Sa oled siin

Riigi välispoliitika põhisuunad

12. Veebruar 1998 - 9:00
Välisminister Toomas Hendrik Ilvese poolt Vabariigi Valitsuse nimel peetud ettekanne Riigikogus 12. veebruaril 1998


Austet härra esimees, lugupeetavad Riigikogu liikmed.

Mul on hea meel taas teie ees esineda korralise ettekandega riigi välispoliitikast. Erinevalt varasematest ettekannetest kõnelen ma täna Vabariigi Valitsuse nimel nagu seda nõuab hiljutine muudatus Välissuhtlemisseaduses. Vabariigi Valitsus on ettekande sisu läbi arutanud ja heaks kiitnud.

Arvestades riigi välispoliitilisi prioriteete ning 1997. aastal toimunud NATO Madridi ning Euroopa Liidu Luxembourgi tippkohtumistel tehtud otsuste tähtsust Eesti jaoks, käsitlen ma esimesena riigi ülesandeid liitumiseks Euroopa Liiduga ning Eesti julgeolekupoliitikat NATOle lähenemise kontekstis. Seejärel tulevad vaatlemisele kahepoolsed suhted ning võimalusel muud küsimused.

Ühtlasi meenutan, et minu esinemine Riigikogus 12.juunil möödunud aastal käsitles ainult Euroopa Liiduga seotud küsimusi. Seepärast on tänases ettekandes vajaduse korral tehtud tagasivaade kogu 1997. aasta Eesti välispoliitikale.

Lugupeetavad Riigikogu liikmed,

möödunud aastal oli Eesti välispoliitika efektiivne ja tulemuslik. 1997. aastaga lõppes meie välispoliitikas periood, mille algust tähistas Vene vägede lahkumine Eestist 31.augustil 1994 aastal. Seda ajavahemikku iseloomustab 1991. aastal taastatud iseseisvuse lõplik kinnistamine selge ja Eesti huvidele vastava välispoliitilise positsiooni kättevõitmisega nii Euroopas kui transatlantilises ruumis.

1996 aasta sügisel seadis Eesti välispoliitiliseks prioriteediks pääsemise Euroopa Liiduga läbirääkimisi alustavate kandidaatriikide esimesse ringi. Rahvusvaheliste suhete anlüüs näitas, et 1997.aastal oli ebarealistlik oodata Eesti kutsumist NATOga liituvate riikide esimesse ringi. Seetõttu oli vaja aluseta lootustest loobuda ning suunata oma jõud Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistele pääsemise tagamisele. Mäletatavasti tegime me kõik pingelist tööd, et tagada Euroopa Komisjonilt objektiivse arvamuse (avis) ning Eesti jaoks positiivse otsuse saamine 16-17. juunil 1997. aastal.

Samal ajal jäi võimalus pääseda laienemise esimesse ringi kuni möödunud aasta juulikuuni ikkagi määramatuks. Positiivsed signaalid vaheldusid negatiivsetega ja vastupidi. Selgus saabus alles 16.juulil, kui Euroopa Komisjon andis Euroopa Liidu liikmesriikidele ja Europarlamendile üle Komisjoni arvamuse kandidaatriikide Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduste kohta. Eesti sai - nagu me teame - positiivse soovituse.

Pärast Euroopa Komisjoni otsust tuli tagada, et tehtud otsuse kinnitaksid Euroopa Liidu liikmesriigid Luxembourgi tippkohtumisel 12.-13. detsembril 1997 aastal. See eeldas viivitamatult uute sise- ja välispoliitiliste sammude kavandamist. Vabariigi Valitsus, enamik ministeeriume ja ametkondi, kõrgemate ametnike nõukogu ja eurointegratsioonibüroo tegelesid Eesti kohta antud avis anlüüsiga. Selle analüüsi alusel vaadati läbi kõik senised Eesti Euroopa Liiduga integreerumise plaanid. Möödunud aasta oktoobris avaldati valitsuse uus töökava, mida liikmesriikidele tutvustati nimetuse "Roadmap to reform" all. Novembrikuus alustasid Euroopa Komisjoni ametnikud koostöös Eestiga liitumispartnerluse programmi (Accession Partnership) koostamist. Samal ajal jätkati veel mahuka "Valitsuse tegevuskava liitumiseks Euroopa Liiduga" (National Programme for Adoption of the Acquis) koostamist. Selle tegevuskava koostamine ja kooskõlastamine Euroopa Liiduga jätkub ning jõuab lõpule märtsi keskpaigas.

Välisministeeriumi ülesanne oli täpsustada 1997. aasta teise poolaasta välispoliitika eesmärgid. Me keskendusime Eestis toimunud reformide sisu tuvustamisele Euroopa Komisjoni otsuse taustal. Eesti poliitikud ja diplomaadid rõhutasid kõikjal, et peavad Euroopa Komisjoni hinnangut Eestile - koos hinnangus välja toodud puudustega - põhjendatuks. Liikmesriikidele tuli tõestada, et Komisjoni soovitus kaasata Eesti koos Ungari, Poola, Tshehhi, Sloveenia ning Küprosega liitumisläbirääkimiste esimesse ringi põhines igati objektiivsel alusel.

Tegelikkuses kujunes 1997. aasta teine pool Euroopa Liiduga integreerumise suhtes veel pingelisemaks kui esimene ning kõik meie sammud tuli teha väga intensiivses välispoliitilises atmosfääris.

