Sa oled siin

Inimõiguste kohus leidis, et Läti ei ole rikkunud konventsiooni, kui tunnustas Küprose kohtu otsust ilma hindamata Küprose kohtutes toimunud menetlust, kuid rõhutas, et teoorias võib selline lähemine olla põhiõigustega vastuolus

24. Mai 2016 - 10:07

23. mail 2016 tegi Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda otsuse asjas Avotiņš vs. Läti (kaebus nr 17502/07), milles oli kaevatud konventsiooni artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) väidetava rikkumise peale.

1. Asjaolud ja kaebus
Kaebaja leidis, et Läti rikkus tema õigusi sellega, et tunnustas Brüsseli I määruse (EL nõukogu määrus nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) alusel Küprose kohtu tagaseljaotsust ja pööras selle täitmisele, kuigi kaebajal ei olnud olnud võimalik osaleda Küprosel toimunud kohtumenetluses.

Nimelt oli Läti kodanikust kaebaja tunnistanud 1999. aastal oma võlga Küprose äriühinguga sõlmitud notariaalses kokkuleppes, mille kohaselt tuli sellele lepingule kohaldada Küprose seadusi ja vaidlused allutati Küprose kohtutele. 2003. aastal pöördus äriühing kaebaja vastu Limassoli kohtusse Küprosel. Küprose kohus tegi 24. mail 2004 kaebaja suhtes tagaseljaotsuse.  Otsuse kohaselt oli  kaebajat istungi ajast kohaselt teavitatud, ent ta ei olnud istungile ilmunud. 22. veebruaril 2005 pöördus Küprose äriühing Riia Latgale kohtu poole, taotledes Küprose kohtu otsuse tunnustamist ja täitmist. 27. veebruaril 2006 tegi Latgale kohus otsuse, millega tunnustas Küprose kohtu otsust ning pööras selle täitmisele. Kaebaja väitis, et ta sai 16. juunil 2006 täiesti juhuslikult teada nii Küprose kui Läti kohtu otsustest. Kaebaja ei püüdnudki vaidlustada Küprose kohtu otsust, kuid vaidlustas Läti kohtu otsuse. 31. jaanuaril 2007 tegi asjas lõpliku otsuse Läti Kõrgeima Kohtu senat, jättes Küprose kohtu otsuse tunnustamise ja täitmiselepööramise jõusse.
EIKis leidis kaebaja, et Läti kohtud ei olnud järginud konventsiooni artikli 6 lõiget 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele), kui tunnustasid Küprose kohtu otsust, mis kaebaja väitel ei olnud seaduslik.

2. Menetlus EIKi seitsemeliikmelises kojas
30. märtsil 2010 tunnistas EIK vastuvõetamatuks kaebaja Küprose vastu esitatud kaebuse, kuna kaebaja oli rikkunud kuuekuulist kaebetähtaega. 25. veebruaril 2014 tegi EIKi seitsmeliikmeline koda otsuse kaebuses Läti vastu, leides nelja häälega kolme vastu, et Läti ei ole rikkunud konventsiooni artikli 6 lõiget 1. EIKi koja enamus leidis, et kui kaebaja väitis, et Küprose kohus ei olnud talle kohtukutset kohaselt kätte toimetanud, pidanuks ta vaidlustama Küprose kohtu otsuse. EIK märkis, et kaebaja ei olnud mingil viisil ei Läti kohtutes ega EIKis tõendanud, et tal puudusid tõhusad õiguskaitsevahendid Küprose kohtu otsuse vaidlustamiseks.

3. Suurkoja menetlus ja otsus
8. septembril 2014 võeti kaebaja palvel asi uueks läbivaatamiseks EIKi 17-liikmelises suurkojas. Kuna kohtuasi puudutas Brüsseli I määruse tõlgendamist ja kohaldamist ning oli teada, et asjas tehtav suurkoja otsus mõjutab kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide õigusi ja kohustusi selle määruse edasisel rakendamisel, esitas Eesti konventsiooni artikli 36 lõike 2 alusel sekkumistaotluse ning 18. detsembril 2014 kaasas EIK Eesti kolmanda isikuna menetlusse. Eesti oli samuti seisukohal, et kaebajal oli võimalus ja kohustus pöörduda Küprose kohtu otsuse peale esmalt Küprose kohtutesse ning kui ta seda ei teinud, siis pidi Läti Brüsseli I määruse alusel Küprose kohtu otsust tunnustama. Kolmanda isikuna sekkusid ka Euroopa Liidu Komisjon ning AIRE Centre. EIK ise kutsus kolmanda isikuna menetlusse Küprose, et viimane selgitaks Küprose seadusandlust.

