Sa oled siin

Inimõiguste kohus pidas eluaegsest vangist kaebajale kumulatiivsete julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendatuks

14. November 2018 - 9:15

13.11.2018 otsuses kohtuasjas A.T. vs. Eesti (2)  (kaebus nr 70465/14) leidis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7-liikmeline koda, et Eesti ei ole kaebaja konventsiooniga tagatud õigusi rikkunud.

Kaebus
Kaebaja on eluaegne kinnipeetav, kes läks 11.02.2012 Viru vanglas kaaskinnipeetavale juuksurikääridega kallale ja tekitas kehavigastusi. 13.02.2012 Viru vangla käskkirjaga kohaldati seetõttu kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: (i) kaebaja paigutati eraldi lukustatud kambrisse; (ii) piirati tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, et välistada kokkupuuted teiste kinnipeetavatega, kelle tervist ta võiks ohustada; (iii) keelati kehakultuuriga tegelemine, mis seisnes spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisesed liikumis- ja suhtlemispiirangud; (iv) otsustati kohaldada kaebaja suhtes väljaspool tema elukambrit käeraudu. 10.08.2012 pikendas vangla eelnimetatud julgeolekuabinõusid kuueks kuuks. Lisaks otsustati kohaldada kaebajale käeraudu ka siis, kui keegi siseneb tema elukambrisse. 15.02.2013 pikendati samu meetmeid veel kuueks kuuks. Kaebaja vaidlustas kõik kolm otsust. Esimene kaebus tagastati riigilõivu maksmata jätmise tõttu; järgmiseid menetleti sisuliselt ning jäeti rahuldamata nii Tartu Halduskohtus kui Tartu Ringkonnakohtus. Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebusi menetlusse ei võtnud.

EIK-sse esitatud kaebuses toetus kaebaja konventsiooni artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale, leides, et Viru vangla kohaldatud julgeolekuabinõud olid ülemäärased.

Valitsuse vastuväited
Valitsus vaidles kaebusele vastu. Valitsus selgitas, et täiendavatel julgeolekumeetmetel – mis seati pärast seda, kui kaebaja oli rünnanud kaaskinnipeetavat murtud kääridega kõhtu ja oli tekitanud viimasele kehavigastusi – oli seaduslik alus ja need olid põhjendatud. Vanglal lasub kohustus tagada vanglas kõikide isikute elu ja tervise kaitse ning vangla ei saa lubada, et mõne vajaliku julgeolekuabinõu kohaldamata jätmise tõttu saab võimalikuks uue ründe toimumine. Valitsus selgitas kaebajast lähtuvat ohtu, andes ülevaate kaebaja aja jooksul aina raskemaks muutunud kuritegudest; samuti kaebaja üldisest käitumisest, sh ametnike ähvardamistest. Valitus hindas, et kõik kohaldatud meetmed olid õigustatud, sest nende eesmärk oli välistada kaebajast lähtuv oht. Lisaks selgitas valitsus, et julgeolekuabinõude vajalikkust kontrolliti regulaarselt, iga kuue kuu tagant.

EIK otsus
EIK kordas esmalt oma väljakujunenud kohtupraktika põhimõtteid, mille kohaselt konventsiooni artikkel 3 sisaldab üht demokraatliku ühiskonna põhiväärtustest. Väärkohtlemine peab olema minimaalse tõsidusastmega, et see kuuluks artikli 3 kohaldamisalasse. Asjaomane hinnang oleneb kohtuasja kõikidest asjaoludest, näiteks kohtlemise kestus, selle füüsilised või vaimsed tagajärjed ja mõnel juhul kannatanu sugu, vanus ja tervislik seisund. Tõendite hindamiseks kasutab EIK standardit „väljaspool põhjendatud kahtlust”, kuid lisab, et selline tõendatus võib tuleneda piisavalt tugevate, selgete ja omavahel haakuvate järelduste või sarnaste ümberlükkamatute faktieelduste kooseksisteerimisest. Kui isikult on võetud vabadus, siis hõlmab see tihti ka kannatuse või alanduse elementi, mis kaasneb olemuslikult ka seadusliku kohtlemise või karistusega. Kinnipidamistingimuste hindamisel lähtub EIK kõikidest tingimustest kogumis, samuti kaebaja konkreetsetest etteheidetest.