Kuid täna kokkuvõtet tehes ja pilku tagasi heites, võib nentida, et Luxembourgi tippkohtumisele eelnenud Eesti taktika õigustas end. See põhines: esiteks - Eesti selgel seisukohal laienemismudeli suhtes;teiseks - valitsuse valmisolekul võtta avis edasise eurointegratsiooni aluseks; kolmandaks - pragmaatiliste argumentide kasutamisel Eesti seisukohtade kaitseks liikmesriikide valitsuste ees.

Diskussioonid Euroopa Liidu laienemise üle olid pingelised nii liikmes- kui kandidaatriikide vahel ja aeg-ajalt oli terav arvamustevahetus paratamatu. Mõnikord püüti Eesti reformide edukust ja Euroopa Komisjoni otsuse objektiivsust kahtluse alla seada. Arusaadavalt oli Eesti esindajate tegevus suunatud niisuguse arusaamise levitamise vastu. Kuid siin saalis on mul hea meel tõdeda, et need diskussioonid ei jätnud negatiivset sadet Eesti suhetesse ühegi Euroopa Liidu liikmesmaa ega kandidaatriigiga.

Euroopa Liidu detsembrikuine Luxembourgi tippkohtumise otsus laienemise kohta on üldteada. Eestile tähendab see nii kohustust kui au alustada 1998. aasta kevadel Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi. Oleme tänulikud kõikidele riikidele, kes Luxembourgis tehtud otsust toetasid. Meie jaoks oli oluline Saksamaa kaalukas sõna Luxembourgi otsuse formuleerimisel. Väärtuslik oli Euroopa Liidu liikmete hulka kuuluvate naaberriikide pikaajaline toetus. Eriti tähelepanuväärne on, et Soome valitsuse ja rahva arusaam Euroopa Liidu laienemise teedest ja tempost kattus möödunud sügisel peaaegu sajaprotsendiliselt Eesti arusaamaga. Seetõttu oli Soome toetus meile eriti efektiivne ja hinnatav.

Mu daamid ja härrad,

1997. aastal saavutatud edust on sellel aastal kasu ainult juhul, kui eurointegratsioon jätkub endise intesiivsusega. Selle kuu alguses, 1.veebruaril jõustus Euroopa Liidu ja Eesti vaheline assotsiatsioonileping. Muuhulgas on oluline, et selle lepingu raamides on võimalik lahendada ka probleeme, mis tekivad liiga suuremahulise impordi tõttu, ning kaitsta Eesti arenevaid majandusharusid.

Järgmise sammuna on Eesti valmis 31.märtsil alustama liitumisläbirääkimisi. Kuid pikkade läbirääkimiste edu saab tagada ainult põhjaliku kodutööga. Läbirääkimisi peetakse kindlate valdkondade kaupa ning iga kaasatud ministeerium ja ametkond vastutab siin oma haldusala eest. Viimati Euroopa Liiduga liitunud riikide esindajad on kinnitanud, et 2/3 liitumisläbirääkimistega seotud probleeme kerkis neil esile ja tuli lahendada kodumaal, mitte Brüsselis. Ilmselt ei kujune see proportsioon Eestis teistsuguseks.

Seepärast on valitsus seisukohal, et Eesti on jõudnud perioodi, mil Euroopa Liiduga suhtlemisel sulanduvad ühte sise- ja välispoliitika. Läbirääkimisteks kuluvad aastad on ühtlasi Eesti poliitilise kultuuri teisenemise aeg. See on vajalik, et riik oleks tulevikus võimeline Euroopa Liidu liikmena oma huve kaitsma. Siit tulenevalt on Riigikogul riigi sise- ja välispoliitiliste huvide pikajalise kooskõla tagamisel nüüd ja tulevikus täita eriline roll.

Härra esimees, austatud Riigikogu liikmed,

lähiaja perspektiivis on oluline käivitada läbirääkimisdelegatsiooni töö. Valitsuse poolt 27. jaanuaril lõplikult kinnitatud delegatsioon on laiapõhjaline. Sinna kuuluvad üle kümne ametkonna ja ministeeriumi esindajad. Moodustatud on vajalikud töögrupid ning nimetatud nende juhid. Hetkel on välja töötamisel Eesti läbirääkimispositsioon tervikuna..

Eesti seisukohast rääkides on selge, et läbirääkimiste peamiseks objektiks kujuneb üleminekuperioodide pikkus mõnede Euroopa Liidu nõuete, nn acquis`de, rakendamisel. Sellise üleminekuperioodi kehtestamist võib taodelda kandidaatriik ise või mõni Euroopa Liidu liikmesriik. Näiteks on mitu Euroopa Liidu liiget väljendanud soovi taotleda üleminekuperioodi tööjõu vaba liikumise printsiibi rakendamisel uute Ida- ja Kesk-Euroopa liikmesriikide suhtes. Eesti vastavad ametkonnad omakorda selgitavad need valdkonnad, kus Euroopa Liidu nõuetega vastavuse saavutamine nõuab kõige rohkem aega ja rahalisi kulutusi. Eelkõige tulevad siin kõne alla keskkonnaseisundi parandamisega seotud küsimused, kus eurotaset on võimatu saavutada üleöö. Arvestades aga, et käesoleval aastal piirduvad läbirääkimised kandidaatriikide seadusandluse ja Euroopa Liidu acquis`de võrdlemisega, nn "sõelumisega" (screening). Seega jääb meil piisavalt aega oma seisukohti välja töötada ja viimistleda.