23. mail 2016 tehtud otsuses leidis ka EIKi suurkoda - häältega 16/1 -, et Läti ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Suurkoda märkis esmalt, et tegemist on esimese asjaga, kus ta hindab ELi õigusest tuleneva vastastikuse tunnustamise ja täitmisega seotud menetluslikke garantiisid. EIK märkis, et tema pädevuses ei ole hinnata liikmesriikide, ELi ega rahvusvahelise õiguse vastavust. Brüsseli I määruse tõlgendamine ja kohaldamine on esmajoones Euroopa Kohtu (EK) ja seejärel liikmesriikide kohtute pädevuses. EIKi pädevus on piiratud hindamisega, kas konventsiooni artikli 6 lõike 1 nõudeid on täidetud.

EIK rõhutas, et ka ELi õigust kohaldades on EN liikmesriigid seotud konventsioonist tulenevate kohustustega. Seejärel viitas EIK juba oma otsustes asjades Bosphorus Hava Yolları Turizm ve Ticaret Anonim Şirketi vs. Iirimaa (SK 30. juuni 2005 otsus, punktid 160-165) ja Michaud vs. Prantsusmaa (6. detsembri 2012 otsus, punktid 102-104) väljendatud ELi õiguse vastavuse eeldusele (presumption of equivalent protection). Nimelt eeldas EIK nendes asjades, et ELi põhiõiguste kaitse (materiaalõiguslik) süsteem vastab inimõiguste konventsiooniga loodud süsteemile, eelkõige alates Lissaboni lepingu jõustumisest. EIK viitas seejuures EL Põhiõiguste Harta artikli 52 lõikele 3, mille kohaselt hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. Edasi märkis EIK, et ELi loodud põhiõiguste kaitse menetluses on oluline roll EKil, kuigi isiku juurdepääs EKile on kitsam kui juurdepääs EIKile.

Võrdse kaitse eelduse kontseptsioon sõltub EIKi jaoks kahest tingimusest: (i) riigisisestel asutustel puudub mis tahes „manööverdamisruum“ oma kohustuse täitmisel ELi õiguse alusel ja (ii) ELi loodud järelevalvemehhanismi on kasutatud maksimaalsel võimalikul määral. Esimese tingimuse puhul oli oluline, et antud juhul sisaldus Küprose kohtu otsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise kohustus otsekohaldatavas määruses – Brüsseli I määruses –, mitte direktiivis, mille täitmiseks riik oleks ise saanud meetmed valida (vrdl vastupidi M.S.S vs. Belgia ja Kreeka, SK 21.01.2011 otsus). Ka EK varasemast praktikast nähtub, et Brüsseli I määruse artikli 34 lõike 2 – mis sätestab, et otsust ei tunnustata, kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus –, alusel riigil mingit otsustusruumi ei olnud. Kui selles sättes nimetatud erandit ei eksisteerinud, tuli kohtuotsust tunnustada. Seega ei olnud mingit manööverdamisruumi ka Läti  kõrgeimal kohtul. Mis puudutab teist tingimust, siis kuigi Läti kõrgeim kohus ei olnud esitanud EKile eelotsusetaotlust, siis ka kaebaja ei olnud sellekohast taotlust esitanud. EIK märkis üldisemalt, et teise tingimuse täitmine ei eelda, et liikmesriik peaks alati ja ilma eranditeta esitama EKile eelotsusetaotluse. Antud asjas ei pidanud ta eelotsusetaotluse esitamatajätmist otsustavaks asjaoluks. EIK asus seisukohale, et käesolevas asjas on kohaldatav võrdse kaitse eeldus, kuna Läti kõrgeim kohus ei teinud muud, kui täitis Läti jaoks ELi liikmesusest tulenevat kohustust.

EIK selgitas edasi, et Brüsseli I määrus põhineb ELi liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõttel. Kuigi on täiesti seaduslik luua ühine ala, kus lähtutakse ühist ruumi tagavatest põhimõtetest, siis EIKi jaoks on siiski oluline, et sellise ühise ala loomisel ei rikutaks sellest puudutatud isikute põhiõigusi. Kui kohtuotsust täitva liikmesriigi õigus hinnata otsuse teinud liikmesriigi kohtute poolt põhiõiguste tagamist on piiratud vaid erandlike juhtumitega, võib see olla vastuolus otsust täitva riigi konventsioonist tuleneva kohustusega teostada järelevalvet selle üle, et esimeses menetluse ei ole isiku õiguste kaitset ilmselgelt rikutud. Kuna otsust täitval ELi liikmesriigil oli peaaegu automaatne kohustus tunnustada teise liikmesriigi kohtu otsust ja pidada teise liikmesriigi kohtu menetlust kohaseks (EIK viitas selles osas ka EK 18.12.2014 arvamusele 2/13), on EIKi kohustus hinnata ega vastastikuse usalduse mehhanism ei jätnud lünka või tekitanud olukorda, kus konventsiooniga kaitstud õigused ei ole piisavalt tagatud. EIK rõhutas, et olukorras, kus on tõstatatud tõsine kaebus konventsiooni rikkumise kohta, ei saa ta hoiduda hindamast sellist kaebust pelgalt seetõttu, et riik kohaldas ELi õigust.

