Sa oled siin

Inimõiguste kohus tunnistas jälitustegevusest informeerimist puudutava kaebuse vastuvõetamatuks

23. Märts 2018 - 11:01

22.03.2018 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee 20.02.2018 tehtud otsuse asjas Lüütsepp vs. Eesti (kaebus nr 46069/13). EIK leidis, et kaebus, mis oli esitatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon)artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele), artikli 8 (õigus eraelu austamisele) ning artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) väidetava rikkumise peale, on vastuvõetamatu, kuna riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendamata.
Kaebuse asjaolud
Kriminaaluurimise käigus otsiti novembris 2010 läbi kaebaja, kes on MTÜ Võru Jäätmekeskus juhatuse liige, kodu. Ametlikult MTÜd ega kaebajat kahtlustatavateks ei tunnistatud. Augustis 2012 kriminaalmenetlus lõpetati. Kaebaja arvas, et uurimise ajal oli tema suhtes teostatud ebaseaduslikku jälitustegevust ning ta soovis kinnitust teostatud jälitustoimingute kohta. Lõuna Ringkonnaprokuratuur teatas, et ei saa KrMS sel ajal kehtinud § 121 lõike 1 punktide 1-3 (jälitustoimingust teatamine ja jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine) alusel kaebaja taotlusele vastata. Sama seisukohta kordas Riigiprokuratuur. Tartu Maakohus jättis kaebaja kaebuse läbi vaatamata põhjusel, et Riigiprokuratuur oli vastanud kaebajale kirjaga ega olnud teinud määrust. EIK-s väitis kaebaja, et kuna kohtud ei vaadanud läbi tema kaebust selle peale, et talle ei antud infot, kas tema suhtes oli jälitustoiminguid tehtud või mitte, siis puudus tal juurdepääs kohtule. Samuti leidis ta, et jälitustegevusega on rikutud õigust eraelu austamisele

Kohtuasja sekkusid kolmanda isikuna kaks inimõigustega tegelevat organisatsiooni: Article 19 ja Privacy International, kes tõid välja EIK jälitustegevust puudutava kohtupraktika põhimõtted ning viitasid erinevatele rahvusvahelistele mittesiduvatele dokumentidele (deklaratsioonid, soovitused jms) ja Euroopa Liidu õigusele.

Valitsuse seisukoht
Valitsus leidis esiteks, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna kaebajat oli 2014. aasta jaanuaris – kui teatamata jätmise alused olid ära langenud – 2010. aastal tehtud jälitustoimingutest teavitatud ning ta oli saanud tutvuda jälitustoimikuga, kuid ei esitanud seejärel mingeid kaebusi, kuigi seaduslik alus kaebuse esitamiseks oli olemas (nii uurimiskaebe- kui määruskaebemenetlus). Kui nendes menetlustes oleks tuvastatud isiku õiguste rikkumine, olnuks kaebajal sel ajal kehtinud seaduse alusel olnud võimalik pöörduda halduskohtusse mittevaralise kahju nõudega. Kuna kaebaja mingeid kaebusi pärast toimikuga tutvumist ei esitanud, siis tuleb järeldada, et kaebaja nõustus põhjendustega, miks talle jälitustoimingutest varem ei teatatud. Seega olid asjaolud, millel EIK-sse esitatud kaebus põhines, ära langenud ning kaebaja ei ole enam väidetava rikkumise ohver.

Teiseks leidis valitsus, et kaebus on vastuvõetamatu ka seetõttu, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendamata. Nimelt oleks kaebaja saanud alates 01.01.2013 jõustunud regulatsiooni alusel vaidlustada Tartu Maakohtu otsustuse jätta kaebus läbi vaatamata kuni Riigikohtuni. Seoses uue kohtupraktikaga täiendas valitsus hiljem oma vastuväiteid viitega Riigikohtu 16. detsembri 2014 määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-68-14, kus rahuldati sama (kui kaebajat puudutanud) kriminaalmenetluse raames – pärast jälitustoimingutest teavitamist jaanuaris 2014 – kohtusse pöördunud isiku kaebus ning isiku suhtes tehtud jälitustoiming tunnistati õigusvastaseks. See lahend kinnitas, et ka kaebajal olid tõhusad võimalused oma õiguste kaitseks, mida ta ei kasutanud.

