Sa oled siin

Inimõiguste kohus tunnistas vahi all pidamise kestuse ja vahistustingimuste peale esitatud kaebused vastuvõetamatuks

11. Juuni 2020 - 15:13

11.6.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee otsuse ühte menetlusse liidetud kohtuasjades Havik vs. Eesti (9044/17) ja Vaik vs. Eesti (48545/17), tunnistades Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artiklite 5 ja 3 alusel vahistamise kestuse ja vahistamistingimuste peale esitatud kaebused tervikuna vastuvõetamatuks.

Asjaolud:
Mõlemad kaebajad olid süüdistatavad organiseeritud kuritegevust puudutavas kriminaalasjas, mis lõppes 13.10.2017 Harju Maakohtu kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega.
Kaebaja Havikut kahtlustati, süüdistati ning ta mõisteti lõppastmes süüdi KarS § 255 lg 1 (kuritegelikku ühendusse kuulumine) ja KarS § 214 lg 2 p 4 (väljapressimine) alusel, st kuritegelikku ühendusse kuulumises ja selle Põhja-Eesti allstruktuuri juhtimises, samuti koos teiste isikutega vägivalla kasutamises varalise kasu väljanõudmiseks. Havik oli vahistatud alates 14.04.2014. Tema vahi all pidamine konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti c alusel lõppes süüdimõistva otsuse tegemisega 13.10.2017, kestes sel alusel kokku 3 aastat, 5 kuud ja 30 päeva. Haviku vahi all pidamist põhjendati ohuga, et ta jätkab vabaduses samalaadsete kuritegude toimepanemist ning et on tunnistajate ja kaaskahtlustatavate mõjutamise oht. Vahistatuse põhjendatust kontrolliti regulaarselt.

Kaebaja Vaiku kahtlustati KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku organisatsiooni organiseerimine), § 394 lg 2 p 1 (rahapesu), § 344 lg 1 (dokumendi võltsimine), § 345 lg 1 (võltsitud dokumendi kasutamine) ja § 389¹ lg 1 koos § 22 lg 3 (maksukuriteole kaasaaitamine) järgi kvalifitseeritavates kuritegudes; süüdistus esitati lisaks KarS § 133 lg 2 p 5, 7 (inimkaubandus, grupi poolt ja raske terviskahjustuse tekitamisega) alusel. Süüdi mõisteti  Vaik KarS § 255 lg 1, § 133 lg 2 p 5, 7, § 394 lg 2 p 1, 3, § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi. Vaik juhtis väidetavalt sama kuritegeliku ühenduse Lõuna-Eesti allstruktuuri ning oli pannud toime erinevaid seonduvaid kuritegusid. Vaik oli vahistatud alates 14.04.2014. Ta vabastati vahi alt 19.09.2017 Harju Maakohtu määrusega, milles leiti, et Tallinna vangla ei ole suutnud tagada isiku tervise säilitamiseks vajalikke meditsiiniteenuseid ega kinnipidamistingimusi. Seega oli Vaik vahi all 3 aastat, 5 kuud ja 6 päeva. Ka tema vahistatuse põhjendatust ja talle kui puudega isikule (isik on alakehast halvatud ja kasutab ratastooli) vajalikke tingimusi kontrolliti regulaarselt.

EIK-s kaebasid mõlemad kaebajad vahistuse kestuse peale, leides, et see oli vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lõikega 3 (vahistatu õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni). Kaebaja Vaik leidis lisaks, et tema kui puudega isiku kinnipidamistingimused ei olnud kooskõlas konventsiooni artikliga 3 (alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld).

