Sa oled siin

Inimõiguste kohus leidis, et varjupaigataotlejate Šveitsist Itaaliasse tagasisaatmine ELi Dublini määruse (II) alusel oli vastuolus konventsiooniga

11. November 2014 - 11:21

4. novembril 2014 tegi Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda 14 häälega 3 vastu otsuse kohtuasjas Tarakhel vs. Šveits (kaebus nr 29217/12), leides, et varjupaigataotlejatest Afganistani perekonna saatmine ELi nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003 (edaspidi Dublini määrus (II))  alusel tagasi Itaaliasse rikub konventsiooni artiklit 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld).

 

Kaebajateks oli Afganistani kodanikest abielupaar ja nende kuus last, kes olid jõudnud Türgi kaudu paadiga Itaaliasse. Nad paigutati Itaalias varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse, et tuvastada nende tegelik identiteet, ent nad lahkusid sealt ilma loata Austriasse. Kaebajad esitasid Austrias varjupaigataotluse, mille andmisest Austria keeldus. Austria taotles Itaalialt ka kaebajate tagasivõtmist Dublini määruse (II) alusel, ent kaebajad jõudsid enne tagasisaatmist lahkuda Šveitsi. Šveitsis esitasid kaebajad uue varjupaigataotluse. Šveits jättis varjupaigataotluse läbi vaatamata, leides, et seda peab Dublini määruse (II) – millega Šveits on ELiga sõlmitud assotsiatsioonilepingu järgi seotud – kohaselt läbi vaatamata Itaalia (Dublini määrusega (II) määratakse kindlaks varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik ja see näeb ette põhimõtte, mille kohaselt saab välismaalase varjupaigataotluse sisuliselt läbi vaadata ainult ühes liikmesriigis. Kui selgub, et isik on juba mõnes teises riigis varjupaika taotlenud või on riiki jõudnud mõne teise EL liikmesriigi kaudu, siis saadetakse ta sinna tagasi ja menetlemise võtab üle sealne varjupaigamenetlusega tegelev ametiasutus). Ka Šveits soovis saata kaebajad tagasi Itaaliasse. Kaebajad vaidlustasid selle otsuse Šveitsi kohtutes, kuid nende kaebused jäeti rahuldamata.

EIKi esitasid kaebajad kaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artiklite 3 (piinamise keeld), 8 (õigus era- ja perekonnaelule) ning 13 (õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks) rikkumise tuvastamiseks. Kaebajad leidis, et nende kui varjupaigataotlejate elamistingimused Itaalias oleksid vastuolus konventsiooniga. Samuti taotlesid kaebajad EIKi kohtureeglite reegli 39 alusel esialgse õiguskaitse kohaldamist. EIK rahuldas selle taotluse ja keelas Šveitsil kaebajate kohtumenetluse ajal Itaaliasse tagasisaatmise.

Kohtuasja menetles esimese ja viimase astmena EIKi 17-liikmeline suurkoda. Kolmandate isikutena sekkusid Šveitsi toetuseks Itaalia, Hollandi, Rootsi, Norra ja Ühendkuningriigi valitsused. Menetlusse sekkusid ka erinevad inimõigusteorganisatsioonid.

EIKi suurkoda asus otsuses seisukohale, et kuigi Šveits ei ole ELi liige, on ta siiski kohustatud järgima Dublini määrust (II). EIK märkis, et on varasemas kohtupraktikas küll selgitanud ELi õiguse võrdväärse kaitse presumptsiooni (Bosphorus Hava Yolları Turizm ve Ticaret Anonim Şirketi vs. Iirimaa, suurkoja 30. juuni 2005 otsus, § 152), ent on käesolevaga analoogses asjas juba leidnud, et kui riigil on ELi õiguse alusel kaalutlusõigus – nagu igal riigil Dublini määruse (II) artikli 3 lõike 2 alusel varjupaigataotleja tagasisaatmise otsustamisel on – siis on riigil, kuhu varjupaigataotleja ELi sees on edasi liikunud, kohustus kontrollida selle riigi tingimusi, kuhu isikut tagasi soovitakse saata (vt M.S.S vs. Belgia ja Kreeka, EIKi suurkoja 21. jaanuari 2011 otsus, § 339, eestikeelne kokkuvõte: http://vm.ee/et/uudised/inimoiguste-kohtu-suurkoja-otsus-el-dublini-maaruse-varjupaigataotluste-labivaatamine).  Seega oli Šveitsi valitsusel kohustus teha kindlaks, kas kaebajate Itaaliasse tagasisaatmisel oleks nende elutingimused kooskõlas konventsiooniga, ning kui Itaalia ei oleks vastavate kohustuste täitmist tõendanud, oleks Šveitsil olnud õigus kaebajaid Itaaliasse tagasi mitte saata. Seetõttu leidis EIK, et käesoleval juhul ei kehtinud ELi õiguse võrdväärse kaitse presumptsioon.

