke ja kavatseb ühena paljudest riikidest käesoleval aastal suurejooneliselt tähistada diplomaatiliste suhete taastamise 10. aastapäeva. Selleks korraldab Jaapani Ekspordiagentuur JETRO septembris Tokyos näituse The Baltic Exhibition ning samas seoses on sügisel oodata ka Jaapani kõrgete riigiametnike visiiti Eestisse.

Meie majandussuhetes on tegemist n.ö loomulike probleemidega: Jaapan on meist väga kaugel nii kultuuriliselt kui geograafiliselt ning lisaks on Jaapan ka majandushiiglane. Seetõttu on meie kaubavahetus Jaapaniga teravas defitsiidis ja see tendents süveneb. Viimase aastaga kasvas import Jaapanist 66% ja Eesti eksport Jaapanisse vaid 4% võrra.

Teiseks Aasia riigiks, kus meil seni on diplomaatiline esindus, on Hiina, mis on kindlasti see suurriik, kellega vastastikuste kõrgetasemeliste visiitide vahetamine on olnud konkurentsitult kõige aktiivsem. Eestit on külastanud kohalike Hiina omavalitsuste ja erimajanduspiirkondade delegatsioonid, septembris 2000 külastas Eestit Hiina Rahvavabariigi Rahvaesindajate Kogu Alalise Komitee esimees Li Peng.

Eesti poolelt on tehtud Hiinasse samuti arvukalt visiite. Sõbralikest suhetest tuleneva aktiivse suhtluse aluseks on olnud kokkulangevad seisukohad rahvusvahelise elu põhiküsimustes ning vastastikune huvi majanduskoostööks.

Eesti on huvitatud Hiina investeeringutest ja osalusest transpordis üldisemalt ja eriti transiitveonduses. Perspektiivne ja mõlemale poolele huvipakkuv oleks koostöö nii raudtee- ja meretranspordis kui ka lennunduses. On sõlmitud ka selleks vajalikud lepingud ja protokollid. Eesti ettevõtjad on loomulikult huvitatud oma toodete müügist Hiina turul, kuid samas ka investeeringutest Hiina majandusse. Kuid import Hiinast ületab seni Eesti ekspordi Hiinasse kaheteistkümne-kordselt. Tasub siiski meeles pidada, et vanades Aasia kultuurriikides ei tehta midagi kiirustades ja üleöö otsuste järgi. Meist märksa tugevama ja suurema majandusega Põhjala riigid jõudsid juba aastakümneid tagasi arusaamisele, et nii Jaapanis kui Hiinas turule jõudmiseks tuleb teha tõsist ja pikaajalist tööd. Selles mõttes ei ole meie kõrgete ametlike ja äridelegatsioonide senised visiidid kindlasti mahavisatud vaev, vaid pigem pikaajaline investeering.

Lõpetuseks soovin tänada lugupeetud Riigikogu tõhusa ja asjaliku koostöö eest ning avaldada lootust, et see jätkub samas vaimus.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.