Sa oled siin

Inimõiguste kohus kinnitas, et Eestis on tõhus õiguskaitsesüsteem meditsiinilistest vigadest tulenevate surmade uurimiseks

4. Aprill 2016 - 15:41

4. aprillil 2016 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 7-liikmeline koda vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse asjas A.V. vs. Eesti (kaebus nr 3853/14).

• Kaebuse asjaolud
Kaebus oli esitatud konventsiooni artiklite 2 (õigus elule) ja 8 (õigus eraelu austamisele) väidetava rikkumise peale. Kaebaja väitis, et talle ei antud AS Tapa Haigla hooldusosakonnas tema ema terviseseisundi kohta sisulisi selgitusi ega teavitatud, milliseid ravimeid emale antakse. Kaebaja ema suri haiglas 4. mail 2013 ning kaebaja leidis, et selle põhjuseks oli ravi- või diagnoosiviga. Kaebaja esitas avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks, kuid Põhja Ringkonnaprokuratuur ja Riigiprokuratuur kriminaalmenetlust ei alustanud. Ringkonnakohtusse kaebaja nende keeldumiste peale ei pöördunud. Kaebaja esitas avalduse ka Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonile (TKE), ent hagiga tsiviilasju arutavasse kohtusse ei pöördunud. EIKis kaebas kaebaja selle peale, et tema ema surma uurimiseks ei algatatud kriminaalmenetlust; samuti, et emale manustati ravimeid, sh rahusteid, ilma ema enda või tema nõusolekuta.

• Valitsuse seisukoht
Valitsus vaidles kaebusele vastu, leides, et kaebus on tervikuna vastuvõetamatu, kuna kaebaja ei ole ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Valitsus selgitas artikli 2 osas erinevate õiguskaitsevahendite olemasolu, olemust ja kättesaadavust. Nimelt saab tervishoiuteenuse osutamisega seotud tsiviilõiguslikke nõudeid esitada nii lepingulisel kui lepinguvälisel alusel, nõudeõigus kannatanu surma korral on isiku pärijatel kui nõudeõiguse omandajatel, kuid teatud juhtudel võib ka pärijatel endal olla õigus kahjunõude esitamiseks. Kuna kaebaja ei olnud esitanud ühtegi tsiviilõiguslikku nõuet, siis ei saa riik spekuleerida, kas kohtud oleksid sellise nõude rahuldanud. Kuigi kaebaja oli pöördunud TKEsse, ei ole see käsitatav õiguskaitsevahendite ammendamisena, kuna TKE hinnangud tervishoiuteenuse kvaliteedile ei ole siduvad ega vaidlustatavad ning TKEl ei ole õigust anda õiguslikke hinnanguid ega lahendada kahjunõudeid. Edasi selgitas valitsus, et kriminaalmenetluse alustamise otsustab prokuratuur aluse ja ajendi olemasolul, ent iga haiglas toimunud surma puhul ei ole kriminaalmenetluse alustamine kohustuslik. Käesolevas asjas ei pöördunud kaebaja ringkonnakohtusse, kuigi ta oleks saanud taotleda kaebuse – mis tuleb esitada advokaadi vahendusel – esitamiseks riigi õigusabi. Seetõttu ei ole teada, mida Eesti kohtud oleksid otsustanud. Artikli 8 alusel esitatud kaebuste osas leidis valitsus, et kaebajal ei ole õigust selliseid kaebusi esitada.

