Sa oled siin

Inimõiguste kohus ei pidanud esialgse õiguskaitse taotluse menetlust tõhusa õiguskaitsevahendi ammendamiseks

9. Juuli 2020 - 13:53

9.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda otsuse kohtuasjas Raudsepp vs. Eesti (22409/18). Kaebus oli esitatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) alusel ning see puudutas kinnipeetavale vangla kolme käskkirja alusel määratud distsiplinaarkaristuste – kartseri – järjestikku täitmisele pööramist.

1. Asjaolud

Kaebaja oli Viru vanglas viibiv kinnipeetav, kellele vangla oli määranud kolme käskkirjaga distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kokku 85 päevaks. Kaebajat karistati selle eest, et ta ei allunud valvuri korraldusele asuda tööle koristajana. Nende distsiplinaarkaristuste määramise ajaks oli kaebaja juba viibinud 205 päeva järjest kartseris. Riigisiseselt taotles kaebaja esmalt esialgse õiguskaitse kohaldamist, st vangla kohustamist peatada talle määratud kartserikaristuste järjestikune täitmisele pööramine. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust ei rahuldatud. Lisaks oli kaebaja esitanud sisulise kaebuse käskkirjade tühistamiseks ning kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastasuse tuvastamiseks. Viimase menetluse (põhimenetlus) kohta ei esitanud kaebaja ise EIK-le mingit teavet. EIK menetluse ajal jõustusid põhimenetluses tehtud otsused, millega tuvastati kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastasus.

2. Valitsuse vastuväited kaebuse vastuvõetavusele

Valitsus vaidles kaebuse vastuvõetavusele vastu erinevatel alustel. Esmalt viitas valitsus kaebeõiguse kuritarvitamisele, kuna kaebaja ei olnud ise EIK-le põhimenetluse kohta teavet esitanud.

Seejärel vastas valitsus eitavalt EIK esimesele küsimusele, kas kaebaja on ammendanud kohased riigisisesed õiguskaitsevahendid. Valitsuse hinnangul oli distsiplinaarkaristuste vaidlustamise menetlus tõhus õiguskaitsevahend, kuna selles menetluses arutati ka selle üle, kas kartserikaristuste järjestikune kohaldamine on lubatav. Kuna EIK menetluse ajal jõustusid  Tartu Halduskohtu 3.5.2018 ja Tartu Ringkonnakohtu 29.11.2018 otsused, millega oli kaebaja järjestikku kartserisse paigutamine tunnistanud õigusvastaseks, siis palus valitsus tunnistada kaebus vastuvõetamatuks põhjusel, et kaebaja ei ole enam ohver. Valitsus selgitas lisaks, et kuigi kaebaja ei olnud (veel) esitanud seonduvat kahjunõuet, siis kahjunõude esitamiseks takistusi ei ole. Eesti kohtud olid põhikohtumenetluses rikkumise tuvastanud, mis tähendab, et neile otsustele toetudes saab esitada ka kahjunõude. Selles osas oli kaebaja riigi hinnangul jätnud riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendamata.

3. EIK otsus

EIK märkis alustuseks, et kuna kaebus on vastuvõetamatu riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu, siis ta teisi valitsuse esialgseid vastuväiteid ei hinda. Kohtupraktika üldpõhimõtete all rõhutas EIK esmalt konventsioonisüsteemi subsidiaarsust ning kordas, et tema pädevuses on kaebusi arutada alles siis, kui isik on ammendanud riigisisesed õiguskaitsevahendid. Isiku kahtlus selles, kas õiguskaitsevahend, mis ei ole ilmselgelt ebakohane, toob talle kaasa positiivse lahendi, ei anna alust jätta õiguskaitsevahend kasutamata. EIK rõhutas lisaks, et asjades, mis puudutavad konventsiooni artiklit 3, peab riik tagama samaaegselt ennetavad ja heastavad õiguskaitsevahendid – erinevalt näiteks menetluse pikkuse kohtuasjadest, kus EIK on aktsepteerinud ka vaid heastavaid õiguskaitsevahendeid. EIK märkis, et artikli 3 asjades ei piisa tuleviku suunatud kompensatsioonimeetmetest, kuna sellisel juhul seadustataks konventsiooni põhimõtetega vastuolus olev käitumine ja nõrgendataks riigi kohustust tagada kohased kinnipidamisstandardid. EIK viitas hiljutisele otsusele kohtuasjas Ulemek vs. Horvaatia (21613/16, 31.10.2019), kus ta on selgitanud ennetavate ja heastavate õiguskaitsevahendite ammendamise kohustust. Ulemeki otsuses oli EIK möönnud, et teatud lühiajaliste rikkumiste asjades võib heastav õiguskaitsevahend siiski olla ainus õiguskaitsevahend, kuna ebakohaste tingimuste lühiajalisus ei võimalda kasutada muus olukorras tõhusaid ennetavaid vahendeid.

