Sa oled siin

T.H.Ilves: Kas kiirustame või hoopis pidurdame?

18. Juuni 2001 - 15:14

Ilmunud ajalehes "Eesti Päevaleht" 18. juunil 2001
Toomas Hendrik Ilves, välisminister


Välisminister Toomas Hendrik Ilves kirjutab, et Euroopa Liidu eelarves on uute liikmete jaoks raha ette nähtud juba 2002. aastast. See tähendab, et liidu laienemine on veninud nii Brüsseli kui Tallinna poolt vaadates, ütleb Ilves.

Olen välisministrina Euroopa Liidu laienemisega tegelenud viis aastat. Minu meelest edeneb see protsess nii Euroopas kui Eestis sama aeglaselt nagu autode rivi liiklusummikus.

Hämmastusega kuulen aga viimasel ajal üha rohkem kurtmist, et Eesti kihutab EL-i ülepeakaela.

Äsjasel Euroopa Liidu Göteborgi tippkohtumisel sõnastati eesistujamaa Rootsi pealekäimisel pärast pikki vaidlusi lõppotsus nii: edukamate kandidaatriikidega tuleb läbirääkimised lõpetada 2002. aasta teises pooles. Ehk teisisõnu – Euroopa Liidu valitsusjuhid lubasid veidi ebalevas sõnastuses võtta liitu vastu uusi liikmeid alates 1. jaanuarist 2004. See tähendab, et Göteborgi tippkohtumine lõppes veidi parema tulemusega, kui realistina ja pessimistina ootasin.


KAS TÕESTI LIIGA KIIRE?

Millegipärast on Eestis viimasel ajal täheldatav arvamus, et liitumise tähtaeg 1. jaanuar 2004 on "liiga kiire". Ometi on see laienemistähtaeg palju aeglasem, kui liikmes- või kandidaatriigid on seda kavandanud.

Olen oma välismaa kolleegidele toonud sellise näite: külma sõja lõppemisest on nüüdseks möödas 12 aastat. Kas te olete mõelnud, milline oleks Euroopa täna, kui alles 12 aastat pärast teist maailmasõda oleksid Euroopa riigid otsustanud, et peaks mõne aasta pärast midagi koos tegema? Kui tookord oleks niikaua venitatud, poleks Euroopa praegu kindlasti nii turvaline ja jõukas, see oleks olnud Stalinile päris kerge saak. Õnneks loodi EL eelkäija, Euroopa Söe- ja Teraseliit juba 1950. aastal.

EL eelarves on esimeste uute liikmesriikide jaoks raha arvestatud juba alates 2002. aastast. See tähendab, et EL pidas veel päris hiljuti tõenäolisemaks palju kiiremat laienemistempot. Muuseas, Eesti toetab ettepanekut, et EL eelarvesse uutele liikmetele varutud summad kogutakse ning makstakse välja laienemise hetkest.

Veel Göteborgis olid Saksamaa ja Prantsusmaa, kaks liidu kõige mõjukamat riiki, konkreetse liitumistähtaja nimetamise vastu. Nende puiklemise põhjustest on Euroopa ajakirjanduses palju kirjutatud. Prantsusmaa tipp-poliitikud valmistuvad valimisteks ning senine laienemistempo sunnib muutma EL põllumajanduspoliitikat, mis on eriti vastukarva Prantsusmaa talunikele. Saksamaad teeb aga murelikuks see, et 40 miljoni elanikuga naaberriigist Poolast kardetakse migratsioonilainet. Need näited kinnitavad, et EL-i poolt vaadates on liitumine pigem veniv, kui tormakas protsess.


KÜMME AASTAT ETTEVALMISTUSI.

Miks aga peavad mõned sõjakad ja lahmivad populistid tähtaega 1. jaanuar 2004 Euroopa Liiduga ühinemiseks “liiga kiireks” Eesti poolt vaadates? Ilmselt need inimesed ei märganud, et esimese sooviavalduse EL-iga liitumiseks tegi Eesti valitsus juba 1994. aastal. Seega võiksime parimal juhul EL-iga liituda 10 aastat (!) pärast seda, kui me selleks valmistuma hakkasime. Liitumisläbirääkimised ise kestavad viis aastat. Kümme aastat ettevalmistusi, viis aastat läbirääkimisi – kui see on kiirustamine, siis mida üldse saab eesti keeles nimetada aeglaseks?


EUROOPA LIIDU VÕÕRISTAMISE PÕHJUSED.

Samas võib mõista, miks päris paljudes inimestes tekitab selline liitumistähtaeg ühtäkki võõristust. Ilmselt toimib siin omamoodi psühholoogiline efekt. Veel siis, kui algasid liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga, pidasid paljud inimesed seda kaugeks tulevikumuusikaks, väheste poliitikute soovunelmaks, mis niikuinii ei teostu. Mäletan kuidas üks juhtiv toimetaja mulle kevadel 1997 seletas, et Eesti kutsumine esimesse laienemisse olek täielik ime, millesse mitte keegi ei usu. Seetõttu ei pööratud sellele ka suurt tähelepanu.

Alles nüüd märgati, et varem nii kauge ja minu elu mitte puudutavana näinud liitumine on nihkunud päris lähedale. Korraga tekkis palju küsimusi ning ka palju hirme.


KUI EESTI KIIRUSTAB, SIIS LEEDU TORMAB.

Opositsioon, millel on valitsuse ründamiseks niigi palju põhjuseid, lasi käibele lööklause: liitumisläbirääkimistel tormab valitsus edasi Eesti huve arvestamata. Tõsi on hoopis see, et esimeste läbirääkimistele kutsutud kandidaatide seas jagavad Eesti ja Tšehhi 19 suletud peatükiga 31-st praegu 4-5. kohta. Meist peaaegu kaks aastat hiljem läbirääkimisi alustanud Leedu ja Slovakkia on sulgenud juba 17 peatükki. Kas tormamises saab neid numbreid vaadates süüdistada Eestit ja Tšehhit või Leedut ja Slovakkiat?

Loodan väga, et kui parlamendi opositsiooni esindajad kohtuvad täna Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodiga, siis tõstatavad ka nemad Eesti jaoks olulised küsimused: liitumiseelse põllumajanduseprogrammi SAPARD käivitumine, valitsuse üleminekuajataotluse tax-free kaubandusele ja põlevkivi eristaatuse kohta jne. Ajakirjanduses on opositsiooni esindajad varmad valitsust liigses järeleandlikkuses süüdistama, aga kui riigikogu väliskomisjoni ja Euroopa asjade komisjoni esindajad kohtusid mõned kuud tagasi Tallinnas EL laienemisvoliniku Günther Verheugeniga, siis ei tulnud opositsiooniesindajate suust mitte üks piuks Eesti rahvuslike huvide kaitseks.

Praegu on 12-st EL kandidaatriigist kümnel lootust pääseda laienemise esimesse ringi. Eestil on sellest johtuvalt valik – kas “kiirustada” ning liituda koos teiste edukamate kandidaatriikidega 1. jaanuaril 2004 või "pidurdada" ning liituda aastatel 2010-2012 koos Bulgaaria ja Rumeeniaga.

Olen välisministrina seadnud endale ülesandeks anda Eestile võimalus liituda Euroopa Liiduga esimesel võimalusel. Valijate asi on otsustada, kas nad kasutavad esimest (võibolla ka viimast) võimalust või mitte.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.