Sa oled siin

Inimõiguste kohus leidis, et Eesti ei ole tunnistajate ringkonnakohtus üle kuulamata jätmisega konventsiooni rikkunud

27. Aprill 2016 - 8:14

26. aprillil 2016 tegi Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda otsuse asjas Kashlev vs. Eesti (kaebus nr 22574/08), leides kuue häälega ühe vastu, et Eesti riik ei ole rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 6 lõiget 1 ega lõike 3 punkti d (õigus õiglasele kohtumenetlusele ja tunnistajate küsitlemise õigus). Protokolli nr 7 artikli 2 (edasikaebamisõigus kriminaalasjades) alusel esitatud kaebuse tunnistas EIK vastuvõetamatuks ilmselge põhjendamatuse tõttu.

Kaebus ja poolte seisukohad
Janek Kashlev (kaebaja) leidis konventsiooni artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti d alusel, et tema õigusi on rikutud sellega, et tema suhtes toimunud kriminaalmenetluses, milles ta esimeses astmes mõisteti õigeks ja teises astmes süüdi, tegi ringkonnakohus süüdimõistva otsuse üksnes toimiku materjalide põhjal, tunnistajaid uuesti üle kuulamata. Ka kaebas ta selle peale, et tal puudus süüdimõistva otsuse peale edasikaebamise võimalus.

Valitsus vaidles kaebusele vastu, rõhutades, et KrMS § 15 lg 2 ja KrMS § 335 lubavad ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Kaebajal oli advokaadist kaitsja kohtueelse menetluse algusest ja kogu kohtumenetluse vältel. Kõik soovitud tunnistajad kuulati üle maakohtu istungil, kus kaebajal ja tema kaitsjal oli tunnistajate küsitlemise ja ristküsitlemise võimalus, mida nad kasutasid.

Mis puudutab apellatsioonimenetlust, siis pidi kaebaja teadma, et maakohtu otsus ei jõustu enne ringkonnakohtupoolset asja hindamist. Kui prokuröri apellatsioonist oli näha, et prokurör ei taotle tunnistajate uuesti väljakutsumist, siis pidanuks kaebaja või tema kaitsja esitama sellekohase taotluse, kuna neil puudus mis tahes alus eeldada, et ringkonnakohus hindab oma otsuses tõendeid kaebajale soodsalt nagu seda oli teinud maakohus. Kuna kaebaja kohtuasjas olid kõik tõendid maakohtus uuritud ja ringkonnakohtus kohaselt avaldatud, siis võis ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue süüdimõistva otsuse tunnistajaid ise uuesti vahetult üle kuulamata, kui ta leidis, et maakohus ei olnud menetlusnorme tunnistajate ülekuulamisel rikkunud. Võistlevas kriminaalmenetluses ei ole kohtul aktiivset rolli tõendite kogumisel, see ülesanne on pandud prokuratuurile ja kaitsjale, tagades kohtu objektiivsuse õiglase lahendi tegemisel.

EIKi seisukoht
Esiteks tõi EIK välja üldpõhimõtted. EIK rõhutas, et artikli 6 üheks keskseks nõudeks on tagada süüdistatava osavõtt tema kriminaalasja kohtulikust arutamisest, sh istungil osalemine. Siiski ei ole selline nõue apellatsiooniastmes samasuguse tähtsusega nagu esimese astme kohtus. EIK märkis, et apellatsiooniastmes sõltub selle õiguse olemasolu konkreetse apellatsioonimenetluse olemusest tervikuna. Oma varasemale kohtupraktikale viidates märkis EIK, et olukorras, kus apellatsioonikohus võtab seisukoha nii kohtuasja faktiliste ja õiguslike asjaolude kui ka süüdistava süü suhtes, ei ole õiglase kohtumenetluse põhimõttega reeglina siiski kooskõlas selliste otsuste tegemine ilma süüdistatavat ära kuulamata. EIK selgitas ka, et üldjuhul nõuab menetluse õigluse põhimõte, et kõiki tõendeid uuritakse istungil süüdistatava juuresolekul, et viimane saaks neid vaidlustada. Viimane ei tähenda aga seda, et süüdistatav või tema kaitsja peab igal juhul saama esitada tunnistajale küsimusi otse, vaid oluline on, et süüdistatav ja tema kaitsja saavad vaidlustada tunnistaja ütlusi – olgu see siis kohe pärast tunnistaja ütluste andmist või menetluse hilisemas staadiumis.

Lisaks märkis EIK, et konventsiooni artikkel 6 ei takista isikut selle artikli garantiidest omal vabal tahtel loobumast, tingimusel, et loobumine on üheselt mõistetav ning et eksisteerivad sellele tähtsusele vastavad minimaalsed tagatised.

Pöördudes konkreetse kohtuasja asjaolude juurde, märkis EIK esmalt, et kohtumenetlust tuleb hinnata tervikuna. EIK alustas seetõttu maakohtus toimunud menetlusest ning sedastas, et kaebaja võttis osa oma kriminaalasja arutamisest esimese astme kohtus, kus kuulati ära nii tema ise kui kõik asjakohased tunnistajad. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja kaitsja kasutas maakohtus võimalust tunnistajaid küsitleda. Edasi märkis EIK, et kuigi nii kaebaja kui tema kaitsja olid kutsutud ringkonnakohtu istungile, esitas kaebaja kirjaliku avalduse, milles palus arutada asja ilma tema juuresolekuta. Kaebaja soovimatust istungil osaleda kinnitas ka tema kaitsja. EIK leidis, et selline loobumine on EIKi kohtupraktika valguses käsitatav oma õigusest – osaleda ringkonnakohtu istungil – loobumisena ning seetõttu ei ole vaja pikemalt analüüsida seda, et kaebaja ei saanud ringkonnakohtus ise ütlusi anda.

