Sa oled siin

Inimõiguste kohtu suurkoda tegi kaks otsust, mis puudutavad varjupaigataotlejate kinnipidamist piiritsoonides, kinnipidamistingimusi ning nende isikute väljasaatmist

24. November 2019 - 13:30

21.11.2019 otsuses kohtuasjas Ilias ja Ahmed vs. Ungari (kaebus nr 47287/15) leidis EIK suurkoda sarnaselt koja 14.3.2017 otsusele, et rikutud on konventsiooni artiklit 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld), kuna Ungari ei hinnanud riske, mis võisid kaasneda kaebajate tagasisaatmisel Serbiasse. Erinevalt kojast tunnistas suurkoda vastuvõetamatuks ratione materiale konventsiooni artikli 5 lõigete 1 ja 4 (õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele) alusel esitatud kaebused, mis puudutasid kaebajate kinnipidamist maismaal asuvas piiritsoonis.

EIK ei aktsepteerinud Ungari vastuväidet, et Ungari lähtus Euroopa Liidu (EL) regulatsioonidest. EIK kordas, et ka ELi õigust kohaldades on riigid seotud konventsioonist tulenevate kohustustega. EIK kohaldab võrdse kaitse eeldust vaid siis, kui liikmesriigil ei ole ELi õigusest tulenevalt mingit kaalutlusruum ja ELi õiguses on olemas järelevalvemehhanism, mida saab tõhusalt kasutada. Antud juhul ei tulnud ELi õigusest Ungarile kohustust kaebajaid transiittsoonis kinni hoida ega Serbiat ilma kontrollimata turvaliseks riigiks pidada. Seega ei lähtunud EIK selles asjas võrdse kaitse eeldusest, vaid hindas asjaolusid ise.

* Artikli 3 kohta meenutas EIK esmalt, et tuleb teha vahet isiku tagasisaatmisel päritoluriiki ja isiku saatmisel kolmandasse riiki. Samuti tehakse vahet olukordadel, kus riik hindab varjupaigataotlust sisuliselt, ning olukordadel, kus isik tahetakse saata tagasi riiki, kus peaks tema varjupaigataotlust sisuliselt arutatama. Kuna antud juhul ei soovinud Ungari saata Bangladeshi päritolu kaebajaid Bangladeshi, vaid tagasi Serbiasse, kust nad Ungarisse saabusid, siis hindas EIK selles asjas isikute tagasisaatmist kolmandasse riiki olukorras, kus nende varjupaigataotlusi ei olnud sisuliselt arutatud. Sellisel juhul peab riik isikute väljasaatmisel hindama asjakohaseid kolmanda riigi tingimusi, sh selle riigi varjupaigataotluste lahendamise süsteemi kättesaadavust ja usaldusväärsust.

EIK suurkoda heitis ette, et Ungari ei olnud viinud läbi individuaalset hindamist, kas Serbiasse väljasaatmine võib kaebajaid kuidagi ohustada. Ungari valitsus oli 2015. aastal koostanud „ohutute riikide“ nimekirja, kuhu kuulus ka Serbia, ning Ungari eiras muid Serbia kohta inimõigusorganisatsioonide koostatud riigiaruandeid, kus on oldud kriitilised Serbia varjupaigataotluste lahendamise süsteemi suhtes. EIK märkis, et konventsioon ei keela selliste nimekirjade koostamist, ent see ei vabasta riike individuaalsest hindamisest. Antud juhul eksisteeris oht, et kaebajad saadetakse ringiga läbi Serbia ja Makedoonia tagasi Kreekasse, kuhu tagasisaatmist ei pea EIK siiani ohutuks alandavate kinnipidamistingimuste tõttu. EIK tõi Ungari kahjuks välja ka selle, et Ungari ei olnud proovinud saada Serbialt mingeid tagatisi selle kohta, et nende isikute varjupaigataotlusi menetletakse kohaselt ning et neid ei saadeta lihtsalt edasi(tagasi).  EIK kordas, et mõistab riikidele massilisest sisserändest tekkinud survet, ent see ei vabasta riike artiklist 3 tulenevate kohustuste täitmisest. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK suurkoda, et Ungari on kaebajate Serbiasse tagasisaatmisega rikkunud konventsiooni artiklit 3. Ungarile kuuluva transiittsooni, kus kaebajaid hoiti, tingimusi EIK konventsiooniga vastuolus olevateks ei pidanud.

*  Artikli 5 alusel esitatud kaebus puudutas kaebajate kinnipidamist Ungari maismaal asuvas transiittsoonis. EIK suurkoja otsus on pretsedenti loova tähtsusega, sest varem on EIK hinnanud vaid isikute kinnipidamist lennujaama transiittsoonis.

Peamine vaidlus kaebajate ja Ungari vahel oli selles, kas isikute maismaapiiril asuvas transiittsoonis hoidmine 23 päeva vältel on vabaduse võtmine. Ungari peamine vastuväide oli, et kaebajatelt ei olnud vabadust võetud, sest nad oleksid saanud vabalt piiritsoonist Serbia poole lahkuda. EIK kordas esmalt, et selle hindamisel, kas isikult on vabadus võetud, tuleb hinnata järgmisi aspekte: isikute individuaalne olukord ja reaalsed valikuvõimalused; kohaldamisele kuuluv õiguslik režiim ja selle eesmärk; kohaldatava meetme kestus ja menetlusliku kaitse olemasolu; tegelike piirangute olemus ja määr.

