Sa oled siin

Urmas Paet: NATO ja EL olid Eestile kui Mount Everest alpinistile

25. Aprill 2005 - 14:36
POSTIMEES 25.04.2005
Kaarel Kaasi intervjuu välisminister Urmas Paetiga


Urmas Paeti sõnul ei seisa Eesti ees enam suuri sihte nagu liikmestaatus NATOs ja Euroopa Liidus – välispoliitikasse on saabunud igapäevase tõhusa töö ajastu.


Kas teile endale oleks uues valitsuses rohkem meeldinud jätkata endisel ametikohal – kultuuriministrina?

See, mis meeldib või ei meeldi, ei mängi tihtilugu mingit rolli. Ja antud juhul astus ametisse uus valitsus ning selle eelduseks oli ministrikohtade jaotamine erakondade vahel.

Selles kontekstis pole mõtet arutleda, kas oleksin äkki võinud jätkata kultuuriministrina. Seda võimalust lihtsalt polnud.

Teie alluvusse kuuluvat välisteenistust on viimasel ajal süüdistatud letargias. Vastab tõele?

Mina ei ole sellega nõus. Meil on olnud Eesti riiki 15 aastat ja ka välisteenistust 15 aastat. See on olnud lühike, paljuski ülesehitamisele suunatud aeg. On olnud kaks suurt eesmärki: liitumine Euroopa Liiduga ja liitumine NATOga. Mõlemad on aasta tagasi täidetud.

Ehk teisisõnu, selle suhteliselt lühikese ja intensiivse aja jooksul on saavutatud väga head tulemused. Väga pingelise perioodi järel on täiesti normaalne, et saabubki rahunemis- ja stabiliseerumisaeg.

Tuleviku jaoks on ka väga oluline, et eestlased oleksid üha rohkem esindatud rahvusvahelistes organisatsioonides.

Eesti ÜRO Julgeolekunõukogus?

See on ilus eesmärk. Seda täita ei ole sugugi kerge, sest konkurents on tugev. Aga miks mitte seada see üheks võimalikuks eesmärgiks. Eestlaste suurem hulk rahvusvahelistes organisatsioonides aitaks ühtpidi mõjutada laiemat rahvusvahelist poliitikat ja teisalt tuua meile Eestisse teadmisi sellest, mis maailmas tegelikult toimub.

Millised on Eesti järgmised suured välispoliitilised eesmärgid pärast Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamist?

Selliseid kõrgeid mäetippe on ka alpinistidel ainult üksikuid. Kui ikka Mount Everest on vallutatud, siis ülespoole on juba raskem pääseda. Kindlasti ei ole meil lähitulevikus nii suuri eesmärke nagu oli liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Need olid juba lausa eksistentsiaalsed küsimused.

Lühiajalist perspektiivi vaadates oleks tore, kui saaksime alla kirjutada Eesti-Vene piirileppe, et lõppeks ükskord aastaid selle ümber kestnud arutelu.

Pikema plaanina näengi aga stabiilset arenemist ELi ja NATO riigina, et meie hääl ja ekspertarvamus läheks teistele riikidele üha enam korda. Et meil tekiks kogemust ja asjatundlikkust maailma probleemide suhtes, mis võivad geograafiliselt kaugekski jääda. Suuta nende arutamises adekvaatselt kaasa rääkida ja mõjutada otsuseid – see võiks lähiaastatel olla meie eesmärgiks.

Millistes riikides avab Eesti järgmisena uued saatkonnad? Indias, Egiptuses, Nigeerias?

Kunagi ei teki sellist olukorda, et Eestil on diplomaatilised esindused enamikus maailma riikides. Mitte kunagi.

Uute saatkondade avamisest on aga vahest olulisemgi panna olemasolevad esindused tõhusamalt tööle. Näiteks Hiina, kus meil praegu töötab kaks diplomaati. Soome India-saatkonna juures hakkab suvest töötama meie konsul.

Bulgaaria, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia – kui rääkida Euroopa Liidust. Mingi aja pärast oleks meil kindlasti otstarbekas omada esindust ka mõnel araabia maal – näiteks Egiptuses. Ja ega väga palju rohkem polegi lähemate aastate jooksul võimalik ega otstarbekas teha.

Kas Eesti-Vene suhted kujunevad järgmise viie aasta jooksul paremaks või halvemaks praegusega võrreldes?

Mina olen optimistlik. Ma arvan, et nad muutuvad paremaks ja järjest enam suudetakse aru saada, et minevik kuulub minevikule ning peaksime oma suhetes keskenduma pigem tulevikule. Ma usun, et need suhted muutuvad üha enam pragmaatiliseks, normaalseks. Selge see, et mõlemal poolel on oma huvid.

Millised on Venemaa Eestiga seotud huvid?

Majandushuvid.

Ainult?

Mida aeg edasi, seda enam on riikide huvid majanduslikku laadi.

Kas Venemaa liigub praegu pigem demokraatia või autokraatia suunas?

(Paus.) Venemaa viimaste aegade arengutest ilmnevaid märke on muidugi väga erinevaid ja tihti on need üksteisele vastukäivad. Samas on kahetsusväärselt palju ka võimu tsentraliseerimisest rääkivaid märke – et autokraatia Venemaal on mingis osas suurenemas. Minu lootus on muidugi, et tegemist pole teadliku ja eesmärgistatud valikuga.

Ajakirjanduse olukord on kindlasti teine oluline moment. Praegu kahjuks täielikku sõnavabadust Venemaal pole.

Kas Eesti Vene-suunaline suhtlus peaks käima eelkõige riigiaparaadi kaudu või oleks otstarbekas näiteks sõlmida ka erakondadevahelisi koostöölepinguid?

Vabad inimesed vabal maal – igasugune suhtlemine on minu arvates positiivne. Nii üksikisikute tasandil, laulukooride tasandil kui ka muudel tasanditel. Mida rohkem suheldakse, seda suurem on ka tõenäosus, et pole negatiivseid eelarvamusi ning suudetakse tuleviku suunas rahulikumalt mõelda ja liikuda.

Kas Eesti peaks jätkuvalt hoidma oma sõdureid USA juhitud rahvusvahelises koalitsioonis Iraagis?

Jah, praegu küll.

Miks?

Sellepärast, et meil on partnerid NATOs, ELis ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Ühelt poolt vajavad need partnerid meie tuge. Suhtlemine ei saa olla ainult ühepoolne, nii et meie ainult nõuame. Märkusena – alates aasta lõpust valvavad Eesti õhuruumi näiteks USA sõjalennukid.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.