Sa oled siin

Riigi välispoliitika põhisuunad

7. Juuni 2000 - 23:00
Välisminister Toomas Hendrik Ilvese poolt Vabariigi Valitsuse nimel esitatud ettekanne Riigikogus 8. juunil 2000


Austatud härra esimees, lugupeetud Riigikogu liikmed!

Välisminister annab Vabariigi Valitsuse nimel traditsiooniliselt kaks korda aastas parlamendile aru riigi välispoliitika põhisuundadest. Viimasele sõnale paneksin erilise rõhu, sest sama traditsiooniliselt kerkivad ikka ja jälle küsimused, miks ei ole ettekandes käsitletud seda või teist välispoliitika aspekti. Eriti puudutab see Eesti suhteid teiste riikidega bilateraalsel tasandil. Tahaksin seetõttu öelda: Eesti Vabariigil on kõigi riikidega, kellega ta evib diplomaatilisi suhteid, normaalne ja sõbralik läbisaamine. Kui mõne riigiga on mõnes küsimuses ka erimeelsusi, siis lahendame neid koos läbirääkimislaua taga. Bilateraalsed suhted on Valitsuse erilise tähelepanu all.

Sama traditsiooniliselt loeb Valitsus oma välispoliitiliseks peaülesandeks Eesti riigi julgeoleku ja majandusliku arengu tagamist. Meile võidakse öelda, et see on rutiin, kui me kõneleme üha jälle integreerumisest Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Alliansiga. Kinnitan teile, lugupeetud Riigikogu liikmed, et selline rutiin jääb ka lähitulevikus Vabariigi Valitsuse kõige tähtsamaks prioriteediks.


I

Alustan rahvusliku julgeoleku tagamise teemal – sellest, mis tehtud ja mida lähemal ajal teha tuleb. Meie peamiseks eesmärgiks aastal 2002, mil peaks toimuma järgmine NATO tippkohtumine ja uute kutsete esitamine, on saavutada olukord, kus Eesti on teinud omalt poolt kõik, et olla valmis Alliansiga liitumiseks.

Rahvusvahelises mastaabis on NATO laienemise debatt praegu algstaadiumis, sõltudes liikmesriikide sisepoliitilisest olukorrast ja eelkõige USA presidendivalimiste kampaaniast, mis on keskendunud põhiliselt sisepoliitilistele küsimustele. Tänaseks on laienemine leidnud mõlema konkureeriva partei platvormides koha. Vilniuses 19. mail toimunud NATO kandidaatriikide nõupidamisele edastasid USA administratsiooni kõrval NATO laienemist toetava sõnumi nii vabariiklaste kui demokraatide presidendikandidaadid.

Eestil tuleb käesoleval aastal teha olulisi jõupingutusi, et jõuda soodsale stardipositsioonile kandidaatriikide hulgas - intensiivne laienemisdebatt avatakse selle aasta lõpus/järgmise alguses. Just meie koduste tegemiste või ka tegematajätmiste põhjal tehakse järeldused - kuivõrd lähevad kokku meie lubadused ja teod, kuivõrd tõsine NATO-kandidaat on Eesti.


Aasta tagasi võeti Washingtoni tippkohtumisel vastu liikmelisuse saavutamise plaan (MAP). Alliansi hinnangul on MAP-i protsess käivitunud edukalt; selle raames on Eesti püstitanud endale konkreetsed ülesanded mullu septembris Valitsuse poolt kinnitatud aastase riikliku tegevuskava vormis. See on aidanud fokuseerida meie kodutööd, aga samuti - tänu erinevaid ametkondi kaasava NATO asjatundjate komisjoni moodustamisele - parandanud koostööd ametkondade vahel.

Nimetatud asjatundjate komisjon oli see, kes valmistas ette MAP-i raames esimese Aastase riikliku tegevuskava ja koordineerib nüüd selle elluviimist ning uue Tegevuskava koostamist k.a. sügiseks. Ühtlasi valmistab see komisjon ette ka materjale otsuste vastuvõtmiseks peaministri poolt juhitava ministrite NATO komisjoni istungitel.

