Sa oled siin

Inimõiguste kohus pidas kinnipeetavale haiglas pikaajaliselt käeraudade kohaldamist ebaproportsionaalseks, kuid uurimiskohustuse rikkumist ei tuvastanud

9. Juuni 2020 - 16:00

9.6.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee otsuse kohtuasjas Jeret vs. Eesti (42110/17), mis puudutas kinnipeetava kaebust selle peale, et talle kohaldati vanglast infarktikahtlusega haiglasse viimisel ja neljapäevase haiglas oleku ajal ohjeldusmeetmena käeraudu, samuti et tema suhtes kasutati ühel korral käeraudade rakendamiseks füüsilist jõudu. Kaebaja leidis lisaks, et tema kaebusi ei uuritud piisavalt.

Asjaolud
Kaebaja on kinnipeetav. 18.9.2016 viidi ta Tallinna vanglast infarktikahtlusega Ida-Tallinna Keskhaiglassse (ITK), kus ta viibis kuni 22.9.2016. Kaebajale kohaldati kogu sellel perioodil ohjeldusmeetmena käeraudu. 22.9.2016 kasutati tema suhtes lühiajaliselt füüsilist jõudu, kuna ta ei allunud käeraudade uuesti paigaldamise korraldusele. 26.9.2016 esitas kaebaja Tallinna vanglale kuriteoteate. 6.10.2016 jättis vangla kriminaalmenetluse alustamata, leides, et karistusseadustiku (KarS) § 290 (võimuliialdus) või KarS § 324 (kinnipeetud isiku ebaseaduslik kohtlemine) koosseis puudub. 12.10.2016 jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur kaebaja kaebuse rahuldamata, leides samuti, et kriminaalmenetluse alustamiseks alust ei ole. Tuvastati, et perioodil 18.-22.9.2016 vabastati kaebaja käeraudadest saatemeeskondade vahetumise ajal, hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi ajaks, hügieeni tegemiseks ja WC kasutamiseks, riiete vahetamiseks, palati vahetamisel, samuti meditsiiniliste protseduuride tegemise ajaks. Käeraudu kasutati sundasendi vältimiseks kahekaupa koos, samuti vahetati kätt. 24.10.2016 jättis Riigiprokuratuur kaebaja kaebuse rahuldamata ning kriminaalmenetluse alustamata. 16.11.2016 jättis Tallinna Ringkonnakohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et taotleja võimalus oma õiguste kaitseks selles menetluses oleks vähene. 10.1.2017 nõustus Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga kaebuse perspektiivituse kohta.

Samal ajal alustati 2016. aastal kaebaja suhtes vanglas kriminaalmenetlust nelja kuriteoepisoodi osas, mis olid seotud tervisekahjustuste tekitamisega. Üheks episoodiks oli kaebaja poolt 22.9.2016 ITK radioloogiaosakonna palatis inspektor-korrapidajale füüsilise valu ning näo piirkonnas mitmete tervisekahjustuste tekitamine. 16.10.2017 Harju Maakohtu otsusega mõisteti kaebaja süüdi kehalise väärkohtlemise (KarS § 121 lg 1) ja korduva vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu (KarS § 274 lg 2 p 3).

8.5.2018 esitas kaebaja Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses väidetava inimväärikust alandava kohtlemisega perioodil 18.-22.9.2016. 4.7.2018 jättis vangla taotluse rahuldamata, ent kaebaja seda kohtus ei vaidlustanud.

Valitsuse vastuväited ja EIK otsus
• Kaebuse vastuvõetavus

Valitsus leidis esmalt, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna kaebaja ei ole ammendanud kohaseid riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Kuigi kaebaja oli esitanud kuriteoteate, siis oleks olnud kaebaja jaoks kohasem pöörduda kaebusega halduskohtusse, kuna kahes kriminaalmenetluses – selles, mida tema teate alusel ei alustatud, ning selles, kus ta süüdi mõisteti – oli ametiisikute teos kuriteokoosseisu puudumine tuvastatud. Lisaks märkis valitsus, et kuigi kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise nõude, ei pöördunud ta selle rahuldamata jätmise peale kohtusse.

