Sa oled siin

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asemel kompensatsiooni maksmine oli õiguspärane

26. Aprill 2005 - 15:18

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7-liikmeline koda tunnistas 26. aprilli 2005 otsusega vastuvõetamatuks kaebuse asjas Põder ja teised vs. Eesti (kaebus nr 67723/01).

Kaebajad esitasid 1991. aastal Valga Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Valga maakonnakomisjon tunnistas kaebajad õigustatud subjektideks, ent Õru Vallavalitsus jättis seejärel kaebajatele vara tagastamata, kuna see ei olnud alles endisel individualiseeritaval kujul, ning määras kaebajatele selle asemel kompensatsiooni. Kaebajad vaidlustasid kaks viimast otsust kolmes kohtuastmes, kes vaatasid asju läbi mitmel korral, kuid lõppastmes jäi jõusse otsus, millega keelduti kaebajatele vara tagastamisest. EIKis väitsid kaebajad, et kohtud kohaldasid riigisisest õigust ebaõigesti ja lisaks ei andnud Riigikohus kaebajate kaebusele algselt menetlusluba.

Valitsus märkis, et kuigi Riigikohus oli algselt menetlusloa andmisest keeldunud, anti see siiski hiljem erandkorras ning kaebajad said osaleda asja avalikul arutamisel ja oma seisukohti esitada. Valitsus leidis, et kuna kaebajad ei olnud EIKile esitatud kaebuses tuginenud konventsiooni 1. protokolli artiklile 1, puudus EIK-il pädevus kohtuasja nimetatud sätte alusel läbivaatamiseks. Edasi osundas riik, et Eesti tegi 16. aprillil 1996 Euroopa Nõukogus konventsiooniga ühinemisel selle artikli suhtes reservatsiooni, mistõttu ei laiene 1. protokolli artikkel 1 konventsiooni artiklist 57 lähtudes omandireformi reguleerivatele seadustele, sh omandireformi aluste seadusele (ORAS). Valitsus leidis ka, et konventsioon ei garanteeri õigust vara tagastamisele, seda enam, et kaebajatele maksti vara eest kompensatsiooni.

Mis puudutab kaebust artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumise tuvastamiseks, leidis EIK, et kaalul olid kaebajate tsiviilõigused ning seetõttu on artikkel 6 kohaldatav. Mis puudutab aga artikli 6 lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmist, siis rõhutas EIK, et ei ole tema ülesanne tegeleda riigisiseste kohtute väidetavate fakti- ja õiguslike vigadega, kui konventsiooniga tagatud õigusi ei ole rikutud (García Ruiz vs. Hispaania, nr 30544/96, suurkoja 21. jaanuari 1999 otsus, punkt 28). EIK leidis, et riigisisesed kohtud vaatasid asja läbi kolmel tasandil ning tegid põhjendatud otsuse. EIK ei tuvastanud artikli 6 lõike 1 rikkumist ning tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks.

EIK leidis, et 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) väidetava rikkumise analüüsi ei saa välistada vaid seetõttu, et kaebajad sellele algselt ei tuginenud. Seoses Eesti reservatsiooni kohaldamisega tuletas EIK meelde, et on selle kehtivust juba arutanud asjas Shestjorkin vs. Eesti (nr 49450/99, EIK 15. juuli 2000 otsus), milles oli toonud välja reservatsiooni kehtivuseks vajalikud tingimused. Selles kohtuasjas leidis EIK, et Eesti tehtud reservatsioon vastas konventsiooni artikli 57 nõuetele, ent täheldas siiski, et reservatsioon hõlmab vaid kõnealusel ajal kehtinud seadusi ning ei laiene hilisematele muudatustele. Lisaks puudutab see vaid omandiga seotud materiaalõiguslikke küsimusi ega kehti menetlusõiguslike küsimuste suhtes.

