Sa oled siin

Inimõiguste kohus leidis, et Ühendkuningriigi seadusandlus, mis võimaldab sidealaste massandmete jälgimist, ei ole inimõiguste konventsiooniga kooskõlas

14. September 2018 - 12:12

EIK avaldas 13.09.2018 otsuse Big Brother Watch jt vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 58470/13), Bureau of Investigative Journalism ja Alice Ross vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 62322/14) ning 10 Human Rights Organisations and Others vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 24960/15) kaebustes, mis puudutasid Ühendkuningriigi luureteenistuse poolt sidealaste massandmete jälgimist („bulk interception of communications“) ning teabejagamist USA-ga.

Nende kaebuste esitamise tingis Edward Snowdeni lekitatud info USA ja Ühendkuningriigi (ÜK) kasutatavate elektrooniliste jälgimissüsteemide ning nende kahe riigi vahel teabejagamise kohta. Kaebajad leidsid, et tulenevalt nende tegevuse spetsiifikast, on põhjust arvata, et neid on jälginud kas ÜK või USA luureteenistused. Big Brother Watch asjas esitasid kaebuse kolm vabaühendust ja üks akadeemik, kes tegelevad rahvusvaheliselt privaatsuse ja sõnavabaduse küsimustega. Bureau of Investigative Journalism ja Alice Ross asjas olid kaebajateks meediaorganisatsioon ja ajakirjanik, kelle uurimisteemad puudutavad tihti riiklikku julgeolekut. Kolmanda kaebuse esitasid 10 inimõigusorganisatsiooni, kes suhtlevad regulaarselt riigisiseselt ja rahvusvaheliselt poliitikute, ajakirjanike, juristide, inimõiguste rikkumiste ohvrite ja vilepuhujatega. EIK menetlusse sekkusid kolmandate isikutena veel mitmed vabaühendused.

Täpsemalt võib kaebajate EIK-sse artikli 8 alusel esitatud kaebused jagada kolmeks: (i) elektroonilise side kaudu liikuvate andmete massiline jälgimine (puudutas täpsemalt ÜK piiride ülest suhtlust); (ii) selliste andmete kohta info nõudmine elektroonilise side teenuse pakkujatelt; (iii) saadud info jagamine teiste riikidega. Andmete massiline jälgimine ja teenusepakkujatelt andmete saamine on ÜK-s reguleeritud seadusega Regulation of Investigatory Powers Act 2000. ÜK on küll juba võtnud vastu selle regulatsiooni muudatused, mis jõustuvad tulevikus, ent EIK hindas kaebusi kehtiva regulatsiooni alusel.

Esiteks hindas EIK kaebuste vastuvõetavust ning muutis oma varasemat seisukohta riigisiseste õiguskaitsevahendite osas. EIK asus seisukohale, et ÜK Investigatory Powers Tribunal (IPT) on nüüd käsitletav õiguskaitsevahendina, mis tuleb edaspidi kõigil kaebajatel enne ÜK vastu EIK-sse pöördumist läbida. Kuna kaebajad, kes ei olnud IPT-sse pöördunud, lähtusid EIK varasemast 18.05.2010. aasta otsusest Kennedy vs. Ühendkuningriik (26839/05), siis ei heitnud EIK neile riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmist ette ning arutas kõiki kaebusi sisuliselt.

  1.  EIK leidis 13.09.2018 otsuses 5 häälega 2 vastu, et ÜK on rikkunud konventsiooni artiklit 8 osas, mis puudutab ÜK piiri ületavate sidealaste massandmete jälgimist.

