Sa oled siin

Urmas Paet: Riikide vahel on alati parem rääkida kui mitte rääkida

9. Mai 2008 - 12:14

PÄRNU POSTIMEES 09.05.2008
Kaire Vilgatsi intervjuu välisminister Urmas Paetiga

Eestlane peab kuulumist Euroopa Liitu elu harjumuspäraseks osaks ja see on väga tore, leiab välisminister Urmas Paet Euroopa päeva eel Pärnu Postimehele antud intervjuus.


Välisministeeriumi pressiesindaja Tiina Maibergiga ministri intervjuud kokku leppides selgus, et see nädal on üks väheseid, kui minister Paet viibib kogu aeg Eestis. Sellegipoolest oli välisministri päevakava nii tihe, et intervjuu toimus telefonitsi, kui Urmas Paet oli teel Tartusse, et esineda rahvusvahelistest suhetest huvitatud üliõpilastele üliõpilasseltsis RSR.

Euroopa päeva silmas pidades üritasime käsitleda võimalikult laia küsimusteringi.

Eesti astumisest Euroopa Liitu möödus äsja neli aastat. Ajakirjanduses jäi see aastapäev tähelepanuta. Kas Euroopa Liit on muutunud meile igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks või ei tunta selle vastu lihtsalt huvi? Samal ajal on toetusprotsent ELile püsinud kõrge.

Pigem on tegemist iseenesestmõistetava olukorraga. Oleme Euroopa Liidus ehk olukorras, kus oleksime võinud olla ammu. EL on normaalne osa igapäevaelust, mistõttu sellele suuremat tähelepanu ei pööratudki. Toetus ELile on Eestis kõrge, võib-olla isegi kõige kõrgem ELi riikidest. Harjumuspäraseks on saanud takistusteta reisimine mööda Euroopat, elu loomulikuks osaks peetakse ELi põllumajandustoetusi.

ELi pidamine harjumuspäraseks elu osaks on väga tore.

Selle intervjuu ilmumise ajaks on Venemaal vahetunud president ja peaminister. Uus riigipea valmistub esimeseks välisvisiidiks Kasahstani ja sealt Hiinasse. Omal ajal väisas Vladimir Putin kõigepealt Miniskit, siis Londonit ja tagasiteel põikas Kiievisse.

Praegu paistab, et Venemaa on nihkunud Aasiasse, mida on lubatud teha varemgi, kui etteheiteid tegev Euroopa Moskva ära tüütab.

Seda, kuhu üks või teine riigijuht teeb oma esimese välisvisiidi, peetakse üldjuhul märgilise tähendusega asjaks. Selles valguses oleks nagu nihe paremusele. Putin käis kõigepealt Valgevenes, mis on totalitaarne režiim, mille juhtide vastu on Euroopa sanktsioone kehtestanud. Medvedev läheb Kasahstani ja selles osas on pilt muutunud paremaks.

Venemaa suhtlemise tihenemist Aasia riikidega on täheldatud viimastel aastatel. Venemaa-Hiina koostööprojektid, Shanghai lepinguorganisatsioon (Venemaa, Hiina ja Kesk-Aasia riigid) – seda suhtlemist on Venemaa pidanud majanduslikel põhjustel oluliseks siiani.

Mis puudutab suhteid Lääne maailmaga, siis presidendivahetus iseenesest annaks võimaluse muudatusteks, kui selleks on tahet. Ometi ma ei kipu väga uskuma, et Venemaa on valmis pikaks sammuks suhete parandamisel Lääne-Euroopaga, eriti kui vaadata, mis toimub Gruusia suunal ja oli Kosovoga seotud teemadel. Head tahet suhete parandamiseks ei paista. Juuni lõpus on Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine, eks sealtki saab mõne esialgse järelduse teha.

Kas Euroopa Liidu välisministrid usuvad, et ühine energeetika-, kaitse- ja välispoliitika on ELis võimalik? Venemaa on väga edukalt sõlminud kahepoolseid leppeid näiteks energeetika valdkonnas.

On usk, et kui ei peaks saavutama päris ühist energiapoliitikat, on võimalik senisest suurem ühtsus. Näiteks Nabucco projekt või uued energiavarustuse alternatiivteed läbi Türgi ja Kaspia mere regiooni riikide – need on olemas.

Viimase kahe-kolme aasta arengud energiapoliitikas on olnud positiivses suunas. Kolm aastat tagasi polnud ühtsest energiapoliitikast isegi juttu. Lissaboni leping toob esimest korda ELi alusdokumenti mõiste “ühtne energiapoliitika ja energiajulgeolek”. Nii et asjad on viimasel paaril-kolmel aastal liikunud õiges suunas.