Oleme seisukohal, et vajaduse korral on üleminekuperioodide taotlemine normaalne osa läbirääkimist. Kuid nende taotlemisega pole mõttekas ka üle pingutada. Igal organisatsioonil on keeruline vastu võtta liikmeid, kelle enesetutvustuses tõuseb esikohale nõue: "minu kohta üldised reeglid kehtima ei peaks".

Läbirääkimiste lõpptähtajast on praegu vara rääkida.See tähendaks lihtsalt ennustamist. Lõpptähtajast olulisem on läbirääkimiste takistusteta ja tempokas kulgemine. On selge, et läbirääkimiste tempo sõltub läbirääkivate poolte läbirääkimispositsioonide iseloomust. Tuleb silmas pidada, et oma huvide kaitsel on Euroopa Liidul suured kogemused. Veel tuleb arvestada mitmeid asjaolusid, mis võivad kiirendada - või vastupidi - aeglustada läbirääkimiste kulgu. Loetlen neist ainult mõned:

- otsustavaks kujuneb Eesti võime lõplikult harmoneerida oma seadusandlus ning tugevdada oma institutsioone vastavalt avis`le ja liitumispartnerluse programmis ettenähtud kavadele.

Selle töö mahukust ja vastutusrikkust pole vaja Riigikogule selgitada:

- eelöelduga seoses tuleb silmas pidada, et iga-aastane ülevaatusprotsess (review) kandidaatriikide poolt Copenhageni kriteeriumite edasise täitmise kohta rakendub ka Eesti suhtes. Tuntud väide, et viimastena läbirääkimisi alustanud riigid võivad liituda esimestena, ei ole pelgalt teoreetiline variant. Ei saa välistada "musta stsenaariumi", mille kohaselt mõne riigiga võidakse liitumisläbirääkimised tegemata kodutöö tõttu ajutiselt katkestada.

- ja kahtlemata jääb läbirääkimiste ning liitumise kiirus sõltuma ka Euroopa Liidu siseste reformide tempost ja nende tulemusest. Seda protsessi Eesti väljaspoolt mõjutada ei saa.

Sellele vaatamata on Eesti tuleviku jaoks olulised kõik Euroopa Liidu sisereformid. Euroopa Liidu otsustusmehhanismi muutused ja Euroopa Rahaliidu käivitumine sätestavad tulevaste liikmesriikide mängureeglid pikemas perspektiivis. Ühise põllumajanduspoliitika reformi tulemusi ning kandidaatriikidele liitumisettevalmistusteks toetussummade jagamise põhimõtteid on meil kasulik arvestada juba lähiaastate poliitikat kavandades.

Eraldi tähelepanu väärib Euroopa Liidu sisese Schengeni viisavaba ruumi areng. Eestil on võimalik Schengeni kokkulepetega ühineda alles peale liitumist Euroopa Liiduga. Sellepärast on Eesti välispoliitika üks eesmärk 1998. aastal kahepoolsete viisavabaduse lepingute sõlmimine Schengeni lepingu osalisriikidega. Valitsus ning Välisministeerium tegutsevad aktiivselt, et meie partnerid teeksid poliitilise otsuse ja alustaksid sisulisi läbirääkimisi. Raske on teisiti kui diskrimineerivaks nimetada olukorda, kus liitumisläbirääkimistele kutsutud riigi esindajate ja tema kodanike suhtes ei soovi senised liikmesriigid tühistada viisanõuet. Liikumisvabadus ja riikidevaheline usalduse kasv on üks Euroopa Liidu alus ning sinna pürgimist innustav väärtus. Oleme kindlal seisukohal, et viisavabaduse lepingute sõlmimine kõigi Schengeni lepingu osalisriikidega vastaks Eesti ja Euroopa Liidu riikide vaheliste suhete uuele tasemele.

Euroopa Liidu teema lõpetuseks märgin, et eelpool peatusin ma eurointegratsiooni küsimuste välispoliitilistel ja liitumisläbirääkimiste algusega seotud tehnilistel aspektidel. Need aspektid on õigustatult ka avalikkuse tähelepanu keskpunktis. Kuid oma sisu ja kaugema strateegilise tähenduse poolest on meie jõupingutused Euroopa Liiduga liitumiseks ka Eesti välismajanduspoliitika väga oluline osa. Traditsioonilise välispoliitika ja välismajanduspoliitika kasvab üha enam ühte sedamööda, kuidas süveneb eurointegratsioon.

