Sa oled siin

Inimõiguste kohus leidis rikkumised seitsmes kohtuasjas, mis puudutasid tänaseks suletud Tallinna vangla kambritingimusi

30. Jaanuar 2019 - 11:10

29.01.2019 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsused kohtuasjades Nikitin vs. Eesti (kaebus 23226/16), Villems vs. Eesti (kaebus 43059/16), Jeret vs. Eesti (kaebus 59152/16), Kaziks vs. Eesti (kaebus 63211/16), Tarasovski vs. Eesti (kaebus 75362/16), Karp vs. Eesti (kaebus 57738/16) ja Savva vs. Eesti (kaebus 60178/16).

Kõik kaebused olid esitatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) ja artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) väidetava rikkumise peale Eesti riigi poolt ning puudutasid tänaseks suletud Magasini tänaval asunud Tallinna vangla kinnipidamistingimusi ajavahemikus 2004-2013. Eelkõige puudutasid kaebused  kinnipeetavate isiklikku kambripinda kambris,  mis oli jäänud alla 3m². Osa kaebusi puudutas ka muid vanglatingimusi.

1. Artikli 3 alusel esitatud kaebuste vastuvõetavus

Esiteks hindas EIK kaebuste vastuvõetavust, viidates samas oma juba 19.12.2013 tehtud otsusele asjas Tunis vs. Eesti (429/12), kus EIK oli leidnud artikli 3 rikkumise ning tuvastanud, et vahistatute kinnipidamistingimused Tallinna vanglas ei olnud kohased. Kuna Eesti riigisisene kohtupraktika varieerub, pidas EIK siiski vajalikuks hinnata eraldi Eesti ennetavaid ja heastavaid õiguskaitsevahendeid.

1.1 Riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamine. Üldpõhimõtted ja Eesti õigussüsteem.

Valitsus väitis, et kaebajad ei olnud esitanud kahjunõudeid riigisiseselt tervikuna tähtaegselt, mistõttu on kaebused selles osas ka EIK-s vastuvõetamatud. Nimelt nõuab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lõige 3, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, ent kõik kaebajad ei olnud seda teinud. Valitsus palus EIK-l lähtuda Eesti kohtute poolt tähtaegseks loetud perioodidest. Lisaks ei olnud osa kaebajaid esitanud osade kaebuste osas vaideid vanglale, mistõttu ei olnud nad ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevaheneid, kuna vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lõige 8 kohaselt tuleb vaie esitada esmalt vanglale. Samuti ei olnud osa kaebajaid tõstatanud algseid kaebusi enam apellatsioonkaebustes.

EIK rõhutas oma kohtupraktika põhimõtteid, mille kohaselt on konventsioonisüsteem subsidiaarne ning riikidel peab esmalt olema võimalus heastada võimalikud rikkumised ise. Seetõttu peavad kaebajad ammendama riigisisesed õiguskaitsevahendid ning kui nad seda teinud ei ole, siis on kaebus EIK-sse vastuvõetamatu. Kui riik toetub õiguskaitsevahendite ammendamata jätmisele, siis peab riik tõendama nende võimaluste tõhusust. EIK ei pea õiguskaitsevahendit tõhusaks, kui see on liiga formalistlik.

Edasi hindas EIKja pidas lubatavaksEesti süsteemi, mis näeb kinnipeetavate puhul ette kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse. Mis aga puudutab isiku kohustust võimalusel (avaliku võimu kandja poolt) talle kahju tekitamist vältida (RVastS § 7 lõige 1), siis ei olnud see EIK hinnangul antud juhul võimalik. Ka riigisiseste kohtute endi praktika oli olnud erinev – osades otsustes viidati, et isikud ei ole täitnud asjaomast kahju vältimise kohustust, teistes leiti, et Tallinna vangla ruumikitsikus on üldteada ning kinnipeetavatel ei ole võimalik seda vältida. EIK asus seisukohale, et ennetava meetme kasutamata jätmine ei saa tuua kaasa asjaomaste kaebuste vastuvõetamatuks tunnistamist. Kuna nende kohtuasjade esemeks ei olnud siiski ennetava meetme tõhusus – sest kaebajad oli kaebuste esitamise ajaks juba Tallinna vanglast lahkunud -, siis EIK seda küsimust artikli 13 all eraldi ei analüüsinud. Siiski pidas EIK vajalikuks rõhutada, et peab ennetava õiguskaitsevahendi olemasolu artikkel 3 asjades ülioluliseks.

