Sa oled siin

Inimõiguste kohus leidis, et Eesti on väärismetallide konfiskeerimisel rikkunud nii õigust õiglasele kohtumenetlusele kui õigust vara kaitsele

15. Jaanuar 2015 - 15:17

15. jaanuaril 2015 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse kohtuasjas Rummi vs. Eesti (kaebus nr 63362/09). Kaebuse oli esitanud isiku, kellelt vaidlusalune vara (100 kg hõbedat, ligi 1 kg kulda ja 5 briljanti) oli 2001. aastal kriminaalmenetluses ära võetud, abikaasa (Karol Rummi, kaebaja). Kaebaja abikaasa oli 2001. aastal kriminaalmenetluse (milles teda süüdistati teadvalt vales eksperdihinnangu andmises, samuti salakaubaveost osavõtus ja metallide kokkuostu eeskirjade rikkumises) alustamise järgselt teinud enesetapu, st kriminaalmenetlus lõpetati isiku surma tõttu. Kaebaja abikaasat ei olnud süüdi mõistetud, kõnealune vara jäeti kriminaalasja juurde aga asitõenditena. 2009. aasta märtsis, kui avaliku huvi puudumise tõttu lõpetati kahe teise isiku suhtes kriminaalmenetlus, otsustas Viru Maakohus asitõendina ära võetud vara lihtsalt määrusega konfiskeerida. Kaebaja esitatud määruskaebust Tartu Ringkonnakohus ei rahuldatud.

EIKis leidis kaebaja, et tal oleks olnud õigus omandada konfiskeeritud väärismetallist esemed pärimisega ja väitis, et tal puudus kõnealuses kriminaalasjas tegelik juurdepääs kohtule. Samuti leidis kaebaja, et vastava kohtuasja menetlemine kestis ebamõistlikult kaua ja tema käsutuses ei olnud õiguskaitsevahendit selle heastamiseks.

Valitsus leidis esmalt, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna kaebaja ei ole ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. EIK ei nõustunud ja leidis valitsuse viidatud õiguskaitsevahendite kohta, et need ei olnud kaebajale tõhusad. Esiteks leidis EIK, et pärast kriminaalmenetluse lõpetamise otsust 2001. aastal vara asitõendiks jätmise määruse vaidlustamatajätmine ei ole kaebajale süüks pandav, sest sel ajal ei olnud vara saatus määratletud. Lisaks saatis kaebaja 2001. aastal politseile kaks päringut varaga seoses ning sai vastuse, et vara vabastamine otsustakse pärast selle päritolu kindlakstegemist. Teiseks ei nõustunud EIK, et kaebaja oleks Viru Maakohtu 24.03.2009 konfiskeerimismäärust vaidlustades jätnud midagi tegemata – kaebaja ei  pidanud selles staadiumis tõendama vara talle kuulumist, vaid riik oleks pidanud tõendama, et vara oli omandatud kuriteoga. Kolmandaks leidis EIK valitsuse väite peale, et kaebaja oleks saanud vara või hüvitist nõuda tsiviil- või halduskohtumenetluses, et kui isik on ühte kohtukaebeviisi kasutanud, et pea ta ammendama kõiki teisi. EIK leidis, et ei ole tõendatud, et viidatud kaebemenetlused (sh KarS § 85 alusel) oleksid kaebajale selgelt tõhusamad olnud, kuna kaebajat võiks Eesti kohtupraktika kohaselt pidada isikuks, kes oli kaasatud kriminaalmenetlusse, kuna ta esitas selle raames kaebuse, ning seetõttu ei oleks ta saanud KarS § 85 alusel nõuet esitada (vt Riigikohtu lahend asjas 3-1-2-3-12). Neljandaks ei pidanud EIK tõhusaks õiguskaitsevõimaluseks kaebaja võimalust viidata kohtumenetlustes mõne asjakohase sätte põhiseadusvastasusele, kuna Eesti kohtutel on ka endal õigus jätta põhiseadusega vastuolus olev säte kohaldamata.

Valitsus vaidles kaebusele vastu ka sisuliselt. EIK asus järgmistele seisukohtadele:

Õiglase menetluse osas märkis EIK esiteks, et kaebajal oli juurdepääs kohtule, kuna ta sai menetlusvälise isikuna KrMS § 384 alusel esitada konfiskeerimismäärusele määruskaebuse, mida Tartu Ringkonnakohus ka arutas. Samas tõi EIK välja, et 24.03.2009 Viru Maakohtu konfiskeerimismäärus oli põhistamata, kuna maakohus ei täpsustanud, millistele kriminaalasja materjalidele toetudes ta järeldas, et vara oli omandatud kuriteoga või et selle vara seaduslikku omanikku ei ole tuvastatud.  Kuigi Tartu Ringkonnakohus oma 25.05.2009 määruses põhjendas vara konfiskeerimist pikemalt, toetus ta peamiselt vaid kahele politsei poolt (2001-2002) koostatud dokumendile, ilma neid hindamata või tõstatatud kahtlustele vastamata. EIK leidis, et ringkonnakohus ei heastanud maakohtu määruse puudujääke ning kuna ka ringkonnakohtu määrus on kohaselt põhistamata, siis ei ole suulise istungi korraldamatajätmist vaja hinnatagi. EIK tuvastas artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Omandiõigust puudutava kaebuse osas märkis EIK esiteks, et kuigi konfiskeerimine kui selline on kriminaalmenetluses seaduslik, siis peab isikule olema tagatud menetlus, milles ta saab oma omandit kaitsta. EIK tõi välja, et Eestis peetakse vallasasja valdajat asja omanikuks ning valdust seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kõnealune vara - 100 kg hõbedat, ligi 1 kg kulda ja 5 briljanti – oli kaebaja abikaasa valduses, kui see asitõendina ära võeti. Kaebaja oli aga 1/3 oma abikaasa vara pärija. Seega, , kui eelnimetatud eeldustele vastupidist ei ole tõendatud, tuleb kaebajat lugeda 1/3 osas pärijaks. Antud juhul konfiskeeriti vara kui kuriteoga omandatud vara. Kaebaja abikaasat ei ole aga süüdi tunnistatud. Kahe teise isiku suhtes lõpetati kriminaalmenetlus 2009. aastal avaliku huvi puudumise tõttu, ent puudus otsene seos nende suhtes esitatud süüdistuste ja kaebaja abikaasalt ära võetud vara vahel. EIK rõhutas, et kuna ei ole uuritud ega kohtulikult tuvastatud, et ära võetud vara oleks olnud kuriteoga omandatud vara, siis ei saa ta nõustuda, et selle vara konfiskeerimine oleks olnud kuni 01.07.2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi § 63 lg 3 alusel seaduslik. EIK leidis ka, et viited kaebaja abikaasa aastasele sissetulekule ja „üle võimaluste elamisele“ on paljasõnalised ja riigi poolt tõendamata. Seega koosmõjus artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamisel sedastatuga, tuvastas EIK ka 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Lisaks pidas EIK menetlust (11.03.2001-25.05.2009) ülemäära pikaks ja tuvastas artikli 6 lõike 1 rikkumise.  Samuti tuvastas EIK artikli 13 rikkumise, kuna kaebaja kaebust puudutaval ajal puudus Eestis menetluse pikkuse heastamiseks kohane õiguskaitsevahend. (EIK viitas ka Treial vs. Eesti asjas 28.01.2014 tehtud otsusele, milles on leitud, et nüüd on Eestis tõhus õiguskaitsevahend menetluse kestuse peale, st võimalus pöörduda halduskohtusse.)

Kaebaja nõudis konfiskeeritud vara eest 134 363,10 eurot, millele lisas aastase intressi 7,75% ning lisatasu inflatsiooni eest, nõudes kokku 210634,17 eurot. Valitsus leidis, et EIK ei tohiks varalist kahju välja mõista, sest isegi, kui EIK leiab õiguse varale rikkumise, ei muuda see automaatselt tühiseks riigisisest konfiskeerimisotsust. Alternatiivselt palus valitsus, et juhul, kui EIK soovib kahjunõuet sisuliselt arutada, otsustataks see artikli 41 alusel eraldi menetluses. EIK otsustas kahjunõude rahuldada kaebaja kahjunõude põhjal, arvutades summast 134 363,10 1/3 ja lisades sellele intressi. EIK mõistis kaebajale varalise kahju eest 64 456,96 eurot; mittevaralise kahju eest 8 500 eurot ja kohtukuluna  4000 eurot.

Otsus eesti keeles (433.65 KB, PDF)

Veel uudiseid samal teemal

17.06.2021|Välisministeerium

Inimõiguste kohtu suurkoda selgitas esmakordselt põhimõtteid, mida tuleb isiku õiguste kaitseks järgida koduvägivalla juhtumite korral

15.6.2021 avaldas EIK 17-liikmeline suurkoda otsuse kohtuasjas Kurt vs.

01.06.2021|Välisministeerium

Inimõiguste kohus selgitas sideandmete massjälgimisele signaalluure kontekstis kohalduvaid kriteeriume ja tagatisi

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17-liikmeline suurkoda tegi 25.05.2021 otsuse kohtuasjas Centrum för rättvisa (CFR) vs. Rootsi (35252/08), mis puudutas sideandmete massjälgimist signaalluure kontekstis.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.