Lugupeetavad riigikogu liikmed,

Lubage mul nüüd pöörduda julgeolekupoliitiliste küsimuste juurde. Eesti julgeolekupoliitika aluseks on arusaam, et Eesti ei kujuta ega hakka kunagi tulevikus endast kujutama ohtu ühelegi oma naaberriikidest. Seetõttu peab Eesti enda julgeolek olema lahutamatu osa nn uuest Euroopa julgeolekuarhitektuurist. Selle eesmärgi saavutamise peamine vahend on integreerumine kõigi oluliste Euroopa ja transatlantiliste julgeolekuorganistatsioonidega. Käesoleval aastal jääb valitsuse välis- ja kaitsepoliitilika prioriteediks jätkuv tegevus selle nimel, et Eesti võetaks tulevikus vastu Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni täisliikmeks. Euroopa Liidu kõrval on NATO teine kõige olulisem Euroopa tulevikku kujundav ja tema stabiilsust tagav organisatsioon. Esinedes teie ees aasta tagasi selgitasin ma pikemalt Eesti seisukohta NATO-ga liitumise küsimuses. Kõik tookord öeldu kehtib ka täna ja ma rõhutan taas, et tulevikus suurendab NATOga liitumine stabiilsust ja heaolu nii Eestis kui kogu Euroopas. Niisugune arusaam on kooskõlas ka OSCE ühe põhiprintsiibiga, mis tagab igale riigile õiguse teha ise oma julgeoleku-valikud. Samuti on oluline, et täna käsitletakse Eesti liitumistaotlust teiste riikide poolt kui rahvusvahelise poliitika enesestmõistetavat koostisosa.

Peale 1997. aasta suvel NATO riikide Madridi-tippnõupidamise deklaratsiooni vastuvõtmist jätkub Eesti NATO-suunaline integratsioon kvalitatiivselt uues situatsioonis. Eesti on rahul nii selle deklaratsiooni sisu kui ka vaimuga. Madridis saavutatu oli üheaegselt nii optimaalne kui maksimaalne tulemus, mida me võisime 1997. aastal oodata, ning Eesti tegutses aktiivselt, et luua tippkohtumisele meid rahuldava otsuse vastuvõtmiseks soodne taust. Madridi tippkohtumisel sõnastas NATO selgelt oma positsiooni Eesti, Läti ja Leedu suhtes ja peab neid riike edaspidi NATO liikmekandidaatideks. See oli vajalik selgus. Nüüd on olemas poliitiline alus selleks, et töötada Eesti kaitse-efektiivsuse praktilise tõstmise nimel ning tagada tegelik ühinemine NATOga.

Järgnevad siseriiklikud kaitseefektiivsuse tõstmiseks tehtavad sammud peavad olema kooskõlas nende jõupingutustega, mida valitsus teeb NATO suunal välispoliitikas. Eesti riigikaitse areng on olnud kaheldamatu, kuid valitsus teab hästi vajakajäämisi ning neid teavad ka meie NATO partnerid. Paratamatu on riigikaitse ning kaitseväe juhtimise edasine täiustamine demokraatliku ja õigusriigi traditsioonidest lähtuvalt. Samuti on selge, et ilma kaitseplaneerimise arendamise ja NATO vägedega koostegutsemise standardite rakendamiseta (interoperability) ei suuda Eesti tulevikus täita Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5st tulenevaid kohustusi.

Sama ajal on uus oluline verstapost NATO laienemises juba käeulatuses. Järgmine, 1999. aasta, on NATO juubeliaasta ning organisatsiooni tippkohtumine toimub Washingtonis. Samal aastal tehakse ka kokkuvõtted liikmekandidaatidega peetud intensiivse dialoogi tulemustest. Eesti ei fetisheeri NATOga integreerumise teel üksikuid tähtpäevi või kuupäevi, kuid 1999. aasta ja Washingtoni tippkohtumine kujunevad meie NATOga liitumise perspektiivi suhtes äärmiselt oluliseks. Selleks ajaks peab Eesti demonstreerima oma riigikaitse pidevat arengut ja liitumisplaanide realistlikkust. Washingtoni tippkohtumine toimub järgmise aasta aprillis ning NATO otsuste tegemise praktika näitab, et põhimõttelised otsused kooskõlastatakse pool aastat varem. Seega on meie käsutusse jäänud vaid loetud kuud.

Seepärast on täna, homme ja ülehomme kõige tähtsam igapäevane töö riigi kaitseefektiivsuse tõstmiseks. Kui soovime, et meie taotlust võetaks tõsiselt, peab Eesti esinema mitte ainult hea, vaid laitmatu NATO liikmekandidaadina.

Austatud Riigikogu liikmed,

kogu selleks vajalik töö on võimalik ära teha, kui me näitame ühist poliitilist tahet. Eelkõige tähendab see riigieelarve koostamisel kaitsekulutuste edasise kasvu vajaduse aktsepteerimist nii parlamendis kui ka rahva seas. Teiseks peab meie julgeolekupoliitika põhivalikute osas püsima poliitiliste jõudude konsensus. Sellist konsensust taotleb valitsus ka parlamendis. Diskussioonid riigi ja rahva jaoks elulistes julgeolekuküsimustes on vajalikud. Kuid ükski riik ei luba selliste arutelude puhul väljaspool riiki tekkida arvamusel, et tegelikult asjaosalised nagu ei teagi, mille poole püüdlevad.