Mis puudutab kompenseerivat õiguskaitsevahendit, siis EIK möönis, et halduskohtumenetluse seadustik ning RVastS, koos Eesti kohtupraktikaga, kinnitavad selle olemasolu.

1.2 Konkreetsed kaebajad.

  • Kaebuste esitamata jätmine

Mis puudutab Villemsi (duši kasutamine, niiskus kambris), Kaziksi (ventilatsioon, sooja vee puudumine), Tarasovski (sportimisvõimaluste puudumine), Karpi (apellatsioonis menetlusnõuete järgimata jätmise mittevaidlustamine) ja Savva (ühtegi muud kaebust peale kambripinna ei olnud vanglale esitatud) poolt sulgudes nimetatud kaebuste vanglale vaidena esitamata jätmist või nende kaebuste apellatsiooniastmes tõstatamata jätmist, siis nõustus EIK valitsusega, et kaebused on neis aspektides vastuvõetamatud, kuna Eesti kohtud ei ole saanud neid arutada.

  • Kaebetähtajad

Kaebajad Nikitin, Kaziks, Tarasovski ja Savva olid esitanud EIK-le kaebuse ka perioodide osas, milles Eesti kohtud olid leidnud, et kahjunõue on RVastS § 17 alusel aegunud. EIK viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt algab kinnipidamistingimuste puhul kaebetähtaeg reeglina siis, kui rikkuv olukord on lõppenud. Erandjuhtudel võib tähtaeg alata ka varem, kui on selge, et isik on tema õiguste rikkumisest teadlik. EIK möönis, et selline lähenemine on põhimõtteliselt kooskõlas EIK praktikaga. EIK on oma otsustes rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mittevastavus on kestev olukord seni, kuni isik on põhimõtteliselt samasugustes tingimustes sama tüüpi kinnipidamiskohas. Lühikesed pausid ei ole piisavad selleks, et kestev olukord lõppeks. See-eest isiku üleviimine teisele režiimile vangla sees või teise asutusse lõpetab kestva olukorra.

EIK märkis, et ei ole tema asi hinnata Eesti kohtute vastavust Eesti seadusele, ent leidis, et peab antud juhul hindama riigisiseste kohtute järelduste vastavust konventsioonile.

  • Nikitini puhul nõustus EIK Eesti kohtute hinnanguga, et kaebus on tähtaegne perioodi 10.02.2009 –22.10.2013 osas ning sellele eelnenud nõue (2007 – 9.02.2009) ei ole vastuvõetav.
  • Kaziksi, Tarasovski ja Savva puhul olid Eesti kohtud lugenud kaebetähtaja alguseks nende isikute Tallinna vanglasse paigutamise, kuna nad olid kohe teadlikud kitsastest tingimustest (eriti Savva, kes oli ka varem Tallinna vanglas viibinud).

EIK leidis, et kohtute nii piirav lähenemine ei ole kooskõlas ka Riigikohtu enda seisukohaga, et tähtaeg algab kestva olukorra lõppemisest ning luges vastuvõetavaks nende isikute kaebused alates vaidlusalustes tingimustes oleku lõppemisest:

Kaziks 28.12.2009-9.11.2011, 7.12-21.12.2011 (Eesti kohtud olid arvestanud perioodi alates 21.01.2011);

Tarasovski 24.10.2008-26.07.2011 ja 23.04.-7.05.2013 (Eesti kohtud olid arvestanud perioodi alates 11.06.2010);

Savva 20.05.2010 – 14.07.2011 (Eesti kohtud olid arvestanud perioodi alates 30.01.2011).

(Kaebajate Karpi, Villemsi ja Jereti puhul ei olnud Eesti kohtud kaebusi osaliselt aegunuks lugenud, mistõttu nende puhul ei olnud kaebuse esemeks olev periood vaidluse all).

