Sa oled siin

PRIIT PALLUM: Sõjaline julgeolek ja majandus

19. Detsember 2008 - 10:56

Eesti Päevalehe lisa "Riigi kaitse" 19.12.2008

Priit Pallum, välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostöö osakonna peadirektor

Reaalmajanduse kokkupuutepunktid riigikaitsega ei piirdu pelgalt inseneride ja müügimeeste osalemisega kaitseväe reservkogunemistel, vaid on märksa laiemad.

Üks hea kolleeg, kes on militaarteemades väga kodus, mainis kord, et sõdu alustatakse ikka selleks, et saavutada majanduslikku üleolekut. Ja paradoksaalselt kaotatakse neid enamasti seetõttu, et majandus ei pea sõjapidamise kuludele vastu. Ajaloost on piisavalt näiteid, kuidas riigid on oma majanduse üles ehitanud just eelkõige sõjalist jõudu ja võimalikku sõjalist edu silmas pidades. Arvatavasti võib tuua erinevaid näiteid ja argumente, mõned neist ehk ka allpool. Raske on aga vaielda selle vastu, et sõjaline julgeolek ja majandus on omavahel tihedalt seotud, ning siin leidub aruteludeks ja mõtisklemiseks palju rohkem nüansse, kui esmapilgul paista võiks.

Prooviks alustuseks veidi filosoofilisemat lähenemist. Tõmbaks paralleeli sõjanduse ja majanduse vahele ja prooviks seejuures olla mitte väga sõjakas. Võiks ehk väita, et tänapäeva maailmas on siiski levinum kontseptsioon, et sõda on kahjum ja rahu on kasum. Majandusinimesed arvavad, et kasumit saab taasinvesteerida või siis selle firmast omanike heaolu suurendamiseks dividendidena välja võtta. Julgeoleku ja sõjalise planeerimisega seotud spetsialistid on viimase 20 aasta jooksul laialt kasutanud mõistet „rahudividend” (ingl peace dividend) kirjeldamaks kasu, mida andis majanduslikult, aga mitte ainult, külma sõja lõppemisega kaasnenud võidurelvastumise taandumine ja vastavalt väiksemad kulutused riigikaitsele. Selle loogika kohaselt oleks kasumi taasinvesteerimine julgeolekupoliitikas võrdne pingutustega, mis on seotud võidurelvastumise piiramisega ja mõnede relvaliikide keelustamiseks (dumdumkuulidest maamiinideni või tuumaarsenalini) mõeldud kokkulepetega. Sõdade vältimiseks tehtavad pingutused kajastuvad eelkõige diplomaatide töötundides, mis vägagi tihti mööduvad arvukatel konverentsidel või arutelufoorumitel ning läbirääkimistelaudade taga ja pole maailma eri paigus toimudes sugugi odavad.

Majandusmatemaatikas on käibel mõisted hind ja alternatiivhind (ingl cost ja opportunity cost). Esimene tähistab seda, kui palju mingi asi või tegevus maksma läheb, teine aga seda, kui palju läheks maksma tegevusetus või mõne tegevuse alternatiivne variant.  Mingi tegevus või asi võib küll palju maksta, aga juhul kui tegevusetus või mõni vale samm ähvardab kaasa tuua tunduvalt suurema kahjumi, on ratsionaalsest vaatepunktist vaadates kasulikum maksta kõrget hinda kui kanda kahjumit ja aktsepteerida sellega kaasas käivaid riske.

Seni kuni ühiskondlikus teadvuses annab tooni arusaam, et sõjad ja sõjalised konfliktid on väga kallid ja rahu säilitamiseks ning julgeoleku tagamiseks mõeldud tegevused (läbirääkimistest kaitseotstarbeliste hangeteni ja kaitseväe ülalpidamiseks kuluvate summadeni) tulevad odavamad, säilib ka rahu. Suured kaitsekulud (NATO-s kehtib poliitiline konsensus, et liikmesriikides peaks need olema tasemel 2% SKT-st) on rahalises väljenduses küll väga suured summad ja julgeolekule kulutatakse tõesti palju, aga alternatiiv rahu püsimisele oleks sõda ja see läheks majanduslikus mõttes maksma palju enam. Seda isegi siis, kui jätta kõrvale sõjaga kaasnevad humaansed, psühholoogilised ja sotsiaalsed aspektid.

Kui palju sõjad siis maksavad?

USA-s osatakse päris hästi raha lugeda ja on välja arvutatud, kui palju on näiteks seni maksma läinud sealse valitsuse päästemeetmed finantssektori turgutamiseks ja majanduse täieliku kollapsi vältimiseks. Selle kirjatüki  kirjutamise ajal pole veel lõplikult selge, kas senised kulutused on kõik või tuleb veelgi lisaraha leida.  Viimased teadaolevad arvutused väidavad, et finantskriis on USA valitsusele maksma läinud umbes 3800 miljardit ehk 3,8 triljonit dollarit.

Vastukaaluks neile arvudele mõned näited sõjaliste kulutuste vallast:

  • Iraagi sõda seni – umbes 600 miljardit dollarit
  • Korea sõda – umbes 450 miljardit dollarit
  • Lahesõda – 100 miljardit
  • Vietnami sõda – 700 miljardit
  • USA kulutused Teises maailmasõjas – 3,6 triljonit

Ja võrdluseks mõned teised suured kulutused: Marshalli plaan – 115 miljardit, inimese Kuul käimine – 240 miljardit, Panama kanali ehitus – 8 miljardit.