EIK kordas, et üksikvangistus (solitary confinement) iseenesest ei riku artiklit 3. Teistest eraldamine on küll ebasoovitav, ent selle meetme hindamiseks tuleb võtta arvesse konkreetseid tingimusi, nende rangust ja kestust, nende eesmärki ja mõju konkreetsele isikule. Keeld suhelda kaasvangidega, mis tuleneb turvalisuskaalutlustest, distsiplinaarkaristusest või muudest kaitsepiirangutest, ei ole iseenesest alandav. Samal ajal täielik tunnetuslik isolatsioon (sensory isolation), sh sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada isiku psüühikat ega ole õigustatav ka turvalisus- või muude kaalutlustega. Samuti ei või üksikvangistust kohaldada igavesti ning isikul peavad olema selle vastu menetluslikud tagatised. 

Kohaldades neid põhimõtteid kaebaja kohtuasjas, rõhutas EIK esmalt, et kaebajale oli kohaldatud viiest võimalikust vangistusseaduse § 69 lõikes 2 ette nähtud julgeolekuabinõust nelja: kaebaja oli paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse, tema liikumis- ja suhtlemisvabadust oli piiratud, talle oli keelatud kehakultuuriga tegelemine spordisaalis ja spordiväljakul ning talle kohaldati käeraudu nii väljaspool elukambrit kui ka teatud juhtudel elukambris. Siiski nõustus EIK, et antud juhul oli vanglal põhjendatud alus uskuda, et kaebaja on ohuks teistele kinnipeetavatele ja ka vanglaametnikele. Lisaks konkreetsele ründele kaasvangi suhtes oli kaebaja telefonitsi ähvardanud Justiitsministeeriumi ametnikku. Samuti oli kaebajal väga vägivaldne taust, ta oli hinnatud agressiivseks ja madala stressitaluvusega isikuks.

Edasi hindas EIK kaebajale seatud piiranguid ükshaaval. Mis puudutab eraldi lukustatud kambrisse paigutamist, samuti spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamist, siis väitis valitsus, et sellega välditakse kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega, kelle suhtes kaebaja võiks muidu füüsilist vägivalda kasutada. Valitsus rõhutas, et eraldatud lukustatud kamber ei tähenda kartserit, lukustatud kambri olmetingimused on samad kui samas osakonnas olevatel elukambritel. EIK märkis, et kuigi kaebaja ja valitsus on eri seisukohtadel kaebaja kambri suuruse osas, oli kaebaja üksikkamber igal juhul suurem kui 6m², mis on CPT arvates üksikkambri miinimumsuuruseks piisav. Samuti pidas EIK oluliseks, et kuigi kaebaja ei saanud kasutada spordisaali, oli tal võimalik veeta üks tund päevas jalutusboksis.

Mis puudutab kaebaja nö sotsiaalseid tingimusi, st vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, siis pidas EIK oluliseks riigi esitatud informatsiooni selle kohta, et kaebaja osales – kuigi mitte grupis, vaid üksinda – sotsiaalprogrammides ja õppetegevuses ning võis kasutada internetti, laenutada raamatuid ja vaadata kambris televiisorit. Ka ei piiratud kaebaja pikaajalisi ja lühiajalisi kohtumisi talle lähedaste isikutega. Samuti sai ta kohtuda oma juristiga, ta võis kasutada telefoni ja saata kirju.

Mis puudutab kaebaja tervislikku seisundit ja täiendavate julgeolekumeetmete mõju kaebajale, siis möönis EIK, et liikumis- ja suhtlemispiirangud võivad ohustada isiku vaimset tervist. Seda on eriti oluline tähele panna käesolevas asjas, kus kaebaja oli ka varem ennast ise kahjustanud. Siiski võttis EIK arvesse, et kaebaja oli pideva arstliku kontrolli all ning ka arstid ei olnud leidnud, et kaebaja paigutamine üksikkambrisse peaks olema keelatud. Ebasoovitavaks oli peetud vaid metsavaatega kambrisse paigutamist.

Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et kuigi kaebaja oli sunnitud olema suurema osa päevast üksinda kambris ja ta sai õues viibida vaid ühe tunni päevas, sai ta siiski kohtuda oma lähedastega, osaleda sotsiaalse integratsiooni programmides, suhelda psühholoogiga ja muu vangla meditsiinipersonaliga. Seega ei olnud kaebaja EIK hinnangul absoluutses isolatsioonis.

EIK võttis arvesse ka seda, et vangla oli regulaarselt hinnanud meetmete kohaldamise vajadust, sh kaebajast lähtuvat ohtu. Samuti oli vangla meetmete kohaldamise pikendamist igakordselt konkreetsete tõenditega põhjendanud, seega ei ole pikendamine olnud meelevaldne. EIK nõustus valitsusega, et konkreetse kaebaja puhul ei oleks piisanud ühest julgeolekumeetmest, vaid nende kumulatiivne kohaldamine oli põhjendatud. EIK võttis arvesse ka seda, et kaebajal oli võimalik kohtus vaidlustada nii julgeolekumeetmete kohaldamine kui pikendamine.

Kokkuvõttes asus EIK seisukohale, et artiklit 3 ei ole rikutud.

Otsus jõustub kolme kuu pärast otsuse avaldamisest, kui kaebaja ei ole taotlenud asja EIK 17-liikmelisele suurkohale üleandmist.

13.11.2018 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse kohtuasjas A.T. vs. Eesti (2)  (kaebus nr 70465/14), mis puudutas kaebaja kaebust vangla kohaldatud julgeolekuabinõude peale. Eluaegsest vangist kaebaja leidis, et erinevad samaaegselt kohaldatud julgeolekuabinõud rikuvad konventsiooni artiklit 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld).

EIK 7-liikmeline koda nõustus Eesti riigi vastuväidetega ning asus seisukohale, et konventsiooni artiklit 3 ei ole rikutud, kuigi kaebaja suhtes oli kohaldatud viiest võimalikust julgeolekumeetmest nelja: ta oli paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse; tema liikumis- ja suhtlemisvabadust vanglas oli piiratud; talle oli keelatud kehakultuuriga tegelemine spordisaalis ja spordiväljakul; ning tema suhtes kohaldati käeraudu väljaspool elukambrit ja teatud juhtudel elukambris. Siiski nõustus EIK, et antud juhul oli vanglal põhjust uskuda, et kaebaja – kes oli ka vanglas olles rünnanud nii kaaskinnipeetavaid kui vanglaametnikke, samuti oli tal väga vägivaldne taust – on niivõrd ohtlik, et tema puhul ei oleks ühe julgeolekumeetme kohaldamisest piisanud. EIK pidas oluliseks, et kuigi kaebaja ei saanud suhelda kaaskinnipeetavatega, sai ta osaleda sotsiaalprogrammides ja suhelda oma lähedastega, kasutada telefoni, internetti, raamatukogu jms; ta oli pideva arstliku kontrolli all; tema kambritingimused olid kohased ning ta sai iga päev viibida õues ühe tunni. EIK pidas väga oluliseks ka seda, et kaebajale kohaldatud meetmeid hinnati vanglas regulaarselt ning igakordset meetmete kohaldamise pikendamist oli põhjendatud konkreetsete tõenditega.

Eestikeelne otsus: https://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/a.t._vs._eesti_2_otsus_et.pdf (PDF)
Otsus jõustub kolme kuu pärast otsuse avaldamisest, kui kaebaja ei ole taotlenud asja EIK 17-liikmelisele suurkohale üleandmist.

 

Veel uudiseid samal teemal

27.06.2019|Välisministeerium

Eesti järgmiseks kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus valiti Peeter Roosma

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) valis eile, 26. juuni hilisõhtul absoluutse häälteenamusega Eesti järgmiseks kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus Peeter Roosma. Peeter Roosma on Riigikohtu kohtunik.

06.06.2019|Välisministeerium

Inimõiguste kohus lõpetas M.A. vs. Eesti kohtuasja läbivaatamise, kuna kaebaja ei vastanud EIK kirjadele

6. juunil 2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 16.5.2019 tehtud otsuse asjas M.A. vs. Eesti (kaebus nr 4327/18), millega otsustas kustutada nimetatud kaebuse kohtuasjade nimistust.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.