Sa oled siin

Inimõiguste Kohus leidis, et kaebajate väljasaatmine Süüriasse rikub õigust elule ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeldu

27. Oktoober 2015 - 12:10

Oma esimeses otsuses, mis puudutab käesoleva pagulaskriisi kontekstis isikute väljasaatmist Süüriasse, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ühehäälselt asjas L.M. ja teised vs. Venemaa (15. oktoobri 2015. a otsus; kaebused nr 40081/14, 40088/14 ja 40127/14), et Venemaa on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artiklit 2 (õigus elule), artiklit 3 (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld), artikli 5 lõike 1 punkti f (õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele), artikli 5 lõiget 4 (õigus menetlusele, milles kohus otsustaks kiires korras isiku kinnipidamise õiguspärasuse) ja artiklit 34 (õigus individuaalkaebusele).

Kõik kolm kaebuse esitajat olid pärit Süüriast – konkreetsemalt Aleppost ja Damaskusest –, kes saabusid Venemaale 2013. a veebruaris ja aprillis. Märtsis 2014 taotlesid nad Venemaalt pagulasstaatust, mida ei antud. 14. ja 15. aprillil 2014 vahistati kaebajad nende töökohas Malojaroslavetsi rõivavabrikus ning päev hiljem mõistis Malojaroslavetsi rajoonikohus nad halduskorras süüdi immigratsioonireeglite rikkumises ning ilma tööloata töötamises. Lisaks trahvile otsustas kohus kaebajad tagasi Süüriasse saata. Kaebajate väiteid Süürias viibimise (elu)ohtlikkuse kohta sealse jätkuva sõjalise konflikti tõttu pidas rajoonikohus üldsõnalisteks ning tõendamata seisukohtadeks. Kohtumenetluse järgselt paigutati kaebajad Malojaroslavetsis asuvasse välismaalaste kinnipidamiskeskusesse väljasaatmist ootama, kust augustis 2014 üks kaebajatest põgenes. Nii kaebajate apellatsioonkaebused kui vahepeal uuesti esitatud pagulasstaatuse ja varjupaigataotlused jäeti rahuldamata.

EIKs väitsid kaebajad, et nende väljasaatmine Süüriasse on vastuolus artiklitega 2, 3 ja 13 ning nende kinnipidamistingimused Venemaal ei vastanud artiklites 3 ja 5 ette nähtud tingimustele. Samuti püüdsid Venemaa ametivõimud väidetavalt takistada nende artikliga 34 ette nähtud õigust esitada kaebus EIKsse.

Analüüsides kaebusi artiklite 2 ja 3 valguses leidis EIK, et kaebajate väited ohtude kohta, mis neid Süüriasse väljasaatmisel potentsiaalselt ootavad, on põhjendatud. EIK viitas mh ÜRO raportitele Süürias valitseva humanitaarkriisi kohta ning Süüria elanike suhtes toime pandud inimõiguste ja humanitaarõiguse massilistele rikkumistele. Samuti võttis EIK arvesse konkreetseid kaebajaid puudutavaid asjaolusid – nad olid pärit kohtadest, kus toimus eriti aktiivne sõjategevus; ühe kaebaja sugulased olid kõik tapetud ning tema kodukoht oli sugulased tapnud relvajõudude kontrolli all; teine kaebaja oli kodakondsuseta palestiinlane, kes vastavalt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti seisukohale kuulus isikute gruppi, kes vajasid rahvusvahelist kaitset; kaebajad olid noored mehed, kes vastavalt Human Rights Watch’i hinnangule olid erilises kinnipidamise ja väärkohtlemise ohus. Venemaa kohtutele heitis EIK ette, et kaebajate väljasaatmist puudutavates menetlustes keskenduti suuresti vaid küsimusele, kas nende viibimine Venemaal oli seaduslik või ebaseaduslik olenevalt sellest, milliseid seadusi olid kaebajad Venemaal viibimisega rikkunud. Riigisisesed kohtud ei olnud pööranud piisavalt tähelepanu ei kaebajate poolt esitatud andmetele ega mitmetele rahvusvahelistele ja riigisisestele allikatele, mis kirjeldavad Süürias valitsevalt olukorda ja sealseid ohte. Samuti ei olnud vastustajariik esitanud mingeid omapoolseid tõendeid või andmeid, mis kummutaksid Süürias valitseva olukorra kohta käivad hinnangud, või mis näitaksid, et kaebajatele on nende väljasaatmisel tagatud Süürias turvalisus. Lisaks pidas EIK vajalikuks rõhutada, et tulenevalt artikli 3 absoluutsest iseloomust ei ole võimalik siin kaaluda, kas riigi huvi isik välja saata kaalub üle need potentsiaalsed ohud, mis isikut väljasaatmisel ootavad. Võttes arvesse nii Süüria olukorra tõsidust, seal valitsevat üleüldist vägivalla taset kui ka konkreetseid kaebajaid puudutavaid asjaolusid, leidis EIK, et kaebajate väljasaatmine Süüriasse on vastuolus konventsiooni artiklitega 2 ja 3. Kaebajate väited artikkel 13 alusel ei pidanud EIK vajalikuks eraldi analüüsida.
Kaebajate väiteid selle kohta, et nende kinnipidamistingimused olid vastuolus artikliga 3, pidas EIK ilmselgelt põhjendamatuks.