Artikli 5 lõike 3 alusel esitatud kaebused. Valitsuse vastuväited ja EIK otsus
1) Kaebeõiguse kuritarvitamine

Valitsus leidis, et mõlema kaebaja kaebused on vastuvõetamatud põhjusel, et kaebajad on kuritarvitanud kaebeõigust. Mõlemad kaebajad esitasid EIK-le üksnes nende suhtes tehtud algsed vahi alla võtmised määrused ning jätsid kajastamata sisuliselt kogu menetluse, mille käigus pikendati nende vahi all pidamist ja kontrolliti selle põhjendatust ning hinnati tõkendi asendamise võimalusi. Kaebaja Vaik jättis lisaks kajastamata kogu info selle kohta, et tema vahistuse lubatavust tervise aspektist hinnati nii kohtueelse menetluse ajal kui ka kohtumenetluses. EIK kinnitas, et puuduliku ja seega eksitava informatsiooni esitamine võib olla käsitatav kaebeõiguse kuritarvitamisena, kui esitamata jäänud teave puudutab kaebuse põhisisu. Konkreetsete kaebuste kohta leidis EIK, et sel ajal, kui ta otsustas kaebused riigile vastamiseks saata, oli tal piisav teave kohtuasja asjaolude kohta nende materjalide põhjal, mille kaebajad olid esitanud. Seega ei tunnistanud EIK kaebust vastuvõetamatuks kaebeõiguse kuritarvitamise tõttu.

2.1 Selgelt  põhjendamatud kaebused
(i) Valitsuse seisukoht
Valitsus
leidis, et kaebused on igal juhul vastuvõetamatud ka seetõttu, et need on selgelt põhjendamatud. Valitsus tõi mõlema kaebaja puhul välja, et kogu kriminaalmenetluse ajal kontrollisid kohtud regulaarselt kaebajate vahi all pidamise põhjendatust vastavalt KrMSis sätestatud nõuetele ja tähtaegadele ning põhjendasid pikendamist sisuliselt. Põhjendused ei olnud üldised ega abstraktsed, vaid seondusid konkreetsete kaebajatega. Mõlema kaebaja suhtes oli kogu menetluse ajal olemas põhjendatud kuriteokahtlus üle kogu Eesti ulatuvas organiseeritud kuritegevuses. Kaebajate vahistamist ei põhjendatud kunagi vaid kuritegude raskuse või võimaliku karistuse rangusega, vaid toetuti erinevatele vahistamise alustele, mis ei langenud vahistamise ajal kordagi ära. Eelkõige kardeti, et vabaduses olles võiksid kaebajad jätkata samalaadsete kuritegude toimepanemist, kuna kahtlustuses kirjeldatud teod olid toime pandud pika aja vältel ning arvesse võeti varasema tegevuse süstematiseeritust, isikutevahelisi hierarhilisi suhteid ja suhtlemisviisi konspireeritust. Samuti peeti võimalikuks, et kaebajad hakkavad mõjutama kriminaalmenetluse käigus üle kuulatavaid tunnistajaid või kaassüüdistatavaid. Kaebaja Haviku puhul oli see risk kõrge tulenevalt tema positsioonist kuritegelikus ühenduses. Kaebaja Vaigul oli samuti kuritegelikus maailmas suur autoriteet ning teda kahtlustati ka ühe ohvri peksmises. Hiljem lisati kaebaja Vaigu vahistamise alusena ka põgenemise oht. Nii olid vahistamise alused aja jooksul isegi pigem suurenenud, mitte vähenenud. Lisaks olid Eesti kohtud korduvalt vahistuse põhjendatuse kontrolli määrustes või eraldi tõkendi kaalumise määrustes hinnanud tõkendi asendamise võimalust kergemaliigilise tõkendiga, eelkõige vahistuse elektroonilise valvega asendamise võimalust. Igasugust tõkendi asendamist peeti võimatuks, kuna vahistamise tingib kuritegude jätkuva toimepanemise oht ja seega ei tagaks elektrooniline järelevalve vahistamise eesmärke. Mis puudutab vahistuse kestust, siis selgitas valitsus seda konkreetse kriminaalasja väga suure mahu ja keerukusega. Aeg kaebajate vahi alla võtmisest kuni süüdistusakti maakohtusse esitamiseni oli väga lühike – 9,5 kuud. Põhjendamatuid pause ega riigist tulenevaid tegevusetuse perioode ei olnud ka kohtumenetluse ajal.

