Sa oled siin

Inimõiguste kohus tunnistas konfiskeerimist puudutava kaebuse selgelt põhjendamatuks

23. Jaanuar 2020 - 13:26

23.1.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 17.12.2019 vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Konnova vs. Eesti (20496/17).

  1. Kaebuse asjaolud

Kaebus oli esitatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele, juurdepääs kohtule) väidetava rikkumise peale. Kaebaja väitis, et tema tütre elukaaslase suhtes toimunud kriminaalmenetluses, kuhu teda kolmanda isikuna ei kaasatud, tehtud kohtuotsusega on konfiskeeritud temale kuulunud panga hoiulaekas olnud sularaha (28 530 eurot ja 200 USA dollarit). Kaebaja väitis, et sai menetlusest ja enda raha konfiskeerimisest teada alles pärast kriminaalmenetluses tehtud otsuse jõustumist. Seejärel algatas kaebaja riigisiseselt kolm menetlust. Ta esitas määruskaebuse raha arestimise peale; uurimiskaebuse selle peale, et teda ei olnud kaasatud menetlusse kolmanda isikuna ning teistmisavalduse Riigikohtule. Kõik menetlused lõppesid kaebaja jaoks edutult.

  1. Valitsuse vastuväited

Valitsus vaidles esmalt erinevatel alustel vastu kaebuse vastuvõetavusele. Esiteks väitis valitsus, et kaebaja on kuritarvitanud kaebeõigust, kuna ta ei esitanud EIK-le informatsiooni selle kohta, et tegelikult on olemas tema õiguste kaitsmiseks kohane menetlus ning et ta on seda juba kasutanud. Nimelt oli kaebaja pärast kolme ebakohase õiguskaitsevahendi kasutamist ja nende järel kaebuse EIK-sse esitamist esitanud Eestis halduskohtule KarS § 85 lõikel 2 põhineva kahjunõude ning selle menetlus oli valitsuse vastuse esitamise ajal pooleli. Kaebajatel on EIK kohtureeglite kohaselt kohustus informeerida kohut kõikidest arengutest oma kohtuasjas, mida kaebaja ei olnud teinud.

Edasi väitis valitsus, et kaebaja ei ole rikkumise ohver, kuna tal on nõudeõigus KarS § 85 lõike 2 alusel ning asjakohane riigisisene kohtupraktika kinnitab selle õiguskaitsevahendi tõhusust. Ka oli valitsuse esmase vastuse esitamise ajaks Tallinna Ringkonnakohus juba teinud otsuse, millega oli otsustatud, et Eesti Vabariik peab hüvitama kaebajale varalise kahju summas 2200 eurot, mis tekitati kriminaalasjas hoiulaekast leitud ja ära võetud raha konfiskeerimisega. Kui isikul on juurdepääs kohtule ja ta kasutab seda, ei saa ta olla konventsiooni artikli 6 rikkumise ohver. Valitsus rõhutas, et mittekohaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei saa olla relevantne, seega ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus isik ei pea kasutama mitut sama eesmärgi saavutamiseks olemas olevat menetlust. Alternatiivselt leidis valitsus, et kaebus on samadel põhjustel selgelt põhjendamatu.

Algsetes vastuväidetes lisas valitsus, et kui EIK leiab, et ohvri staatuse kaotamiseks peab riigisisene menetlus KarS § 85 lõike 2 alusel olema lõppenud, siis tuleb kaebus tunnistada vastuvõetamatuks riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu. Kuna EIK menetluse ajal jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega mõisteti kaebajale KarS § 85 lõike 2 alusel 2200 eurot, siis toetus valitsus lõppastmes ohvri staatuse kaotamisele.

  1. EIK seisukoht

EIK leidis, et puudub vajadus hinnata kõiki valitsuse vastuväiteid, kuna kaebus on selgelt põhjendamatu.

  • Ebakohaste õiguskaitsevahendite kasutamine

Põhjalikuma hinnangu andmiseks pidas EIK siiski vajalikuks kommenteerida esmalt neid kolme õiguskaitsevahendit, mida kaebaja oli riigisiseselt enne EIK-sse pöördumist kasutanud. EIK rõhutas, et riigisiseste õiguskaitsevahendite kasutamisel peavad isikud järgima asjaomaseid menetlusnõudeid, sh tähtaegu. EIK nõustus valitsusega, et need õiguskaitsevahendid, mida kaebaja oli kasutanud enne EIK-sse pöördumist, ei olnud tema asjas tõhusad konventsiooni artikli 35 lõike 1 mõttes.

