Sa oled siin

Kriminaalõiguse tagasiulatuv kohaldamine oli konventsiooniga vastuolus

21. Jaanuar 2003 - 9:55

21. jaanuaril 2003 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse kohtuasjas Veeber vs. Eesti (nr 2) (kaebus nr 45771/99), milles leidis, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 7 lõiget 1 (kaitse kriminaalõiguse tagasiulatuva kohaldamise vastu) on rikutud.

Kaebaja mõisteti 4. märtsil 1997 süüdi erinevates maksupettustes aastatel 1993 kuni 1996. Kaebaja mõisteti süüdi 13. jaanuaril 1995 aastal kehtima hakanud kriminaalkoodeksi sätete alusel. Kaebaja väitis, et tema süüdimõistmine oli ebaseaduslik, kuna tegude toimepanemise ajal ei olnud kriminaalkoodeksis vastavat kuriteokoosseisu, ning et tema suhtes on rikutud konventsiooni artikli 7 lõiget 1.

Valitsus leidis, et süüdistuskokkuvõttes esitati selgelt teod, milles kaebajat süüdistati, ja nende õiguslik määratlus. Süüdistus sisaldas ka erinevate episoodide kuupäevi ning põhjendusi, miks neid tegusid kvalifitseeritakse vältava kuriteona. Valitsus viitas mitmetele Riigikohtu lahenditele, kus oli vastavat kriminaalõiguse sätet kohaldatud tahtlikele ning vältavatele maksude tasumisest kõrvalehoidmistele, kui kriminaalne käitumine jätkus pärast viimase redaktsiooni jõustumist. Valitsus väitis, et eelneva perioodi kvalifitseerimine kuriteona ei mõjutanud karistuse raskust ega toonud kaebajale kaasa negatiivseid tagajärgi.

EIK rõhutas, et artiklis 7 sätestatud kaitse on nii oluline, et sellest ei ole konventsiooni artikli 15 kohaselt lubatud erandeid teha ka sõja ajal ega muus hädaolukorras. Artiklit 7 tuleb tõlgenda ja kohaldada nii, et tagatud oleksid toimiv kaitse meelevaldse vastutuselevõtmise, süüdimõistmise ja karistamise eest. EIKi kohtupraktika kohaselt sisaldab artikkel 7 muuhulgas põhimõtet nullum crimen nulla poena sine lege (kuritegu ja karistus peavad olema ette nähtud seaduses). Käesolevas kohtuasjas tõi EIK välja, et kaebaja mõisteti süüdi 13. jaanuaril 1995 jõustunud seaduse kohaselt kuritegudes, mis pandi toime aastatel 1993 kuni 1996.  EIK sedastas ka, et peale mainitud õigusnormi jõustumist toimepandud kuriteod ei ole käesoleva kohtuasja arutluse esemeks, kuna kuuluvad riigisiseste kohtute pädevusse. EIKi ülesandeks oli vaid hinnata konventsiooni artikli 7 lõikest 1 lähtudes, kas kaebaja teod olid nende toimepanemise hetkel sellised rikkumised, mis olid siseriiklikus õiguses määratletud piisavalt ühemõtteliselt.

EIK märkis, et kriminaalkoodeksi § 1481 sätestatud maksudest kõrvalehoidmine oli kuritegu ka enne uue redaktsiooni jõustumist, kaasaarvatud perioodil, mil kaebaja rikkumised toime pani. Kuid siis oli süüdimõistmise eelduseks asjaolu, et isiku suhtes oli eelnevalt samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust. Kriminaalkoodeksi uues redaktsioonis lisati halduskaristusele alternatiivse elemendina tahtluse element, st isiku vastutus kaasnes siis, kui üks tingimustest oli täidetud. Seega ei välistanud halduskaristuse puudumine isiku süüdimõistmist. Samas kohaldasid kohtud seda normi ka tegudele, mis pandi toime eelneva kahe aasta jooksul, leides, et teod moodustasid vältava kuriteo. Kuna kaebaja tegude sooritamise algusaeg eelnes seaduse jõustumisele, hinnati tema tegevus jätkuvaks kriminaalseks tegevuseks, mis kehtis aastani 1996. EIK selgitas, et vältav kuritegu on kuriteoliik, mida sooritatakse teatava ajaperioodi kestel. EIK leidis, et isikut oleks saanud enne seadusemuudatust maksude tasumise eest kõrvalehoidmise eest vastutusele võtta vaid siis, kui tema suhtes oli varem kohaldatud halduskaristust. Lisaks oli Valitsuse poolt viidatud Riigikohtu praktika pärit aastatest 1997 ja 1998, kuid kõnealused rikkumised leidsid aset aastatel 1993 ja 1994. EIK asus seisukohale, et kuna suurem osa süüks pandavaid tegusid oli toime pandud enne uue sätte jõustumist ning riigi kohtud võtsid kaebaja süüdimõistmisel ja karistuse määramisel arvesse ka neid tegusid, siis olid seaduse tagasiulatuval kohaldamisel kaebajale negatiivsed tagajärjed ning et rikutud on konventsiooni artikli 7 lõiget 1.

EIK mõistis kaebajale hüvitisena 2000 eurot mittevaralise kahju eest ning 840,90 eurot kohtukulude katteks.

Veel uudiseid samal teemal

20.05.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus tunnistas vastuvõetamatuks isiku Eestist väljasaatmise otsuse peale esitatud kaebuse

19.5.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee 28.4.2020 tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Scherbakov vs. Eesti (44047/19), mis puudutas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja tema väljasaatmist Eestist.

09.04.2020|Välisministeerium

Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas pikendada COVID-19 pandeemiaga seoses vastu võetud erakorralisi meetmeid

9.4.2020 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) pikendada COVID-19 pandeemiaga seoses 16.3.2020 võetud erakorralisi meetmeid.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.