  • Ohvri staatuse puudumine

Mis puudutab kaebajate ohvri staatuse puudumist, kuna Eesti kohtud olid rikkumisi tunnistanud ning teatud hüvitised ka välja mõistnud (Nikitin, Villems, Jeret, Kaziks, Tarasovski, Savva), siis EIK leidis, et seda tuleb hinnata kaebuse sisulise läbivaatamise käigus.

  • Kambripind 3m² - 4m²

Kaziks, Karp ja Savva vaidlustasid ka 3m² suuremal pinnal viibimise kooskõla konventsiooniga. EIK leidis, et kuna kaebajad ei olnud toonud välja muid argumente, miks see oli alandav olukord, siis tuleb need kaebused selles osas vastuvõetamatuks tunnistada kui selgelt põhjendamatud.

2. Artikli 3 alusel esitatud kaebuste sisu

2.1 Üldpõhimõtted

Valitsus rõhutas oma vastuväidetes, et kõik kaebused olid esitatud ning riigisisesed otsused tehtud enne, kui EIK suurkoda tegi 20.10.2016 otsuse asjas Muršič vs. Horvaatia (7334/13) ning et tuleb arvesse võtta, et enne seda ei olnud ka EIK kohtupraktika kambripinna arvutamise metoodika kohta ühtne. Samuti toetus valitsus sellele, et kaebajate kambritingimused olid asjaomasel ajal kooskõlas Eesti seadusandlusega (mis sätestas kambripinna miinimumina 2,5m²).

EIK kordas oma artikli 3 kohta käivaid põhimõtteid, et selle artikli rikkumine eeldab teatud miinimumlävendi ületamist. Asjaomane lävend on suhteline ja  sõltub kohtlemise kestusest, selle füüsilistest ja vaimsetest mõjudest isikule, mõnel juhul isiku soost, vanusest ja terviseseisundist. Seejärel viitas EIK vabaduse võtmisega seotud kohtupraktikale (otsuse p-d 153-158). Edasi rõhutas EIK, et alates Muršiči otsusest on 3m² isiklikku kambripinda miinimumstandard. Selles otsuses on EIK rõhutanud, et kui isiklik pind on alla 3m², siis loob see tugeva eelduse, et artiklit 3 on rikutud, ning vastustajariik saab nimetatud eelduse ümber lükata üksnes siis, kui ta suudab näidata, et on olemas piisavad kumulatiivselt tasakaalustavad faktorid, mis kompenseerivad ruumipuudust. Sellisteks faktoriteks on kinnipidamise lühidus ja episoodilisus ja vaid minimaalselt all nõutud määra jäämine. Üksnes lühidusest siiski ei piisa, vaid kinnipidamisega peavad kaasnema ka suhteliselt suurem liikumisvabadus, sh üks tund õuesviibimist mõistliku suurusega alal, tegevused väljaspool kambrit (töö, haridus, lõõgastusvõimalused) ning muus osas nõutavad kinnipidamistingimused. Suurkoda märkis eraldi, et isikliku pinna 3m² - 4m² korral võidakse samuti leida rikkumine, kui muud tingimused koosmõjus ei ole piisavad. Ka üle 4m² pinnaga ei ole välistatud artikli 3 rikkumise tuvastamine, kui muud kinnipidamistingimused on alandavad.

2.2 Kaebajate olukord

Konkreetsete kaebajate kinnipidamistingimuste kohta leidis EIK järgmist. Esiteks märkis EIK, et kambripinna arvutamisel tuleb WC-alune pind välja jätta, ent mööblialune pind võetakse arvesse. Oluline on see, kas ja kuivõrd on kinnipeetaval võimalik kambris liikuda. Seega arvutas EIK ümber valitsuse esitatud päevade arvud selle kohta, kui kaua kaebajad alla 3m² pinnal viibisid, kuna osa kaebajate puhul olid Eesti kohtud arvutanud WC-aluse pinna kambripinna sisse.