NATO on hakanud tegema esimesi kokkuvõtteid sellest, kuidas kandidaatriigid on toime tulnud aastases tegevuskavas endale võetud ülesannete täitmisega. Kuigi liikmelisuse saavutamise plaani (MAP-i) esimene tsükkel ei ole veel lõppenud, koostatakse vahearuandeid ülesannete täitmise käigust ja arutatakse neid kandidaadiga. Nii esitas peaminister Mart Laari poolt juhitud Eesti delegatsioon 22. märtsil Brüsselis liikmesriikide suursaadikute tasemel toimunud NATO Nõukogu istungil ülevaate meie aastase tegevuskava elluviimisega seotud arengutest ja probleemidest. Kohtumisele järgnenud vastukajad liikmesriikide pealinnadest on olnud positiivsed. Praegu tegeletakse Eestis juba uue aastase tegevuskavaga.


Nagu mainisin, valmib sügiseks uus Aastane tegevuskava, kus arvestatakse NATO riikide poolt käesoleva tsükli ajal tehtud soovitusi. Teatavasti on NATO esitanud Eestile enam kui 60 partnerluseesmärki, mis on Alliansi planeerijate poolt koostatud ning NATO standarditest lähtuvad ülesanded. Enamik nendest eesmärkidest konkretiseerib Aastasesse tegevuskavasse lülitatud ülesandeid ja toetab nende täitmist. Partnerluseesmärgid on analoogsed NATO liikmesriikidele esitatavate ülesannetega ja seega tõsiseks väljakutseks meie sõjalistele planeerijatele. Nende realiseerimine suurendab Eesti kaitsejõudude koostegutsemisvõimelisust Alliansi liikmesriikidega.

NATO eksperdid on rõhutanud, et püstitatud eesmärgid ja võetud kohustused peavad olema realistlikud ning kaetud rahaliste vahenditega. Kohtumistel NATO esindajatega on tunnustatud, et Eesti poolt võetud kohustused on ambitsioonikad, kuid realiseeritavad. Sellest lähtuvalt on eriti positiivseks peetud Eesti järjekindlust kaitsekulude viimisel järk-järgult kuni 2%-ni sisemajanduse kogutoodangust.

Üks faktor, mida toonitavad liikmesriigid ja mille tähtsust me ka ise hästi mõistame, on avalikkuse toetus NATO-ga ühinemise poliitikale. Tänavu algasid regulaarsed Valitsuse poolt finantseeritud avaliku arvamuse selleteemalised küsitlused. Esimesed tulemused on selgunud ja positiivsena näeme suurt toetajaskonda Eesti liitumisele NATO-ga: liitumist toetab 54% kodanikest. Küsitluste eesmärgiks on töötada välja strateegia, kuidas informeerida avalikkust paremini NATO teemadel.

Meeldiv on tõdeda, et Riigikogus loodi hiljuti NATO toetusgrupp, mis peegeldab kindlasti ka teie valijate seisukohti, lugupeetud parlamendiliikmed.


Erilist tähelepanu tuleb jätkuvalt pöörata seadusandliku baasi rajamisele Eesti kaitseväe arendamiseks. Hiljuti võtsite siin saalis vastu Kaitseväe teenistuse seaduse.

Praegu töötab Valitsus uue rahuaja riigikaitse seaduse eelnõuga. Kujunenud on vajadus ja võimalus edasi arendada 1996. aastal Riigikogus vastu võetud otsust “Eesti kaitsepoliitika põhisuunad”. Sellest on kasvanud välja töö kahe kontseptsioonilise dokumendiga, millest üks hõlmab julgeolekut kõige laiemas mõttes, teine – riigikaitset. Julgeolekukontseptsiooni projekti arutab lähipäevil Valitsuse NATO asjatundjate komisjon.

