Sa oled siin

Inimõiguste kohus leidis, et Eesti on isiku kaebuse politseipoolse väärkohtlemise peale kohaselt uurimata jätnud

31. August 2016 - 8:14

30. augustil 2016 tegi Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7-liikmeline koda ühehäälse otsuse asjas Mihhailov vs. Eesti (kaebus nr 64418/10), leides, et Eesti riik on rikkunud kaebaja suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artiklit 3 (alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld).

Asjaolud
Aleksandr Mihhailov (kaebaja) peeti 29. aprillil 2009 Narvas kinni kahtlusega, et ta on joobes olles rikkunud avalikku korda. Kaebaja väitel lõi pärast kinnipidamist üks politseiametnik teda pähe, nii et ta kaotas teadvuse ja kukkus. Pärast käeraudade panemist lõid politseiametnikud teda väidetavalt korduvalt veel. Kaebaja väitel peksti teda 30. aprilli ööl korduvalt ka politsei arestimajas hoidmise ajal. Kaebajale kutsutud kiirabi tuvastas teatud vigastused ning kaebaja viidi haiglasse. Järgmisel päeval esitas kaebaja politseiametnike tegevuse peale kaebuse. Pärast politseiametnike ja tunnistajate ärakuulamist ning meditsiinilise ekspertiisi saamist kaebaja vigastuste kohta otsustas politsei 20. jaanuaril 2010 kriminaalmenetluse  lõpetada, kuna puudusid tõendid politseiametnike poolt kuriteo toimepanemise kohta. Ringkonnaprokurör kiitis uurija otsuse heaks 15. veebruaril 2010. Kaebaja esitas kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele kaebuse 15. märtsil 2010. Riigiprokuratuur jättis kaebuse läbi vaatamata, leides, et see on esitatud tähtaja rikkumisega. Tartu Ringkonnakohus oma 30. aprilli 2010 määruses nõustus Riigiprokuratuuriga ning kaebaja kaebusi politseiametnike tegevuse peale kohtus sisuliselt ei arutatud.
EIKi esitatud kaebuses leidis kaebaja, et rikutud on konventsiooni artikliga 3 tagatud õigusi, kuna tema suhtes kasutati ülemäärast jõudu, kuid tema kaebusi ei uuritud kohaselt.

Kaebuse vastuvõetavuse küsimus
Valitsus vaidles esmalt vastu kaebuse vastuvõetavusele, leides, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendamata, kuna kaebaja rikkus kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale kaebuse esitamisel kaebetähtaega ega kasutanud ka riigivastutuse seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.

EIK ei nõustunud valitsusega, et käesolev asi on erinev Riigikohtu enda praktikast, mille kohaselt, kui menetlusdokument ei ole edastatud tähitud kirjaga, lasub tõendamiskoormis kättesaamise aja osas riigil. Kuna riik ei olnud kaebajale kriminaalmenetluse lõpetamise määrust tähitud kirjaga saatnud, siis ei olnud riigil alust väita, et kaebaja sai määruse kätte mingil muul päeval kui see, mida kaebaja ise väitis. EIK leidis, et sellises olukorras ei pidanud kaebaja esitama tähtaja ennistamise taotlust, kuna tal ei olnud seaduse ega seda kinnitava kohtupraktika alusel mingit alust arvata, et ta on tähtaega rikkunud. Mis puudutab halduskohtumenetluse alustamata jätmist, kordas EIK, et kui kaebaja on kasutanud kättesaadavaid kriminaalõiguslikke vahendeid, ei pea ta eraldi taotlema kahju hüvitamist halduskorras. Kaebaja ei pea algatama teist riigisisest sama eesmärgiga – väärkohtlemise tuvastamine – menetlust. Seega asus EIK seisukohale, et kaebaja ei ole jätnud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid ammendamata ning kaebust tuleb hinnata sisuliselt.

Sisuline otsus
Valitsus vaidles kaebusele vastu ka sisuliselt, leides, et kaebaja suhtes jõu ja käeraudade kasutamine oli konkreetses olukorras õigustatud, kuna joobes kaebaja kinnipidamisel oli politseil teave, et tal võib olla nuga, samuti käitus kaebaja agressiivselt. Kaebaja osutas vastupanu nii kinnipidamisele kui politseibussi paigutamisele, mistõttu tuli tema suhtes kohaldada füüsilist jõudu. Sama olukord oli politseiosakonnas. Tekkinud vigastused võisid tuleneda sellest, et kaebaja hakkas politseile vastu, kui talle pandi käerauad, samuti kui ta paigutati politseibussi ja kui ta kukkus politseiosakonnas. Osa vigastusi võis tekkida alles hiljem, kuna kaebaja oli joobes ka pärast politseiosakonnast lahkumist, mida kinnitas kiirabi, kelle kaebaja endale järgmisel päeval koju kutsus. Valitsus leidis, et ka uurimine on olnud piisav. Kaebaja kaebust politseiametnike tegevuse peale uuriti igakülgselt, ent uurimistulemused ei kinnitanud kaebaja versiooni sündmustest. Asjaolu, et kaebaja suhtes algatatud väärteomenetlus lõpetati, ei muutnud asjaolu, et jõukasutus oli olnud vajalik.