Kordan veelkord - nüüd peab iga kaitsejõudude arendamiseks tehtav praktiline samm viima meid NATOle lähemale. Valitsus omalt poolt tegi selle kuu alguses otsuse moodustada asjatundjate komisjon Eesti ja NATO edasise koostöö korraldamiseks. See on vajalik kuna viimaste aastate jooksul on loodud tihedad töökontaktid NATO institutsioonidega. Käesoleval aastal jääb Eesti - NATO praktilise koostöö teljeks programm "Partnerlus rahu nimel" ning osalemine Euro-Atlandi Partnerlusnõukogus (EAPC). Jätkub intensiivne dialoog NATO-ga 16+1 vormis. Töökontakte peab hõlbustama juba aset leidnud Eesti kaitseatashee nimetamine Washingtoni. Kaitse- ja Välisministeerium ning Kaitsejõudude Peastaap on lõpetanud NATOga läbirääkimised Eesti alalise esinduse avamise üle Brüsselis NATO peakorteri juures. Selle otsuse kinnitas hiljuti Vabariigi Valitsus. Eelöeldu taustal on samuti tähtis, et 1997. aastal alustas tegevust BALTSEA eks Balti julgeoleku toetusgrupp (Baltic Security Assistance Group). See on oluline riikidevaheline julgeolekuabi koordineerimise initsiatiiv. BALTSEA raamides toimus aktiivne tegevus meie kaitsejõudude vajaduste selgitamiseks ja praktiliseks abistamiseks.

Seega on Eestil põhimõtteline huvi, et NATOsse uute liikmete vastuvõtu järel ei langeks selle kaitseorganisatsiooni efektiivsus. Oleme oma riikluse arenguga viimastel aastatel demonstreerinud maailmale , et me ei oota "tasuta lõunaid". Julgeoleku valdkonnas on "tasuta lõuna" idee lihtsalt välistatud ja ma loodan, et Riigikogu jagab seda arusaama.

Eesti näeb oma tulevast liikmestaatust NATOs Euroopa ja selle Läänemere piirkonna stabiilsust tõstva faktorina. Seepärast on Eesti Euroopa uut julgeolekuarhitektuuri käsitlevates diskussioonides kindlalt seisnud julgeoleku jagamatuse printsiibi eest. Regionaalsed julgeolekulahendused või garantiid ei ole adekvaatne vastus 21.sajandi julgeolekuriskidele. Muuhulgas peab julgeoleku jagamatuse printsiip välistama Euroopa eri piirkondade suhtes turvataseme erinevuse. Seetõttu toetab Eesti ideed NATO edasisest üheaegsest laienemisest nii selle organisatsiooni põhja- kui lõunatiival.

Mul jääb vaid lisada, et Eesti tervitas NATO-Venemaa suhete alusakti sõlmimist 1997. aasta kevadel ning sellele järgnenud NATO - Ukraina ühisharta allakirjutamist suvel. Need olid tähelepanuväärsed sündmused, mis kinnitavad, et ajal, mil Eesti ületab NATO lävepaku, on "külma sõja" ajast pärit vastasseisud unustatud ning Eesti liitub uuenenud, transparentse ning koostööle orienteeritud julgeolekuorganisatsiooniga.

Lugupeetud Riigikogu,

Kõneldes Eesti kahepoolsetest suhtetest teiste riikidega keskendun ma suhetele Läti , Leedu ning Põhjamaadega, samuti USA, Venemaa ja Ukrainaga.

Eesti jaoks on koostöö Läti ja Leeduga jätkuvalt oluline. Sellise koostöö ajendiks on meie sarnased välispoliitilised prioriteedid, eelkõige integreerumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Balti riikide vaheliste suhete teiseks tähtsaks aluseks on koostöö majandusvaldkonnas.

Eesti jätkab Balti koostööd orientatsiooniga pragmaatilisele ja konkreetsele tegevusele. Eelnevatel aastatel on loodud hulgaliselt institutsioone. Neid tuleb kasutada ülesannete jaoks, mille puhul nimelt kolmepoolne koostöö annab selge ja efektiivse lahenduse. Koostöö tempo tõstmiseks on vahel aga võimalik kolmepoolse koostööni jõuda, sõlmides algul kahepoolsed lepingud valdkondades, kus üks meie partneritest ei huvitu koostööst või ei ole selleks valmis.

Eesti peab prioriteetseks Balti majandusruumi edasiarendamist. Meie eesmärk on luua tingimused teenuste, kaupade, kapitali ja inimeste vabaks liikumiseks. Progress nendes valdkondades ei soodusta ainult kohaliku majandussektori arengu kiirenemist, vaid sellest sõltuvad ka välisinvesteeringud.

Kaupade vaba liikumise kindlustamiseks on varem sõlmitud kolmepoolne vabakaubandusleping. Selle loogiliseks jätkuks oli 20. novembril 1997. aastal allkirjastatud mittetariifsete tollibarjääride kaotamise leping. Praegu jätkuvad konsultatsioonid teenuste ja kapitali vaba liikumise kindlustamiseks.

Eesti jaoks on oluline laia julgeolekualase koostöö jätkumine kolme Balti riigi vahel. Pragmaatiline koostöö Euroopa Liidu nn. "kolmanda samba" valdkondades peab kaasa tooma sisemise julgeoleku kasvu igas riigis. Eestil on otsene huvi Läti ja Leedu suutlikuse vastu kontrollida oma välispiire. Sellest sõltub Balti riikide vahelise piiriületuse lihtsustamise võimalus ning see aitab kaasa viisavabaduse saavutamisele Schengeni lepingu osaliste riikidega.