Ja lõpuks. Koostöö arendamise eesmärgil Alliansiga on tähtis, et Eesti oleks esindatud saatkondadega kõigis NATO liikmesmaades - samal põhimõttel, nagu Valitsus pidas mõni aasta tagasi oluliseks luua saatkonnad igasse Euroopa Liidu riiki.

Tänaseks puudub meil saatkond ainult ühes, kuid seejuures kaalukas liikmesriigis - Türgi Vabariigis, meie suursaadik Türgis resideerib alaliselt Tallinnas. Eesti saatkonna avamist Ankaras ei saa enam edasi lükata. Loodame, et Türgi, aga ka niisugused NATO liikmesmaad nagu Hispaania, Portugal, Kreeka ja Beneluxi riigid avavad samuti Tallinnas oma diplomaatilised esindused, nagu seda hiljuti tegid Alliansi uued liikmed - Ungari ja Tšehhi Vabariik.


II

Lubage pöörduda nüüd eurointegratsiooni temaatika poole.

19. jaanuaril oli eurointegratsiooni teema siin saalis pikema käsitluse all. Kui ma tookord väljendasin kartust, et Eesti võib olla käest andmas oma edu liitumiskõnelustel EL-iga, siis tänast vahekokkuvõtet tehes on heameel märkida, et nelja kuuga oleme suutnud oma positsiooni mõnevõrra parandada.

Tänaseks on läbirääkimistel käsitletud 28 peatükki ning ajutiselt suletud on neist 13 peatükki. Sellega oleme suutnud tõusta nn. 5+1 grupis esirinda. Juuni viimastel päevadel, mil jõuab lõpule Portugali eesistumine Euroopa Liidus, peaks meil olema avatud kõnelused ka viimase, s.o põllumajanduse peatüki osas. Sealt edasi oleme liitumiskõnelustel juba tõsiste sisuliste kõneluste etapis, kus laual on kõige keerulisemad ning mahukamad peatükid.

Liitumisregatil, nagu seda tavatsetakse nimetada, on konkurents tihenenud alates sellest, kui märtsi lõpul algasid kõnelused ka ülejäänud kuue kandidaatriigiga. Tegu on aga sõbraliku konkurentsiga, mis meid oma kodustes ettevalmistustes veelgi rohkem pingutama sunnib.

18. jaanuaril kiitis Valitsus heaks oma järjekordse tegevuskava Eesti integreerumiseks Euroopa Liitu. Selles kavas on ajaliselt täpselt fikseeritud kõik eurointegratsioonis olulised sammud, kogu nn europrotsess on Valitsuse pideva tähelepanu keskmes. Endiselt võime kinnitada, et meie kindel siht on olla valmis EL-iga liitumiseks 1. jaanuariks 2003.

Valitsuse ja parlamendi vaheline koostöö eurointegratsiooni küsimustes on sujunud ilma suuremate tõrgeteta, korrapärased välisministri ja Euroopa asjade komisjoni kohtumised on olnud kasulikud mõlemale poolele.

Üldplaanis on Eesti suutnud püsida seni antud lubaduste raames. Vastu on võetud suurt muret tekitanud Telekommunikatsiooniseadus, millest oli juttu meie arutelul jaanuaris. Tänaseks on kõrvaldatud vastuolud euroreeglitega meie Ringhäälinguseaduses. Senini on aga veninud näiteks Võlaõigusseaduse vastuvõtmine. Silmas tuleb pidada, et Riigikogu menetluses olevate eurointegratsiooni alaste seaduseelnõude arv kasvab pidevalt. Väga suurt tähtsust omab siseturu valdkonna õigusaktide vastavusse viimine euronõuetega. Siinkohal ei vaja enam rõhutamist, kui oluline on Riigikogu menetluses olev muudatuste tegemine keeleseadusse, mis möödunud aastal sai Euroopa Komisjoni tõsise kriitika osaliseks.

Nii nagu mullu, valmib Euroopa Komisjonil ka selleks sügiseks kõikide kandidaatriikide kohta nn eduaruanne. Eelmise aasta aruandes sai Eesti nii mõneski valdkonnas Komisjoni kriitika osaliseks. Meie tänavune eesmärk on saavutada ettevalmistustes rohkem edu ning ühtlasi positiivsem raport Komisjonilt.