• EIKi otsus artikli 2 alusel esitatud kaebuse kohta
EIK selgitas esmalt, et kohus võib kaebust arutada üksnes siis, kui riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud, kuna riikidel peab esmalt olema võimalus heastada rikkumine ise. Siiski ei nõua iga õiguskaitsevahend ammendamist. Ammendama peab üksnes õiguskaitsevahendi, mis on tõhus, asjakohane ja kättesaadav ning peab võimaldama rikkumise heastamist, omades mõistlikku edulootust. Edasi selgitas EIK artikli 2 kohta, et kuigi teatud juhtudel peavad kriminaalmenetluslikud vahendid olema kättesaadavad, siis kui õigust elule ei ole rikutud tahtlikult, ei nõua artiklis 2 sätestatud positiivne kohustus luua kohane õiguskaitsesüsteem ilmtingimata igas asjas kriminaalõiguslikku meedet. Hooletusega seotud tervishoiuteenuse asjades võib see nõue olla täidetud ka siis, kui rikkumise ohvritel on tõhus võimalus pöörduda tsiviilkohtusse, kas eraldi või koos kriminaalõigusliku meetmega, et tuvastada asjassepuutuva tervishoiutöötaja vastutus ja mõista välja tsiviilõiguslik kahjuhüvitis (Šilih vs. Sloveenia, suurkoja 9. aprilli 2009 otsuse punkt 192; Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, suurkoja 17. jaanuari 2002 otsuse punktid 49, 51). Lõpuks kordas EIK, et riigi artiklist 2 tulenevad kohustused ei ole täidetud, kui riigisiseses õiguses ette nähtud heastusvahendid on üksnes teoreetilised ja mitte praktilised.

Konkreetset asja arutades tuli EIKil hinnata, kas valitsuse kirjeldatud õiguskaitsevahendid vastavad eeltoodud nõudmistele ning kas kaebaja kasutas neid. Esiteks, mis puudutab kriminaalmenetluse alustamist, nõustus EIK, et Eesti karistusseadustikus on alused, mis võimaldavad võtta tervishoiutöötaja vastutusele hooletuse eest, samuti on olemas sellekohane kohtupraktika. Mis puudutab kriminaalmenetluse alustamist, siis uurimisasutus peab menetluse algatama, kui selleks esineb alus ja ajend. Avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks saab esitada ka kannatanu lähedane. Meditsiinitöötajal on aga seadusest tulenev kohustus teatada kahtlasest surmast. Konkreetses asjas taotles kaebaja pärast oma ema surma kriminaalmenetluse alustamist, ent ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur ei algatanud kriminaalmenetlust. Kuigi selle otsuse peale oli võimalik läbi advokaadi esitada kaebus ringkonnakohtule, kaebaja seda ei teinud. Kaebaja üksnes märkis, et tal ei olnud advokaadi palkamiseks vahendeid ning riigi õigusabi ei oleks talle antud. EIK sedastas, et ta ei saa spekuleerida selle üle, kas kaebajale oleks õigusabi antud, ent kohtupraktika sellise õigusabi andmise kohta Eestis on olemas. EIK kordas väljakujunenud kohtupraktika põhimõtet, et kui meetme tõhususe üle on pelgalt kahtlus, tuleb seda meedet siiski proovida, selleks et ammendada riigisisesed õiguskaitsevahendid. EIK asus seisukohale, et kuna kaebaja ei taotlenud riigi õigusabi ega andnud Eesti kohtutele võimalust tema kaebust hinnata, siis on kaebaja kriminaalmenetluse osas jätnud riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendamata.

Mis puudutab tsiviilkohtumenetlust, tõi EIK esmalt välja, et Eestis on seadusandlikud alused ja seda kinnitav kohtupraktika, et meditsiiniliste vigade puhul on võimalik pöörduda tsiviilkohtusse ja saada hüvitist. Nõudeõigus on ka surnud isiku lähedastel surnud isiku eest või teatud erandlikel juhtudel endale tekitatud kahju eest. Mitmetel juhtudel on sellistes asjades antud hagejatele riigi õigusabi. Kaebaja omakorda väitis, et tema huvi ei ole hüvitise saamine, vaid ema surma asjaolude tuvastamine. EIK selgitas, et ei oma tähtsust, et kaebaja esmane eesmärk ei ole kahju hüvitamine, sest tsiviilkohus peaks sellise hagi arutamise käigus tuvastama isiku surma asjaolud ja põhjuse. Selleks saaks tsiviilkohus määrata ka vastava ekspertiisi. Kriminaaluurimise lõpetamine ei tähenda, et tsiviilvastutus ei oleks võimalik. Kaebaja aga ei kasutanud tsiviilõiguslikke vahendeid.