EIK nende väidetega ei nõustunud, leides, et kuna erivahendite ja füüsilise jõu ebaseaduslik kasutamine, samuti muu kinnipeetava ebaseaduslik kohtlemine on kriminaalkorras karistatav, siis ei olnud kaebaja valitud õiguste kaitsmise viis – kuriteoteate esitamine – põhjendamatu. Kuna kaebaja ei olnud valinud ebakohast vahendit, siis ei pidanud ta kasutama täiendavalt teist õiguskaitsevahendit, mille eesmärk oleks olnud põhimõtteliselt sama. EIK viitas varasematele Eesti kohtuasjadele Mihhailov vs. Eesti (PDF) (64418/10, 30.8.2016, p 81, kus EIK kinnitas, et kuna kaebaja ammendas talle kriminaalõigussüsteemis kättesaadavad õiguskaitsevahendid, ei pidanud ta üritama saada hüvitist eraldi halduskohtumenetluse alustamise teel) ja Julin vs. Eesti (PDF) (16563/08, 29.5.2012, p 115, kus EIK samuti leidis, et kaebaja ei pidanud algatama halduskohtus uut sisuliselt sama eesmärgiga menetlust, kuna tema kuriteoteates väidetud füüsiline väärkohtlemine ja ebaseaduslik kohtlemine kujutasid endast kuritegusid karistusseadustiku järgi). EIK jättis valitsuse vastuvõetavuse vastuväite rahuldamata ja arutas kaebusi sisuliselt.


• Sisulised vastuväited ja EIK seisukoht

Valitsus vaidles kaebusele vastu ka sisuliselt. Valitsus leidis, et kaebajale käeraudade kohaldamine ja tema suhtes jõu kasutamine ei ületanud artikliga 3 ette nähtud miinimumlävendit, kuna meetmed olid seaduslikud, põhjendatud ja proportsionaalsed. Vangla oli meetme valikul lähtunud tõsiasjast, et kaebaja ohtlikkus nii endale kui ka teistele oli vanglas reaalselt kinnitust leidnud. Kaebaja agressiivsus leidis kinnitust ka haiglas. Ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine oli vajalik, et tagada vangla saatemeeskonna ja meditsiiniasutuses viibivate kolmandate isikute turvalisus. Ohjeldusmeetmeid kohaldati kaebaja suhtes vastutustundlikult ning kaebajal ei olnud tervisest tulenevaid vastunäidustusi talle käeraudade kohaldamiseks. Kaebaja suhtes jõu kasutamine 22.9.2016 oli samuti seaduslik ja põhjendatud. Jõu kasutamise vajadus tulenes kaebaja enda käitumisest, lisaks kestis see vaid viis minutit ning kaebajale tekkisid minimaalsed kahjustused. Samuti oli riik täitnud oma menetlusliku kohustuse uurida kaebaja esitatud kuriteoteadet. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud kaebusega halduskohtusse, on omistatav üksnes kaebajale.

EIK rõhutas esmalt oma kohtupraktika väljakujunenud põhimõtteid, et väärkohtlemine peab olema minimaalse tõsidusastmega, et see kuuluks artikli 3 kohaldamisalasse. Kuigi käeraudade kohaldamine ei ole isiku seadusliku kinnipidamise kontekstis iseenesest keelatud, tuleb hinnata, kas on oht, et isik võib põgeneda või kahjustada ennast või teisi. EIK kordas kohtuasjale Mihhailov vs. Eesti (p 104) viidates, et artikkel 3 ei keela jõu kasutamist teatud kindlaksmääratud asjaoludel. Kuid sellist jõudu võib kasutada üksnes juhul, kui see on hädavajalik, ja jõud ei tohi olla ülemäärane. Isiku puhul, kellelt on võetud vabadus või üldisemalt öeldes, kes seisab vastamisi korrakaitseametnikega, alandab füüsilise jõu kasutamine, mis ei tulene isiku enda käitumisest, inimväärikust ja põhimõtteliselt rikub artiklis 3 sätestatud õigust. Riigi uurimiskohustuse kohta kordas EIK, et see ei ole konkreetsele tulemuse jõudmise kohustus, vaid asjaolude tuvastamiseks kohaste vahendite kasutamise kohustus, mis võimaldab juhul, kui väited osutuvad tõeseks, võtta süüdlased vastutusele ja neid karistada.