Käesoleval aastal on head eeldused jätkata ühist tööd BALTBAT-i, BALTRON-i ja BALTNET-i edasiarendamiseks. Jõudsalt on arenenud Balti ühtse õhuruumiseire rajamine. Tähtis samm oli möödunud aastal saavutatud kokkulepe avada Tartus 1.septembril 1999. aastal Balti kaitsekolledzh (BALTDEFCOL).

Daamid ja härrad,

Eesti kõige tihedamad sidemed Põhjamaadega on loomulikud ja üldteada. 1997. aastal jätkus meie vaheliste sidemete kristalliseerumine. Järjest olulisemaks on muutunud elanike otsekontaktid nn rohujuuretasandil.

Majandussuhted Põhjamaadega on Eesti jaoks esmatähtsad, kuna ülekaalukas osa meie kaubavahetusest ja Eestisse saabuvatest välisinvesteeringutest on seotud Põhjamaadega.

Seoses meie Euroopa Liidu suunaliste edusammudega muutub koostöö lähimate Põhjala riikidega veelgi olulisemaks. Veelkord tuleb tõsta esile Põhjamaade toetajarolli meie pürgimustes Euroopa Liitu. Eesti loodab algavatel läbirääkimistel nende riikide abile läbirääkimiste tehnilise nõustamise osas.

Viisavaba suhtlemise taastamine kultuuriliselt ja majanduslikult lähimate naabritega likvideeris möödunud aastal viimase meievahelise eraldusjoone. 1. mail 1997. aastal saavutatud viisavabadus Soome, Rootsi , Norra ja Islandiga on eeldus viisavabaduse kehtestamiseks nende Euroopa riikidega, kellega Eestil viisarezhiim veel eksisteerib.

Traditsiooniliseks on kujunenud koostöö Põhja- ja Baltimaade nn 5+3 kohtumiste raames. Eesti on eluliselt huvitatud Läänemere piirkonna järjest tihenevast integratsioonist ning meie ühiste ajalooliste arusaamade taasväärtustamist. Eesti on huvitatud jätkuvast osalemisest Põhjamaade Ministrite Nõukogu programmides, mis tõhustavad otseseid kontakte kohalike võimude, institutsioonide ja organisatsioonide vahel.

Lugupeetavad Riigikogu liikmed,

Eesti taasiseseisvumise järel oleme pidevalt rõhutanud, et USA on Eesti üks suuremaid ja kindlamaid sõpru maailmas. USA ja Eesti erisuhte ajalooline alus on USA aastakümneid kestnud toetus Eesti Vabariigi de jure edasikestmisele. Arvestades Eesti ja teiste Balti riikide sõbralike suhete taset USAga, leppisid partnerid möödunud aastal kokku sõlmida eraldi dokument - "Partnerluse harta Ameerika Ühendriikide, Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi vahel". Teatavasti kirjutasid sellele hartale 16. jaanuaril käesoleval aastal Washingtonis alla Ameerika Ühendriikide ja kolme Balti riigi riigi presidendid. Seda hartat tuleb käsitleda kui kokkuvõtet meie suhetest USA-ga alates kahe riigi diplomaatiliste suhete sisseseadmisest 1922. aastal. Meie riikidel on ühisväärtused, mis hõlmavad isikuvabadust, inimõigusi, demokraatlikku õiguskorda, ning ühine käsitlus riikide poliitika ja moraali vastastikusest seosest. Harta kajastab neid arusaamu. Seega on harta tulevikudokument, mis tagab Euroopasse integreeruva Eesti, Läti ja Leedu osalemise 21. sajandi transatlantilises integratsioonis.

Kahepoolsete suhete aluseks USAga jääb julgeoleku - ja majandusalane koostöö. Kuid Eesti reformid tõestavad, et meie nägemus ühiskonna arengu üldisest suunast on samuti oluliselt sarnane. Täna, peale partnerlusharta sõlmimist, rõhutan ma veelkord, et USA pidev ja tugev toetus Eesti reformidele ning koostöö ühiste välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks oli ning jääb tulevikus meie jaoks ülimalt oluliseks.

Austatud esimees, lugupeetud parlamendiliikmed,

Eesti suhetes Venemaaga oli möödunud aasta jooksul lootustandvaid arenguid. Ühiste huvide leidmise tee on pikk, kuid alus 1998. aastal jõudsate sammudega edasi liikuda on olemas. Seda teed ei ole võimalik lühendada, lootes üksikutele poliitilistele "läbimurretele", mille taotlemine harva iseloomustab küpset välispoliitkat.Kuid täna, 12. veebruaril 1998. aastal on Eesti -Vene suhted kahtlemata paremad kui 12. veebruaril 1997 aastal.

Eelmisel aastal parlamendi ees esinedes sõnastasin ma meie eesmärgi: "Eesti peab suhtuma Venemaasse nagu normaalne sõbralik lääneriik". Eesti integratsioon Euroopa Liidu suunas ning Luxembourgis tehtud otsus lõid möödunud aastal selle eesmärgi saavutamiseks vajaliku tausta.

Me oleme rahul, et 1996 aasta sügisel alguse saanud arenevale dialoogile ja vaoshoitusele orienteeritud Eesti ja Venemaa vaheline suhtlemisstiil pidas vastu aastasele ajaproovile. Eesti ja Venemaa esindajate suhted rahvusvahelistel foorumitel on muutunud järjest asjalikumaks. Selles osas on Eesti positiivse hõlvamise poliitika üks eesmärkidest realiseerunud.

