Sa oled siin

Kaja Tael: mis meil Euroopa Liidust oodata on?

24. Aprill 2008 - 10:42

POSTIMEES 24.04.2008

Kui Eesti Euroopa Liitu astuma hakkas, oli üks levinum mõtte­stamp, millega vaielda: «Mis meil sinna liitu asja on, alles saime ühest välja… Enne otsustas Moskva, nüüd hakkab otsustama Brüssel!» Paradoksaalsel kombel oli vaidlus seda raskem ja mõttetum, et peale on kasvamas põlvkond, kes Nõukogude Liidu sunnismaisust ise oma nahal ei mäleta.

Eesti pole ainus liikmesriik, kus ELi maine nimel tuleb võidelda kujutletud koletistega. Brittide euroskeptilisus on üldteada, selle juured on aga üsna irratsionaalsed ja võib-olla seletatavad vaid suure saareriigi eneseisoleerimise kalduvusega.

Taanlased seevastu on oma meelsuselt vägagi eurooplased, kuid on siiani vedanud piinlikult täpse juriidilise piiri koostöö ulatuse suhtes nt kaitsevaldkonnas (olles ise ka NATO liige, erinevalt Soomest ja Rootsist!). Prantsusmaa ja Holland, asutajaliikmed, hääletasid teatavasti uue ELi lepingu vastu, mis ausalt öeldes halvas ELi päris mitmeks aastaks… Mine siis võta kinni.

Selle kõige taustal kuuleme pidevalt vajadusest tõsta ELi konkurentsivõimet globaliseerunud maailmas. Et vaja on end võrrelda Ameerika Ühendriikide, Hiina, Indiaga jne. Et vaja on tõusta rahvusvahelisel areenil kõrgliigasse, mis peaks vastama ELi majanduslikule kaalukusele.

Seega rahvusriik oma eripärade ja muredega pole kusagile lahustunud – kaugel sellest, üksikriik võib otsustavalt määrata ELi nägu mingil hetkel –, kuid ülemaailmses võidujooksus majandusliku heaolu nimel loodame vägagi ELile kui kollektiivile.

Eks oli seegi üks Eesti eesmärke liitudes. ELi majanduslik jõukus voolab sõna otseses mõttes üle ääre. On liikmesriike, kes juba aastakümneid toetavad teisi nende arengus, olles rahalises mõttes nn netomaksjad ELi eelarvesse. Veel mõnda aega lõikab Eesti sellest individuaalselt tulu.
Kui meie seis aga muutub, toetame ise teisi ikka kollektiivse jõu kasvatamise nimel. Ja toetame naabreid rahuliku ja jõuka vööndi laiendamise nimel, mis kokkuvõttes kindlustab meie enese julgeolekut.

Seda kõike on Eesti ELilt õigusega oodanud ja ka saanud. Majanduskasv tõusis peadpööritavalt kõrgeks, sest kredibiilsusega pole investeeringute ja laenude puhul probleemi. Kollektiivi jõudu, meeskonnatunnet tajusime vast kõige selgemini aastataguse aprillikriisi ajal, kus Eesti ei jäänud Venemaa lubamatute jõuvõtete vastu üksi.

Kuidas oleme aga hakkama saanud Brüsseli masinavärgis? Aastaid kestnud liitumisettevalmistuste ajal polnud meil muud suurt teha kui täita ettekirjutisi – selle klubi liikmeks oma reeglitega ei tulda. Rõhutasime suuri ootusi, et nüüd saame laua taga sõnaõigusega koha, mis võib ulatuda ka vetoõiguseni.

Samas oli juba meie liitudes selge, et hääletamismudel on liikumas ühehäälsuse asemel enamushääletuse suunas, ja see pani meid muretsema, kas ei jää me niiviisi liigkergesti n-ö teerulli alla. Kas suudame kaitsta oma rahvuslikke huve?

Praegu võib öelda, et üheski suures asjas me kaotajaks jäänud küll ei ole. Praegu on meil kerkinud korraga kaks tõeliselt tähtsat küsimust, mille loomus, kaal ja lahendusmeetodid on väga erinevad. Esiteks sellel aastal tõeliselt kuumaks teemaks tõusnud energeetikameetmed, mis ELi tasemel seostuvad eeskätt keskkonnateadlikkuse ja säästlikkusega.

Eestile on nt elektrivarustus ka rahvusliku julgeoleku küsimus, sest oleme ühendatud sisuliselt ainult Venemaa, mitte ELi tehnovõrkudega. Vajame selle eripära arvestamist, ja täpselt sellise kohustuse EL endale viimasel Ülemkogul ka võttis.