Kuna kaebaja oli pöördunud TKE poole, siis käsitles EIK ka seda, nõustudes, et riigisisese õiguse ja praktika kohaselt on tegemist üksnes nõuandva organiga, kelle arvamused võivad olla kasutatavad tsiviilkohtumenetluses tõendina, kuid ei asenda kriminaalmenetluses eksperdiarvamust. EIK möönis, et TKE poole pöördumine, vähemalt mitte ainsa vahendina, ei ole käsitatav konventsiooni mõttes õiguskaitsevahendite ammendamisena. Kuigi TKEl on õigus teha Terviseametile ettepanek administratiivse järelevalvemenetluse alustamiseks, on Tervisametil sellise menetluse alustamisel diskretsiooniõigus. Seega ei saa ka taotlust, et Terviseamet algataks menetluse, pidada eraldiseisvana õiguskaitsevahendi ammendamise kohustuse täitmiseks. 

EIK võttis kokku, et põhimõtteliselt pakub Eesti õiguskord sõltumatu kohtusüsteemi raames mitmeid potentsiaalselt tõhusaid õiguskaitsevahendeid tervishoiuteenuse osutamise käigus surnud isiku surma põhjuste tuvastamiseks ja süüdi olevate isikute vastutusele võtmiseks. EIK kordas, et kui eksisteerib mitu õiguskaitsevahendit, mis täidavad sama eesmärki, siis on kaebajal õigus valida üks neist. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ammendanud ühtegi talle potentsiaalselt kättesaadavat õiguskaitsevahendit, mistõttu ei saa EIK kaebust sisuliselt arutada. EIK märkis ka, et kaebaja käsutuses võivad siiski veel olla teatud riigisisesed tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid.

• EIKi otsus artikli 8 alusel esitatud kaebuse kohta
EIK tõi välja, et artikli 8 alusel esitatud kaebus koosneb kahest osast: esiteks väidab kaebaja, et temalt ei ole tema emale ravimite manustamisel nõusolekut küsitud; teiseks, et tema emalt ei küsitud nõusolekut. Esimese kaebuse osas peaks kaebaja kaebuse vastuvõetavuseks olema otsene ohver, teise kaebuse osas kaudne ohver. EIK nõustus valitsusega, et kummagi kaebuse puhul ei ole kaebaja ohver. EIK kinnitas, et kaebajalt ei olnud mingit õiguslikku kohustust nõusolekut küsida, ta ei olnud oma ema seaduslik esindaja. Seega ei saaks emalt nõusoleku küsimata jätmine rikkuda tema õigusi, mistõttu on see kaebus vastuvõetamatu ratione personae. Ka teise kaebuse puhul leidis EIK, et see on vastuvõetamatu ratione personae, kuna raviga nõustumine kuulub üheselt isiku õiguse eraelule alla ning see ei ole loovutatav õigus.

Otsus on lõplik. Eesti keeles: /sites/default/files/content-editors/legal/a.v._v._eesti_et.pdf (434.82 KB, PDF)
 

Veel uudiseid samal teemal

20.02.2020|Välisministeerium

Vabariigi Valitsuse 20.2.2020 istungil anti ülevaade 2019. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti riigi vastu esitatud kaebuste ja Eesti suhtes tehtud otsuste kohta

2019. aastal lahendas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 142 Eesti vastu esitatud kaebust. Valdava osa kaebustest tunnistas vastuvõetamatuks ainuisikuliselt asju lahendav kohtunik. Neid kaebusi riigile ei edastata. Pärast valitsuse seisukohtade saamist tegi EIK seitse avaldamisele kuuluvat otsust, mis hõlmavad 18 kaebust.

06.02.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas riigi ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped ja lõpetas kaebuste menetlemise

Kohtuasjas Sagadi ja veel seitse kaebajat vs. Eesti (51278/17 jt) kinnitas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma 16.1.2020 otsusega, mis avaldati 6.2.2020, valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.