Olen nimetanud käesolevat aastat meie liitumisprotsessis otsustavaks. Kui me suvel 1997 ootasime Euroopa Komisjoni arvamust ja selles sisalduvat soovitust liikmesriikidele Eestiga liitumiskõneluste alustamiseks, siis ka tänavu on meil alust arvata, et eduaruandega kaasneb teatud soovitus Euroopa Komisjonilt. Komisjon on märku andnud, et valmistab sügiseks koos eduaruannetega ette EL-i edasise laienemise strateegiat. On oodata, et selles öeldakse välja ka soovituslikud tähtajad liitumiskõneluste lõpetamiseks edukamatega ning kujundatakse arvamus sellest, millised võiksid olla esimesed EL-iga liituvad kandidaatriigid. Meie jaoks on seega äärmiselt oluline saada oma tegevusele positiivne hinnang ning jääda püsima liitujate esimesse gruppi.

On selge, et laienemisotsus tuleb poliitiline – ei langeta seda ju Komisjon, vaid liikmesmaad. Kuid Euroopa Liit on Helsingi tippkohtumisel rõhutanud põhimõtet tugineda laienemisotsustes objektiivsetele kriteeriumidele ning hinnata iga kandidaati tema individuaalse edukuse järgi. Ainult see põhimõte saab olla praegu levivate kõikvõimalike laienemis-stsenaariumide ankrukiviks - ja sellest Eesti juhindub.

Rääkides eurointegratsioonist, räägime tegelikult Eesti riigi ja rahva huvidest laiemalt. EL-iga ühinemine on Eestile kui piiririigile kultuuri- ja majandusruumi küsimus, stabiilsuse ja turvalisuse küsimus.

Läänemere piirkonna stabiilsuse ja turvalisuse suurendamine majandusliku integratsiooni kaudu on ka Euroopa Liidule oluline, sellele on suunatud tema Põhjadimensiooni kava. Põhjadimensiooni väljatöötamine andis Eestile esimest korda võimaluse osaleda Euroopa Liidu siseses otsustusprotsessis. Eestil tuleb endale teadvustada, et Põhjadimensioon võib anda lisatõuke piirkonna ühiste huvide edendamiseks. Oleme Põhjadimensiooni tegevuskavas tähtsustanud selliseid Eestile olulisi projekte nagu Balti energiaring, Põhjala gaasivõrgustik, Ida-Lääne ja Põhja-Lõuna transpordikoridorid. Me mõtleme sellele, kuidas kaasata äriringkondi nende kavade elluviimisse. Põhjadimensioon on näide sellest, kuidas väiksemate riikide huvid võivad võimenduda Euroopa Liidus.

Ja lõpuks. On oluline, et iga eestlane saaks Euroopas liikuda võrdsena, et talle laieneksid samad õigused ja vabadused nagu kõikidele EL-i liikmesriikide kodanikele. Samamoodi ei pea teiste riikide kodanikud Eestis kartma neile tundmatut õigussüsteemi, liikumist piiravaid reegleid või muud säärast. On oluline, et elaksime tsiviliseeritud ühiskonnas, kus toimivad sarnased reeglid, kus on sarnane õiguslik raamistik, põhiõigused ja tagatised.


III

Nüüd Eesti osalusest Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas (CFSP).

Eesti on teinud Euroopa Liiduga välis- ja julgeolekupoliitika alast koostööd kasvavas tempos alates assotsiatsioonilepingu sõlmimisest 1995. aastal. Koostöö lõppeesmärgiks on saavutada mõlema osapoole välispoliitiliste seisukohtade jätkuv lähenemine, nii et Eesti oleks Euroopa Liitu astumise hetkeks võimeline osalema selle ühises välis- ja julgeolekupoliitikas täies mahus. Praktikas on koostöö seni avaldunud ühiste deklaratsioonide ja seisukohtade koostamises, regulaarsetes kohtumistes kõrgemate ametnike ja ekspertide tasandil, igapäevases infovahetuses ning kooskõlastatud tegevuses mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu ÜRO, OSCE jt.