EIK märkis, et kuigi ORASe sätteid on reservatsiooni tegemise järgselt muudetud, ei ole vajadust analüüsida, kas muudatused kuuluvad reservatsiooni kohaldamisalasse, sest kaebus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks muudel põhjustel. Esiteks seetõttu, et vara võõrandamine leidis aset peaaegu 50 aastat tagasi Nõukogude okupatsiooni ajal, ammu enne Eesti konventsiooniga liitumist. EIK on varasemas otsuses (Malhous vs. Tšehhi Vabariik, nr. 33071/01, suurkoja 12. juuli 2001 otsus) sedastanud, et omandi või õiguse äravõtmine on ühekordne toiming ega loo jätkuvat olukorda. EIK jäi seisukohale, et kaebajatel ei olnud Eesti suhtes konventsiooni jõustumise ega EIK-ile kaebuse esitamise hetkel olemasolevat omandit 1. protokolli artikli 1 mõttes. Teiseks rõhutas EIK, et nimetatud säte ei taga õigust vara omandamiseks. Samuti ei saa seda tõlgendada üldise kohustuse kehtestamisena konventsiooniosalistele riikidele vara tagastamiseks, mis oli õigusvastaselt võõrandatud enne konventsiooni ratifitseerimist nende poolt või piirangute kehtestamisena nende vabadusele kindlaks määrata vara tagastamise ulatus ja valida tingimused, mille kohaselt nad on nõus ennistama endiste omanike omandiõigused (Kopecký vs. Slovakkia, nr. 44912/98, suurkoja 28. septembri 2004 otsus, punkt 35). Samas, kui riik on sellise õiguse kehtestanud, siis tuleb seda käsitada uue õigusena.

EIK jätkas, et selleks, et nõuet varana käsitleda, peab see olema piisavalt tõendatud, et olla täitmisele pööratav (Kopecký vs. Slovakkia, punkt 42). Eestis nägi võõrandatud vara tagastamise regulatsioon ette kolm etappi: vara õigusvastase võõrandamise fakti ja õigustatud subjektide tuvastamine; otsustamine, kas vara saab tagastada ning vara tagastamine. Kaebajate suhtes oli 1994. aastaks tehtud vaid esimene otsustus, mistõttu on kaheldav, kas see oli piisav nõude täitmisele pööramiseks. EIK leidis, et veelgi küsitavam on väide, et vara tagastamise nõue (vastandina kompensatsiooni maksmisele) tuleneks nimetatud otsusest, arvestades, et kohalik omavalitsus ega kohtud ei olnud teinud ühtegi otsust vara tagastamise kohta. Seetõttu leidis EIK, et puudub vajadus teha kindlaks, kas kaebajate väidetav nõue oli konventsiooni 1. protokolli artikli 1 kohaldamiseks piisavalt tõendatud.

Ent isegi, kui see oleks olnud piisavalt tõendatud, leidis EIK, et riigi sekkumine oli põhjendatud. Nimelt oli riigisiseste ametiasutuste ülesanne tagada õiglane tasakaal kaebajate ning üle kahekümne aasta vara vallanud isikute huvide vahel. EIK märkis, et käesoleval juhul kasutasid riigi ametiasutused ulatuslikku kaalutlusõigust seoses omandisuhete reguleerimisega. Kuigi on tõsi, et seaduse varasema redaktsiooni kohaldamine oleks kaebajatele toonud soodsama lahendi, oli Riigikohus samas leidnud, et just varasem regulatsioon oli ebaõiglane. EIK märkis ka, et kaebajatele määrati riigistatud vara eest kompensatsioon ja seda ei olnud nad vaidlustanud. Kuna konventsiooni 1. protokolli artikkel 1 ei taga õigust kompensatsioonile juhul, kui vara võõrandamine ei ole toimunud asjaomase riigi poolt, leidis EIK, et asjas on tagatud õiglane tasakaal isikute varaliste huvide vahel. EIK leidis ka, et selline lahendus ei olnud kaebajatele individuaalselt liigselt koormav ning 1. protokolli artikli 1 nõudeid ei rikutud. EIK tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks vastavalt konventsiooni artikli 35 lõigetele 3 ja 4.

Veel uudiseid samal teemal

20.05.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus tunnistas vastuvõetamatuks isiku Eestist väljasaatmise otsuse peale esitatud kaebuse

19.5.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee 28.4.2020 tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Scherbakov vs. Eesti (44047/19), mis puudutas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja tema väljasaatmist Eestist.

09.04.2020|Välisministeerium

Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas pikendada COVID-19 pandeemiaga seoses vastu võetud erakorralisi meetmeid

9.4.2020 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) pikendada COVID-19 pandeemiaga seoses 16.3.2020 võetud erakorralisi meetmeid.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.