Kuigi sidealaste massandmete jälgimise süsteem per se ei ole konventsiooniga vastuolus ning riigid võivad seda julgeoleku tagamiseks teha, peab selline režiim vastama konventsiooniga nõutud tingimustele. EIK märkis, et on oma praktikas eristanud erinevaid jälgimissüsteeme, ent on teatud põhimõtted, mis kohalduvad üldiselt.  Nii on EIK juba 29.06.2006 kohtuotsuses Weber ja Saravia vs. Saksamaa (kaebus nr 54934/00) selgitanud, et seaduses peab olema määratletud, milliste süütegude puhul võib jälitustegevust üldse kasutada; seaduses peab olema määratletud, milliste isikute suhtes võib jälitustegevust teostada; jälituse kestus peab olema piiratud; saadud andmete uurimise, kasutamise ja säilitamise kord peab olema selge ja seda tuleb järgida; andmete teistele isikutele edastamisel tuleb võtta asjaomased ettevaatusabinõud; jälitustegevusega saadud andmete kustutamise ja hävitamise kord peab olema reguleeritud. EIK kinnitas üle, et samad miinimumpõhimõtted kehtivad põhimõtteliselt ka (kriminaalmenetluse välise) riikliku julgeoleku huvides toimetatava jälgimise puhul, sh sidealaste massandmete jälgimise korral. EIK viitas ka erisustele – nimelt kui tavalise jälitustegevuse puhul peab kõik algusest peale väga täpselt  määratletud olema, siis massandmete jälgimise puhul peab rangem kontroll algama sellest staadiumist, kus konkreetsed andmed valitakse välja edasiseks analüüsiks. EIK rõhutas edasi, viitega kohtuasjale Roman Zakharov vs. Venemaa (vt all), et igal  juhul peab riigisisene õigus olema piisavalt selge, et iga isik saaks aru, millistel asjaoludel võidakse tema suhtes kõnealust regulatsiooni kohaldada. Lisaks tõi EIK välja, et ta võtab arvesse, milline riigisisene järelevalvemehhanism on jälgimise üle kehtestatud, samuti seda, milline on isikute teavitamise süsteem ja millised õiguskaitsevahendid eksisteerivad. Kuigi EIK aktsepteerib, et riikidel on teatud kaalutlusruum, kuidas kasutada jälitustegevust julgeoleku tagamiseks, allub see kaalutlusõigus –nii seadusandluse kui selle kohaldamise praktika osas – siiski EIK kontrollile.

EIK möönis esmalt, et ei ole andmeid, et ÜK kuritarvitaks oma võimu sidealaste massandmete jälgimisel. EIK märkis, et kuigi põhimõtteliselt võiks igaühe suhtlusandmed olla jälgimise objektiks, siis tegelikkuses ei jälgita isikuid juhuslikult ja suvaliselt. Vastupidi, jälgimise alla võetakse ministri loaga vaid isikud, kelle suhtlus üle ÜK piiride võiks raskete kuritegude ennetuse ja riikliku julgeoleku seisukohalt olla oluline. EIK pidas väga oluliseks, et minister võib anda loa vaid riigipiiriülese kommunikatsiooni jälgimiseks. EIK rõhutas, et riigi territooriumil asuvate isikute suhtes tuleks eelkõige kasutada jälgimist konkreetse loa (targeted warrant) alusel, mitte jälgida sidealaseid massandmeid. EIK pidas positiivseks ka seda, et sidealaste massandmete jälgimise alt jäetakse kiiresti välja need isikud, kelle suhtlusel ei ole luure seisukohast väärtust või see on väike.

Siiski ei  olnud EIK rahul edasise menetlusega, mis puudutab neid andmeid, mis on välja valitud ja mida edasi analüüsitakse. Nimelt teeb nende üle esmase valiku – ette antud kriteeriumite alusel – arvutiprogramm ning seejärel hindab välja valitud andmeid analüütik. EIK heitis ette, et puudub igasugune sõltumatu kontroll või järelevalve otsingukriteeriumite ja filtreerimiseks kasutatud kriteeriumite üle. Samuti tõi EIK välja, et analüütik ei vajanud konkreetse materjali analüüsimiseks kõrgema ametniku eelluba. EIK märkis, et antud juhul on see ette heidetav eelkõige seetõttu, et kogu eelnev andmete väljavalimine toimub automatiseeritult ning et esimene praktiline järelevalve (oversight) toimub alles post factum (Interception of Communications Commissioner poolt või siis kui IPT-le esitatakse kaebus). Seega, kuna sidealaste massandmete jälgimise korral ei ole jälgimisluba kuigi konkreetne, peaksid andmete filtreerimise ja analüüsiks väljavalimise staadiumi tagatised olema palju tugevamad. EIK leidis, et ÜK seadusandlus ei anna isikule piisvaid tagatisi kuritarvituste vastu.