Sisuliselt lähtuvad Eesti ja EL juba praegu oma välispoliitikas samadest põhimõtetest ja moraalsetest väärtustest, mistõttu ühise välis- ja julgeolekupoliitika acquis’ ülevõtmine ei valmista Eestile märkimisväärseid raskusi. Meie ühisteks eesmärkideks on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tugevdamine, demokraatia ja õigusriikluse toetamine, inimõiguste üldine austamine, rahvusvahelise koostöö edendamine ja arenguabi võimaldamine. Seepärast puudub vajadus Eesti välispoliitika põhimõtete muutmiseks pärast EL-i liikmeks saamist, küll võivad vajalikuks osutuda mõningad tehnilised täiendused siseriiklikus õigussüsteemis, et võimaldada tõhusamat ja paindlikumat koostööd tulevikus.

Ka CFSP-s osaledes kavatseb Eesti jätkuvalt seista oma erihuvide eest. Nii näiteks on Eesti aastaid arendanud koostööd Ukrainaga ning olnud seisukohal, et EL võiks kindlamalt toetada selle riigi põhimõttelist valikut liikuda Euroopa integratsiooni suunas. EL-i liikmesriigina paraneksid tunduvalt meie võimalused kaitsta oma rahvuslikke välispoliitilisi seisukohti, sest CFSP ehk Euroopa Liidu “II samba” alased otsused langetatakse konsensuse alusel ja seetõttu on iga üksiku liikmesriigi arvamus tähtis.

Heaks näiteks välis- ja julgeolekupoliitilise koostöö praktilise toimimise kohta on Eesti toetus EL-i seisukohtadele endise Jugoslaavia küsimustes. 1998-99.aastal ühines Eesti kõigi EL-i piirangute ja sanktsioonidega Slobodan Miloðevièi reþiimi suhtes, sealhulgas relvaembargo, lennukeelu ja viisakeeldudega. Sellega kinnitas Eesti, et ta on osa demokraatlike rahvaste ühisrindest ning ei jää ükskõikseks kriiside lahendamisel, mis kaudselt puudutavad kõiki Euroopa rahvaid. Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riikide toetus on kindlasti oluline ka EL-ile, mainitud riigid moodustavad rahvusvahelisel tasandil arvestatava bloki, kelle osalus lisab EL-i välispoliitilistele seisukohtadele täiendavat kaalu.

Pärast Kosovo kriisi on liikmesriikide seas tekkinud ühine veendumus, et EL peab rahvusvahelisel areenil olema vajaduse korral suuteline reageerima kriisidele ka sõjalise jõuga. Eesti soovib Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhimõtete kujundamisel algusest peale kaasa rääkida. Kui EL jõuab oma kriisireageerimisjõudude moodustamiseni, oleme valmis selle heaks andma ka reaalse panuse vastavalt oma võimalustele. Kinnitasime seda ka mai keskel Portugalis toimunud Lääne-Euroopa Liidu (WEU) välis- ja kaitseministrite kohtumisel. Siinkohal väärib märkimist ka see, et Eesti, tugevdades osalust rahvusvahelises julgeolekukoostöös, on valmis tõstma oma panust ÜRO rahuvalve eelarves.

Eesti osalus Euroopa ühises kaitsepoliitikas on täies kooskõlas meie pürgimusega saada NATO liikmeks, sest kujunemisjärgus oleva EL-i kaitsedimensiooni ja NATO eesmärgid täiendavad teineteist. Kui Euroopa kaitsepoliitika loomise mõtteks on adekvaatsem reageerimine võimalikele kriisidele ja hädaolukordadele, nii et eurooplased saaksid sellega vajadusel ise hakkama, siis NATO pärisosaks jääb ka edaspidi oma liikmesriikide kollektiivne kaitse välisohu vastu.