Kaebaja Vaigu tervise kohta rõhutas valitsus, et konventsiooni artikli 5 lõike 3 alusel esitatud kaebuse hindamisel on oluline arvesse võtta, et kriminaalmenetluses hinnatakse kaebaja tervist ja sellega seotud tingimusi vaid kinnipidamise võimalikkuse aspektist. Kui isikul on kaebusi konkreetsete kinnipidamistingimuste või tervishoiuteenuse osutamise kohta, siis tuleb vastavad kaebused esitada kas halduskohtusse või tsiviilkorras maakohtusse. Käesoleval juhul olid Eesti kohtud hinnanud vahistuse sobivust kaebaja tervisliku seisundiga tema vahistuse igakordsel pikendamisel. Mh märgiti, et kaebaja Vaik oli olnud (vahi alla võtmise ajaks aastal 2014) ratastoolis juba 22 aastat, ta oli vahistamiseni elanud üksinda ja saanud hakkama ilma abistajata, samuti oli ta enne vahi alla võtmist käinud soojamaareisidel. Vanglates olid tema kinnipidamistingimused kohandatud spetsiaalselt liikumispuudega isikule ning tal oli juurdepääs arstiabile. Lisaks oli kaebajale tehtud kohtumenetluses kolm ekspertiisi, mis kõik kinnitasid, et Vaik on võimeline kandma vabaduskaotuslikku karistust, st olema ka vahi all. Samuti olid kohtud regulaarselt küsinud ja saanud prokuröridelt, Justiitsministeeriumilt ja vanglatelt vastuseid Vaigu tervisega seotud küsimustele. Kaebaja vahi all pidamine lõpetati 19.9.2017 siiski tervisest tulenevatel põhjustel.

(ii) EIK otsus
EIK viitas esmalt oma varasematele otsustele, nt kohtuasjale Buzadji vs. Moldova Vabariik (23755/07, SK 5.7.2016 otsus, p-d 84-91 ja 102), kus ta on selgitanud, milliseid põhimõtteid tuleb isiku vahi all hoidmise korral arvestada. Konkreetsete kaebajate vahi all pidamist üle 3 aasta ja 5 kuu pidas EIK pikaks perioodiks, mille õigustamiseks peavad olema väga tugevad põhjendused. Edasi möönis EIK, et kuna tegemist on klassikalise organiseeritud kuritegevuse kriminaalasjaga, on ta valmis aktsepteerima, et sellise asja menetlemine on nii kohtueelsetele menetlejatele kui ka kohtutele keeruline. Käesoleval juhul oli oluline ka see, tegemist oli kuritegeliku ühenduse liidritega. Edasi hindas EIK esmalt vahistuse kestuse põhjendatust ning seejärel riigi tegevust kriminaalasja menetlemisel.

EIK ei seadnud kahtluse alla, et põhjendatud kuriteokahtlus oli olemas kogu menetluse ajal. Mis puudutab vahistamise aluseid, siis oli Eesti kohtute peamiseks põhjenduseks samalaadsete kuritegude jätkamise oht, st et kaebajad jätkaksid vabaduses kuritegeliku organisatsiooni tegevust. EIK rõhutas, et sellele alusele toetumisel ei saa tugineda abstraktsetele, üldistele ja stereotüüpsetele väidetele. Käesoleval juhul oli nimetatud alust seostatud sellega, et kaebajad olid kuritegeliku organisatsiooni pikaajalised liikmed, kellel oli juhtiv roll. Nende kuritegusid peeti elustiilikuritegudeks. Samuti eeldati, et ühenduse liikmed ei hülga ka kinnipidamisasutuses asuvat liiget, seega pelgalt kuriteokahtluse esitamine ei peata isikut kuritegude toimepanemisest. Kaebaja Haviku puhul seisnes uute kuritegude toimepanemise oht ka selles, et tema suhtes toimus paralleelselt veel teine kriminaalmenetlus narkootikumidega seotud süüdistuses. Kaebaja Vaigul oli varasem karistatus. EIK nõustus põhjendusega, et kaebajate vahistamise eesmärk oli ühenduse liikmete vaheliste suhete katkestamine.
Mis puudutab tunnistajate ja kaassüüdistatavate mõjutamise ohtu, siis oli ka see alus seotud kaebajate liidrirolliga ühenduses. Lisaks oli kaebaja Vaik varem kasutanud inimkaubanduse ohvri suhtes vägivalda. EIK möönis, et kuritegeliku ühenduse asjades võib süüdistatav vabaduses olles hakata tunnistajaid või kaassüüdistatavaid mõjutama. Käesoleval juhul püsis see oht ka hilisemas kohtumenetluse staadiumis. Kaebaja Vaigu puhul oli täiendavaks vahistamisaluseks tema põgenemise oht, kuigi sellele alusele ei toetutud kogu menetluse vältel.
Kokkuvõttes ei pidanud EIK Eesti kohtude põhjendusi stereotüüpseteks või abstraktseteks. Lisaks olid Eesti kohtud hinnangud kergemaliigilise tõkendi kohaldamise võimalikkust ning põhjendanud, miks see võimalik ei ole.