EIK heitis ÜK-le ette ka seda, et muud seotud andmed (related communications data) olid täielikult kaitseta jäetud. EIK viitas, et sekkumine isiku eraellu võib olla väga erineva tugevusastmega. Sõnumite sisu hõivamine on kindlasti üks tugevamatest riivetest. Mis puudutab käesolevas asjas nn „seotud andmeid“, siis hõlmavad need näiteks sõnumi saatmise või saamise kohta, saatja-saaja andmeid ja kasutatud seadme andmeid, veebilehitsusinfot jne jne. EIK ei nõustunud, et selliste andmete jälgimine oleks isiku jaoks väiksem riive kui tema sõnumite sisu hõivamine. EIK rõhutas, et kui andmed on hõivatud massandmetena, siis annab see isiku kohta eriti palju infot. Nii leidis EIK, et ka seotud andmete jälgimisega peavad kaasnema teatud tagatised.

EIK kontrollis ÜK asjaomase seadusandluse vastavust ka muudele Weber ja Saravia vs. Saksamaa asjas nimetatud kriteeriumitele. Muus osas pidas EIK ÜK asjaomast regulatsiooni konventsioonile vastavaks: jälgimise kestus oli piiratud ministri loaga (6 kuud); kui luba ei olnud enam vajalik, tuli see tühistada; andmete säilitamise, neile juurdepääsu andmise ja nende kasutamise menetlus oli piisavalt ja kohaselt reguleeritud; sama järelduse tegi EIK  ka andmete teistele isikutele edastamise menetluse ning andmete kustutamise ja hävitamise korra kohta. EIK pidas piisavaks ka ÜK sidealaste massandmete jälgimise üle teostatavat järelevalvet ning õiguskaitsevahendeid.

  1. EIK leidis edasi 6 häälega 1 vastu, et ÜK on rikkunud konventsiooni artiklit 8 ka osas, mis puudutab andmete nõudmist elektroonilise side teenuse pakkujatelt.

EIK viitas esmalt oma 08.02.2018 otsusele Ben Faiza vs. Prantsusmaa (31446/12), kus ta tegi vahet isiku asukoha tagantjärele lokaliseerimisel telefonioperaatorilt saadud andmete kaudu ning isiku asukoha jälgimisel reaalajas. Esimese toimingu leidis EIK olevat artikliga 8 kooskõlas, teise mitte, kuna Prantsusmaa seadused ei olnud asjaomasel ajal piisavalt selged. Edasi viitas EIK Euroopa Liidu õigusele ja kohtupraktikale (nt Euroopa Kohtu otsused asjades C-293/12, C-594/12 ja C-698/15), mille kohaselt peab andmete sideteenuse pakkujatelt väljanõudmise aluseks olema võitlus raskete kuritegudega. Samuti on selliste andmete väljanõudmise eelduseks kas kohtu või mõne muu sõltumatu asutuse eelnev luba. EIK tõi välja, et EL õigus on ÜK õiguskorra osa ning ÜK enda kohtud on juba leidnud, et ÜK riigisisene regulatsioon on vastuolus EL õigusega, kuna puuduvad eelnimetatud tagatised. ÜK kõrgem kohus (High Court) oli juba kohustanud valitsust seadust muutma. EIK asus seisukohale, et sama regulatsioon rikub ka konventsiooni artiklit 8.

Samuti leidis EIK, et see regulatsioon rikub konventsiooni artiklit 10, kuna ajakirjanduse teabeallikad ja konfidentsiaalne ajakirjanduslik materjal ei ole piisavalt kaitstud.

  1. EIK asus 5 häälega 2 vastu seisukohale, et ÜK ei ole siiski rikkunud konventsiooni artiklit 8, mis puudutab teabejagamise süsteemi USAga.

EIK leidis, et teabevahetuse süsteem – mille alusel ÜK palus USA-l andmeid koguda või saada USA-lt juba kogutud andmeid – oli riigisiseselt piisavalt selgelt reguleeritud. EIK rõhutas, et samad Weber ja Saravia kriteeriumid (käsitletud ülal punkti 1 all) on põhimõtteliselt kohaldatavad ka teiselt riigilt andmete küsimisel, et riik ei saaks minna mööda konventsiooniga nõutud tagatistest. Käesolevas asjas leidis EIK, et ÜK-s olid välisriigist info küsimise eelduseks kehtestatud samad tingimused, mis olid vajalikud sidealaste massandmete jälgimiseks riigisiseselt. Samuti olid saadud andmete töötlemisele kehtestatud piisavad nõuded.

Koja otsust jõustub kolm kuud pärast otsuse tegemist, kui kaebajad või ÜK ei taotle asja üleandmist suurkojale.