Liitumisprotsess EL-iga laiendab Eesti välispoliitika mahtu ja diapasooni. Euroopa Liit on organisatsioon, millel on juba mõne liikmesriigi (Suurbritannia, Prantsusmaa) ajaloolise tausta tõttu peaaegu globaalsed huvid. Tehes koostööd EL-iga, avardub Eesti välispoliitika tegevusväli, see omakorda aitab üle saada regionaalsest piiratusest ja aastakümneid kestnud sunnitud lahusolekust ülejäänud maailma probleemidest. EL-i hinnangud on meile olnud väärtuslikuks eeskujuks Eesti rahvuslike seisukohtade kujundamisel näiteks Aasias ja Aafrikas toimuva suhtes – piirkondades, mille probleemidesse süvenemiseks ei jätku Eesti-sugusel väikeriigil alati ressursse.


IV

Järgnevalt käsitlen Eesti välismajanduspoliitikat. Puudutan Eesti tulevast liitumist Wassenaari Lepinguga ning OECD-ga, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga. Lõpuks peatun ka sellel, kuidas on edenenud meie arengukoostöö.

Alustan aga majandussuhetest, mis mõneti jätkab eelnevalt käsitletud Euroopa Liidu temaatikat. Meil on heameel nentida, et Euroopa Liidust on saanud meie juhtiv partner nii ekspordi-impordi kui investeeringute osas. Käesoleva aastal I kvartalis moodustas Eesti kaupade väljavedu EL-i maadesse 80% meie koguekspordist ja EL-i kaupade sissevedu 64% meie koguimpordist. Probleemiks on aga jätkuvalt kaubandusdefitsiit.

1999. aastal moodustas välisinvesteeringute juurdevool Eestisse 4 miljardit 468 miljonit krooni, millest Euroopa Liidu investeeringud moodustasid 3 miljardit 755 miljonit krooni ehk tervelt 84 % kõigist välisinvesteeringuist.

Valitsus peab endiselt tähtsaks ekspordi-impordi riskide vähendamist kaubavoogude geograafilise hajutamise teel. Näeme siin olulist reservi Kesk-Euroopa riikide näol. Eelmisel aastal jäi nende maade osa Eesti üldises väliskaubanduskäibes vaid 2% piiresse. Sellega ei saa rahul olla. Arvestades Kesk-Euroopa maade suhtelist geograafilist lähedust, rahvaarvu ja Eesti ettevõtjatel olevaid konkurentsieeliseid – eelkõige tootmiskulude suhtelist madalust – peaks nende riikide osakaal eriti meie ekspordis olema mitmeid kordi suurem. Selle piirkonna riigid on ka meie tulevased partnerid Euroopa Liidus.


Valitsus toetab igati Eesti ettevõtjate püüdlusi minna Kesk-Euroopa riikide turgudele. Välisministeerium tugevdas 1999. aastal tunduvalt oma esindatust nendes riikides. Saatkond Ungaris alustas oma tegevust möödunud aasta augustis, saatkonda Tðehhis on suunatud lisajõude. Plaanime saatkonda Varssavis saata lisaks praegu tegutsevale majandusdiplomaadile ka kaubandusesindaja, seda koostöös Eesti Ekspordi Agentuuriga. Majandussuhete arengu kontekstis on positiivne ka hiljutine Ungari ja Tðehhi saatkonna avamine Tallinnas, mida juba mainisin seoses NATO-ga.


Oleme pidevalt hoolt kandnud lepingulise baasi laiendamise eest, sõlmides vabakaubanduslepingud Poola, Ungari, Tšehhi, Slovaki ja Sloveeniaga, mis annavad Eesti toodetele soodsamad turulepääsu tingimused võrreldes kolmandate riikidega. Samalaadsed lepingud on läbirääkimiste järgus Bulgaaria ja Rumeeniaga. Lisaks jätkuvad konsultatsioonid juba olemasolevate lepingupartneritega kaubanduse edasise liberaliseerimise üle, seda eelkõige põllumajandussaaduste osas.

