Sa oled siin

Inimõiguste kohus tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks kaebeõiguse kuritarvitamise tõttu

11. Juuni 2020 - 15:31

11.6.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee 12.5.2020 tehtud otsuse kohtuasjas Tiškevičius vs. Eesti (292/18). Kaebus puudutas vahi all olevale kaebajale prokuröri poolt täiendavate suhtlemispiirangute kehtestamist perioodil 7.11.2016 kuni 5.9.2017. Kaebaja toetus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele), leides, et perekonnaga suhtlemisele seatud piirangud olid ebaproportsionaalsed.

Asjaolud
Kaebaja on Leedu kodanik, kelle suhtes anti Eestis tagaselja välja vahistamismäärus, kuna teda kahtlustati esimese ja teise astme kuritegude toimepanemises, mis olid seotud Eesti Vabariigist hinnaliste sõidukite varastamisega (KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse organiseerimine), § 199 lg 2 p 6, 7, 8, 9 (vargus)). Kaebaja loovutati Eestile Euroopa vahistamismääruse alusel. Ta toodi Eestisse 3.11.2016 ning võeti vahi alla. 7.11.2016 kehtestas prokurör kaebajale oma määrusega lisapiirangud. Prokuröri määrusega piirati lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, mh perekonnaga, ning isiku kirjavahetust ja telefoni kasutamist.

Kaebaja 7.11.2016 määrust ei vaidlustanud, kuid alates 5.12.2016 esitas taotlusi suhtlemiskeelu osaliseks tühistamiseks. Esialgu Eesti kohtud tema taotlusi ei rahuldanud, kuid 19.5.2017 määrusega tühistas Tartu Maakohus kohtuliku uurimise edenemise tõttu osaliselt kaebajale kehtestatud lisapiirangud, misjärel lubati kaebajal telefoni teel suhelda abikaasa ja tütrega. 5.9.2017 Tartu Maakohtu määrusega tühistati kõik kaebajale perekonnaga suhtlemiseks seatud piirangud. 9.10.2017 Tartu Maakohtu otsusega mõisteti kaebaja süüdi KarS § 255 lg 1 ja § 199 lg 2 p 6, 7, 8, 9 järgi ning õigeks KarS § 256 lg 1 järgi.

Valitsuse vastuväited
Valitsus leidis, et kaebus on vastuvõetamatu mitmel samaaegselt esineval alusel. Esiteks leidis valitsus, et kaebaja on kuritarvitanud kaebeõigust. Nimelt olid kaebajale seatud suhtlemispiirangud kaebuse EIK-sse esitamise ajaks juba lõpetatud, ent kaebaja oli jätnud kogu asjaomase info EIK-le esitamata. Kaebaja esitas kaebuse EIK-le detsembris 2017, kuid perekonnaga suhtlemise piiranguid oli leevendatud juba mais 2017 ning tühistatud täielikult septembris 2017. Valitsuse hinnangul eksitas kaebaja sisuliselt olulise teabe esitamata jätmisega EIK-d ning EIK senise kohtupraktika kohaselt saab sellist käitumist käsitada kaebeõiguse kuritarvitamisena.

Edasi pidas valitsus kaebust osaliselt vastuvõetamatuks õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu. Kaebaja ei olnud vaidlustanud 7.11.2016 määrust suhtlemispiirangute kehtestamiseks, vaid esitas alles 5.12.2016 suhtlemiskeelu osalise tühistamise taotluse. Lisaks ei vaidlustanud kaebaja Tartu Maakohtu 19.05.2017 määrust, millega tühistati talle kehtestatud lisapiirangud osaliselt ja anti õigus suhelda abikaasa ja tütrega telefoni teel. Seega nõustus kaebaja antud ajahetkel lähedastega suhtlemise piirangute vaid osalise lõpetamisega. Kuigi 14.08.2017 kohtuistungil taotles kaebaja kaitsja lisapiiranguna kehtestatud kokkusaamise keelu tühistamist uuesti ja kohus jättis selle taotluse protokollilise määrusega rahuldamata, ei vaidlustanud kaebaja ka 14.08.2017 määrust. Valitsus märkis, et kui üldse, siis saab kaebuse esemeks olla lisapiirangute kehtimine perioodil 5.12.2016 kuni 19.05.2017.
Kolmandaks märkis valitsus, et kaebus on selgelt põhjendamatu. EIK saaks kaebust sisuliselt arutada vaid 5 kuud ja 14 päeva kestnud suhtlemispiirangute osas, mis valitsuse hinnangul oli väga lühike periood, võttes teiselt poolt arvesse kriminaalmenetluse eesmärke ja huve.
Valitsus vaidles kaebusele vastu ka sisuliselt.