Esiteks oli nn uurimiskaebuse esitamise õigus ainult kohtueelse menetluse toimumise ajal, ent kaebaja esitas selle pärast süüdimõistva otsuse jõustumist. Teiseks oli kaebaja vaidlustanud vara arestimise määruse, ent kuna ta ei olnud määruse adressaat, siis puudus tal sellekohane kaebeõigus. Ta oleks pidanud selle asemel kasutama tsiviilõiguslikku õiguskaitsevahendit. Kaebaja kaebuse esitamise ajaks oli kõnealune vara lisaks juba konfiskeeritud. Kolmandaks esitas kaebaja teistmisavalduse kriminaalmenetluse taasavamiseks konfiskeerimist puudutavas osas. EIK rõhutas esmalt, et konventsioon ei taga õigust nõuda menetluste taasavamist ning reeglina ei ole teistmisavalduse esitamine EIK-sse pöördumise eelduseks, kuna see ei ole tavapärane ammendamist nõudev õiguskaitsevahend. Käesoleval juhul jättis Riigikohus teistmisavalduse läbi vaatamata, kuna kaebajal puudus KrMS § 367 lg 1 ette nähtud teistmisalus – kaebajalt ei olnud kohtuotsusega konfiskeeritud vara. EIK viitas asjaomase sätte eelnõu seletuskirjale, kus oli samas selgitatud, et isikutel, kes sel alusel teistmist taotleda ei saa – nagu kaebaja -, on võimalik taotleda hüvitist KarS § 85 lõike 2 alusel. Lisaks jõustus KrMS § 367 lõige 1 alles 1.7.2016, seega ei olnud see säte kaebaja poolt teistmisavalduse esitamise ajal isegi mitte jõustunud ja ta pidi teadma, et tal puudub teistmisalus.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kuigi kaebaja oli kasutanud kolme erinevat õiguskaitsevahendit enne EIK-sse pöördumist, ei olnud mitte ükski neist tema asja asjaoludel ja seaduses ettenähtud tähtaegu arvestades kättesaadav. Kuna kaebaja kasutatud õiguskaitsevahenditel ei olnud tema asjas edulootust, asus EIK seisukohale, et nende kasutamist ei saa lugeda riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamiseks konventsiooni artikli 35 lõike 1 mõttes.

  • Kohase tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu

Edasi hindas EIK, kas Eestis on kaebaja olukorras oleval isikul – keda ei olnud kaasatud kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse, ent kellele väidetavalt kuulunud vara oli siiski kriminaalmenetluses konfiskeeritud – tõhus õiguskaitsevahend. EIK nõustus valitsusega, et vastus sellele küsimusele on jaatav. Nii Riigikohtu väljakujunenud praktikast kui ka kaebaja asjas tehtud kohtulahenditest on selge, et konfiskeerimisotsus, mille adressaat kaebaja ei olnud, ei lõpetanud tema omandit vaidlusalusele varale. Vastavalt KarS § 85 lõikele 2 oli tal võimalik nõuda riigilt mittesäilinud vara hüvitamist, eeldusel, et ta tõendab oma omandit sellele varale. EIK märkis, et kuigi riigisiseselt oli algselt ebaselge, kas sellist nõuet peab arutama halduskohus või kriminaalasja lahendanud kohus, ei olnud nõude õigusliku aluse olemasolus mingit kahtlust.

EIK eristas kaebaja kohtuasja varasematest kohtuotsustest asjades Rummi vs. Eesti (PDF) (63362/09, 15.1.2015) ja Veits vs. Eesti (PDF) (12951/11, 15.1.2015), kus KarS § 85 lõikega 2 seoses esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet ei arvestatud, kuna Riigikohtu põhjalikke juhiseid sisaldav määrus asjas 3-1-2-3-12 oli tehtud pärast kõnealuste kohtuasjade riigisisest menetlemist. Kaebaja kohtuasjas oli selge, et KarS § 85 lõige 2 kohaldub ja isik saab taotleda vara, mida ei ole võimalik tagastada, hüvitamist. Seda kinnitas kaebaja enda poolt pärast EIK-sse pöördumist Eestis paralleelselt algatatud kahjunõude menetlus. EIK märkis, et kaebaja kaasamine kriminaalmenetlusse oleks võimaldanud tal kaitsta väidetavalt talle kuulunud vara konfiskeerimise eest, ent sama eesmärki täitis ka KarS § 85 lõike 2 alusel algatatud menetlus. Asjaomases menetluses oli Tallinna Ringkonnakohus põhjalikult analüüsinud kaebaja omandit puudutavaid väiteid ning jõudnud järeldusele, et, tõepoolest, osa rahast võis kuuluda kaebajale. See summa mõisteti kaebaja kasuks riigilt välja.

Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et riigisiseselt oli kaebajal olemas tõhus juurdepääs kohtule, tal oli võimalik esitada omandiõigusega seotud nõue ning taotleda vara hüvitamist niivõrd, kui ta tõendas, et see oli kuulunud talle. EIK leidis, et seetõttu tuleb kaebus tunnistada selgelt põhjendamatuks ja vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel.

 

Eestikeelne otsus on kättesaadav: https://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/konnova_vs._eesti.pdf (PDF)

Veel uudiseid samal teemal

20.02.2020|Välisministeerium

Vabariigi Valitsuse 20.2.2020 istungil anti ülevaade 2019. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti riigi vastu esitatud kaebuste ja Eesti suhtes tehtud otsuste kohta

2019. aastal lahendas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 142 Eesti vastu esitatud kaebust. Valdava osa kaebustest tunnistas vastuvõetamatuks ainuisikuliselt asju lahendav kohtunik. Neid kaebusi riigile ei edastata. Pärast valitsuse seisukohtade saamist tegi EIK seitse avaldamisele kuuluvat otsust, mis hõlmavad 18 kaebust.

06.02.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas riigi ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped ja lõpetas kaebuste menetlemise

Kohtuasjas Sagadi ja veel seitse kaebajat vs. Eesti (51278/17 jt) kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma 16.1.2020 otsusega, mis avaldati 6.2.2020, valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.