Sa oled siin

Inimõiguste kohus tunnistas vastuvõetamatuks valimisõiguse rikkumise peale esitatud kaebuse kohtuasjas Kullasepp vs. Eesti (7651/17)

29. November 2019 - 8:19

 

1.      Kaebuse asjaolud

Kaebajale määrati 16.11.2010 Harju Maakohtu määrusega viieks aastaks eestkostja. Kuigi määrusega ei võetud kaebajalt TsMS § 526 lõike 5 alusel hääleõigust, tehti rahvastikuregistrisse ekslik kanne, et isik on valimisõiguseta. Kui kaebaja püüdis väidetavalt 2011. aasta Riigikogu ja 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel Mustamäe Linnaosa Valitsuses asuvas valimisjaoskonnas hääletada, teatati talle, et kuna ta ei ole paberkandjal välja trükitud valijate nimekirjas, siis ta ei saa hääletada. Seda, et probleem on rahvastikuregistri kandes, kaebaja väidetavalt kuni 2014. aasta suveni ei teadnud. Kui kaebaja helistas 13.10.2014 Harju Maavalitsusse, siis parandati kanne koheselt. Pärast eestkoste lõpetamist detsembris 2015 pöördus kaebaja Siseministeeriumi poole hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju, kuna tal ei olnud võimalust kasutada oma hääleõigust nimetatud valimistel. Hiljem pöördus kaebaja kahjunõudega Eesti riigi vastu halduskohtusse. Tallinna Halduskohus tagastas kahju hüvitamise nõude läbivaatamatult, leides, et see on materiaalõiguslikult perspektiivitu. Tallinna Ringkonnakohus jättis kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus kaebaja määruskaebust menetlusse ei võtnud.

EIK-sse esitatud kaebuses toetus kaebaja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) esimese protokolli artiklile 3 (õigus vabadele valimistele) ja konventsiooni artiklile 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile), leides, et tema õigusi on rikutud, kuna tema suhtes oli rahvastikuregistrisse tehtud ekslik valimisõigust piirav kanne ning ta ei saanud valida 2011. a Riigikogu ja 2014.a Euroopa Parlamendi valimistel.

2.      Valitsuse vastuväited ja EIK seisukoht

Valitsus vaidles kaebuse vastuvõetavusele vastu kuuel alternatiivsel alusel. Esiteks leidis valitsus, et kaebus on vastuvõetamatu ratione materiae. Teiseks leidis valitsus, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna kaebaja ei ole väidetavate rikkumiste ohver. Kolmandaks tõi valitsus välja, et kaebaja ei ole ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Neljandaks väitis valitsus, et rikutud on kuuekuulist kaebetähtaega. Viiendaks toetus valitsus sellele, et kaebus on selgelt põhjendamatu, kuna kaebajalt ei ole kaebeõigust ära võetud ning kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks tahtnud valida. Kuuendaks märkis valitsus, et igal juhul ei ole kaebaja kandnud märkimisväärset kahju. Edasi vaidles valitsus vastu ka kaebuse sisule.

EIK märkis esiteks pikemalt põhjendamata, et kaebus kuulub hindamisele konventsiooni esimese protokolli artikli 3 alusel. Seejärel märkis EIK, et alustab kaebuse hindamist valitsuse vastuväitest riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise kohta. EIK viitas oma väljakujunenud praktikale (mh 25.3.2014 otsus asjas Vučković jt vs. Serbia, 17153/11 jt, p-d 70-72;  17.5.2016 otsus asjas Karácsony jt vs. Ungari, 42461/13 ja 44357/13, p 76), mille kohaselt on konventsiooni artikli 35 lõike 1 eesmärk võimaldada esmalt riikidel endil ennetada väidetavaid rikkumisi või neid heastada. Seejärel meenutas EIK tõendamiskoormuse jaotust valitsuse ja kaebaja vahel. Valitsusel lasub kohustus tõendada, et õiguskaitsevahend oli asjaomasel ajal tõhus ja kaebajale kättesaadav nii teoorias kui ka praktikas ning oleks andnud kaebajale mõistlikud eduväljavaated rikkumise heastamiseks. Kaebaja kohustuseks on seejärel tõendada, et see õiguskaitsevahend on ammendatud või ei olnud mingil põhjusel talle kättesaadav või ei olnud konkreetse asja asjaoludel tõhus. EIK rõhutas, et pelgalt kahtlus, et kaebus ei osutu edukaks, ei ole piisav, et vabastada kaebajat kaebuse esitamise kohustusest pädevasse kohtusse.