EIK otsus
EIK viitas esmalt oma väljakujunenud kohtupraktikale kaebeõiguse kuritarvitamise kohta. EIK kordas, et kaebuse võib tunnistada sel alusel vastuvõetamatuks, kui kohtule edastatud kaebus põhines teadvalt valedel faktidel. Ka puuduliku – ja seega eksitava – informatsiooni esitamine võib olla käsitatav kaebeõiguse kuritarvitamisena, eriti, kui asjaomane teave on asjas keskse tähtsusega ning ei ole esitatud piisavaid selgitusi, miks oluline informatsioon on jäetud kohtule avaldamata. EIK rõhutas, et sama lähenemine kehtib siis, kui kohtumenetluse käigus on toimunud uued ja olulised arengud ning hoolimata EIK kohtureeglite reeglis 47 sätestatud kohustusest EIK-d arengutest teavitada, ei ole kaebaja seda teinud, takistades selliselt kohut tegemast otsust, mis põhineks igakülgsel ja täielikul teabel. 

Kaebaja kohtuasja asjaolusid hinnates loetles EIK esmalt, millised dokumendid oli kaebaja esitanud oma 19.12.2017 kaebuse lisadena. Nendeks olid 7.11.2016 prokuröri määrus kaebajale suhtlemispiirangute kohaldamise kohta, 5.12.2016 kaebaja taotlus suhtlemispiirangute osaliseks tühistamiseks ning prokuratuuri 20.12.2016 määrus, millega see taotlus jäeti rahuldamata. Lisaks oli kaebaja esitanud Tartu Maakohtu 8.3.2017 määruse, millega jäeti muutmata kaebajale kohaldatud suhtlemispiirangud; Tartu Ringkonnakohtu 27.4.2017 määruse, millega jäeti Tartu Maakohtu määrus muutmata ning 19.6.2017 Riigikohtu määruse, millega jäeti kaebaja kaitsja määruskaebus menetlusse võtmata. Samuti esitas kaebaja ilma igasuguse täiendava selgituseta EIK-le väljavõtte kinnipeetava kirjavahetuse kaardist, millest nähtus, et kaebaja kirjutas oma naisele kahel korral (septembris ja oktoobris 2017). Samas jättis kaebaja EIK teavitamata asjaolust, et suhtlemispiirangud, mille kohta ta esitas kaebuse, olid tegelikult osaliselt leevendatud juba 19.5.2017 ning täielikult tühistatud 5.9.2017.

Tuginedes kaebaja esitatud teabele, edastas EIK menetlusosalistele 15.11.2018 teate, milles märkis, et „kaebuse EIK-sse esitamise ajal olid kõnealused suhtlemispiirangud veel jõus“. Kaebaja ei teavitanud EIK-d, et kohtu arusaam asjaoludest ei kajastanud tegelikku olukorda. EIK märkis, et kaebaja ei ole väitnud, et ta ei olnud teadlik esmalt suhtlemispiirangute osalisest leevendamisest ja seejärel nende täielikust tühistamisest. Selle asemel tõstatas ta oma täiendavas EIK-le esitatud seisukohas väiteid, mis olid seotud hoopis külastuskeelu piiramisega pärast tema süüditunnistamist.

EIK järeldas eeltoodust, et kaebaja pidi olema teadlik suhtlemispiirangute leevendamisest ja lõpetamisest, enne kui ta esitas kaebuse EIK-le. Asjas keskset tähtsust omavatest faktidest teavitamata jätmisega eksitas kaebaja EIK-d ega esitanud samas usaldusväärseid selgitusi, mis õigustaksid olulise teabe esitamata jätmist. Kokkuvõtvalt asus EIK seisukohale, et valitsuse esimene vastuväide kaebeõiguse kuritarvitamise kohta on asjakohane  ning seetõttu tuleb konventsiooni artikli 8 alusel esitatud kaebus tunnistada vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a alusel. Seetõttu ei pidanud EIK vajalikuks analüüsida valitsuse muid vastuvõetavuse vastuväiteid. 

Otsus on kättesaadav: https://vm.ee/sites/default/files/article-filefield/tiskevicius_vs._eest... (PDF)

Veel uudiseid samal teemal

09.07.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus ei pidanud esialgse õiguskaitse taotluse menetlust tõhusa õiguskaitsevahendi ammendamiseks

9.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda otsuse kohtuasjas Raudsepp vs. Eesti (22409/18).

02.07.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus lõpetas kaebuse läbivaatamise, kuna kaebaja ei reageerinud EIK kirjadele

2.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 11.6.2020 tehtud otsuse asjas Bobrovnitski vs. Eesti (30587/18), millega otsustas kustutada nimetatud kaebuse kohtuasjade nimistust, kuna kaebaja ei vastanud EIK kirjadele.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.