Vaoshoituse ja dialoogile orienteerituse kõrval võib osutada veel konstruktiivsusele kui märksõnale, mis sobib iseloomustama Eesti ja Venemaa suhete arengut 1997. aasta teisel poolel. Moodustamisel on valitsustevaheline ühiskomisjon, mis hakkab tegelema kahe riigi suhete arendamisega võimalikult laial skaalal. Otsus selle komisjoni ellukutsumise kohta tehti teatavaks möödunud aasta septembri algul, kui president Meri kohtus Vilniuses Venemaa peaministri Tshernomõrdiniga. Sellele eelnesid välisministeeriumidevahelised aktiivsed konsultatsioonid Soome diplomaatide toetusel Helsingis ja hiljem Moskvas.

Möödunud aasta lõpul kooskõlastati tulevase valitsustevahelise komisjoni kaasesimeeste isikud. Peaminister Siimann nõustus asuma Eesti-poolse kaasesimehe kohale. Sellise otsuse kasuks räägib Venemaa poolt määratud kaasesimehe kõrge tase - selleks on asepeaminister - ning vajadus anda komisjoni tegevusele tugev impulss. Komisjoni kaasesimeeste kohtumises on kokku lepitud ja see toimub lähiajal. Edasi järgneb alamkomisjonide moodustamine, nendes arutatavate teemade ringi kindlaksmääramine ning komisjoni töö alustamine.

Eesti seisukoht edasiste sammude osas lähtub üldlevinud diplomaatilisest arusaamast, et normaalsed ja heanaaberlikud riikidevahelised suhted ei saa tänapäeval tekkida vajaliku juriidilise aluseta, so minimaalse kahepoolsete lepingute baasita. On terve rida klassikalisi lepinguid, mille sõlmimine ei eelda riikide vahel sügavalt arenenud poliitiliste suhete olemasolu , vaid on nende suhete arendamise eelduseks. Selliseid lepinguid peetakse partneri suveräänsuse tunnustamise atribuudiks või lihtsalt igapäevasteks tööinstrumentideks. Taoliste lepingute hulka kuuluvad kokkulepped topeltmaksustamise vältimiseks, investeeringute vastastikuseks kaitseks, enamsoodustusrezhiimi kehtestamine kaubavahetuses ning muidugi omavaheline piirileping. Paraku teame, et nimelt need lepingud Eesti ja Venemaa vahel puuduvad ning selles osas 1997. aasta muutusi ei toonud. Siia ritta võib lisada pragmaatiline tähendusega transpordi alased lepingud, mis pikemat aega ootavad meie riikide vahel sõlmimist või juba jõustamist ja rakendamist. Asjaosalised ministeeriumid ja meie välisametkond jätkavad sel aastal tegevust kõigi loetletud lepingute sõlmimise ja rakendamise heaks.

Eesti Euroopa Liidu ja NATOga ühinemise kui välispoliitiliste prioriteetide rõhutamisega ei ole kunagi kaasnenud ideed "idavärava" kinninaelutamisest. Venemaa on meie suurim naaberriik ning mõlemapoolne kasu vastastikusest normaalsest poliitilisest ning majanduslikust läbikäimisest on päevselge.

1997. aasta andis lootust, et asjalik lähenemine ja normaalsed majanduslikud huvid võidavad varem või hiljem meie riikide vahel lühinägelikud loodud poliitilised takistused Tollibarjääridest hoolimata kasvab Eesti kaupade eksport Venemaale pidevalt. Samal ajal jätkavad Vabariigi Valitsus ja Välisministeerium tegutsemist, et 1994. aastast kehtivad topelttollid kaotataks.Kasutame selleks Venemaaga otsesuhtlemise kõrval mitmepoolsete suhete võimalusi.

Palju on räägitud Eesti võimalustest kujuneda transiidimaaks, kes vahendab nii idast läände kui läänest itta kulgevaid kaubavooge. Valitsus peab Eesti geograafilise asendi eelise kasutamist loomulikuks ning ka suhetes Venemaaga saab välispoliitika toetada perspektiivsete projektide rakendumist. Siin kehtib reegel, et mida enam kindlustub Eesti välispoliitiline seisund, seda enam on võimalik jõudu ja vahendeid suunata läbimõeldud välismajanduspoliitika arendamiseks.

Möödunud aasta pakub piisavalt näiteid Eesti ja Venemaa vahelise läbikäimise elavnemisest. Kahe riigi koostöö keskkonnakaitse ja piiriveekogude ühise kasutamise vallas on toiminud kogu aeg. Seda täiendas läinud aasta augustis alla kirjutatud Eesti ja Venemaa valitsuste vaheline kokkulepe piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise kohta.

Uut hoogu sai ametkondadevaheline otsesuhtlemine. Kuus Eesti ministrit tegi külastuse Vene Föderatsiooni ning kaks Vene Föderatsiooni ministrit käis Eestis. Aasta lõpus allkirjastati kahe riigi siseministeeriumide vaheline koostöökokkuleppe ning välisministeeriumidevaheline konsultatsioonide protokoll. Piirivalve-ametkondade tihe koostöö ning pidevad ametlikud kultuurikontaktid kahe riigi vahel on juba traditsioonilised.

