Sa oled siin

Inimõiguste kohus leidis kohtuasjas Saar vs. Eesti, et kohustus olla oma bürooruumide läbiotsimise juures ei olnud isikult vabaduse võtmine

5. Detsember 2019 - 14:28

5.12.2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 12.11.2019 tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Saar vs. Eesti (40797/17). Kaebus oli esitatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lõike 1 (vabaduse võtmise alused) alusel.

1.      Kaebuse asjaolud

Kaebaja väitis, et tema kinnipidamine 16.8.2016 ajavahemikul 10.00-16.30 (läbiotsimisprotokolli kohaselt 10.45-15.50) ei olnud seaduslik. Kaebaja väitel võeti temalt vabadus, kui ta eskorditi koos oma äripartneriga relvastatud ametnike saatel teise äriühingu kontorist (kus toimus läbiotsimine AS Tere suhtes) tema enda õigusbüroo kontorisse, kust ta ei tohtinud läbiotsimise ajal lahkuda. Samuti ei tohtinud ta väidetavalt kasutada telefoni ega arvutit. Kaebajale ei esitatud kahtlustust ning tema suhtes ei alustatud kriminaalmenetlust. Kaebaja avaldust ja edasisi kaebusi kriminaalasja alustamiseks karistusseadustiku (KarS) § 136 tunnustel („Vabaduse võtmine seadusliku aluseta“) ei rahuldatud. Riigiprokuratuur selgitas, et isiku allutamiseks menetlustoimingule, ei pea see isik ilmtingimata olema menetlusosaline. Riigiprokuratuur rõhutas, et kaebaja ei olnud esitanud menetlustoimingu läbiviijale põhjendusi, miks tema viibimine läbiotsimise juures oleks olnud ebaproportsionaalne ja objektiivselt välistatud. Tallinna Ringkonnakohus nõustus prokuratuuriga, et KarS § 136 koosseis puudub, kuna puudub tahtevastane vabaduse võtmine. Ringkonnakohus selgitas pikemalt läbiotsimise eesmärki ja olemust ning märkis, et kaebaja ei olnud suvaline isik, vaid läbi otsiti tema enda töökohta.

Kaebaja esitas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 228 alusel eraldi uurimiskaebuse ka Maksu- ja Tolliameti ametnike tegevuse peale. Vastuseks sellele leidis Riigiprokuratuur, et kaebajalt ei ole konventsiooni artikli 5 mõttes vabadust võetud, kuna tema suhtes teostati läbiotsimise regulatsiooniga lubatud menetlustoiminguid. Harju Maakohus jättis Riigiprokuratuuri määruse muutmata. Maakohus kordas, et kaebaja liikumis- ja suhtlemispiirang teenis menetlustoimingu tagamise eesmärke ega väljunud sellele allumise kohustuse piiridest.

EIK küsis riigilt, kas kaebajalt oli vaidlusalusel ajal võetud vabadus, ning kui tegemist oli vabaduse võtmisega, siis kas see oli kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõikega 1. Edasi täpsustas EIK oma küsimust ja küsis, mis oli kaebaja kinnipidamise seaduslik alus ehk millisele riigisisesele alusele kaebaja kinnipidamisel tugineti ning kas kaebaja kinnipidamine vastas Eesti seadustes ette nähtud menetlusnõuetele. Teiseks küsis EIK, kas kaebaja kinnipidamine vastas ühele konventsiooni artikli 5 lõike 1 alapunktides a kuni f sätestatud alusele.

2.      Valitsuse vastuväited ja EIK seisukoht

Valitsus vaidles esmalt vastu kaebuse vastuvõetavusele ratione materiae. Valitsus oli seisukohal, et korralduste andmine ja seejuures kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse ajutine piiramine oli vajalik, et täita läbiotsimise kui menetlustoimingu eesmärke. Selline liikumisvabaduse piiramine ei kvalifitseeru vabaduse võtmiseks konventsiooni artikli 5 tähenduses. Kuna läbiotsimise olemuse ja eesmärgiga on lahutamatult seotud vajadus tagada otsitava tõendusteabe puutumatus, st vältida tõendite kõrvaldamise või kunstliku loomise ohtu, siis läbiotsimise raames antavad korraldused lähtuvad sellest eesmärgist. Isiku, kelle elu- või tööruume läbi otsitakse, eelduslik viibimine toimingu juures on siiski põhjendatav erinevate aspektidega ning väheoluline ei ole isiku enda õiguste kaitse tagamine. Valitsus viitas, et kaebaja ise esitas riigisiseses menetluses vastuolulisi väiteid ning pigem nähtub asjaoludest, et kaebaja ei väljendanud läbiotsimise ajal mingeid vastuväiteid kohustusele juures viibida ega taotlenud võimalust helistada vms, st ta ei leidnud  ka ise läbiotsimise ajal, et tema viibima kohustamine oleks olnud vabaduse võtmine. Valitsus pööras suurt tähelepanu faktile, et juristist kaebaja allkirjastas läbiotsimise protokolli ilma mingeid taotlusi, kaebusi või pretensioone esitamata ning viitas vabaduse võtmisele alles hiljem. Igal juhul pidi kaebaja lihtsalt olema ca 6 tundi tavalisel tööpäeval enda tööruumides, mida ei saa pidada vabaduse võtmiseks.