Mis puudutab tunnistajate ringkonnakohtu istungile kutsumise ja ärakuulamise kohustust, siis märkis EIK, et kaebaja oli teadlik prokuröri apellatsiooni sisust ning ringkonnakohtu õigusest ta erinevalt maakohtust süüdi mõista. EIK leidis, et sellises olukorras on tähtis arvestada, et kaebaja ei taotlenud tunnistajate ringkonnakohtus uuesti ülekuulamist. Kuigi tunnistajate küsitlemise õigus on õiglase kohtumenetluse üks põhielemente, on tõendite lubatavus ja hindamine küsimused, mis on eelkõige riigisisese õiguse ja kohtude pädevuses. EIK märkis, et kui ta on aktsepteerinud, et ütluste hilisem arvestamine on lubatud, kui kohtueelses menetluses oli süüdistataval võimalik tunnistajaid küsitleda, siis on artikliga 6 kooskõlas ka see, kui ringkonnakohtus arvestatakse tõendina tunnistajate maakohtus antud ütlusi, kui süüdistataval oli võimalik neid tunnistajaid seal küsitleda.

Kuna antud juhul oli ringkonnakohus hinnanud tõendeid maakohtust radikaalselt erinevalt, siis selgitas EIK, et kuigi tema ülesanne ei olla nö neljanda astme kohus, siis peab ta kontrollima, ega riigisisene kohus ei ole käitunud meelevaldselt. Antud juhul ei olnud EIKi arvates  ühtegi märki, et riigisisesed kohtud oleksid tõendite hindamisel, faktiliste asjaolude tuvastamisel või riigisisese õiguse tõlgendamisel käitunud meelevaldselt. Vastupidi, EIK leidis, et eksisteerisid piisavad tagatised kaebaja õiguste kaitseks. Nimelt põhines maakohtu ja ringkonnakohtu erinev hinnang tõenditele eelkõige kohtute erinevas arusaamas, kas konkreetsete tunnistajate ütlused olid vasturääkivad või mitte. Samuti oli EIKi silmis tähtis see, et ringkonnakohus oli vastavalt Riigikohtu väljakujunenud kohtupraktika juhistele (vt nt Riigikohtu 22. juuni 2011 otsuse asjas nr 3-1-1-48-11 punkt 12 koos edasiste viidetega) oma otsuses igakülgselt põhjendanud, miks ta asus maakohtuga võrreldes tunnistajate ütluste osas teistsugusele seisukohale ning oli toonud välja maakohtu vead tõendite hindamisel.

Lisaks pidas EIK käesolevas asjas oluliseks ka kaebaja võimalust esitada ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebus Riigikohtule. Kuigi Riigikohus kassatsiooni menetlusse ei võtnud, pidi ta selle otsuse tegemiseks hindama ringkonnakohtu otsuse vastavust Riigikohtu enda juhistele.

Kõiki neid asjaolusid kogumis arvesse võttes leidis EIK, et kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ei olnud rikutud.

EIK vastas eraldi ka kaebaja etteheitele, et tal puudus ringkonnakohtu otsuse peale kaebamise võimalus. EIK selgitas, et see kaebus puudutab konventsiooni 7. protokolli artiklit 2. Nimetatud artikli esimene lõige näeb ette, et igaühel, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos, on õigus tema süüdimõistmise või karistuse läbivaatamisele kõrgema õigusemõistmisinstantsi poolt, ning teise lõike kohaselt võivad sellest õigusest erandiks olla muuhulgas juhtumid, kui isik on mõistetud süüdi pärast apellatsiooni tema õigeksmõistmise vastu. EIK rõhutas, et riikidel on suur kaalutlusõigus otsustada oma süsteemide üle, sh on riikide otsustada, millises ulatuses nende kõrgeim kohus kaebusi läbi vaatab. EIK pidas kaebust selles osas selgelt põhjendamatuks ning tunnistas selle vastuvõetamatuks.

Otsusele esitas eriarvamuse üks kohtunik (kohtunik Karakaş, Türgi). Kohtunik Karakaşe arvates ei olnud kohtuasja materjalidest võimalik üheselt järelda, et süüdistatava loobumine istungil osalemisest oli ühemõtteline ning selge. Eriarvamusele jäänud kohtunik leidis, et ringkonnakohus oleks pidanud ise aktiivsem olema, et tagada kaebaja osavõtt kohtuistungist ning tema õigus olla ära kuulatud. Ka leidis kohtunik Karakaş, et ringkonnakohus oleks pidanud ise tunnistajad kohtusse kutsuma, olenemata sellest, kas kaebaja vastava taotluse esitas või mitte. Kohtunik Karakaş leidis, et varem on EIK pidanud oluliseks, et kohtud, kes otsustavad isiku süü või süütuse üle, kuulaksid tunnistajaid vahetult üle, kuna tunnistajate usaldusväärsust ei ole võimalik hinnata vaid nende ütluste lugemise põhjal.

Otsus eesti keeles: http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/kashlev_vs._eesti_et.pdf (PDF)
 

Veel uudiseid samal teemal

06.02.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas riigi ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped ja lõpetas kaebuste menetlemise

Kohtuasjas Sagadi ja veel seitse kaebajat vs. Eesti (51278/17 jt) kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma 16.1.2020 otsusega, mis avaldati 6.2.2020, valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped.

23.01.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus tunnistas konfiskeerimist puudutava kaebuse selgelt põhjendamatuks

23.1.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 17.12.2019 vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Konnova vs. Eesti (20496/17).

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.