Olukorda maismaa ja merealade piiritlemise lepingu sõlmimisel Venemaaga saab kommenteerida lühidalt - nende lepingute allakirjutamiseks puudus 1997. aastal Venemaal poliitiline tahe. Läbirääkimiste delegatsioonid pidasid aasta jooksul kolm kohtumist ja nii keeruliste läbirääkimiste käigus võibki jääda tehnilisi detaile täpsustama. Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise perspektiiv käesoleval aastal sõltub muuhulgas ka sellest, kuidas kulgeb Venemaa ja Leeduga vahel sõlmitud piirileppe ratifitseerimine Riigiduumas. Kõigele vaatamata on piirilepingu sõlmimine Venemaaga käesoleval aastal reaalne ja kahe riigi suhete parandamiseks vältimatu. Vabariigi Valitsus ootab lahendust selles küsimuses rahulikult, sest 1997. aasta tõestas: Eesti on suuteline saavutama oma põhilised välispoliitilised eesmärgid sõltumata piirilepingu olemasolust Venemaaga või selle lepingu puudumisest.

Härra esimees,

Ukraina suhtes peab Eesti peab jätkuvalt oluliseks tihedate poliitiliste ja majanduslike suhete arendamist heas vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Ukraina rolli Euroopa stabiilsuse tagamisel on raske üle hinnata. 1998. aastal jätkub töö Eesti ja Ukraina vabakaubanduskokkuleppe täiemahuliseks ellurakendamiseks.

Lugupeetavad riigikogu liikmed,

Eesti ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste suhete käsitlemisel on mul võimalik täna teie tähelepanu juhtida ainult mõnele küsimusele.

ÜRO-s ja OSCE-s kinnistus 1997. aastal Eesti käsitlemine stabiilse piirkonna riigina. Märkimisväärne Eesti demokraatia küpsuse tunnustus on Euroopa Nõukogu otsus lõpetada Ungari järel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest teisena Eesti suhtes uute liikmete monitooringuprotsess. Ka ÜRO on alates 1997. aastast otsustanud lõpetada Eesti eriprobleemide käsitlemise. Nüüd on Eestil rohkem võimalusi omapoolse panuse andmiseks nende organisatsioonide ees seisvate globaalsete ning praktiliste ülesannete lahendamiseks. Näiteks võttis Eesti rahuvalvepataljon möödunud aastal osa ÜRO rahuvalvemissioonist Liibanonis, ning tegevus rahuvalve valdkonnas jätkub.

Kindlasti rõõmustab maksumaksjat, et möödunud aastal saavutasid Eesti esindajad olulise muudatuse ÜRO liikmemaksu arvutamise küsimuses. Sellest aastast kasutatakse meie liikmemaksu määra arvutamisel Eesti reaalset sisemajanduse koguprodukti ja sellega lõppes utoopiliste Nõukogude-aegsete statistiliste andmete kasutamine liikmemaksu määra kehtestamisel. (Eesti liikmemaksu summa väheneb seetõttu ligi 40 protsenti).

OSCE-s tegutseb Eesti aktiivselt nn. 21.sajandi julgeolekumudeli väljatöötamisel. Eesti on huvitatud OSCE tegevuse tõhustamisest kõigis organisatsiooni liikmesriikides, et muuta julgeolek Euroopas kindlamaks ja koostöö selgepiirilisemaks.

Eesti on aktiviseerinud oma tööd Läänemeremaade Nõukogus, muutmaks seda meie regioonile tähtsat organisatsiooni pragmaatilisemaks, s.o. kaasajale rohkem vastavaks. Demokraatlikud institutsioonid LMNi liikmesriikides on kinnistunud ja meie nägemuse kohaselt on aeg rohkem keskenduda praktilisele koostööle - majanduse ja kaubanduse arendamisele.

Läbirääkimiste lõpetamine Maailma Kaubandusorganistatsiooni (WTO) liikmetega ja liikmeks astumine jääb 1998.aastal Eesti välismajanduspoliitika oluliseks eesmärgiks. 1997. aastal pidasid Eesti esindajad keerulisi läbirääkimisi väikese rühma WTO liikmesriikidega, kelle nõudmised liitumistingimuste osas ei olnud vastuvõetavad ning asetasid meid ebavõrdsesse olukorda praeguste WTO liikmetega võrreldes. Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmestaatuse saavutamine sellel aastal on Eesti jaoks reaalne ülesanne.

Härra esimees, daamid ja härrad,

lõpetuseks rõhutan ma veelkord, et 1997. aastal oli Eesti välispoliitika suunatud eelkõige Euroopa integratsioonile. Kuid Eesti Vabariigi välissuhtlemise geograafia laiendamine jääb päevakorda. Tihedate ja vastastikku kasulike kontaktide tähtsus väljaspool Euroopat kasvab ja seda on raske üle hinnata. Eriti kehtib see Aasias asuvate riikide suhtes. 1997. aastal avati ametlikult Eesti saatkond Tokios ning alustati Pekingi saatkonna rajamist. Käesoleval aastal suureneb Aasia riikide kaal meie välissuhtluses veel enam ning kavas on mitmed kõrgetasemelised visiidid.

Seega on tulevikus käsitlemist väärivate kahepoolse suhete ring kindlasti laiem kui täna.


Tänan.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.