Suure ja täieliku üksmeele saavutamine Euroopas energeetikaküsimuses on vähetõenäoline, sest riikide sõltuvus on erinev.

Ühtne välispoliitika toimib, kuigi alati võib tuua mingeid negatiivseid märke, aga arvestada tuleb sedagi, et laua ümber on korraga 27 riiki. Sama käib kaitse- ja julgeolekupoliitika kohta. Euroopa lahingrühmad, kus Eesti osaleb Põhjala lahingrühmas – selles osas pole hullu midagi.

Luxembourgis olid koos ELi välisministrid, kui Venemaa alustas oma n-ö rahuvägede suurendamist Abhaasias, aga ministritelt ei järgnenud mingit reageeringut. Euroopa ajakirjandus on teravalt tauninud Venemaa tegevuse suhtes silmade kinnipigistamist. Kui palju on üldse manööverdusruumi, et Venemaale ELi seisukohti selgeks teha?

Ma ei ole päris nõus, et EL on Abhaasia kohalt silma kinni pigistanud. Kui olukord hakkas aprilli keskel pingestuma, tegi ELi eesistuja selge avalduse, et Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust tuleb austada ning provokatsioonid on vastuvõetamatud.

EL on teinud mitu selget seisukohavõttu. Näiteks sel esmaspäeval, siis välisministrite kohtumise järel – ELi positsioon on selge, kuid seda teemat tuleb hoida päevakorras.

Eesti ja teised Gruusia suured sõbrad tahaksid näha veelgi rohkem. Näiteks rahuvalveformeering, mis praegu on Abhaasias ja koosneb ainult Vene üksustest, on mõttetus, sest rahuvalvet teostavad ühe konfliktipoole esindajad.

Rahuvalve ja politseimissioon peaksid koosnema nende riikide esindajatest, kes ei ole konflikti osalised – seda tahaksime meie ja terve rida teisi riike näha.

Tahaksime näha, et EL sõlmiks Gruusiaga viisalihtsustuslepingu, liiguks edasi vabakaubandusleppe poole. Oleksime tahtnud näha, et NATO tippkohtumisel saanuks Gruusia NATO liikmelisuse kava ehk MAPi, tahaksime, et toimetataks kiiremini ja efektiivsemalt.

Kui palju on üldse võimalust neid protsesse kiirendada ja tagant torkida?

Eks meie ja teised riigid, kellele Gruusia saatus on rohkem korda läinud, seda teemegi. EL ja NATO on edastanud Venemaale selge sõnumi, et Gruusia on territoriaalselt terviklik, Venemaa käitumine pole vastuvõetav ja Ukraina ning Gruusia tulevik on NATOs.

Igapäevaelus on ELis vaidlus ELi ja Venemaa uue raamleppe üle ja selle sõlmimiseks mandaadi andmisest, mida Leedu blokeerib. Need läbirääkimised on üks koht, kus Venemaaga saab probleemidest rääkida. Alati on parem rääkida kui mitte rääkida. ELi ühtsus on kõige olulisem. Kui Venemaa tunnetab, et liikmesriikidega annab mingeid asju ajada kahepoolselt ja mitte suhelda ELi kui tervikuga, kasutab ta seda kohe ära. Venemaa esimene eelistus on ajada asju kahepoolselt, mitte ELiga tervikuna. Selles kontekstis on oluline, et EL ei annaks põhjust. Eestile kahepoolne lähenemine kohe üldse ei sobi.

Energeetikast oli meil juba põgusalt juttu. Küsiksin nüüd, mis seisus on Eesti poolt vaadatuna Nord-Streami gaasijuhtme ehitamise kava?

Viimastel kuudel pole selle projektiga suurt midagi muutunud – kõik venib. Peamine on keskkonnariskide analüüs, aga siiani terviklikku keskkonnamõjude hinnangut pole tulnud. Meie positsioon on selge: alternatiiv ehk maismaatoru, mida tulnuks uurida, on uurimata. NordStream on siiani öelnud, et nad ei tahagi seda alternatiivi uurida ja eesmärk on juhe merre ehitada.

Et meretrassi valik meie vett ei puuduta, on Eesti mõju projektile kaudne, keskkonnamõjude hinnangu kaudu.

Saksamaal kindlasti ja ilmselt ka Tšehhis jõuab Lissaboni lepe põhiseaduskohtusse. Mis saab EList edasi, kui näiteks Saksamaal Lissaboni lepet ei ratifitseerita? Postimees kurtis äsja ühes juhtkirjas, et leppe üle pole toimunud avalikku debatti. Mis on seda seganud?

