Sa oled siin

Inimõiguste kohus kinnitas Eesti riigi esitatud ühepoolse deklaratsiooni

17. September 2020 - 14:17

17.9.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kolmeliikmelise komitee 7.7.2020 tehtud otsuse, millega aktsepteeriti kohtuasjas Pulatov vs. Eesti (kaebus nr 10788/19) Eesti riigi esitatud ühepoolset deklaratsiooni ja lõpetati kaebuse menetlemine.

1. Asjaolud
Kaebaja toetus kaebuses inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetavale rikkumisele, sest tema kahtlustatavana kinnipidamisel tekitati talle politsei poolt füüsilisi vigastusi ning väidetavalt ei uuritud juhtumit korrektselt.

Kaebaja peeti kahtlustatavana kinni 11.1.2016. Kaebaja väitel löödi teda kinnipidamisel politseiametniku poolt rusikaga näkku. Hiljem tuvastati, et kaebajale oli tekitatud parema ülalõualuu-urke eesseina nihketa topeltmurd, millele lisandus turse ja verevalum. Järgnenud kriminaalmenetluses leiti, et  politseiametnik oli kasutanud lubatavat desorienteeriva löögi tehnikat, et saada kaebaja käeraudade panemiseks kontrolli alla. Kahes ekspertiisiaktis järeldati, et kaebaja näos olnud murrud olid tekkinud tömbi vägivalla toimel, näiteks rusikaga, kuid kolmandas ei välistatud, et politseiametnik oli kogemata löönud kaebajat labakäe randmepoolse osaga. Lõppastmes lõpetati kriminaalmenetlus kuriteo koosseisu puudumise tõttu ning Tartu Ringkonnakohus jättis lõpetamise jõusse.

2. EIK menetlus
Kohtuotsusest nähtuvalt esitas valitsus pärast sõbraliku kokkuleppe menetluse luhtumist EIK-le ühepoolse deklaratsiooni taotlusega lõpetada kaebuse menetlemine konventsiooni artikli 37 („Kaebuste kustutamine kohtuasjade nimistust“) alusel. Valitsuse ühepoolse deklaratsiooni tekst on kajastatud kohtuotsuses. Kokkuvõtlikult tunnistas riik ühepoolses deklaratsioonis konventsiooni artikli 3 rikkumist ning väljendas valmidust maksta kaebajale tekitatud kahju eest kokku 11 700 eurot kolme kuu jooksul EIK poolt deklaratsiooni kohta otsuse tegemisest. Samuti tõi riik ühepoolses deklaratsioonis uurimise taasavamise kohta välja, et KrMS § 213 lõike 1 punkti 6 kohaselt on prokuratuuril õigus tühistada ja muuta uurimisasutuse määrusi. Samas märkis riik, et sellisel juhul võetakse siiski arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sh aegumine ning reaalelulised võimalused või võimatused. Samuti viitas riik KrMS § 366 punktis 7 sätestatud teistmisvõimalusele, mis eeldab kaebuse rahuldamist EIK-s. Riik märkis, et isiku poolt sellele alusele toetumisel otsustab Riigikohus, kas avaldus rahuldada või mitte. Kokkuvõttes märkis riik, et kuigi EIK on artikli 3 asjades pööranud tähelepanu asja uuesti arutamise võimaluste olemasolule, siis juhul, kui see ei ole de jure või de facto võimalik, ei pea riik sellist kohustust võtma. Riik leidis lõpetuseks, et kaebaja kaebuse edasist arutamist ei nõua ka muu üldine vajadus.

Kaebaja vaidles ühepoolsele deklaratsioonile vastu, kuna pidas hüvitist liiga väikeseks ning leidis, et menetluslikud võimalused taotleda uut uurimist ei paranda tema tervist ega heasta talle tekitatud kahju.

EIK hindas Eesti riigi esitatud deklaratsiooni oma varasema kohtupraktika valguses. EIK möönis, et kui kaebus puudutab konventsiooni artikli 3 tähenduses toimunud väärkohtlemise uurimist, siis võib esineda olukordi, kus kriminaaluurimise taasavamine ei ole de jure või de facto võimalik. EIK märkis, et riik on viidanud seadusesätetele, mis annavad võimaluse menetluse taasavamiseks, ent et sellise otsuse tegemine on riigisiseste pädevate asutuste otsustada, sõltuvalt juriidilistest ja faktilistest võimalustest. EIK sedastas, et kaebaja ei ole neile alustele vastu vaielnud, kuid on möönnud, et taasavamine ei pruugi olla võimalik aja möödumise tõttu. EIK küll väljendas kahtlust, kas KrMS § 366 p 7 oleks konkreetsel juhul kohaldatav, ent kuna kaebaja sellele vastu ei vaielnud, siis ei ole EIK pädevuses riigisisest õigust hinnata.

Eeltoodust tulenevalt – pidades riigi pakutud summat EIK praktikaga kooskõlas olevaks ja leides, et puudub üldisem vajadus selle asja arutamist jätkata – lõpetas EIK kaebuse menetlemise ja kustutas selle konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti c alusel kohtuasjade nimistust.

EIK märkis lõpetuseks, et kui riik ei täida deklaratsiooniga võetud kohustusi, siis saab EIK artikli 37 lõike 2 alusel menetluse uuendada.

Otsus inglise keeles: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-204769 (tõlkimisel eesti keelde)
 

Veel uudiseid samal teemal

20.10.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus leidis, et Eesti riik ei ole rikkunud kaebaja õigusi oma lapse suhtes

20.10.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda otsuse kohtuasjas Suur vs. Eesti (41736/18). Kaebus puudutas lahus elava isa õigusi oma lapse suhtes.

24.09.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kinnitas Eesti riigi esitatud ühepoolsed deklaratsioonid

24.9.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kolmeliikmelise komitee 3.9.2020 tehtud otsuse, millega aktsepteeriti kohtuasjades Filippov vs. Eesti ja Hamitski vs. Eesti (kaebused nr 12496/18 ja 12503/18) Eesti riigi esitatud ühepoolseid deklaratsioone ja lõpetati kaebuste menetlemine.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.