Alternatiivselt leidis valitsus, et kaebus on selgelt põhjendamatu, kuna läbiotsimise juures viibimise kohustus oli kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga b (kinnipidamine seaduses ette nähtud kohustuse täitmise tagamiseks).

EIK nõustus valitsuse esimese vastuväitega, et kaebus on vastuvõetamatu ratione materiae. EIK märkis, et antud juhul on kaebaja ja valitsus eriarvamusel, kas umbes 6-tunnine kohustus viibida läbiotsimise juures on vabaduse võtmine konventsiooni artikli 5 tähenduses või liikumisvabaduse piiramine konventsiooni protokolli nr 4 artikli 2 tähenduses. EIK selgitas esmalt oma varasema kohtupraktika põhimõtteid, mille kohaselt tuleb selle üle otsustamisel, kas kelleltki on võetud vabadus, hinnata konkreetset olukorda ning võtta arvesse erinevaid aspekte: kohaldatava meetme liik, kestus, mõju ning kohaldamisviis. Vahetegu vabaduse võtmise ja liikumisvabaduse piiramise vahel sõltub kohaldatava meetme määrast ja intensiivsusest (vt nt De Tommaso vs. Itaalia, SK 23.2.2017, 43395/09, p 80 ja selles sisalduvad viited; Khlaifia ja teised vs. Itaalia, SK 15.12.2016, 16483/12, p 64). EIK rõhutas selle tähtsust, millises olukorras meedet on kohaldatud, kuna tänases moodsas maailmas peavad inimesed tihti taluma üldise heaolu huvides liikumispiiranguid.

Hinnates täpsemalt läbiotsimistega seotud olukordi, viitas EIK oma lahenditele, kus on leitud, et kaebajate kohustamine olema läbiotsimise juures ei ole (vähemalt osaliselt) olnud kaetud konventsiooni artikli 5 lõikega 1 (Miķelsons vs. Läti, 46413/10, 3.11.2015; Čamans ja Timofejeva vs. Läti, 42906/12, 28.4.2016; ning Stănculeanu vs. Rumeenia, 26990/15, 9.1.2018). EIK arvestas neis kohtuasjades asjaolu, et konkreetsed kaebajad ei olnud läbiotsimisprotokollide allkirjastamisel kasutanud võimalust esitada mingeid märkusi vabaduse võtmise kohta. Lisaks möönis EIK, et isikute juuresolek läbiotsimise juures täitis menetluse õigluse huve ning ei saa välistada, et see oli ka isikute endi huvides, eriti kui läbiotsimist toimetati nende kodus. Ka võib läbiotsimise juures viibimine olla vajalik tõendite tagamise kaitseks. Lõpetuseks rõhutas EIK siiski, et eeltoodu ei tähenda, et kohustus olla läbiotsimise juures ei võiks olla käsitatav vabaduse võtmisena. Teistsugustel asjaoludel, näiteks kui kaasneb jõu kasutamine, võib tegemist olla ka vabaduse võtmisega.

Minnes konkreetse kohtuasja juurde, märkis EIK, et puudub vaidlus, et kaebajat oli kohustatud minema kaasa tema kontorisse, olema seal läbiotsimise ajal ning mitte kasutama telefoni või arvutit. Kuigi kaebaja ei olnud kahtlustatav, oli ta õigusbüroo, kelle ruume läbi otsiti, juhatuse liige, ning läbiotsimine puudutas ka tema töölauda ja riiuleid, kust võeti kaasa mõned esemed. Samas ei nähtu, et kaebaja oleks läbiotsimise ajal taotlenud lahkumiseks luba või et sellise taotluse rahuldamisest oleks keeldutud. Ka ei väitnud kaebaja, et tal jäi seetõttu minemata muule kohtumisele või ta ei saanud täita perekondlikke kohustusi. EIK nõustus valitsuse väidetuga, et läbiotsimine oli seaduslik ning puudub igasugune alus arvata, et ametnikud ei toimetanud seda tõhusalt. Kuigi kaebaja väitis hiljem, et temalt oli võetud vabadus, ei esitanud ta sellekohaseid – ega ka mingeid muid – vastuväiteid läbiotsimisprotokolli allkirjastamisel. Lisaks märkis EIK, et kuna läbi otsiti kaebaja töökoht ning võeti ära ka talle kuuluvaid esemeid, siis ei saa välistada, et lisaks tõendite kogumise kaitsmisele aitas kaebaja juuresolek kaitsta tema enda huve, isegi kui ta seda eitab.

Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et kaebaja kaasaviimine teisest kontorist tema enda õigusbüroo ruumidesse ja kohustamine viibida läbiotsimise juures, ei olnud vabaduse võtmine konventsiooni artikli 5 lõike 1 mõttes.

EIK tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks ratione materiae.

 

Eestikeelne otsus on kättesaadav:https://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/saar_vs._eesti_ee.pdf (PDF)

Veel uudiseid samal teemal

20.05.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus tunnistas vastuvõetamatuks isiku Eestist väljasaatmise otsuse peale esitatud kaebuse

  • 19.5.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee 28.4.2020 tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Scherbakov vs. Eesti (44047/19), mis puudutas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja tema väljasaatmist Eestist.
09.04.2020|Välisministeerium

Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas pikendada COVID-19 pandeemiaga seoses vastu võetud erakorralisi meetmeid

9.4.2020 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) pikendada COVID-19 pandeemiaga seoses 16.3.2020 võetud erakorralisi meetmeid.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.