Uueks arenguks Kesk- ja Ida-Euroopa suunal on aktiivsem suhtlemine Balkani riikidega. Möödunud aastal kirjutasime alla Kaubandusliku ja majandusliku koostöö kokkuleppe Eesti ja Horvaatia vahel. Kaks nädalat tagasi sõlmisime Horvaatiaga ka viisavabaduse, soodustades sellega inimeste vaba liikumist kahe maa vahel.


Nüüd teemast, mida puudutasin juba mullu novembris siin teie ees esinedes. Kordaksin täna mõtet, et Eesti jaoks on muutunud oluliseks liitumine sellise välismajanduspoliitika organisatsiooniga nagu Wassenaari Leping. Kõrgtehnoloogiliste kaupade sisse- ja väljavedu ning transiiti on hakanud piirama meie puudumine sellest organisatsioonist. Et võimaldada meil toodetud kõrgtehnoloogilise kauba kergemat ligipääsu lääne turgudele ning kõrgtehnoloogiale tugineva tootmise kiiremat arendamist Eestis, esitasime läinud oktoobris taotluse Wassenaari Lepinguga liitumiseks.

Siinkohal rõhutaksin, kui oluline on majandusringkondade mõistev suhtumine ekspordi kontrolli seaduste ettevalmistamisel, veel enam aga rakendamisel. Ettevõtete aktiivne huvi ekspordi kontrolli reguleerivate normatiivaktide ja ajakohase informatsiooni vastu, nende suutlikkus sisemisi kontrolliprotseduure efektiivselt kehtestada ja järgida ning selleks oma personali koolitada hoiab ära ohu, et Eestis valmistatud kaubad satuksid "valede" lõpp-kasutajate või riikide kätte, kes ohustavad rahvusvahelist julgeolekut.

Ekspertide kogemus näitab, et ekspordi-kontrolli süsteemi tõhusa toimimise oluline eeldus on valitsusasutuste ja ettevõtete tihe koostöö. Parema koostöö huvides ettevõtjatega ja valmistudes liitumiseks Wassenaari Lepinguga korraldas EV Välisministeerium koostöös USA Kaubandusministeeriumiga k.a. märtsis ekspordi kontrolli tutvustava seminari, mille eesmärgiks oligi anda selgitusi - millised tooted kuuluvad probleemsesse kategooriasse ning kuidas nendega korrektselt käituda, et vältida hilisemaid pahandusi ning suurtesse summadesse ulatuvaid kahjusid. Sedalaadi seminare kavatseme korraldada ka järgnevatel aastatel.


Meie ettevõtete paremaks teenindamiseks käivitasime ametkondade vahelise arvutisüsteemi, mille abil saab erilube väljastav komisjon oluliselt kiiremini oma otsuseid langetada ja hoida kokku ettevõtete aega. Ekspordikontrolli temaatikaga seonduv informatsioon on kättesaadaval ka meie välisministeeriumi interneti-koduleheküljel.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) etendab tähtsat osa Eesti integreerumisel maailmamajandusse. Liitumine selle rahvusvahelise ühendusega on Eesti üks välispoliitilistest eesmärkidest. Kontakte OECD-ga, mis on arenenud tõusujoones, ilmestavad viimasel ajal mitmed kõrgetasemelised visiidid ja kohtumised, näiteks peaminister Mart Laari kokkusaamine OECD peasekretäri Donald Johnstoniga k.a aprillis Pariisis.