(i) Käeraudade kohaldamine
Edasi hindas EIK konkreetse asja asjaolusid, märkides, et puudub vaidlus, et kaebaja viidi haiglasse infarkti sümptomitega, et samal päeval teostati talle südame pärgarteritega seotud protseduurid ning et ta jäi haiglasse umbes neljaks päevaks. Sel perioodil eemaldati kaebajalt käerauad hommiku-, lõuna-, ja õhtusöökide ning hügieeniprotseduuride tegemise ajaks; riiete vahetamiseks; palati vahetamiseks; tualetis käimise ajaks; saatemeeskondade vahetuse ajal ning meditsiiniliste protseduuride ajaks. Käeraudu kohaldati kahekaupa koos, st ühele käele korraga. 22.9.2016 hakkas kaebaja käeraudade kohaldamisel ametnikele vastu, mistõttu tuli kasutada jõudu.

EIK käsitles esmalt Eesti seadusandlikku regulatsiooni, viidates asjaomasel ajal kehtinud justiitsministri 30.5.2006 määrusele nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“, milles oli sätestatud, milliseid asjaolusid tuleb arvestada kinnipeetava vanglast lühiajalisel väljaviimisel ning saateplaani koostamisel. EIK viitas ka Riigikohtu lahenditele, milles samuti on nõutud juhtumipõhist hinnangut (vt otsused kohtuasjades 3-3-1-33-10, 3-3-1-19-13 ja 3-3-1-47-13). Kaebaja haiglasse eskortimisel ja haiglas viibimise ajal kohaldati ohjeldusmeetmena käeraudu vangla peaspetsialist-korrapidaja korralduse alusel. Lisatud saateplaani kohaselt pidi kaebaja vahetus läheduses viibima ka kaks vanglaametnikku. EIK märkis, et kaebuse hindamisel paneb ta erilist rõhku sellele, kas käeraudade pideval kohaldamisel võeti arvesse konkreetset olukorda ja kaebaja isikut. EIK märkis, et korralduses oli viidatud vangistusseaduse (VangS) sätetele ning abstraktsele julgeoleku- ja põgenemisohule, kuid kaebaja enda isikust tulenevaid ohufaktoreid (nagu saatmise eesmärk, kaebaja tervislik seisund, tema isikuomadused, risk, et kaebaja on ohtlik endale või teistele või võib põgeneda) ei olnud käsitletud. Viidatud oli üksnes tema süüdimõistmisele ning füüsilistele tunnustele. Kuigi kaebaja mõisteti hiljem süüdi neljas episoodis, mis puudutasid kehalist väärkohtlemist ja korduvat vägivalla kasutamist võimuesindaja vastu, ei pidanud EIK seda asjassepuutuvaks, kuna neile aspektidele ei olnud käeraudade kohaldamisel viidatud.

Veelgi olulisemaks pidas EIK, et arvesse ei olnud võetud kaebaja tervislikku seisundit ega seda, kuidas see võis mõjutada talle varem antud riskihinnanguid. Isegi kui kaebaja terviseseisund ei olnud korralduse andmise ajal päris selge, siis teadis vangla, et isik saadetakse haiglasse infarktikahtlusega. Kuigi korraldus isiku saatmiseks tuli anda kiirkorras ning ametiisikutel ei pruukinud olla piisavalt aega põhjalikuks analüüsiks, siis ei takistanud see vanglat käeraudade kohaldamise vajadust ümber hindamast ajal, kui isik oli juba haiglas. EIK asus seisukohale, et kaebaja isikliku olukorra arvessevõtmise asemel, mida nõuab ka Eesti seadusandlus, toetuti standardsetele väidetele abstraktse ohu kohta isiku eskortimisel väljaspool vanglat (erinevalt nt kohtuasjast A.T. vs. Eesti, p-d 62-63, kus EIK käeraudade kohaldamise küsimuses rikkumist ei leidnud). EIK märkis lisaks, et asjaolu, et Eesti õigusaktid ei näinud asjaomasel ajal ette nõuet võtta isiku haiglasse saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamisel arvesse individuaalset ohuhinnangut või ohjeldusmeetmete vajalikkuse regulaarse hindamise kohustust, on käsitatav seadusandliku puudujäägina.