Ehkki energeetika on valdkond, mis kehtivate lepingute alusel on puhtalt rahvusriikide pädevuses – seega poleks meil juriidiliselt just nagu alustki solidaarsust loota. (Küll aga oleks Eestil põhjust oodata uue, paar aastat edasi lükkunud ELi lepingu kehtimahakkamist, kus solidaarsus ka energeetikavallas on ära nimetatud.)

Teine kuum teema Eesti jaoks – viisavabaduse kehtestamine USAga – on aga risti vastupidine. Justiits- ja siseasjad liiguvad uues lepingus enamushääletuse suunas ja praegugi on mõnes vallas vetoõigust rakendada võimatu. ELi ühishuvid kaaluvad just nagu üksikriikide huvid üles.

Seega olukorras, kus EL tervikuna soovib kinni pidada kehtestatud põhimõtetest isikuandmete kaitse ja vahetuse osas ning ammutada kollektiivist jõudu dialoogis USAga, võidaks teoreetiliselt ohvriks tuua üksikliikmete huvi läbirääkimistega kiiremini edasi liikuda.

 Pealiskaudsel vaatlusel tunduks nagu, et siin töötab solidaarsus Eesti huvidele vastu. Tegelikkuses aga ühelt poolt tugevdab EL ühisseisukohtade olemasolu ka Eesti individuaalset positsiooni, teiselt poolt pole poliitiline tegelikkus ELis lasknud teerulli meetodil rakenduda, ehkki juriidiline võimalus on olemas.

Loodame praegu, et aasta lõpuks on hundid söönud ja lambad terved – Eesti jt riigid viivad edukalt lõpule oma kahepoolsed läbirääkimised, jättes täpselt määratletud ELi ühispädevuste üle läbirääkimise meid kõiki esindavale ELi komisjonile.

Nende kahe teema järeldus on üks – oma rahvuslikku huvi järjekindlalt selgitades ning ise konstruktiivset suhtumist ilmutades võib liikmesriik olla üsnagi kindel, et kompromissi võimalus ja valmidus on ELis reegel number üks, ükskõik millise hääletusmudeli seadus ka sätestab.

Ja seadusandlus ise peaks liikuma selguse, täpsuse ja paindlikkuse suunas. Selles osas viibib EL n-ö stardieelses ärevuses. Lõpuks ometi on kõigi heameeleks jõutud uuele kokkuleppele, mis on saanud endale nime Lissaboni leping. Valitseb üleüldine ootus, et selle jõustumisel hoogustub kogu ELi poliitika, sest tekivad uued vahendid.

Seda ehk eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas, kus lepingut on oluliselt muudetud ja kus senine edu ja ebaedu on üldsusele eriti hästi välja paistnud. Eesti on nende seas, kes kannatamatult ootavad uut hoogu tugevnenud ELilt.

Muidugi on uus leping kõigest õiguslik raamistik – kest, mis nõuab sisuga täitmist. Kuid selle kesta kujundamine oli keeruline, sest ELi ulatuslik laienemine kujutas endast tohutut väljakutset. Vaimselt võtab kohanemine tõenäoliselt veel tükk aega.

Eestigi on pärast ühinemist kohanemas. Oleme endiselt liikmesriik, kes on liberaalsest majanduspoliitikast ilmselgelt kasu saanud ja pooldab läbivalt vabaturu põhimõtteid. Oleme kindlasti vabameelsemad kui paljud teised. Kuid ei saa salata, et aruteludes sotsiaalse kaitse ehk sotsiaal­sete mudelite üle on ka oma iva, millest õppida.

Samas ei ole me kuidagi pidanud järele andma oma põhimõtetes ja see on kindlasti aidanud meil end ELis mugavamalt ja kindlamalt tunda. Kokkuvõttes, kuigi me ei ole pääsenud ELi töömeetoditega kaasnevast frustratsioonist (kohati jubedad ja ebarealistlikud tähtajad, samas kui mõni asi aastaid venib; läbipaistmatud protsessid; pikad ja igavad sõnavõtud jne), oleme õppinud tulemusi hindama.

Oleme muidugi valvsad kaitsma oma rahvuslikke huve ELis, just nii nagu kõik teisedki. Kuid meile hakkab tasapisi koitma, et ei tohi oma mõtlemist piirata ainult omaenda hetkeprobleemidega. Paljud neist, näiteks meie energeetiline isoleeritus või Läänemere haavatav olukord, leiavad lahenduse ainult ELi tugevdatud siseturu või ühiste poliitikate abil. Seepärast peame sellesse turgu panustama ja töötama tugeva, otsusekindla ELi nimel.