EIK lisas üldmärkuste lõpetuseks, et hindab üldjuhul riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendatust selle aja seisuga, millal kaebus on EIK-sse esitatud.

Kaebaja kohtuasjas käsitles EIK eraldi kolme aspekti: kaebuse riigile vastamiseks saatmine; esialgse õiguskaitse menetlus; põhimenetlus ja kahjunõude esitamise võimalus.

Esiteks selgitas EIK, et ta edastas kaebuse riigile vastamiseks riigisisese praktika ebaselguse tõttu asjaomasel ajal. Nimelt oli kaebuse esemeks kaebaja distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine perioodil 24.8.2017-21.11.2017 (v.a. 4-päevane vaheaeg oktoobris 2017). Sel ajal oli Eesti kohtupraktika kohaselt kartserikaristuste järjestikune kohaldamine aktsepteeritud. Riigikohus muutis oma praktikat alles 10.10.2017 otsusega asjas 3-15-3133, kus ta leidis, et kartserikaristuste katkematu täitmisele pöördamine ei pruugi olla lubatav. EIK-sse esitas kaebaja kaebuse 7.5.2018, st enne kui tema algatatud põhimenetluses, kus ta taotles ka kartserikaristuste järjestikuse kohaldamise õigusvastaseks tunnistamist, jõustus lõplik otsus. EIK märkis, et kaebus saadeti valitsusele vastamiseks 3.9.2018, kuna sel ajal ei olnud selge, kas ja millised tõhusad õiguskaitsevahendid kaebaja käsutuses on.

Teiseks selgitas EIK esialgse õiguskaitse menetluse tähendust õiguskaitsevahendite ammendamise aspektist. Kaebaja oli kaebuse esitanud 6 kuu jooksul otsusest, millega jõustus tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine. Kaebaja pidas esialgse õiguskaitse menetlust õiguskaitsevahendite ammendamiseks konventsiooni artikli 35 lõike 1 mõttes. Valitsus vaidles sellisele lähenemisele vastu, leides, et tõhusaks õiguskaitsevahendiks on vaid põhimenetluse läbimine.

EIK märkis esmalt, et Eesti õiguse kohaselt ei ole esialgse õiguskaitse menetlus eraldiseisev hüvitusvahend. Esialgset õiguskaitset kohaldatakse põhimenetluse poolelioleku ajal. Ka ei ole kaebajatel riigivastutuse seaduse kohaselt kohustust esmalt taotleda esialgset õiguskaitset.

EIK märkis edasi, et esialgse õiguskaitse taotlus võib siiski Eesti kohtupraktika kohaselt anda kaebajale võimaluse, et (ajutiselt) peatatakse talle kohaldatud kartserirežiim. Taotluse edukus sõltub muu hulgas ka sellest, kui pikk on kartserikaristus ja millal asjaomane taotlus esitatakse. Seega võib juhtuda, et distsiplinaarkaristus on selleks ajaks, kui kohus esialgse õiguskaitse kohta otsuse teeb, juba kantud. Kaebaja asjas tehti halduskohtu lahend taotlust mitte rahuldada küll kaebaja kartseris oleku ajal, aga ta oli selleks ajaks osa karistusest juba ära kandnud. Arvesse tuleb võtta ka seda, et esialgse õiguskaitse määramine tuleb otsustada kiiresti ning kõik faktilised ja õiguslikud aspektid ei pruugi olla välja selgitatud. Igal juhul ei otsustata esialgse õiguskaitse menetluses asja sisu üle ning esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et ka põhiasjas jäetakse kaebus rahuldamata. Nii juhtus ka kaebaja asjas. 

