Sa oled siin

Inimõiguste kohus kustutas kohtuasjade nimistust Usbekistani kodaniku kaebuse Eesti vastu

19. Detsember 2019 - 14:57

19.12.2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee 26.11.2019 tehtud otsuse kohtuasjas M.A. vs. Eesti (46173/18), millega kustutas kaebuse kohtuasjade nimistust. Usbekistani kodaniku kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) ja artikli 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) väidetava rikkumise peale Eesti riigi poolt.

Kaebuse asjaolud

Novembris 2016 taotles kaebaja Eesti riigilt rahvusvahelist kaitset. 5.5.2017 otsusega lükkas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kaebaja taotluse kui selgelt põhjendamatu tagasi. PPA toetus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §-ile 20 (viitega VRKS § 20¹ punktidele 2 ja 9 ning § 22 lõike 3 punktile 4). PPA otsuse vaidlustamise menetlus lõppes Riigikohtu 1.10.2018 otsusega asjas 3-17-1026, kus Riigikohus asus esiteks seisukohale, et kaebaja ei vasta pagulase tunnustele. Teiseks leidis Riigikohus, et kuigi kaebajal võiks olla alust saada täiendavat kaitset – kuna Usbekistanis võidakse teda väärkoheda -, ei saa talle Eestis kaitset anda, kuna kaebaja kujutab endast ohtu Eesti avalikule korrale ja julgeolekule. Riigikohtu otsusega samal päeval, 1.10.2018 tehti kaebaja suhtes sundtäitmisele kuuluv lahkumisettekirjutus, ilma analüüsimata, kas kaebaja väljasaatmine kolmandasse riiki – antud juhul Venemaale – on lubatav, st ega teda ei ähvarda seal väärkohtlemise oht. Kuigi see ettekirjutus tunnistati kehtetuks, tehti 30.10.2018 uus sundtäitmisele kuuluv lahkumisettekirjutus, mille kaebaja vaidlustas halduskohtus. Samal ajal pöördus kaebaja EIK-sse.

EIK küsis kaebuse edastamisel Eestilt esiteks, kas kaebajat võib ohustada väärkohtlemine konventsiooni artikli 3 tähenduses, kui ta saadetaks Eestist välja. Teiseks küsis EIK, kas kaebaja käsutuses olid tõhusad õiguskaitsevahendid, nagu on nõutud konventsiooni artiklis 13, et kaitsta konventsiooni artikliga 3 tagatud õigust mitte olla väärkoheldud. EIK uuris, kas kaebajal oli selleks piisavalt aega ning vahendeid ning kas Eesti ametiasutused hindasid kohaselt kaebaja väärkohtlemise ohtu, enne kui nad tegid tema väljasaatmise kohta otsuse.

Algselt kohaldas EIK selles kohtuasjas kohtureeglite reegli 39 alusel esialgset õiguskaitset ning keelas kaebaja väljasaatmise Eestist enne EIK asjas lõpliku otsuse tegemist. Kuna kaebaja ei viibi enam Eestis, siis tühistas EIK valitsuse taotlusel 19.2.2019 esialgse õiguskaitse, kuid menetles kohtuasja kaebaja soovil siiski edasi.

·         Valitsuse vastuväited ja EIK otsus

Valitsus vaidles esmalt kaebuse arutamisele vastu põhjusel, et kaebaja oli (vastamise ajaks) Eestist juba lahkunud (algselt Saksamaale, hiljem Prantsusmaale) ning palus kaebus kohtuasjade nimistust kustutada. Alternatiivselt leidis valitsus oma algses vastuses, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud. Kuna EIK-s toimuva menetluse ajal jõustus Tallinna Halduskohtu 20.3.2019 otsus, millega tühistati kaebaja suhtes tehtud 30.10.2018 lahkumisettekirjutus, esitas valitsus täiendava vastuväite kaebuse vastuvõetavusele, leides, et kaebaja ei ole enam rikkumise ohver, kuna teda ei ohusta väljasaatmine.

Kaebaja vaidles valitsuse taotlustele vastu, väites, et kui ta Eestisse naaseb, siis ohustab teda kohe uuesti Venemaale väljasaatmine, kuna PPA võib iga hetk teha uue lahkumisettekirjutuse, mis kuulub kohesele sundtäitmisele. Valitsus märkis omakorda vastuseks, et uue lahkumisettekirjutuse tegemisel peab PPA lähtuma halduskohtu 20.3.2019 otsuses antud juhistest ning et kaebajal on uue lahkumisettekirjutuse tegemisel võimalus see uuesti kohtutes vaidlustada.