Konventsiooni artikli 5 lõike 4 alusel leidsid kaebajad, et neil puudus tõhus juurdepääs kohtule, mis otsustaks kiires korras nende kinnipidamise õiguspärasuse. Viidates mitmetele varasematel Venemaa vastu esitatud analoogse sisuga kaebustele, kus EIK oli leidnud, et Venemaal puudub regulatsioon, mis lubaks väljasaatmist ootavatel isikutel vaidlustada oma kinnipidamise õiguspärasus, leidis EIK, et ka antud juhul selline võimalus kaebajatel puudus. Seega oli rikutud artikli 5 lõiget 4.

Artikli 5 lõike 1 punkti f alusel väitsid kaebajad, et nende kinnipidamisel puudus igasugune tähtaeg. Samuti olid riigisisesed võimuorganid eriarvamusel, kas väljasaatmist saab üldse täide viia, arvestades Süüriasse reisimise võimalusi. EIK leidis, et kuigi kaebajate esialgne kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil oli olnud seaduslik, pidi hiljemalt asja menetlemisel ringkonnakohtus olema selge, et väljasaatmisi ei ole praktiliselt võimalik täida viia. Sellekohased tõendid ja materjalid olid ringkonnakohtule esitatud ning järelikult, leidis EIK, ei saanud kaebajaid pärast ringkonnakohtu otsust enam käsitleda artikli 5 lõike 1 punkti f tähenduses kui isikuid, kelle kinnipidamise eesmärgiks on isiku väljasaatmine või väljaandmine. Kaebajate kinnipidamine olukorras, kus kinnipidamisel puudus ajaline tähtaeg ning mingeid konkreetseid meetmeid väljasaatmise täideviimiseks ette ei võetud, oli vastuolus artikli 5 lõikega 1. EIK otsustas seetõttu, toetudes konventsiooni artiklile 46 (sisuliste otsuste täitmine ja nende siduvus), lisaks sõnaselgelt Venemaale ette kirjutada, et selle rikkumise heastamiseks peab Venemaa kaebajad viivitamatult vabastama.

Kaebajate artikli 34 alusel esitatud kaebusesse puutuvas osas pidas EIK tõendatuks, et kaebajate ja nende esindajate vahelist suhtlust püüti segada ja takistada sellisel määral, et see rikkus nende artiklist 34 tulenevat õigust esitada individuaalkaebus EIKsse.

Kokkuvõtvalt, kuigi konkreetsed kaebajad olid pärit Aleppost ja Damaskusest, kus on eriti tihe sõjategevus, näib EIK asjas L.M. ja teised vs. Venemaa tehtud otsusega ütlevat, et hetkel on Süürias olukord selline, mis teeb liikmesriikidele väga keeruliseks isikute väljasaatmise Süüriasse (vt p 119: „[the Court] has never ruled out the possibility that the general situation of violence in a country of destination may be of a sufficient level of intensity as to entail that any removal to it would necessarily breach Article 3 of the Convention.“). Seda olenemata sellest, kuidas isik on riiki saabunud, mis riigisiseseid norme ta on rikkunud, mis sotsiaalsesse, soolisse või usulisse gruppi ta kuulub jne. Isikut ei saa riigist välja saata põhjusel, et ta on rikkunud riigisiseseid norme, kui väljasaatmine seab ohtu tema elu või tal on oht saada piinamise või ebainimliku kohtlemise ohvriks. Samas ei tähenda see üldistuse aste, et nüüd oleks võimalik jagada riike automaatselt ohtlikeks ja mitteohtlikeks või turvalisteks ja mitteturvalisteks. Ka asjas L.M. ja teised vs. Venemaa pööras EIK lisaks tähelepanu konkreetsete kaebajate kohta käivatele asjaoludele – kuidas oht just nende puhul tõenäoliselt materialiseerub. Vastustajariigile jääb omakorda võimalus spetsiifilistele tõenditele tuginedes väita, et väidetav üleüldine või konkreetne oht kaebajat tegelikult ei puuduta.
 

Otsus inglise keeles: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-157709

Veel uudiseid samal teemal

06.02.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas riigi ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped ja lõpetas kaebuste menetlemise

Kohtuasjas Sagadi ja veel seitse kaebajat vs. Eesti (51278/17 jt) kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma 16.1.2020 otsusega, mis avaldati 6.2.2020, valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped.

23.01.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus tunnistas konfiskeerimist puudutava kaebuse selgelt põhjendamatuks

23.1.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 17.12.2019 vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Konnova vs. Eesti (20496/17).

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.