Eeltoodust tulenevalt märkis EIK esmalt, et esialgse õiguskaitse menetlus, kui see on kaebajale edukas, võib takistada kartserikaristuste järjestikust kohaldamist või kohustada vanglat tegema selliste karistuste rakendamisel pause. Siiski, võttes arvesse esialgse õiguskaitse menetluse olemust, sh et see menetlus ei ole põhimenetluse kohustuslik osa, ei lugenud EIK esialgse õiguskaitse menetlust õiguskaitsevahendiks, mille ebaeduka läbimise järel võiks otse – ja ilma põhimenetluse tulemust ära ootamata – EIK-sse pöörduda. Kohus märkis, et teistsuguse järelduse korral peaks ta menetlema asjaomast kaebust paralleelselt riigisisese kohtuga, kes ei ole veel sisulist lõppotsust teinud.

Viimasena käsitles EIK põhimenetlust ja riigisiseselt kahju hüvitamise võimalust. Eesti-sisese põhimenetluse esemeks oli kolme distsiplinaarkaristuse tühistamine ja nende alusel kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastaseks tunnistamine. Kaebuse EIK-sse esitamise ajal oli asjaomaste kartserikaristuste kohaldamine juba lõppenud, kuid Eesti kohtud ei olnud kaebaja kaebuste osas lõplikku otsust veel teinud. EIK märkis, viitega oma varasemale kohtupraktikale, et kui vaidlusaluste kinnipidamistingimuste kohaldamine on lõppenud, siis tuleb kohaseks tõhusaks õiguskaitsevahendiks pidada hüvitisenõuet.

Käesolevas asjas nõudis kaebaja EIK-s mitte kestva rikkumise lõpetamist, vaid möödunud rikkumise tuvastamist ja selle eest mittevaralise kahju hüvitamist. EIK märkis, et Eesti kohtud on juba tuvastanud kaebajale määratud kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastasuse, st põhimõtteliselt tunnistanud konventsiooni artikli 3 rikkumist. Viidates sellele, et Tartu Ringkonnakohtu 29.11.2018 otsus jõustus 26.6.2019, märkis EIK, et kuigi kaebaja oleks võinud esitada riigisisesesse kohtusse kohe ka kahjunõude, oli kaebaja ise valinud vaid tuvastamisnõude esitamise. Samas ei takista riigisisene õigus kaebajal kahjunõude esitamist ka pärast õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamist. Sellise nõude esitamise võimalus on kaebajal ka EIK otsuse tegemise ajal. EIK märkis, et kuigi asjaomane kohtupraktika on Eestis alles kujunemisel, siis ei näita miski, et nõue mõista kartserikaristuste õigusvastase järjestikuse kohaldamise eest välja mittevaraline kahju oleks riigivastutuse seaduse kohaselt võimatu või tulutu.

Arvestades, et Eesti kohtud on juba tunnistanud kaebaja kohtlemise õigusvastaseks ning et tal on võimalus esitada riigisisese õiguse alusel kahjunõue, tunnistas EIK kaebuse vastuvõetamatuks riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu konventsiooni artikli 35 lõike 1 ja lõike 4 alusel.

Otsus on lõplik.

Veel uudiseid samal teemal

02.07.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus lõpetas kaebuse läbivaatamise, kuna kaebaja ei reageerinud EIK kirjadele

2.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 11.6.2020 tehtud otsuse asjas Bobrovnitski vs. Eesti (30587/18), millega otsustas kustutada nimetatud kaebuse kohtuasjade nimistust, kuna kaebaja ei vastanud EIK kirjadele.

02.07.2020|Välisministeerium

Inimõiguste kohus asus seisukohale, et kaebaja on jätnud kohase õiguskaitsevahendi ise ammendamata

2.7.2020 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seitsmeliikmeline koda 2.6.2020 tehtud otsuse kohtuasjas Fizgejer vs. Eesti (43480/17), tunnistades kaebuse tervikuna vastuvõetamatuks.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.