Neid arve võib vaadelda mitmeti: ühest küljest on majanduse vereringe päästmiseks tehtud väga suuri kulutusi, aga teisalt on ka sõjad läinud USA-le väga palju maksma. Summade kroonidesse arvutamiseks peaks ühe nulli veel juurde panema, niigi kuuluvad need miljardid ja triljonid valdkonda, mida matemaatikud kutsuvad suurteks arvudeks, ehk teisisõnu on tavainimesele igapäevaelus kasutatavate arvudega võrreldes  päris hoomamatud.

Üks Euroopa tunnustatumaid Aafrika-uurijaid, Oxfordi ülikooli professor Paul Collier on oma raamatus „The Bottom Billion” hinnanud üheks keskmise Aafrika kodusõja hinnaks 64 miljardit dollarit. Võrreldes Iraagi sõja (senise) maksumusega Ameerika administratsioonile on seda muidugi vähe, aga arvestades Aafrika riikide rikkust, on ikkagi tegemist tohutu summaga. Collieri arv tugineb põhjalikele empiirilistele arvutustele ega hõlma ainult sõjalisi kulutusi, vaid on läbi riigi kõigi struktuuride võetud vastus  küsimusele, kui palju üks sõda maksma läheb. Vaadates sama arvu teiselt poolt – võttes arvesse aastatepikkust arenguabi voolu Aafrikasse või minugipoolest sellelt mandrilt Euroopasse suunduvat n-ö standard-telepilti –  tundub olevat ilmselge, et sõja kui sellise vältimine, isegi kui see on pikk, kulukas ja vaevarikas, on ütlemata odav tegevus. Ja sugugi mitte ainult Aafrika mandril.

Teades sõdade ja kodusõdade hinda, saab konfliktide vältimiseks ja ennetamiseks tehtavaid militaarinterventsioone samuti rahasse ümber arvestada ja nõndaviisi kalkuleerida konfliktiennetuse „kasumlikkust”. Juba nimetatud raamatus väidab Collier ka seda, et üks Suurbritannia läbi aegade edukamaid sõjalisi operatsioone on olnud „Palliser”, mille käigus mõnisada piisavalt laia võitlusmandaadiga Briti sõdurit sekkus Sierra Leones 2000. aastal olukorda, kus kohalikud ülestõusnud olid pantvangistanud viissada ÜRO rahuvalvajat ja neilt ka relvad ära võtnud.  Alternatiivhinda – 64 miljardit USA dollarit – arvestades oli interventsioon sellest vähemasti 30 korda odavam. 

Sõja muu mõju majandusele

Seda, et riigi julgeolekuks tehtavad pingutused mõjuvad majandusele ka teisiti, kinnitavad samuti mitmed näited: sõjalise infrastruktuuri loomine loob enamasti päris palju töökohti ka selle lähedale tsiviilsektorisse ja vastupidi. Väidetavalt oli üks suuremaid külma sõja lõpu ohvreid Island, kes kaotas Keflaviki lennuväebaasi tähtsuse vähenemise tõttu mõnedki protsendid oma rahvuslikust kogutoodangust. Lendurite ja inseneride äraminekuga kadusid ka kohalike töökohad, mis kõik olid seotud sõjaväebaasi teenindamisega.

Üldtuntud tõde on seegi, et esialgu riigikaitsevajadusteks välja töötatud tehnilised lahendused leiavad tihti tee tsiviilkasutusse ja on seetõttu tehnilise innovatsiooni mootoriteks. Ainult üks näide. Satelliitidelt saadaval infol põhinev asukohamääramise süsteem GPS loodi sõjalisel eesmärgil, vaevalt aga mõtlevad sellele arvukad TomTomi süsteemi kasutavad autojuhid või paljud teised GPS-seadmete kasutajad. Operatsioonis „Iraagi rahu” kasutati ründe-jõuna mitu korda vähem sõjaväelasi kui palju varasemas operatsioonis „Kõrbetorm”. Üks põhjus oli, et enamik ründerelvastust põhines GPS-infol ja oli seetõttu palju efektiivsem.  Lääne demokraatias hinnatakse inimelu väga kõrgelt ja elude kaitsmiseks pole liiast ka suured innovatsioonikulud. 

Teisalt jälle ei saa sõjalisi eelarveid vaadata ainult kui võimaliku vaenlase hävitamise või enda tema eest kaitsmise hinda,  needsamad kaitseuuringud toovad pea alati kasu ka tsiviilellu. Paljudel kaupadel on nn kahene kasutus, samaaegselt nii militaar- kui ka tsiviilotstarve. Sestap  reguleeritaksegi nendega üle riigipiiride kauplemist n-ö ekspordikontrolli reÏiimiga.

Viimast aspekti, mis siin riigikaitse ja majanduse praktilise külje pealt märkimist leiab, peidab termin „vastuostud“.  Riigikaitsehankeid korraldab üldiselt riik, kui aga valitsus on seejuures näiteks sõlminud ostetavate relvasüsteemide tarnijatega vastuostude lepingu, peaks see tagama samaväärses mahus ostutehingud riigi majanduselt. Enamasti erafirmadelt eeldusel, et neil on pakkuda piisavalt huviäratavat kaupa. Eestiski kehtib selline vastuostukohustusi reguleeriv kord ja seniste hangete kohaselt võiksime aastas müüa sadade miljonite kroonide väärtuses kaupu ja teenuseid. Loodetavasti on need arvud piisavalt ahvatlevad, et firmad pööraksid oma tootearendusele senisest enam tähelepanu.

Seega ei piirdu reaalmajanduse kokkupuutepunktid riigikaitsega pelgalt inseneride ja müügimeeste osalemisega kaitseväe reservkogunemistel, vaid on märksa  laiemad. Kena oleks, kui teema leiaks ka laiemat ja sügavamat käsitlust, kui võimaldab käesolev kirjatükk, sest majanduse vaatepunktist ei ole tegemist üksnes suurte summade, vaid ühtaegu ka väga huvitava valdkonnaga.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.