EIK märkis, et vahetegu vabaduse võtmise ja liikumisvabaduse piiramise vahel sõltub konkreetse asja kontekstist. Antud asjas võttis EIK suurkoda arvesse, et isikud olid sisenenud transiittsooni omal initsiatiivil, et taotleda Ungarilt varjupaika, kuigi nende elule ja tervisele ei olnud Serbias vahetut ohtu. Ungari loodud transiittsoon oli mõeldud ootealaks isikute varjupaigataotluste menetlemise ajaks. Konkreetsed kaebajad viibisid seal 23 päeva, enne kui nad Serbiasse tagasi saadeti. EIK võttis arvesse, et Ungari oli kohustanud isikuid lahkuma kohe saabumise päeval, ent nad viibisid tsoonis eelkõige seetõttu, et nad olid väljasaatmisotsused kohtus vaidlustanud. Tsoonis kehtivaid piiranguid pidas EIK rangeks, kuna transiittsooni ala oli väike ning rangelt valvatud.

EIK jaoks oli selles asjas otsustavaks vaheteoks lennujaama transiittsooniga, kus isikute hoidmist on loetud vabaduse võtmiseks, asjaolu, et kaebajad oleksid võinuks tsoonist vabalt Serbia poole lahkuda. See ei olnud EIK hinnangul ebarealistlik võimalus, kuna Serbias kohaldub Genfi pagulasseisundi konventsioon, samuti on Serbial sõlmitud EL-ga tagasivõtuleping. EIK tõi välja erisused oma 25.6.1996 otsusega asjas Amuur vs. Prantsusmaa, kus kohus oli asunud seisukohale, et isiku vabatahtliku lahkumise võimalus ei välista järeldust, et temalt on võetud vabadus.

EIK tegi selget vahet konventsiooni artiklitel 5 ja 3 ning rõhutas, et kuigi ta oli leidnud kaebajate Serbiasse tagasisaatmise tõttu artikli 3 rikkumise, siis see ei tähenda, et automaatselt on kohaldatav ka artikkel 5. Hoolimata riskist, et Serbia ei menetle varjupaigataotlusi kohaselt, ei olnud maismaal asuvas piiritsoonis viibimine isikute tahte vastane, seega ei olnud EIK hinnangul isikutelt vabadust võetud. EIK pidas otsustava tähtsusega aspektiks ka seda, et tsoonis viibimise tähtaeg oli piiratud ning Ungari kohtud olid teinud kaebajate kaebustes sisulised otsused 3 nädala ja 2 päevaga. EIK ei võtnud arvesse, et kui isikud oleksid lahkunud Serbiasse, siis ilmselt Ungari nende väljasaatmise peale esitatud kaebusi edasi menetlenud ei oleks. Niisiis ei pidanud EIK konkreetsetel asjaoludel konventsiooni artiklit 5 kohaldamisele kuuluvaks ning tunnistas kaebuse selles osas vastuvõetamatu ratione materiae. Oluline on siiski rõhutada, et ka maismaapiirilt asuvast tsoonist lahkumise võimalust saab pidada reaalseks vaid siis, kui selles riigis, kuhu isikul on võimalik lahkuda, pakutav kaitse on võrreldav kaitsega, mida soovitakse saada riigist, kuhu on püütud siseneda.

Kaks kohtunikku (Bianku (Albaania), Vučinić (Montenegro)) jäid eriarvamusele, leides, et artikkel 5 oli antud juhul kohaldatav ning seda oli rikutud, nii nagu oli leidnud koda.

* EIK suurkoda tegi 21.11.2019 otsuse ka kohtuasjas Z.A. ja teised vs. Venemaa (61411/15), mis puudutas varjupaigataotlejate kinnipidamist lennujaama transiittsoonis. EIK suurkoda leidis selles asjas ühehäälselt, et rikutud on konventsiooni artiklit 5 ja artiklit 3. Nelja kaebajat (Iraagi, Palestiina, Süüria ja Somaalia kodanikud) oli hoitud Moskva Šeremetjevo lennujaama transiittsoonis vastavalt 5 kuust 21 kuuni. Selles asjas leidis EIK – lähtudes samadest kriteeriumitest nagu ülal viidatud Ungari kohtuasjas -, et isikute kinnipidamine lennujaama transiittsoonis oli vabaduse võtmine, sest nad ei oleks saanud sealt vabatahtlikult kuhugi lahkuda.

Samuti võttis EIK arvesse, et kaebajate liikumine tsooni sees oli äärmiselt piiratud, kaebajatel puudusid igasugused õiguslikud tagatised ning nende kinnipidamise maksimaalne aeg ei olnud piiritletud. Ka puudus kaebajatel teave nende asüülitaotluste arutamise seisu kohta. Lisaks ei vastanud kinnipidamistingimused mingitelegi nõuetele – isikud magasid põrandal, tiheda läbikäiguga ja pidevalt valgustatud alal. Neil ei olnud mingeid pesemis- ega söögitegemise võimalusi.

Veel uudiseid samal teemal

19.12.2019|Välisministeerium

Inimõiguste kohus kustutas kohtuasjade nimistust Usbekistani kodaniku kaebuse Eesti vastu

19.12.2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee 26.11.2019 tehtud otsuse kohtuasjas M.A. vs. Eesti (46173/18), millega kustutas kaebuse kohtuasjade nimistust.

05.12.2019|Välisministeerium

Inimõiguste kohus leidis kohtuasjas Saar vs. Eesti, et kohustus olla oma bürooruumide läbiotsimise juures ei olnud isikult vabaduse võtmine

5.12.2019 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) 12.11.2019 tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas Saar vs. Eesti (40797/17). Kaebus oli esitatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lõike 1 (vabaduse võtmise alused) alusel.

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.