Kui see on meie eesmärk, siis ei ole kuidagi kujutletav, et valime välja ainult mõne ühise poliitika, millest Eestile hetkel kõige rohkem kasu on, ning hoiame eemale või töötame vastu kõigele, mis tundub kaugem. Nii et edendame aktiivselt Põhjamõõtme poliitikaid ja Läänemere strateegiat, kuid samas toetame igati Barcelona protsessi ja suhtleme kogemuste vahetamise nimel näiteks Hispaania ning Portugaliga.

Ja kuigi Eesti ei seisa praegu silmitsi ulatusliku seadusliku või ebaseadusliku rändega, oleme otsustanud panustada ELi piirivalveagentuuri FRONTEX jõupingutustesse Vahemere piirkonnas ja soovime osaleda tuleviku rändepoliitikat käsitlevates aruteludes. Eesti demograafiline olukord ei ole ju sugugi parem, pigem halvem kui ELis keskmiselt.

Üldiselt võib öelda, et Eesti on viimasel ajal toetanud sujuvamat otsustamismenetlust ehk siis enamushääletust sise- ja justiitsasjades. Tunnetame näiteks igapäevast vajadust lähedasemaks politseikoostööks. Tugeva ELi aluseks on liikmesriikide konstruktiivne töömeeleolu. Sellest lähtumegi.

Võtame näiteks ühise välis- ja julgeolekupoliitika. Algusest saadik on arutletud selle üle, kas selles valdkonnas on võimalik vältida suurte liikmesriikide «direktoraati» või kas peakski seda üldse üritama. Tõenäoliselt oleksid suurriigid iga võimalikku probleemi juba kuidagi kaasatud, neil oleks piirkonnas oma rahvuslikud huvid ja ka kogemust, niisamuti jõudu ja ressursse, et sõnum pärale viia. Väikeriigid peaksid neid kuulda võtma ja jääma tagaplaanile toeks.

Kui tõesti nii läheks, saaks see ELile varem või hiljem kahtlemata saatuslikuks. Kui rikkuda tasakaalu suurte ja väikeste, rahvuslike ja ühiste huvide vahel ühes valdkonnas, siis võiks see mõtlemine kergesti umbrohuna kõikjale levida. Eesti on teadlikult hoolitsenud selle eest, et me mitte ainult ei lõikaks ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast tulu, vaid panustaksime ka ise selle kujunemisse. Ka väga väike liikmesriik võib mõnes valdkonnas kaasa rääkida. Ja kõik on omavahel seotud.

Meie osalus ELi ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas võib eestlased ühel päeval viia Põhjala lahingugrupi Aafrika pinnale, esimest korda ajaloos. See oleks ühtlasi meie praktiline panus ELi Aafrika-strateegiasse, kus meil muidu n-ö tugipunkti puudumise tõttu kaasarääkimist poleks.
Meie teine eesmärk ELis – heade suhete arendamine USAga – on iseenesestmõistetav ja igapäevane Eesti kaitsejõudude jaoks konfliktipiirkondades. Aga see hoiab meid ka kursis sündmustega peamistes kriisikolletes üle kogu maailma, kus meil taas otsest kogemust endal vähe. Ja WTO raames USAga tehtav majanduskoostöö on ülioluline ülemaailmse liberaalse majanduskeskkonna edendamisel, mida Eesti tugevalt toetab.

Kolmas esiletõstetud teema Eesti jaoks – Lääne-Balkani tulevik – võiks olla kõigi nende hüvede kehastus, mida EL sümboliseerib. Ja mida Eesti saatus sümboliseerib. Positiivne ümbersünd kõigi raskuste kiuste, mille võimalikkusest kõneleb juba ainuüksi meie olemasolu – olla sellise arengu mudeliks on võib-olla meie kõige tähtsam roll ELis.

Sääraseid ootusi võib tulevikus laiendada vähemalt mõnele naabruspoliitikaga hõlmatud riigile. Ja kui see sünnib, siis on EL leidnud võtme suhetes Venemaaga. Mis kindlasti aitaks kaasa Eesti jaoks ajalooliselt pingelistes kahepoolsetes suhetes.

See, kuidas Eesti rahvuslikud huvid põimuvad ühise välis- ja julgeolekupoliitika, naabruspoliitika, laienemise või mis tahes muu ELi poliitikaga, on  ELile väga iseloomulik. Igale liikmesriigile on mõni teema ELis eriti tähtis, ja igast liikmesriigist on kasu, mitte ainult laienenud siseturu mõttes, vaid ka rahvuslike kogemuste kujul.

Loodetavasti vabastab Lissaboni leping kõvasti kogunenud energiat üle kogu Euroopa. Sest uut hingamist on vaja.

KAJA TAEL
Välisministeeriumi Euroopa Liidu asjade asekantsler

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.