Villemsi, Kaziksi ja Savva puhul olid Eesti kohtud kinnitanud, et nende kinnipidamistingimused olid ebakohased. EIK omakorda viitas esmalt oma 19.12.2013 otsusele asjas Tunis vs. Eesti, milles oli juba põhjalikult hinnanud Tallinna vangla tingimusi perioodil 2006-2009 ning märkis, et valitsus ei ole näidanud, et Tallinna vangla tingimused oleksid seejärel oluliselt paranenud. Kuigi EIK märkis, et on teadlik (Magasini tn) Tallinna vangla sulgemisest 2018.a lõpus ning sellest, et Eesti seadusandlust on muudetud (miinimumpind on 3m²), siis see ei muuda kohtu seisukohta pooleli olevates asjades. Villemsile olid Eesti kohtud heitnud ette ennetavate vahendite kasutamatajätmist. Kuna EIK ei nõustunud, et kaebaja oleks pidanud seda tegema, leidis EIK, et Eesti kohtute otsus mitte võtta arvesse 444 päeva alla 3m² ei ole põhjendatud. Ka Kaziksi ja Savva puhul heitis EIK ette teatud perioodide arvestamatajätmist (vt ülal p 1 (1.2)).

Kuna EIK ei lähtunud Eesti kohtute arvutustest selle kohta, mitu päeva isikud ebakohastes tingimustes viibisid, asus ta seisukohale, et kinnipidamine ebakohastes tingimuses oli kõigi nende kaebajate puhul märkimisväärselt pikk (Villems 544 päeva, Kaziks 225 päeva ja Savva 249 päeva) ning vastuolus artikliga 3.

Nikitin (üle 2 aasta) ja Tarasovski (üle 1,5 aasta) viibisid samuti ebakohastest tingimustes väga pikalt ning EIK silmis ei eksisteerinud tingimusi, mis oleksid kuidagi heastanud ebakohaselt väikest kambripinda. Seega oli nende kohtlemine artikliga 3 vastuolus.

Karpi (Eesti kohtud: 183 päeva, EIK: 159 + 215 päeva) puhul jätsid Eesti kohtud tema kahjunõude rahuldamata põhjusel, et ta oli esitanud selle alles aastaid hiljem (küsimus ei olnud aegumises). EIK pidas asjaomast perioodi pikaks ega leidnud, et oleks asjaolusid, mis muudavad alla 3m² viibimise lubatavaks. EIK tuvastas artikli 3 rikkumise.

Jeretile (Eesti kohtud: 416 päeva, EIK: 567 päeva) olid Eesti kohtud mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena 1100 eurot, seda eelkõige seoses laktoosivaba dieedi mittevõimaldamisega. EIK leidis omakorda ka artikli 3 rikkumise. Kaebaja viibimist 3m²-4m² pinnal EIK konventsiooni artikliga 3 vastuolus olevaks ei lugenud, kuna kaebaja oli sel ajal pool-avatud sektsioonis.

Eeltoodust tulenevalt, kuna EIK oli osaliselt arvutanud ümber nii arvesse võetavad perioodid kui ka alla 3m² pinnal viibitud päevade arvu, ei nõustunud EIK valitsusega, et ükski kaebajatest oleks kaotanud oma ohvri staatuse. EIK märkis küll, et esimene element on täidetud – Eesti kohtud on kaebajate Nikitini, Villemsi, Jereti, Kaziksi, Tarasovski ja Savva puhul tunnistanud nende õiguste rikkumist. Samas asus EIK seisukohale, et kaebajatele Eesti kohtute mõistetud hüvitised (või hüvitise üldse välja mõistmata jätmine) ei olnud piisavad selleks, et nad oleksid kaotanud ohvri staatuse konventsiooni artikli 34 mõttes. EIK rõhutas, et kuigi ei ole ette antud standardit ning kahju suurust tuleb hinnata igakordselt konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt, ei tohi hüvitis olla EIK välja mõistetavate hüvitistega võrreldes ebamõistlikult madal. Konkreetsetele kaebajatele Eesti kohtute poolt mõistetud hüvitiste suuruse vastavust EIK praktikale EIK selles otsuses siiski ei analüüsinud (Eesti kohtud olid leidnud, et Nikitin ei peaks 815 päeva eest üldse hüvitist saama; Villemsile mõisteti 100 eurot 100 päeva eest; Jeretile 1100 416 päeva eest; Kaziksi 13 päeva ei peetud hüvitise vääriliseks ning Tarasovskile oli mõistetud 200 eurot 75 päeva eest).