EIK selgitas esmalt oma väljakujunenud kohtupraktikat. Ühelt poolt on EIK kinnitanud, et riigil on õigus reguleerida välismaalaste sisenemist oma territooriumile, nende seal elamist ning nende väljasaatmist (nt Üner vs. Madalmaad, 46410/99, SK 18.10.2006, p 54). Teisalt on EIK rõhutanud, et kui väljasaadetavat ohustab sihtriigis konventsiooni artikliga 3 vastuolus olev väärkohtlemine, ei ole isiku väljasaatmine lubatud (Saadi vs. Itaalia, 37201/06, SK 28.2.2008, p 124-125 jj). EIK kordas, et see põhimõte kehtib ka kaudse tagasisaatmise korral. See tähendab, et isikut väljasaatev riik peab kontrollima, kas n-ö vaheriigis on piisavad tagatised isiku talle ohtlikkusse päritoluriiki väljasaatmise vastu ehk kas selles riigis viiakse läbi konventsiooniga kooskõlas olev väärkohtlemisohu hindamine (Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia, 27765/09, SK 23.2.2012, p-d 146-147).

Tulles konkreetse kohtuasja juurde, kordas EIK, et lähtub väljasaatmisasjade üle otsustamisel sellest ajahetkest, mil asi on nende ees lahendamisel. Seega võttis EIK esmalt arvesse Tallinna Halduskohtu 20.3.2019 otsust, millega kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus oli tühistatud. EIK märkis, et halduskohus heitis otsuses PPA-le ette, et viimane ei olnud kohaselt hinnanud, kas kaebaja Venemaale väljasaatmine võiks olla viimasele ohtlik põhjusel, et Venemaa annab või saadab isiku välja Usbekistani, kus kaebajat ohustab väärkohtlemine. EIK märkis, et halduskohus ei nõustunud PPA eeldusega, et Usbekistan on kaotanud kaebaja suhtes huvi ning et kaebaja saab enda viibimise Venemaal seadustada. Eeltoodust tulenevalt märkis EIK, et hetkel puudub kehtiv lahkumisettekirjutus, mille alusel oleks võimalik kaebaja Eestist välja saata.

Edasi märkis EIK, et kuigi lahkumisettekirjutus on tühistatud, on fakt, et kaebajale ei antud Eestis rahvusvahelist kaitset. Kuigi ta lahkus Eestist esmalt Saksamaale ja seejärel Prantsusmaale, ei ole välistatud, et PPA võib teha uue lahkumisettekirjutuse, kui kaebaja naaseb või saadetakse tagasi Eestisse.  Siiski on kaebajal sellisel juhul võimalus see otsus vaidlustada Eesti kohtutes. EIK rõhutas, et selliste vaidluste korral peab isikule olema antud piisav aeg ja võimalused oma vastuväidete esitamiseks.

EIK asus seisukohale, et kuna kaebaja ei ole enam Eestis ja ei ole kehtivat lahkumisettekirjutust, puudub tema suhtes hetkel väärkohtlemise oht. Sel põhjusel ei ole kaebuse läbivaatamise jätkamine enam õigustatud. EIK ei leidnud ka muid põhjuseid, miks kaebuse läbivaatamise jätkamist oleks vajalik konventsioonis sätestatud õiguste järgimiseks. EIK kustutas kaebuse konventsiooni artikli 37 lõike 1 alusel kohtuasjade nimistust, ent märkis, et tulenevalt artikli 37 lõikest 2 on tal õigus kaebus kohtuasjade nimistus taastada, kui ta peab seda asjaoludest tulenevalt õigustatuks.

Otsus: https://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/m_a_v_eesti_et_valjasaatmine.pdf (PDF)  

Veel uudiseid samal teemal

09.07.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus ei pidanud esialgse õiguskaitse taotluse menetlust tõhusa õiguskaitsevahendi ammendamiseks

9.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda otsuse kohtuasjas Raudsepp vs. Eesti (22409/18).

02.07.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus lõpetas kaebuse läbivaatamise, kuna kaebaja ei reageerinud EIK kirjadele

2.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 11.6.2020 tehtud otsuse asjas Bobrovnitski vs. Eesti (30587/18), millega otsustas kustutada nimetatud kaebuse kohtuasjade nimistust, kuna kaebaja ei vastanud EIK kirjadele.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.