EIKi üldised põhimõtted
EIK kordas esmalt oma kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid, et väärkohtlemise väited peavad tuginema asjakohastele tõenditele. Tõendite hindamisel kohaldab EIK üldjuhul tõendamisstandardit „väljaspool mõistlikku kahtlust”. Selline tõendus võib tuleneda piisavalt tugevate, selgete ja kooskõlaliste järelduste või sarnaste ümberlükkamatute faktiliste eelduste kooseksisteerimisest. Kui kõne all olevad küsimused jäävad täielikult või suures osas ametivõimude ainuteadmise piiridesse, nagu siis, kui isikud on nende kontrolli all vahistuses, tõusetuvad sellise kinnipidamise ajal esinevate vigastuste suhtes kaalukad faktilised eeldused. Niisiis võib tõendamiskohustust käsitleda ametivõimude kohustusena anda rahuldav ja veenev seletus. Kui sellist seletust ei anta, siis võib EIK seda riigi kahjuks tõlgendada. Artikli 3 asjades on EIK võtnud endale ka õiguse uurida põhjalikult riigisiseste kohtute tuvastatud asjaolusid.

Edasi kordas EIK, et väärkohtlemine peab olema minimaalse tõsidusastmega, et see kuuluks konventsiooni artikli 3 kohaldamisalasse. Minimaalse tõsidusastme hindamine sõltub kohtuasja kõikidest asjaoludest, näiteks kohtlemise kestus, selle füüsiline ja vaimne mõju ning mõnel juhul kannatanu sugu, vanus ja tervislik seisund. Tahtluse puudumine ei välista artikli 3 rikkumise leidmist. Kuigi enamasti hõlmab väärkohtlemine vigastusi või tugevaid füüsilisi või vaimseid kannatusi, siis kui kohtlemine alandab või alavääristab isikut või tekitab hirmutunnet, ahastust ja alaväärsust, siis võib ka selline kohtlemine olla artikli 3 alusel keelatud. Teinekord piisab ka sellest, kui isik ise tunneb end alandatuna, kuigi teiste jaoks see nii ei paista. Kuigi artikkel 3 ei keela jõu kasutamist kõikides olukordades, peab jõukasutus olema vältimatult vajalik ega tohi olla ülemäärane. Jõu kasutamine isiku suhtes, kellelt on võetud vabadus või kes on korrakaitseametnike mõjusfääris, mis ei ole otseselt vajalik tulenevalt isiku enda käitumisest, on vastuolus artikliga 3.

Edasi, kui isik väidab, et ta on kannatanud riigipoolse väärkohtlemise all, tuleb selliseid väiteid uurida. Et uurimist saaks pidada tõhusaks, tuleb see läbi viia isikute poolt, kes ei ole sõltuvussuhtes nendega, kelle tegevuse peale kaevatakse. Uurimine peab olema vahetu, kiire ja põhjalik. Riik peab püüdma teha selgeks, mis juhtus, ega tohi rutakalt menetlust lõpetada. Riik peab tegema kõik võimaliku tõendite – tunnistajate ütlused, meditsiinilised tõendid jne – kogumiseks. Kui seda ei tehta, on suur risk, et uurimine ei ole piisav.

EIKi otsus konkreetses asjas
Tulles konkreetse kaebuse juurde, märkis EIK, et poolte vahel puudub vaidlus, et politsei kasutas kaebaja suhtes jõudu ning et osa vigastusi võisid tuleneda jõu kasutamisest. Vaidlus on selles, kas jõukasutus oli vajalik, millist jõudu kasutati ning millise iseloomuga vigastused kaebajal olid. EIK kordas, et kõnealuse asja asjaoludel oli riigil kohustus tõendada nii seda, kuidas kaebaja vigastused tekkisid, kui ka seda, et jõukasutus oli otseselt vajalik ega olnud ülemäärane. EIK märkis, et riik on EIKile vastamisel toetunud riigisisese uurimise andmetele. EIK möönis, et sellest piisaks juhul, kui riigisisene menetlus oleks kohaselt läbi viidud, ent antud juhul see nii ei ole.