Kaebaja asjas rõhutas EIK, et kaebaja teovõime piiramisel ja talle eestkoste seadmisel enne asjaomaseid valimisi ei võetud kaebaja valimisõigust ära. Samuti oli kaebajal võimalus teostada igapäevased olmetehinguid, ta sai osta eluks vajalikke tarbe- ja toidukaupu või maksta teenuste eest. EIK pööras tähelepanu ka asjaolule, et kaebaja oli enda sõnul valimisõiguse olemasolust teadlik ja läks valimisjaoskonda oma õigust realiseerima.

Edasi märkis EIK, et ei kahtle, et valitsuse viidatud riigisisesed õiguskaitsevahendid olid tõhusad ja ühtlasi kaebajale tegelikult kättesaadavad. EIK leidis, et kuivõrd Mustamäe Linnaosa Valitsuse valimisjaoskonnas olid olemas arvutid ning kuna määrus kaebajale eestkoste seadmise kohta oli lisatud rahvastikuregistri kande juurde, oleks saanud kaebaja andmeid koha peal kontrollida. Niisiis oleks saanud Riigikogu valimise seaduse § 24 lõike 1 ja lõike 4 ning Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 23 lõike 1 ja lõike 4 alusel teha valimispäeval kaebaja valimisõigust puudutava kande paranduse, kui kaebaja oleks seda taotlenud. EIK viitas valitsuse viidatud halduspraktikale, et varem oli valimisõiguse piiramise kohta elektroonilistesse süsteemidesse tehtud ekslikke kandeid parandatud ka valimispäeval esitatud taotluste alusel. EIK rõhutas, et ka kaebaja oleks saanud valimisjaoskonnas taotleda eksliku kande muutmist, kuna 13.10.2014 parandati kaebaja kohta tehtud kanne kaebaja enda telefonikõne alusel.

Edasi nõustus EIK valitsusega, et kui valimisjaoskond oleks keeldunud kaebaja suhtes tehtud kande muutmisest, olnuks kaebajal, sh eestkostja abiga,  Riigikogu valimise seaduse § 25 lõike 2 ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 24 lõike 2 alusel võimalus teha registriandmete muutmiseks avaldus valla- või linnasekretärile. Kui valla- või linnasekretär oleks keeldunud vastava kande tegemisest, olnuks kaebajal eestkostja abiga õigus esitada valla- või linnasekretäri toimingu peale kaebus oma elukohajärgsele halduskohtule. Halduskohtule esitatavas kaebuses on omakorda võimalik taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist. EIK viitas valitsuse kajastatud riigisisesele kohtupraktikale, kus on kinnitatud, et valla- või linnasekretäri toimingu peale kaebuse esitamine on tõhus õiguskaitsevahend ning tegemist on tavapärasest kiirema menetlusega.

Eeltoodu põhjal asus EIK seisukohale, et valitsuse välja toodud õiguskaitsevahendid olid tõhusad ja kättesaadavad ning et kaebaja ise ei võtnud nende kasutamiseks vajalikke samme, kuigi need oleksid andnud talle võimaluse hääletada. EIK märkis lisaks, et kaebaja kasutatud kahju hüvitamise nõue ei ole üldiselt konventsiooni esimese protokolli artiklis 3 sätestatud õiguste kaitseks tõhus õiguskaitsevahend. EIK pidas oluliseks välja tuua ka selle, et lisaks on Eestis isikutel võimalik ka ennetavalt välja selgitada, kas nende kohta on valimisnimekirjas korrektne teave.

Kuna EIK luges kaebuse vastuvõetamatuks riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu, ei pidanud ta vajalikuks vastata valitsuse muudele vastuvõetamatuse vastuväidetele.

 

Ingliskeelne otsus on kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-198971.

Veel uudiseid samal teemal

05.12.2019|Välisministeerium

Inimõiguste kohus leidis kohtuasjas Saar vs. Eesti, et kohustus olla oma bürooruumide läbiotsimise juures ei olnud isikult vabaduse võtmine

5.12.2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 12.11.2019 tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Saar vs. Eesti (40797/17). Kaebus oli esitatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lõike 1 (vabaduse võtmise alused) alusel.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.