Kokkuvõttes leidis EIK konventsiooni artikli 3 sisulise rikkumise, kuna käeraudade kohaldamine turvalisuse eesmärgil oli ebaproportsionaalne. Kaebajat peeti pärast infarkti neli päeva haiglas käeraudades, kuigi tema juures olid samal ajal kogu aeg valves kaks vanglaametnikku. Suhteliselt lühikesed perioodid, mil käerauad eemaldati, ei andnud kaebajale piisavalt leevendust, et muuta lõppjäreldust rikkumise kohta.

(ii) Jõu kasutamine
Mis puudutab kaebaja suhtes 22.9.2016 hommikul käeraudade paigaldamiseks füüsilise jõu kasutamist, siis selles osas EIK rikkumist ei leidnud. EIK märkis, et poolte vahel puudub vaidlus, et kaebaja keeldus täitmast vanglaametniku korraldust lasta endale paigaldada tagasi käerauad. Kaebaja ise oli tema suhtes toimunud riigisiseses kriminaalmenetluses kinnitanud, et ta osutas aktiivset vastupanu ning lõi ühte vanglaametnikku. Kaebaja tervislikku seisukorda hinnati kohe pärast jõu kasutamist. Kaebaja vigastused vastasid vigastustele, mis võivad tekkida vastupanust käeraudade kohaldamisele. Samuti võis osa hematoome olla tekkinud juba varem käeraudade pidevast kohaldamisest.  EIK leidis, et jõu kasutamine ei olnud ülemäärane, kuid rõhutas, et see ei muuda kohtu üldist järeldust, et konventsiooni artiklit 3 on rikutud, sest käeraudade kohaldamine kogu haiglas oleku aja jooksul oli ebaproportsionaalne.

(iii) Uurimiskohustus
Mis puudutab konventsiooni artiklist 3 tulenevaid menetluslikke kohustusi, siis nõustus EIK valitsusega, et riik on uurimiskohustuse täitnud. Kuigi kriminaalmenetlust ametlikult ei alustatud, siis ei tähenda see, et asjaolusid ei uuritud või et järeldus tehti rutakalt. Vangla oli otsuse tegemisel kriminaalmenetlust mitte alustada toetunud kaebaja kirjalikele selgitustele, vangla saatedokumentidele ja jõu kasutamise aruandele. Prokurörid olid lisaks lähtunud meditsiinilistest tõenditest, vanglaametnike ütlustest, samuti kaebaja enda vastu alustatud kriminaalmenetluses kogutud tõenditest. EIK ei pidanud oluliseks kaebaja väidetut, et vangla ei rahuldanud tema taotlust fikseerida rindkerel olev verevalum ning prokuratuur ei olnud kuulanud teda suuliselt ära. Kaebajal oli olnud piisavalt võimalusi esitada omapoolseid tõendeid ja selgitusi ning asjaolud olid piisavalt selgeks tehtud, samuti olid ametivõimud reageerinud piisava kiirusega. Riigi õigusabi andmisest keeldumise otsustes olid ka kohtud sisuliselt nõustunud prokuratuuri järeldustega kuriteokoosseisu puudumise kohta. EIK märkis, et kuna uurimiskohustus ei ole konkreetsele tulemusele jõudmise kohustus, ning uurimises ta minetusi ei tuvastanud, siis konventsiooni artikli 3 menetluslikku poolt rikutud ei ole.

(iv) Kaebajale mõistetud hüvitis
EIK mõistis kaebajale konventsiooni artikli 3 sisulise rikkumise eest 10 000 eurot mittevaralise kahjuna ning 1500 eurot kohtukulude eest.

Otsus: https://vm.ee/sites/default/files/article-filefield/jeret_vs._eesti.pdf (PDF)

Veel uudiseid samal teemal

09.07.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus ei pidanud esialgse õiguskaitse taotluse menetlust tõhusa õiguskaitsevahendi ammendamiseks

9.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda otsuse kohtuasjas Raudsepp vs. Eesti (22409/18).

02.07.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus lõpetas kaebuse läbivaatamise, kuna kaebaja ei reageerinud EIK kirjadele

2.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 11.6.2020 tehtud otsuse asjas Bobrovnitski vs. Eesti (30587/18), millega otsustas kustutada nimetatud kaebuse kohtuasjade nimistust, kuna kaebaja ei vastanud EIK kirjadele.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.