Mis puudutab kaebaja Vaigu väidet, et tema oleks pidanud olema vabastatud tervise tõttu, siis märkis EIK, et konventsiooni artikli 5 lõige 3 ei kohusta riiki vabastama isikuid vahi alt tervise tõttu. Seda, kas isiku seisund võimaldab vahi all pidamist, peavad eelkõige hindama riigisisesed kohtud. Käesoleval juhul oli kaebaja Vaigu tervist hinnatud nii tema vahi alla võtmisel kui edasises menetluses. Kaebaja suhtes tehti tervisega seotud ekspertiise ning samal ajal jälgiti pidevalt tema kinnipidamistingimusi ja arstiabi kättesaadavust. Vanglates oli tehtud mitmeid tema tervisest johtuvaid mugandusi. EIK märkis, et lõppastmes vabastas Harju Maakohus kaebaja siiski just tema tervisest tulenevatel kaalutlustel, kuna tal oli rohkem rehabilitatsioonivõimalusi väljaspool vanglat. Kuna aga varasemates ekspertiisides ja muudes hinnangutes kinnipidamistingimuste adekvaatsust kahtluse alla ei seatud, siis ei andnud Harju Maakohtu vabastamismääruse sõnastus EIK hinnangul alust pidada varasemat vahistamist konventsiooniga vastuolus olevaks.

EIK pidas oluliseks ka seda, et kaebajate vahi all oleku ajal olid neil ulatuslikud menetluslikud tagatised, kuna kohtud pidid regulaarselt kontrollima vahistatuse põhjendatust ning kaebajad said ka ise esitada erinevaid taotlusi. Kaebajate ärakuulamiseks korraldati istungeid ning nad said kohtumäärusi vaidlustada.

Edasi hindas EIK, kas riik täitis selles menetluses oma hoolsuskohustust. EIK nõustus, et tegemist oli keerulise ja mahuka kriminaalasjaga. Kohtueelse menetluse ajal olid kaebajad vahi all siiski vaid 9,5 kuud ning sel ajal mingeid viivitusi ei esinenud. Kohtumenetluses toimus umbes 2 aasta ja 7 kuu jooksul 117 istungit. Istungiaegade määramisel tuli arvesse võtta ka kaebajate ja teiste süüdistatavate kaitsjate kättesaadavust. Mis puudutab ühe rahvakohtuniku asendamise vajadust, siis tekkis see sellest, et algne varu-rahvakohtunik oli pidanud kohe menetluse alguses astuma algse rahvakohtuniku asemele ning uut varu-rahvakohtunikku ei olnud määratud. Kuna kaebajad ise nõudsid, et uue rahvakohtuniku tõttu tuleb varem kohtule esitatud ja avaldatud tõendid uuesti esitada – mis oli nende õigus –, siis pikenes menetlus selle võrra mõned kuud. Siiski otsustas maakohus ise ühel hetkel ümber ning lõpetas tõendite uuesti avaldamise, kohustades uut rahvakohtunikku tutvuma kirjaliku materjaliga ning jätkas kohtulikku uurimist sealt, kus menetlus rahvakohtuniku kõrvalejäämise tõttu katkes. EIK nõustus (märkides seejuures, et ei hinda sellise menetlusliku otsustuse vastavust Eesti õigusele), et selline samm aitas tagada, et kaebajate kriminaalasja arutataks mõistliku aja jooksul.
Kokkuvõttes leidis EIK, et kaebus vahistamise ebamõistliku kestuse peale on selgelt põhjendamatu ning konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel vastuvõetamatu.