3. Artikli 13 alusel esitatud kaebused

EIK kordas esmalt oma põhimõtteid, milline peab olema tõhus õiguskaitsevahend. Nimelt peab asjaomane menetlus võimaldama anda sisulise vastuse vaidlusalusele küsimusele, ent see ei pea olema igal juhul kaebajale soodne. Mis puudutab kinnipidamistingimusi, siis tõi EIK välja, et eksisteerivad ennetavad ja heastavad meetmed ning et eelistatud on meede, mis võimaldab rikkumise lõpetada. Kui kaebaja ei ole enam tingimustes, mis tema õigusi rikuvad, peab tal olema võimalus nõuda kahju hüvitamist.

3.1       Käesolevas asjas EIK juba asus seisukohale, et Kaziksi ja Tarasovski puhul olid Eesti kohtud kohaldanud aegumist kaebajate suhtes liiga rangelt ning leidis selles osas artikli 13 rikkumise, kuna RVastS ei taganud neile kaebajatele piisavat õiguskaitsevahendit. Nikitini puhul EIK artikli 13 rikkumist ei leidnud.

3.2       Kaebajad Nikitin, Villems ja Tarasovski leidsid, et neile hüvitise mittemaksmine või hüvitise väiksus on vastuolus artikliga 13, kuna õiguskaitsevahend ei olnud tõhus. Valitsus selgitas EIK-le kahju hüvitamise põhimõtteid Eestis ning esitas kohtupraktika näited kaebuste rahuldamise ja hüvitiste väljamõistmise kohta. EIK märkis, et artiklis 13 mõeldud „õiguskaitsevahend“ ei tähenda, et kaebaja peab alati võidu saavutama, vaid et selle meetme kasutamisel peab asjaomane ametiasutus nõuet sisuliselt arutama ja hindama. See et kaebajate nõuded rahuldati osaliselt, ei muuda õiguskaitsevahendit ebatõhusaks. Selles osas EIK artikli 13 rikkumist ei leidnud.

3.3       Viimasena arutas EIK Jereti kaebust menetluse pikkuse kohta. EIK sedastas, et kohtumenetlus kolmes kohtuastmes kestis 2 aastat ja 4 kuud ning et seda ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. EIK ei tuvastanud selles osas artikli 13 rikkumist.

4. Kaebaja Savva artikli 8 alusel esitatud kaebus

Kaebaja Savva kaebas, et ta ei saanud kinnipidamise ajal oma perekonnaga suhelda. Kuna kaebaja ei  olnud esitanud asjaomast vaiet vanglale, siis nõustus EIK valitsusega, et selles osas on kaebaja jätnud õiguskaitsevahendid ammendamata ning kaebus on konventsiooni artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel vastuvõetamatu.

5. Nikitini, Villemsi ja Kaziksi kaebused riigilõivu suuruse kohta

Kuna ükski kaebajatest ei olnud riigisiseselt seda kaebust tõstatanud asus EIK seisukohale, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendamata ning kaebused on konventsiooni artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel vastuvõetamatud.