Kaebuse sisulisel hindamisel viitas EIK nii ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) kui ÜRO inimõiguste ülemkomissari 2012. ja 2013. aasta aruannetele ja soovitustele, kus on leitud, et Itaalia varjupaigataotluse menetluses on erinevaid puudujääke. Eriti problemaatiline on majutuskohtade puudus ning perede lahutamine erinevatesse majutuskohtadesse paigutamisel. EIK viitas senisele praktikale ning leidis sarnaselt ülalviidatud M.S.S vs. Belgia ja Kreeka otsusele, et varjupaigataotlejad, eriti lastega perekonnad, on eriti haavatavad. EIK leidis, et Šveits ei ole taotluste menetlemisel näidanud üles erilist hoolsust või kaitset ning on teinud tagasisaatmise otsuse ilma, et Itaalia valitsus oleks andnud garantii, et nende isikute elutingimused vastavad Itaalias konventsioonile ja et perekond hoitakse koos. EIK asus seisukohale, et kaebajate Itaaliasse tagasisaatmine ilma selliste tagatisteta oleks artikli 3 rikkumine. Samas ei väitnud suurkoda, erinevalt M.S.S vs. Belgia ja Kreeka otsuses võetud seisukohast Kreeka suhtes, et isikute Itaaliasse tagasisaatmine peaks üldiselt ja absoluutselt keelatud olema.

Kuna kaebajatel oli võimalik tagasisaatmise otsust Šveitsis vaidlustada, siis artikli 13 alusel esitatud kaebuse tunnistas EIK vastuvõetamatuks.

Kolm kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles leidsid, et oht väärkohtlemisele peaks olema reaalne, ettenähtav ning piisavalt konkreetne. Nad leidsid, et tagasisaatva riigi vastutus saab tekkida alles siis, kui eelnevalt on võetud samalaadseid meetmeid, mille tagajärjel on selline oht realiseerunud. Käesoleval juhul toodi küll välja Itaalia süsteemi puudused, kuid miski ei viidanud olude sellisele raskusastmele, mis oleks tähendanud konkreetsete kaebajate väärkohtlemist. Ka UNCHR ei olnud väitnud, et Itaalia süsteemi puudused oleksid nii rasked ja süstemaatilised, et Dublini määruse (II) kohaldajad peaksid lõpetama varjupaigataotlejate tagasisaatmise Itaaliasse. Kohtunikud leidsid, et ELi õigust ja senist kohtupraktikat eirates tekib mitmeid keerulisi küsimusi. Näiteks küsisid nad, kas mainitud eriline kaitse rakendub vaid lastega peredele või kõigile varjupaigataotlejatele, kes saadetakse tagasi Itaaliasse, ning kas käesolevast otsusest tulenevad täiendavad kohustused laienevad tulevikus nii Šveitsile kui ka teistele samasse olukorda sattuvatele riikidele, olenemata sellest, et süsteemseid puudujääke ega reaalset väärkohtlemise ohtu ei ole tõendatud. Kohtunikud leidsid, et kuna käesoleval juhul ei olnud väärkohtlemise oht tõendatud, siis oleks Šveits võinud kaebajad Itaaliasse tagasi saata. Kui kaebajate artikliga 3 tagatud õigusi oleks siiski Itaalias rikutud, oleksid nad saanud esitada kaebuse Itaalia vastu.

Otsus inglise keeles (PDF)

Veel uudiseid samal teemal

20.02.2020|Välisministeerium

Vabariigi Valitsuse 20.2.2020 istungil anti ülevaade 2019. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti riigi vastu esitatud kaebuste ja Eesti suhtes tehtud otsuste kohta

2019. aastal lahendas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 142 Eesti vastu esitatud kaebust. Valdava osa kaebustest tunnistas vastuvõetamatuks ainuisikuliselt asju lahendav kohtunik. Neid kaebusi riigile ei edastata. Pärast valitsuse seisukohtade saamist tegi EIK seitse avaldamisele kuuluvat otsust, mis hõlmavad 18 kaebust.

06.02.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas riigi ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped ja lõpetas kaebuste menetlemise

Kohtuasjas Sagadi ja veel seitse kaebajat vs. Eesti (51278/17 jt) kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma 16.1.2020 otsusega, mis avaldati 6.2.2020, valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.