Globaliseerumine ja riikide ees seisev sarnane küsimustering sillutas teed OECD Balti Regionaalprogrammi ellukutsumisele 1998. aastal. Programm on suunatud Eesti, Läti ja Leedu ning 29 OECD liikmesriigi kogemuste vahetamisele eesmärgiga tagada diskussioonis osalevate riikide majanduste jätkusuutlik areng, konkurentsivõime ja elanikkonna heaolu suurendamine. OECD Balti Regionaalprogramm on tähtis koostööinstrument ka lokaalsemas tähenduses, tihendades koostööd nii Eesti, Läti, Leedu ja Põhjamaade kui ka Loode-Venemaa vahel, andes seeläbi positiivse impulsi kogu Läänemere piirkonna riikide majandusarengule. Balti Regionaalprogrammi hindamisseminaril k.a mais kaaluti OECD Sekretariaadi ja 29 liikmesriigiga võimalust laiendada programmi eesmärke, pidades eelkõige silmas Eesti tulevast liitumist Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga.


Juba kolmandat aastat on Eesti riik rakendamas arengukoostööd kui ühte välispoliitika instrumenti. Kindel soov aidata kaasa stabiilsuse ja heaolu tagamisele maailmas seab Eesti ühte ritta teiste arenenud riikidega ja on hinnatud rahvusvahelise üldsuse poolt. Euroopa Liit on oma iga-aastases eduaruandes märkinud tunnustavalt Eesti tegevust arengukoostöö alal, OECD Arenguabi komitee on lülitanud Eesti oma doonorriikide nimekirja.

Meie arenguabi ilmeka näitena nimetaksin siin Tšernobõli katastroofi tagajärjel kannatada saanud piirkonna ühe keskkooli arvutiklassi sisustamist kaasaegse infotehnoloogiaga, mis võimaldab omandada nii arvutialaseid algteadmisi kui ka kasutada tänapäevast infotehnoloogiat õppetöös. Niimoodi anname me oma Tiigrihüppe programmi kogemusi, millega Eesti on juba rahvusvaheliselt tuntuks saanud, edasi teistele maadele. Muuseas, Eesti kogemus arvutiseerimise alal pälvis tähelepanu ja tunnustust aprillis New Yorgis peetud ÜRO infotehnoloogia konverentsil, aga samuti Euroopa Liidu ja Kesk-Euroopa riikide internetikonverentsil maikuus Varssavis.

Arenguabi ei väljendu meil siiski põhiliselt materiaalses abis. Eesti riigi peamiseks arengukoostöö vormiks on eelkõige meie majanduse ja ühiskonna reformimise kogemuste edasiandmine neile, kes selle vastu huvi tunnevad. Oleme sel eesmärgil loonud välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakonnas know-how infofondi, kuhu koondame kogu vastava andmestiku ja kust seda vajaduse korral jagame.

Mullu jaanuaris võtsite te, lugupeetud Riigikogu liikmed, siin saalis vastu otsuse “Arengukoostöö põhimõtted aastateks 1999-2000”, mille alusel täitevvõim on seni tegutsenud. Lähtuvalt kolme aasta jooksul saadud kogemustest tuleb meil käesoleva aasta lõpuks välja töötada uued arengukoostöö põhimõtted aastani 2003, mil oleme valmis saama Euroopa Liidu liikmeks. Lisaks arengukoostöö põhimõtete selgele seadmisele peab riik aga tagama ka vahendid nende eesmärkide elluviimiseks, seda tuleb silmas pidada juba järgmise, 2001. aasta riigieelarve kavandamisel.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Eduka välispoliitika teostamise üheks eelduseks on dünaamiliselt muutuva rahvusvahelise olukorra pidev hindamine, uute ohtude ja väljakutsete analüüsimine Eesti rahvusliku julgeoleku tagamise seisukohast ja tulevikku suunatud välispoliitiliste stsenaariumide, prognooside ning projektide koostamine. Välisministeeriumis on see mõnes mõttes igapäevatöö, kuid akadeemilist põhjalikkust me enesele sihiks seada ei saa. Üks koalitsioonilepingus fikseeritud eesmärke oli luua kolmandasse sektorisse kuuluv Välispoliitika Instituut, mis meid selles töös toetaks. Oleme sellise analüütilise keskuse loomisel jõudnud praktilise asutamise järku. Loodame, et Välispoliitika Instituudist saab Valitsusele kasulik nõustaja.

Tänan teid tähelepanu eest!

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.