EIK seisukoht
EIK leidis, et kuna valitsuse väited, mis puudutasid kaebuse vastuvõetamatuks tunnistamist põhjusel, et kaebuse asjaolud on ära langenud ning kaebajat ei saa pidada enam väidetava rikkumise ohvriks, on tihedalt seotud riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamise küsimusega, siis hindab EIK valitsuse vastuväiteid viimasena märgitud vastuvõetavuse aluse valguses.

EIK rõhutas, et võib kaebust arutada vaid siis, kui kohased riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud, kuna riikidel peab olema esmalt võimalus võimalikud rikkumised ise heastada. Samuti juhtis EIK tähelepanu sellele, kuidas nimetatud küsimuses jaguneb menetlusosaliste vahel tõendamiskoormis. Kui valitsus väidab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kaebaja poolt on riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendamata, siis on valitsuse kohustus näidata, et vastavad õiguskaitsevahendid on tõhusad nii teoorias kui praktikas – nad on kaebajale kättesaadavad, esitatud kaebuse alusel on võimalik kahju heastada ning kaebuse esitamisel võib kaebaja eeldada mõistlikku eduväljavaadet. Kui valitsus on seda teinud, on kaebaja kord omakorda seada valitsuse väited kahtluse alla ja näidata, et konkreetsete asjaolude valguses kaebaja jaoks tõhusad õiguskaitsevahendid puudusid.

Konkreetsele kohtuasjale hinnangut andes märkis EIK esmalt, et kuigi hetkel, kui kaebaja pöördus kaebusega EIKi, ei olnud tal võimalik saada infot selle kohta, kas tema suhtes oli viidud läbi jälitustoiminguid, anti talle sellest teada 27.01.2014 ning paar nädalat hiljem võimaldati tutvuda ka jälitustoimikuga. Üksiti informeeriti kaebajat võimalusest esitada jälitusasutuse tegevuse peale kaebus kriminaalmenetluse seadustiku §-s 12616 sätestatud korras. Nimetatud õiguskaitsevahendi tõhusust kinnitas ka vastav riigisisene kohtupraktika. Lisaks viitas EIK valitsuse poolt välja toodud võimalusele esitada kahju hüvitamise taotlus riigivastutuse seaduse alusel. Kaebaja kahtluse osas, et tema suhtes läbi viidud jälitustegevus võis olla laiaulatuslikum kui riigi poolt väidetu ning tal ei olnud võimalik tutvuda kogu jälitustoimiku materjaliga, märkis EIK, et nendele kaebustele vaatamata oli kaebaja kinnitanud oma allkirjaga, et on jälitustoimikuga tutvunud. Samuti ei olnud kaebaja esitanud mingeid konkreetseid taotlusi, millisele infole ta soovib veel juurdepääsu saada. EIK avaldas ka üllatust selle üle, et pärast jälitustegevusest informeerimist ei olnud kaebaja kasutanud ühtegi võimalust esitada teda puudutava jälitustegevuse osas kaebusi või taotlusi. Kaebaja ei olnud esitanud ka ühtegi väidet selle kohta, et riigisisesed õiguskaitsevahendid ei olnud tema jaoks kättesaadavad või need ei olnud tema jaoks piisavalt tõhusad.

Eeltoodust tulenevalt ning arvestades, et valitsus oli veenvalt näidanud õiguskaitsevahendite olemasolu, asus EIK konventsiooni artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel seisukohale, et kaebus EIK-sse on vastuvõetamatu, kuna õiguskaitsevahendid on ammendamata.
    
Otsus on lõplik.

Otsus eesti keeles: http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/28322_l_tsepp_v._estonia_et.pdf (PDF)

Veel uudiseid samal teemal

27.06.2019|Välisministeerium

Eesti järgmiseks kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus valiti Peeter Roosma

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) valis eile, 26. juuni hilisõhtul absoluutse häälteenamusega Eesti järgmiseks kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus Peeter Roosma. Peeter Roosma on Riigikohtu kohtunik.

06.06.2019|Välisministeerium

Inimõiguste kohus lõpetas M.A. vs. Eesti kohtuasja läbivaatamise, kuna kaebaja ei vastanud EIK kirjadele

6. juunil 2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 16.5.2019 tehtud otsuse asjas M.A. vs. Eesti (kaebus nr 4327/18), millega otsustas kustutada nimetatud kaebuse kohtuasjade nimistust.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.