Eestis pole keegi debatti keelanud ega sellest hoidunud. Iseküsimus on, miks sellist arutelu ei ole tekkinud. Olen kirjutanud mitu artiklit, kuid kuskilt pole tulnud muid seisukohti. Debati ülalhoidja demokraatlikus ühiskonnas on ajakirjandus. Lissaboni lepe pole olnud teema, mis pakkunuks Eesti meediale huvi.

Üleriigilises meedias oli arutelu loid, kuid vägisi debatti ei tekita. Et midagi toimuks kabinettide vaikuses, sellega ma pole nõus, sest Lissaboni leping ise ja kõik selle juurde tehtud analüüsid on avalikud. Huvilistel on olnud võimalus tutvuda ja oma arvamust avaldada.

Kui näiteks Saksamaa ei peaks lepet ratifitseerima, siis see lihtsalt ei jõustu. Selle tagajärjeks on olukord, kus Euroopa Liit ei ole mõnes asjas nii efektiivne, kui võiks olla.

Laienemisvastastel oleks endiselt argument, et ELi mehhanism ei ole mõeldud nii suurele organisatsioonile. Ega ma ise ka väga rõõmus ole, et Eestis on seda teemat nii loiult käsitletud. Põhiseadusleppega võrreldes ei ole Lissaboni leppesse midagi olulist lisandunud.

Kas ELi välisministritel on kavas arutada eraldi energeetika teemat ja mida tehakse selleks, et Euroopa ei satuks Venemaa energeetikalõa otsa?

Arutelud kindlasti jätkuvad, viimasel ülemkogul märtsis oli energia teema selgelt päevakorral. Kuidas tekitada juurde alternatiive ja vähendada sõltuvust ühest tarnijast, selleks on füüsilised ühendused. On uusi torujuhtmeid gaasi, vähem nafta tarvis.

Uued ühendused Euroopale saavad tulla Kaspia mere ja Kesk-Aasia piirkonnast.

Selleks on mõeldud Nabucco projekt, mis venib. Samal ajal on Venemaa väga jõudsalt edasi liikumas SouthStreamiga, millega on ühinenud rida Lõuna-Euroopa riike. Siin mängib jällegi riikide gaasivajadus rolli. Ühinetakse projektiga, mis on käegakatsutavam ja annab kiirema tulemuse. Loomulikult mõjub see Nabuccole halvasti.

Läänemere piirkonnas on meile kriitiline seis elektrienergiaga. Ühendus muudesse elektrivõrkudesse on vaid Estlink ehk Eesti-Soome. Energiajulgeoleku seisukohalt on vaja, et tekiks Leedu-Poola ühendus ning omakorda ühendus kas Leedust või Lätist Rootsi. Praegu on kõigil kolmel Balti riigil suured ühendused Venemaaga, aga väga vähe ühendusi muu Euroopaga. Energiaturu avanemisega mõne aasta jooksul kaasneb meile energiajulgeoleku riski suurenemine, kui selleks ajaks pole alustatud uute ühenduste loomist.

Välisajakirjanduses räägiti taas seoses hiljutise NATO tippkohtumisega lõhest organisatsiooni uute ja vanade liikmete vahel. Kuidas nende lõhedega NATOs ja ELis on, kas erimeelsused on nii tajutavad?

Vanadest ja uutest liikmetest ei tahaks üldse enam rääkida. Kui neli aastat ELis on meile olnud nii loomulikud, siis samamoodi peaks seda võtma ELi teisedki liikmesriigid.

Tegelikult on järjest vähem asju, kus saab uute-vanade piirjoont tõmmata. Riigid grupeeruvad huvide järgi, mis küsimuste puhul on mõistagi erinevad.

Idasuunalises naabrus- ja Venemaa poliitikas on arusaama rohkem neil riikidel, mis on olnud okupeeritud või asunud aastakümneid Venemaa mõjusfääris – Balti riigid ja Ida- ning Kesk-Euroopa riigid, aga ka Taani ja Rootsi, mis on ELi idasuunalises naabruspoliitikas aktiivsemad. Siin on uute ja vanade piir selgem, muudes valdkondades mitte nii tuntav.

Kuidas mõjutab Eesti riigi säästueelarve välisministeeriumi tänavusi plaane?

Me ei hakka praegu ostma uusi saatkonnahooneid Madridis ja Varssavis, peale selle lükkasime edasi väiksemaid remonte, vähendasime infotehnoloogia, turvasüsteemide ja lähetuskulusid – need olid valikud, mis tuli teha.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.