EIK märkis, et iseenesest see, et isik pidi ammendama Brüsseli I määrusega loodud mehhanismist tulenevad nõuded, nii nagu neid tõlgendas EK (st oleks esmalt pidanud vaidlustama Küprose kohtu otsuse), ei ole konventsiooni artikli 6 lõike 1 valguses problemaatiline. See vastab konventsiooni artikli 35 lõikes 1 sätestatud kohustusele ammendada enne EIKi pöördumist riigisisesed õiguskaitsevahendid. Antud juhul väitis kaebaja Läti kõrgeimas kohtus, et teda ei olnud Küprosel kohtusse kutsutud, mistõttu tuleks Küprose kohtu otsus jätta Lätis tunnustamata. EIK märkis, et sellisele alusele saanuks kaebaja toetuda vaid siis, kui ta oleks näidanud, et ta on samadel alustel vastuväited esitanud ka Küprosel. Samas märkis EIK, et asjaolu, et kaebaja ei olnud seda teinud, tõstatab küsimuse, kas Küprosel üldse eksisteeris kohane õiguskaitsevahend, mis võimaldanuks vaidlustada tagaseljaotsust.

EIK heitis Läti kõrgeimale kohtule ette, et see oli pelgalt kritiseerinud kaebajat, et viimane ei olnud Küprose kohtu otsust vaidlustanud, ilma kajastamata, kellel oli tõendamiskoormis sellise õiguskaitsevahendi olemasolu ja kättesaadavuse tõendamiseks. EIK märkis, et konventsiooni artikli 6 lõige 1, nagu ka Brüsseli I määruse artikli 34 lõike 2 in fine näeb ette kohustuse tuvastada, kas selline tingimus oli täidetud. Kuna ELi õiguses – nagu seda oli selgitanud menetlusse sekkunud Euroopa Komisjon – ei olnud ette nähtud, kellele mis osas tõendamiskoormis kuulub, siis tulnuks seda uurida võistlevas menetluses – Läti kõrgeim kohus oli aga vaikimisi eeldanud, et tõendamiskoormis on kaebajal. Selline lähenemine võiks teoorias viia järelduseni, et põhiõiguste kaitse oli ilmselgelt puudulik. Siiski – konkreetse asja asjaoludel, kus suurkoja menetluses on kindlaks tehtud, et Küprose õiguses oli reaalne alus tagaseljaotsuse vaidlustamiseks (Küpros sekkus suurkoja menetlusse EIKi palvel kolmanda isikuna) – leidis EIK, et antud juhul oli tegemist eelkõige kaebaja enda tegevusetusega Küprose kohtu otsuse vaidlustamisel. EIK võttis arvesse ka kaebaja isikut – tegemist oli investeerimiskonsultandiga, kes oleks pidanud olema teadlik, millised tagajärjed on võla tunnistamisel. EIK kordas ka põhimõtet, et kui isikul on kahtlus õiguskaitsevahendi tõhususes, siis tuleb seda proovida. 

Üks kohtunik (Sajó, Ungari) jäi eriarvamusele, väites eelkõige, et Bosphoruse kaasus ei olnud antud asjas sobiv võrdlus. Sajó tõi välja ka selle, et kui oleks õige väita, et kaebaja ise jättis Küprose kohtutes õiguskaitsevahendid ammendamata, siis tulnuks kaebus tervikuna vastuvõetamatuks tunnistada, mitte arutada ELi õiguse võrdse kaitse üle. Samas ei nõustunud ta, et see väide oleks õige ja leidis, et kaebajal ei olnud mõistlikult võimalik Küprose kohtu otsust vaidlustada. Kohtunik rõhutas, et koostöö põhimõtet (millel põhineb EL) ei tohiks kasutada selleks, et piirata konventsioonist tulenevaid põhiõigusi. Antud asjas ei olnud EKil tema sõnul mingit võimalust kaitset pakkuda.

Otsus eesti keeles:http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/avotins_v._lati.pdf (PDF)

Veel uudiseid samal teemal

20.02.2020|Välisministeerium

Vabariigi Valitsuse 20.2.2020 istungil anti ülevaade 2019. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti riigi vastu esitatud kaebuste ja Eesti suhtes tehtud otsuste kohta

2019. aastal lahendas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 142 Eesti vastu esitatud kaebust. Valdava osa kaebustest tunnistas vastuvõetamatuks ainuisikuliselt asju lahendav kohtunik. Neid kaebusi riigile ei edastata. Pärast valitsuse seisukohtade saamist tegi EIK seitse avaldamisele kuuluvat otsust, mis hõlmavad 18 kaebust.

06.02.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas riigi ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped ja lõpetas kaebuste menetlemise

Kohtuasjas Sagadi ja veel seitse kaebajat vs. Eesti (51278/17 jt) kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma 16.1.2020 otsusega, mis avaldati 6.2.2020, valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.