***

EIK on salajast – kriminaalmenetluse välist – jälgimist hinnanud väga paljudes oma varasemates otsustes. Näiteks tegi 04.12.2015 EIK 17-liikmeline suurkoda ühehäälse otsuse asjas Roman Zakharov vs. Venemaa (kaebus nr 47143/06), milles leidis, et Venemaa on rikkunud inimõiguste konventsiooni artiklit 8 (õigus eraelu austamisele), kuna mobiiltelefonikõnede salajase pealtkuulamise regulatsioon Venemaal on meelevaldne. Vt pikemalt https://vm.ee/et/uudised/inimoiguste-kohtu-suurkoda-pidas-mobiiltelefonide-pealtkuulamise-regulatsiooni-venemaal.

12.01.2016 tegi EIK koda otsuse asjas Szabo ja Vissy vs. Ungari (kaebus 37138/14), milles leidis samuti artikli 8 rikkumise, kuna Ungari massilist jälgimist lubav seadus ei sisaldanud piisavaid garantiisid kuritarvituste vastu (EIK suurkoda ei rahuldanud Ungari taotlust asi uuesti üle vaadata). Kõnealune seadus lubas (kriminaalmenetluse väliselt) hoida salaja järelevalve all isikute kodusid, kontrollida nende kirjavahetust, jälgida salaja isikute elektroonilist suhtlust ja salvestada mis tahes andmeid, mis selliste toimingute kaudu on saadud. EIK leidis, et need meetmed võisid puudutada sisuliselt igaüht Ungaris, ka isikuid, kes ei peaks olema konkreetse operatsiooni sihtmärgiks. EIK heitis ette, et nende meetmete võtmine oli lisaks vaid täitevvõimu enda otsustada, ilma et kohtud oleksid pidanud hindama, kas suhtlemise pealtkuulamine või – jälgimine on üldse selgelt vajalik.

19.06.2018 tegi EIK aga otsuse asjas Centrum för rättvisa vs. Rootsi (kaebus 35252/08; ei ole jõustunud), mis puudutas massilist signaalluuret („signals intelligence“). EIK ei leidnud Rootsi-poolset artikli 8 rikkumist, kuigi ka Rootsi asjaomane seadusandlus võimaldab potentsiaalselt jälgida kõiki mobiiltelefonide ja internetikasutajaid, ilma et neid sellest teavitataks. Samuti puudub selge õiguskaitsevahend, mis annaks isikule, kes kahtlustab enda pealtkuulamist, võimaluse esitada kaebus. Hinnates seetõttu Rootsi asjaomaseid seadusi abstraktselt, asus EIK kokkuvõttes seisukohale, et Rootsi õigussüsteem siiski annab piisavad tagatised massilise jälgimise meelevaldsuse ja kuritarvituste vastu. EIK pidas oluliseks, et signaalluure ulatus ja salaja pealtkuulamise kaudu saadud andmete kasutamine oli seaduses selgelt defineeritud, signaalluureks lubade andmise protseduur oli detailne ning loa andmise pädevus oli antud kohtule, lisaks olid olemas mitmed sõltumatud ametkonnad, kes teostasid selle süsteemi üle järelevalvet. EIK leidis, et need asjaolud kompenseerivad muid puudujääke (avatuse puudumine; isikuandmete teistesse riikidesse edastamise regulatsiooni puudulikkus) ning minimeerivad privaatsusesse sekkumist.

 

Veel uudiseid samal teemal

14.11.2018|Välisministeerium

Inimõiguste kohus pidas eluaegsest vangist kaebajale kumulatiivsete julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendatuks

13.11.2018 otsuses kohtuasjas A.T. vs. Eesti (2)  (kaebus nr 70465/14) leidis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7-liikmeline koda, et Eesti ei ole kaebaja konventsiooniga tagatud õigusi rikkunud.

14.11.2018|Välisministeerium

Inimõiguste kohus leidis, et eluaegsest vangist kaebaja haiglavisiitidel ohjeldusmeetmete kohaldamine oli õigustatud, kuid heitis ette, et Eesti kohtud ei olnud ühte kaebaja kaebust sisuliselt hinnanud

13.11.2018 otsuses kohtuasjas A.T. vs. Eesti  (kaebus nr 23183/15) leidis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7-liikmeline koda, et Eesti ei ole kaebaja õigusi ohjeldusmeetmete kohaldamisega rikkunud, ent leidis artikli 8 positiivse kohustuse rikkumise, kuna ühte kaebaja kaebust ei olnud piisavalt uuritud.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.