Konventsiooni artikli 3 alusel esitatud kaebus
(i) Valitsuse vastuväited kaebuse vastuvõetavusele

Valitsus leidis, et kaebaja Vaik on jätnud täielikult kasutamata need riigisisesed õiguskaitsevahendid, mida ta oleks vanglapoolsete minetuste korral saanud kasutada ja pidanud kasutama vangla suhtes ja seejärel kohases kohtumenetluses. Valitsus tõi välja, et Eesti seadusandluse ja kohtupraktika kohaselt hindavad kriminaalasja arutavad kohtud kinnipidamistingimusi n-ö. tervise aspektist vaid niivõrd, kui on vaja teha kindlaks, kas kinnipidamine on (muude aluste olemasolul) võimalik ja lubatud. Olukorras, kus kaebaja leidis, et muud vanglatingimused on vastuolus inimväärikuse põhimõttega, oleks kaebaja pidanud pöörduma vangla ja seejärel vajadusel halduskohtu poole. Kui kaebajal olid pretensioonid tervishoiuteenuse kvaliteedi suhtes, siis pidanuks ta pöörduma tsiviilkohtusse.
Alternatiivselt leidis valitsus ka selle kaebuse puhul, et kuna kaebaja Vaik on jätnud esitamata kõik asjakohased tõendid, on ta EIK-d eksitades kuritarvitanud kaebeõigust. Valitsus pidas kaebaja Vaigu artikli 3 alusel esitatud kaebust ka selgelt põhjendamatuks.


(ii) EIK otsus

EIK nõustus valitsusega, et arvestades vahistamisega seotud menetluste piiratud iseloomu, ei saa vahistamise vaidlustamist pidada kohaseks õiguskaitsevahendiks, mida kasutada kinnipidamis- ja transporditingimuste või arstiabi ebapiisavuse vaidlustamiseks. Toetudes Jatsõtšõn vs. Eesti (27603/15, 30.10.2018), Nikitin jt vs. Eesti (23226/16 jt, 29.1.2019) ning V.S. vs. Eesti (8685/15, 10.10.2018) otsustes kajastatud Eesti kohtupraktikale pidas EIK tõendatuks, et Eestil olid kaebaja kaebuste jaoks kohased õiguskaitsevahendid olemas. Niisiis pidanuks kaebaja pretensioonide olemasolu korral esitama asjaomased kaebused vanglale ja seejärel kohtule. Kuna kaebaja õiguskaitsevahendeid ammendanud ei olnud, tunnistas EIK asjaomase kaebuse vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 1 alusel.

Veel uudiseid samal teemal

20.10.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus leidis, et Eesti riik ei ole rikkunud kaebaja õigusi oma lapse suhtes

20.10.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda otsuse kohtuasjas Suur vs. Eesti (41736/18). Kaebus puudutas lahus elava isa õigusi oma lapse suhtes.

24.09.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas Eesti riigi esitatud ühepoolsed deklaratsioonid

24.9.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kolmeliikmelise komitee 3.9.2020 tehtud otsuse, millega aktsepteeriti kohtuasjades Filippov vs. Eesti ja Hamitski vs. Eesti (kaebused nr 12496/18 ja 12503/18) Eesti riigi esitatud ühepoolseid deklaratsioone ja lõpetati kaebuste menetlemine.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.