6. Otsuse resolutsioon:

  1. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7-liikmeline koda asus esiteks häältega neli kolme vastu seisukohale, et kolm kaebust on osaliselt vastuvõetavad ka perioodide osas, mille puhul Eesti kohtud olid riigisisesed kaebused aegunuks lugenud.
  2. Seejärel leidis EIK ühehäälselt, et konventsiooni artiklit 3 on rikutud kogu perioodil, mil kaebajad viibisid kambrites, kus isiklikku kambripinda oli alla 3m². Seejuures muutis EIK Eesti kohtute arvutusi neis asjades, kus kohtud olid võtnud arvesse ka WC-aluse pinna. Kaebaja Jeret oli kaevanud ka kambripinna vahemikus 3m²-4m² üle, ent seda koda ühehäälselt konventsiooniga vastuolus olevaks ei lugenud.
  3. Kaebajate Kaziksi ja Tarasovski puhul leidis EIK koda nelja häälega kolme vastu lisaks konventsiooni artikli 13 rikkumise, kuna nende kaebajate kaebuste tähtaegsust oli hinnatud liiga rangelt (vt p (i)).
  4. Kuue häälega ühe vastu asus EIK seisukohale, et artiklit 13 ei ole rikutud osas, mis puudutab Nikitini, Villemsi ja Tarasovski kaebusi selle peale, et neil puudus tõhus kahju hüvitamise õiguskaitsevahend.
  5. Ühehäälselt leiti, et konventsiooni artiklit 13 ei ole rikutud Jereti suhtes, kes kaebas menetluse ebamõistliku pikkuse peale.
  6. Eeltoodust tulenevalt, nelja häälega kolme vastu, mõistis EIK riigilt kaebajate kasuks välja järgimised hüvitised:
  • Nikitin – 8000 eurot mittevaralise kahju eest ja 2000 eurot kohtukulude eest;
  • Villems – 8375 eurot mittevaralise kahju eest ja 4000 eurot kohtukulude eest;
  • Jeret – 9975 eurot mittevaralise kahju eest;
  • Kaziks – 4625 eurot mittevaralise kahju eest ja 1500 eurot kohtukulude eest;
  • Tarasovski – 8925 eurot mittevaralise kahju eest;
  • Karp – 6525 eurot mittevaralise kahju eest ja 1500 eurot kohtukulude eest;
  • Savva – 4575 eurot mittevaralise kahju eest ja 1400 eurot kohtukulude eest.

7. Eriarvamused

7.1       Kolm kohtunikku (Spano (IS), Lemmens (BE), Kjølbro (DK)) esitasid eriarvamuse kohtuotsuse osale, mis puudutab riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist aegumise seisukohast. Kohtunikud ei nõustunud Kaziksi, Tarasovski ja Savva kaebuse esemeks olevate perioodide ümberarvutamisega. Nad rõhutasid, et EIK enda praktikas on läbivalt leitud, et riigisisesed kaebused tuleb esitada vastavuses riigisiseste menetlusnormidega, sh tähtaegadega. Ning et kui kaebajad seda teinud ei ole, siis tuleb EIK-sse esitatud kaebus vastuvõetamatuks tunnistada. Kohtunikud leidsid, et EIK ei oleks pidanud seadma kahtluse alla riigisiseste kohtute järeldusi kaebuste tähtaegsuse osas, eriti olukorras, kus kaebajate kaebused ulatusid aastate taha. Eeltoodust tulenevalt ei nõustunud kolm kohtunikku koja enamusega selles, et nende kaebajate osas on rikutud artiklit 13, et nad ei ole kaotanud ohvri staatust, samuti jäid nad seetõttu eriarvamusele välja mõistetud hüvitiste osas.

7.2       Üks kohtunik (Lemmens, BE) ei nõustunud järeldusega, et artiklit 13 ei ole kaebajate Nikitini, Villemsi ja Tarasovski puhul rikutud. Ta ei öelnud otse, et Eesti kohtute välja mõistetud hüvitised on nii väikesed, et muudavad kahjunõude esitamise  menetluse ebatõhusaks, ent heitis ette, et artikli 13 üle on otsustatud ilma asjaomast analüüsi tegemata.

Ingliskeelne otsus (80 lk) on kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-189593

Veel uudiseid samal teemal

22.10.2019|Välisministeerium

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda tegi 17.10.2019 otsuse asjas López Ribalda ja teised vs. Hispaania (1874/13 jt), kus hindas varjatud videojälgimise õigust töökohal.

Kaebajateks olid supermarketis töötanud müüjad. 2009. aastal märkas kaupluse juhataja ebatäpsusi laojäägi ja müügi vahel ning paigaldas seetõttu kauplusesse nii nähtaval olevad kui ka varjatud kaamerad. Üsna pea pärast kaamerate paigaldamist jäi lindile kaupade varastamine töötajate poolt.

27.06.2019|Välisministeerium

Eesti järgmiseks kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus valiti Peeter Roosma

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) valis eile, 26. juuni hilisõhtul absoluutse häälteenamusega Eesti järgmiseks kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus Peeter Roosma. Peeter Roosma on Riigikohtu kohtunik.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.