EIK tõi välja, et esiteks ei alustatud uurimist kohe, kui kaebaja kaebuse esitas (30. aprillil 2009). Kuigi kaebaja kaebus võeti lõpuks kuus päeva hiljem vastu (5. mail 2009), kuulati ta üle alles 13. mail 2009. EIK ei nõustunud, et riigipühad või nädalavahetus võiksid õigustada sellist viivitust. Uurimise algatamise ja väidetavatelt süüdlastelt ütluste võtmise vahele jäi peaaegu üks kuu, teistelt tunnistajatelt ütluste võtmine toimus ajavahemikus 10 päeva kuni üks kuu pärast uurimise alustamist. EIK leidis, et sellised viivitused takistasid tõhusat uurimist. Muu hulgas andis selline ajavahemik politseiametnikest kahtlustatavatele ja politseiametnikest tunnistajatele võimaluse oma ütlustes kokku leppida. Ei ole näha, et riik oleks teinud midagi sellise ohu ärahoidmiseks. Ka ei ole kogutud vajalikke tõendeid. Eelkõige ei määratud kaebajale kohest meditsiinilist ekspertiisi tema vigastuste fikseerimiseks ja põhjuste selgitamiseks. Ekspertiis telliti kirjalike meditsiinidokumentide põhjal alles kuu aega pärast uurimise algatamist. EIK rõhutas, et selline viivitus tegi sisuliselt võimatuks määratleda, millised vigastused kaebajal olid ning kuidas ta oli need saanud. Lisaks ei kuulanud politsei ära kõiki isikuid, kes olid kaebaja kinnipidamist pealt näinud või kes olid kaebajaga samal ajal arestimajas olnud. Ka ei korraldatud kaebaja soovitud vastastamisi. EIK leidis uurimises veel mitmeid puudujääke, samuti tõi EIK välja, et uurimisasutused ei ole püüdnudki põhjendada tunnistajate ütlustes olevaid vastuolusid ega seda, miks eelistati ühtesid ütlusi teistele. EIK on oma otsuses ise mitmed vastuolud välja toonud ja heidab riigile ette, et riik neid arvestanud ei ole. Samuti ei ole riik võtnud uurimismaterjalide juurde arestimajas olnud turvakaamera salvestisi ega kogunud tõendeid oma initsiatiivil.

Lõpetuseks heitis EIK ette ka sõltumatuse puudumist. Uurimise viis läbi Ida-Prefektuuri uurija, kuigi ka sündmus toimus Ida-Prefektuuri haldusalas. Seega puudus institutsionaalne sõltumatus. Kuigi otsusele uurimine lõpetada andis nõusoleku prokurör, märkis EIK, et kuigi prokurör on uurijatest sõltumatu, ei olnud tema roll järelevalvajana siiski piisav, et uurimist saaks nimetada sõltumatuks. Nimelt ei olnud näha, et prokurör oleks aktiivselt uurimist suunanud või selle üle aktiivselt järelevalvet teostanud. Vastupidi, prokurör oli mitmed kaebaja kaebused uurimisasutuse tegevuse peale formaalsetel põhjustel rahuldamata jätnud. Kohtu tasakaalustav kontroll antud juhul puudus, kuna kaebaja kaebusi ei võetud menetlusse väidetava tähtaja rikkumise tõttu.

EIK asus seisukohale, et kõik need puudujäägid kumulatiivselt on piisavad, et jõuda järeldusele, et uurimine ei olnud vastavuses konventsiooniga. EIK tuvastas konventsiooni artikli 3 rikkumise ning mõistis kaebajale mittevaralise kahjuna 10 000 eurot ja kohtukuludena 4500 eurot. Varalise kahju nõue (7000 eurot) jäeti rahuldamata. Otsus jõustub selle avaldamisest kolme kuu jooksul.

Otsus: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-165951  (inglise keeles)

 

Veel uudiseid samal teemal

27.06.2019|Välisministeerium

Eesti järgmiseks kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus valiti Peeter Roosma

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) valis eile, 26. juuni hilisõhtul absoluutse häälteenamusega Eesti järgmiseks kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus Peeter Roosma. Peeter Roosma on Riigikohtu kohtunik.

06.06.2019|Välisministeerium

Inimõiguste kohus lõpetas M.A. vs. Eesti kohtuasja läbivaatamise, kuna kaebaja ei vastanud EIK kirjadele

6. juunil 2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 16.5.2019 tehtud otsuse asjas M.A. vs. Eesti (kaebus nr 4327/18), millega otsustas kustutada nimetatud kaebuse kohtuasjade nimistust.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.